reede, 15. veebruar 2019

Minu isiklik teooria

Selleks, et kerge ja lihtne joosta oleks, tuleb võimalikult palju kilomeetreid just joostes koguda. Kindlasti kerelihaseid treenida ja ka kiireid ning arendavaid jooksuotsi teha. Ja pikad ja madala pulsiga jooksud..ärme neid unusta! See kõik võib ju puhas kuld olla, kuid miks mul tekib iga kord vastikus või kaob soov treenida? Ilmselt pean oma tee leidma ja kes julgeb väita, et minu loogika kehvem on?

Nimelt mina usun, et võtmeküsimus on liikumises ja koormuses, mis on jalgadele suunatud. Kõnd, jalgadel veedetud aeg, ÜKE asemel midagi kasulikku teha, näiteks kaste tõsta, kassas tooteid piiksutades väike kerepööre ja kiirkõnd vaheldumas jalutamisega. Koti ja paksu jopega sportimine annab lisaks kilod, et harjutada keerulistes oludes toimetulekut. Ei vingumisele!

Igas olukorras tuleks säilitada huumor ja keskenduda rahule hinges. Mitte võtta kõike isiklikult. Probleemid on enamasti lahendatavad ja tuleb vaid psühholoogiat kasutada ning veidi tunda inimtüüpe. Inimesed on lihtsamad kui esmapilgul tundub.

Olen positiivselt meelestatud ja soovin endale vaid parimat. Julgen küsida ega karda vastu võtta.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Kaalust, tervisest, loba

Toitumiskava on endiselt imeline, aga minu tahtejõuetus 12h tööpäevade kõrvalt täita seda on null. Suur, ovaalne, null. Iga vaba päev on söögiorgia ja tööpäeviti energiakriisist läheb pakk kanapihve kastmetega või pool kooki- ikka korralikult tuleb "tankida".

Asja hea külg on see, et tervisekontrollis oli kõik korras ja võin kolm aastat kontrollita tööl panustada. Puhkusel püüan end taas koguda ja aega enesele võtta.

Uni on taas alla 8h ja seda saab vaid psühholoogi abiga korda- ka oma mõõduka depressiooni teemadega pean tegelema. Õnneks on iseloomu ja tahet, et mitte ravimeid manustada. Oma kurbuse/viha ja muud negatiivsed tunded suunan töösse või mõne projekti täitmiseks- ikka headuse ja armastusega enese suhtes.

Tunnen, et olen oma positsiooni parandamas vaatamata igapäevasele pingetundele. Tänagi teen lisapäeva tööl. Ega auto end ise ei paranda ja esmaspäeval ilmselt saan tagasi korras liikuri. T-Lab poisid aitavad.

Huvitav eripära oli see, et käele ja põlvele koputades ei tõusnud ükski jäse- refleksid puuduvad. Sain ka teada, et igas tunnis vôiksin 2-5 minutit istuda ja loodetavasti hüvitatakse massaaž ja ujumine, mis õlavöötme pehmemaks muudaks.

Kaal on tüürimas 70 lähedale ja 162cm oli pikkust. Ei tea kuhu üks sentimeeter kadus?

Lümfisõlmed on suuremat sorti ja poole aasta eest näitas röntgen, et kõik on korras.

Jalad on tugevad, kuid betoonpõrand ikka annab praegu säärekontides endast märku. Peale esmaspäeva on puhkus ja korralik, et enne 24h jooksu välja puhata. Märgid 200km alistamisest on kõikjal, lihtsalt ise tuleb olla tasakaalukas ja tiksuda, võtta kui kerget töòpäeva ilma füüsiliste raskusteta!

neljapäev, 7. veebruar 2019

Jooksust ja minu plaanist

Liikumisblogi, jooksublogi- heal lapsel mitu nime. Võiksin ju kirjutada nädalat koondavat postitust või muud ettevalmistuse vôi varustusega seonduvat, kuid see pole huvitav. Ma ei tee seda, mis teised, ei kogu kilomeetreid..isegi ei jookse. Ei suuda täita treeningkava. Teen oma 12h tööpäevi betoonpõrandal liikudes ja nüüd ka tòöle hommikused jalutuskäigud. Iga treener ja tippsportlane kannaksid mu 10+kilogrammiga maha ja soovitaksid kaalu jälgida. Seda teen ka vahelduva eduga, emotsioonid dikteerivad.
Näiteks aitasin sektsiooni kokku panna ja tööl üritan kiire ja hooliv teenindaja olla

Mulle meeldib võistlusi läbida, kuid üksi rada nühkida pole eriti lõbus enam. Suusatada ja jalutada on ka hea ning ujuda ja batuudil hüpata. Lisaks on kohati sääreluud hellad olnud. 3x12h järjest annab ikka tunda. Säästan nii tegutsedes vaimujõudu ja tahet liikuda. See tempo pole tappev ja kõik on võimalik. Vormistamise küsimus.

Jooksuaega saab ju mitmeti tõlgendada.

Igatahes 24h jooks saabub peagi ja seni püüan mõtted mujal hoida. Kui see mitte ülemõtlemine toimib, siis saan peaga palju hetki enda jaoks meeldivaks suunata. Teised teemad, tegevused ja null rutiini ning "pean tegema, sest õiged sportlased ju teevad".

Avalikult end häbistada? Milleks?

No ei tunne häbi. On veel palju hullemaid suhteid ja eluteid kui minu oma. See sigin ja sagin siin lehel on teretulnud. Nimelt mul on plaan paari-viie aasta jooksul oma kodu saada ja iga lisasent ja sissetulek on abiks. Tänud!

Grete isa luges esmakordselt eile mu blogi ja kommenteeris:"Ühel päeval on postitus ülimalt positiivse ellusuhtumisega ja järgmisel korral ennast haletsev. Näiteks üks päev oled oma elu parimas vormis ja järgmisel päeval dieet kestis vaid pool päeva."

Ma arvan, et elu peab olema põnev ja kui mul igav hakkab, siis on tülid majas. Blogi on kui maanduspaik.
Grete kunstiteos. Pere ja paremal batuudikeskus vikerkaarel.

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Üksikema või vabas suhtes?

Kuna Grete isal on puhkus ja ta otsustas oma lapsega taas suhtlusesse asuda, siis on ka minu elu hulga lihtsam. Pole vaja mul oma õde paluda, et lasteaiast laps toodud saaks ja isegi õues on neil koos tore olnud. Kõige toredam muutus oli see, et eluaegne suitsetaja (alates 9 või 10aastaselt alustas) on nüüd kuuke tubakavaba olnud. Grete ütles issile ühel õhtul:"Oled üks vana haisev sokk!" Järgmisel päeval kinkisin e-sigareti ja nii see alguse saigi. Nädalate möödudes soetas uhkema aparaadi ja tundub, et mingi järjepidevus on ka selles mehes.

Oleme ju aastast 2010 kooselus, kuid rahamured ja minu egoism on aeg-ajalt meid lahku viinud. Suhte alguses ju oli mul vaid kaks peikat eelnevalt olnud-ei midagi tõsist ja lootus elu lõpuni koos olla oli suur. Vigu oleme mõlemad teinud. Tema finantsiliselt ja mina vaimselt ning füüsiliselt. Sõnadega teineteist maha tampinud samuti. Ometi oli laps ühiselt oodatud ja nii 2013 meil tütar sündis.

Ma ei suutnud andestada. Laps sai rohkem tähelepanu kui mina-armukadedus. Ma tahtsin leida muud väljendit ja õnneks ka leidsin- ultrajooksu, liikumise, võistlused. Samas avastasin, et võin säravam ja saledam olla kui soovin. Tervislik toitumine ka lisaks. Tõrjusin kõik soojad toidud ja eesmärk oli parim ja parem olla kõigest ja kõigist. See ihalus viis mind kaaslasest eemale ja asusin tõrjuvale positsioonile.

Tegelikult ma siiani ei tea, kas julgen taas suhtesse end kinni panna, kuid selline hea huumor ja veidi abi lapse kasvatamisel on igati kasulik. Sõpradena saame palju paremini läbi. Soe toit ootab kodus. Eile olid makaronid hakklihaga ja viineripirukad valmis peale minu 12h tööpäeva. Laps on palju abivalmim. Paneb õhtul riided valmis lasteaiaks, aitab nõusid pesta ja riideid kuivama panna. Isegi tegid ühiselt minu riidekapi korda. Hämmastav. Samas hirmutav, sest ma olen harjunud üksi toime tulema.
Pipardada edasi või anda alla ja olla koduperenaine oma isikliku ultrajooksu kiiksuga?

Edit: Mis mulle meeldib temas? Ta paneb mu naerma, kohutav huumorimeel. Oskab hästi joonistada, süüa teha, muusikat FL Studioga meisterdada. Rahulikuks jääda kui iga teine oleks mu maha juba löönud tujutsemise pärast.

Mis ei meeldi? Mugavustsoonis olek, spordi mitte fännamine. E-sport on ainus, mis köidab. Mingid arvutimängud. Oskus puhata ja lihtsalt olla. No ma ju ei oska ja olen selline ehe liinitööline- koguaeg peaks midagi tegema, seega ajab närvi. Tema sõbrad- üks pätim kui teine.

Grete isa arvamus:"Praegu on kõik hästi. Hea on olla koos. Perega on koos mõnus olla ja see ongi kõige tähtsam. Karmeni iseloom on keeruline. Parem külg on hea pool ja vasak külg on halvem pool. (Taas naeruminutid) Ei meeldi kui mul on paha tuju, kellele see ikka meeldiks. (Haigutab) Ja ongi kõik. Aa..närvihaige oled, vabal ajal meeldib õgida räigelt ja samal ajal vinguda, et peaks trenni tegema ja samal ajal lusikas käib suus ringi. Siis, et mitte marki mulle teha lisab, et endal on tal pesemata sokid jalas, et äkki lohutab mind." 

Poole minuti pärast küsib, et ega ma seda kõike nüüd ei postitanud ja sõimab kurginäoks. Huumoriga, ikka huumoriga lugeda.

laupäev, 2. veebruar 2019

Ühest kraavist teise

Viimasel ajal on nii tore see elukene olnud. Palju soodsaid/tasustatud pakkumisi ja kuidagi elu veereb mõnusas tempos. Paraku miski ei saa olla ideaalne.
Kiirkõnniga tööle ja tagasi. Elu ei lase mugavusega liigselt harjuda. 

Eile pidin jõudma sõbrannale ripsmemodelliks, kuid elul oli oma arvamus. Liikusin samaliigiliste teedega ristmikel ja olin keskendunud parema käe reeglile. Kui tuli ristmik, kus oleksin juba ise pidanud anna teed märki järgima vaatasin paremale, vilksamisi teises suunas ega märganud vasakult lähenevat sõidukit. Kõik käis nii kiiresti. Kiirused polnud suured. Minul heal juhul 10-20km/h ja teisel sõidukil 40-50km/h. Sõitsin ristmikult ära (tegelikult ei tohi sündmuskohalt lahkuda, kuid ehmatus ja hirmutunne halvasid mõtlemist) ja panin ohutuled peale. Ainus mõte oli see, et teises autos inimesed ikka elus ja terved oleksid. Teises autos oli naisterahvas ja samuti šokis, kuid terve. Autol värvi tagatiivalt maas ja mõni mõlk. Minu sõiduki stange juppideks, kuid radikas jäi terveks ja ise ju elan. Tasuta olematud ripsmed läksid hinnanguliselt endale nii 1000 € maksma.

Kui esialgu oli teine pool nähtavalt šokis, siis kui paberid sai täidetud tuli aga minul täielik külmatunne ja nutsin aeg-ajalt. Kindlustused olid olemas ja tunnistasin oma süüd. Kannataja oli nii inimlik ja võttis mu enda koju sooja. Pakkus teed ja mandariini ning pani tekke peale, et ikka toibuksin juhtunust. Ikkagi esimene auto ja palju vaeva nähtud, et sellist luksust endale lubada.  Hea, et autokool oli värskelt selja taga ja teadsin öelda vanemale juhile, et bensiinijaamast saab blanketti. Joonised ja andmed said ka puhtale paberile.

"Liiga vapper ei tasu ka olla." Mul ju polnud kedagi enda juurde kutsuda ega tahtnud lähedasi paanikasse ajada. Mu iseseisvus on isegi omandanud uue taseme-kõik ise. Teen siis vastutan. Teine osapool ütles, et temagi loodab, et kui üksi oleks siis keegi mõistaks ja võtaks koju sooja. Hiljem kui soe sees otsustasin koju sõita ja võtsin kuuma vanni. Vedas, et lapse isa puhkus jätkus ning Grete on heades kätes.

Elu autojuhina

Alustasin autokooliga Jõgeva Ühisgümnaasiumis 2010, tegin 5 sõitu ja kaks korda teooriaeksamit koolis. Õppisin 3 aastat auto üldehitust. Aastad möödusid ja alustasin 2017 sügisel taas autokooliga Õppesõit OÜ-s. See õpe venis ja venis, kuid 27.11.2018 sain oma juhiload. Auto sain soetada 15.01.2019 ja elu muutus.

Mul on palju rohkem aega. Varem ärkasin kell 6 ja tööle pidin jõudma 8:45. Bussisõit/ootamine võttis aja ja laps oli ju vaja lasteaeda ka toimetada. Hommikud olid väga stressirohked. Võiks öelda, et olin surmväsinud iga 12h tööpäeva lõpus. Koju jõudes käisin pesemas ja lugesin parimal juhul mõne muinasjutu lapsele ning jäin ise silmad pärani lakke vahtides uut hommikut ootama. Jaluta, jaluta- oota busse.

Puhkasin pidevalt nii, et saatsin tütre bussiga 85km kaugusele vanaemade hoida, lihtsalt selleks, et ise veidi magada saaksin. Suvel on traditsioon, et laps ongi maal. See mõjub üllatavalt hästi silmaringile ja üldse arengule..ikkagi mitu põlvkonda koos elamas.

Nüüd saan ka ise sagedamini maakodus käia ja päevavalgust jääb ülegi. Saan asju mugavalt transportida ja elu on palju mõnusam.

Asjaajamised sain tunniga aetud. Varem kappasin üle poole päevast ringi ja tundsin pidevat kurnatust. Elu on mõnus.

Elagu liikumisvabadus!


kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Vaheldus võistlusjutule teeb head!

"Vaikimine hõbe, rääkimine kuld!" Minu puhul siis kirjutamine kuld. Saan oma emotsioone väljendada-vajadusel lahmida ja ainult minul on õigus teada, mida selliste postitustega saavutada soovin.

Eelmise postituse tagasiside oli hämmingut tekitav. Suvaline katse keerutas nii palju tolmu üles. Siiski vanad suhtejüngrid ei saagi enam nii hästi aimu kui äge on üksi elada ja teha kõike nii nagu parasjagu tuju on. Peaksin tundma süüd, et mul pole abielu või huvi meeste vastu, kes naisi väärtustada ei oska? Kindlasti mitte.

Mis kõik välja tuli. Kes ikka kommenteeris, sel ikka mõni luukere kapis kippus olema. Ma sain naeruteraapiat. Tõesti koomiline kuidas võib kümne suvalise mehe pärast armukadetseda- järelikult pole ikka kindel oma väljavalitus.

Hästi tore oli teada kui labane inimene ma olen ja põhikooli või algklassi tasemel kirjutan. Naised, me oleme ikka ühed igavesed uudishimunäljas plikatirtsud. Igaüks luges nendest üldistavatest ridadest välja erineva loo. Rikutus on oma peas.

Luban pühalikult, et kirjutan peagi jooksmisest edasi..no sellest, mis kedagi ei salva. Piletid Soome said ostetud ja elu on ilus.

Milline peaks minu mees olema? Selline, kelle sõna maksab ja kes teab, et minuga saab läbi tule ja vee minna kui vaja. Tean oma väärtust, seega tean mida soovin.

Oh jooksuaeg!

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Eksperiment- "Kui truu on abielumees?"

Mina vaba ja vallalisena võin uurimustöid teha. Olin hullem kui Katrin Lust. Nimelt võtsin puhkuse ajal ette 10 meest, kes näiliselt on õnnelikus abielus. Puhkusepildid perega, abielupildid..no sotsiaalmeedia andmeil igati korralikud mehed, isegi laps või kaks proua abikaasaga.


Mis aga selgus. 10st 10 olid nõus minuga õhtusele jalutuskäigule tulema. 3 kirusid oma naist ja 7 arvasid, et vaheldus teeb head ja naised elavad õnnelikus teadmatuses.


Mida kurdeti?
*Naised on kodumasinad ja midagi peale tv vaatamise ja koristamise teha ei osata. Alatasa peavalud või väsimus. Puhkuse ajal ving jätkub.
*Lapsed on kõige olulisemad ja tähelepanust on puudus.
*Naine on peale abielu laisem ja oskab ainult nõuda.
*Igav rutiinne argipäev.
*Torisev naine.
*Naine, kes petab.
*Tüütud pildistamised, mis naiste pärast tehakse..vähemalt ei virise pärast.
*Unistusteta naised. Tipp-lapsed ja mees. Eneseareng nullilähedane.
*Kõrgharitud, kuid eluvõõras kaasa.

Mida see mulle andis?
Tunde, et mina abielluda ei soovi, sest miski pole püha. Teadmise, et roosamanna taga on palju luukeresid. Ma pole lootusetult üksik vaid õnnelikult vaba.

Uuriv ajakirjandus paelub?

Edit: Lugeda huumorimeelega.
Ühtegi abielu lõhki ei aetud. 

Mehed olid vanuses 25-35. Valitud nii oma tuttavate kui Facebookis leitud abielupilte avalikult hoidvate meeste seast.

(Mõni mees vôiks ka naiste seas seda sama katsetada.)

pühapäev, 27. jaanuar 2019

Aktiivne nädalavahetus

Sõitsin laupäeval tütrega Avinurme suusailma nautima. Vanad venna suusad keldri pimedustest välja ja 42 number saapad jalga(minu jalg 38), null määret ja libisesin aina tagasi. Pidavmääre ilmselt oleks aidanud..aga mida ma ka sellest tean. Lihtsalt liikuda on tore ja talve saab vingeks enda jaoks muuta. Ma olen endine talvevingur..no millal see suvi tuleb jorinaga. Aga kui tegutseda saab sooja sisse ja äge on neid raskusi mängeldes võhma abil võita. Sain päikest põskedele. Mõnusa vahelduse ja taastumisperioodi.

Ujulas tegin 600m ujumist 25m basseinis. Laps õppis ka ujuma..pea väga kuklas aga liigub ning vesi meeldib. Viieselt ujujaks. Neljaselt spagaat selgeks. Kolmeselt tillujooksudel osalejaks. Uhke tunne, hea eeskuju olen ilmselt.

Õde tegi vastlakukleid, sest praktikal sai selgeks ja kodus harjutas teise ahjuga. Dieet läks noortepäraselt kirjutades lappama või lappesse.



Taas oleksin võinud võtta oma Tartu kodust suusaprillid ja muud asjad kaasa (suusasaapad ja sooja pesu), aga alati ununeb miski maha. Tänu Kristale on mul võimalik kasutada ka paremat varustust.

Kurb oli see, et Avinurme elanikud ei spordi aktiivselt. Isegi kõndimas polnud peale ühe-kahe inimese kedagi. Mugavalt autodega liikumine ja tubane eluviis. Kuigi kergliiklustee, ujula, suusarajad- kõik olemas, aga ei kasutata. Koolis on ju see kehaline kasvatus ka piin...sest ei osata nautida lihtsat liikumist. Loomulikult pole nauditav kui diivan ja nutiasjad on nii omaseks saanud.

Võin teha liiga, kuid kus on inimesed?

Ise lähen nüüd veel sõbrannaga kinno ja kõike jõuab kui ise hakkaja olla.

Avatud meelt!

Aitäh, Esmeraldale, kes suusatama tuli. Isegi rada tehti vabastiiliks valmis. Ise nühkisin valdavalt klassikat uisusuusaga.

Jäi ka silma, et 200m staationil olnud klassikajälg oli pisikeste jalgade poolt tallutud. Hoidkem radu..nii on mõnus sportida. Ka lapsi tuleks maast madalast õpetada, et teiste tööd tuleb austada ja kõndimiseks oli raja kõrval ruumi ja võimalust küll ja veel.
Trennimoodi asja täna kokku 2h ja 10km suusatamist. Laupäeval 2km suusatamist tunniga ja 600m ujumist 1h ja 30min.

kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Miks just Liis Org mitte Erik Orgu?

See oli vahva kui uuriti, et kes mulle toitumiskava valmistas. Kuuldes nime arvati, et see naine on Erik Orgu tütar või abikaasa. Kahjuks pidin pettumust valmistama ja minu teada neil midagi ühist peale tervisliku eluviisi polegi.


Oleksin ju võinud vana Sven Lõhmuse koostatud kava jälgida, kuid 1500 kcal päevas süües langeksin kiiresti omadega kraavi. Liiga vähe süüa - tagantjärgi tarkus.

Sel korral jälgisin paljusid tegijaid sotsiaalmeedias ja silma jäi just Liis. Ta näeb ilus välja- terve ja tugev, naeratab ja on eluga rahul. Muidugi on ka läbielamisi, kuid võtab kõike kogemuste ja saavutustena. Mulle meeldib tema suhtumine.

Lisaks olen jälginud mida tema võib süüa ja seal pole kuiva kanaga midagi pistmist. Mitmekülgne ja maitsev. Isegi kaneelirullid ja jäätis on aeg-ajalt lubatud ja vorm tuleb.

Minul sai 10 päeva kava jälgimise alustamisest ja kadunud on täpselt 1kg. Ilmselt oleks kaotus suurem kui poleks sellist jonnipäeva olnud, kus suhu rändas rämpstoit. Olen rahul, kõht on täis ja meel on hea.

Vahel vaatan Liisi videoid. Motiveerivad küll. - Viide

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Mis rikub dieeti?

Emotsioonid. No need dikteerivad liiga palju minu elus. Kõik on nii nagu mina tahan või muidu...
Grete õhtuhämasuses mänguväljakule ehitatud lumetugitooli nautimas

Jah, tuleb postitus rubriigist "Homsest hakkan korralikuks". Täna viskasin 20:40 kõik teadmised kus see ja teine ning õgisin mitu pihutäit krõpse, coca-colat peale ja pool kaussi mandariine.

Tegelikult hakkas kõik motivatsioon maha käima kui sain teate, et mind viiakse teise vahetusse ja minu tööpäevad algavad 25.01 asemel juba 24. Mulle meeldib kui on rutiin. Asjad on paigas ja mul on kindel hoog sees. Paraku elu viskab kaikaid ja ikka päris parajalt.

Plaanid tuli teha ümber. 21.01 sõitsin õega maale tütre järgi ja tegime pisikese sünnapeo ka. Oleksin jäänud kauemaks..no suusatama ja kelgutama, kuid plaanimuutus tõi segaduse ja otsustasin Tartusse tagasi tulla. Mängisime lapsega veel õhtupimeduses mänguväljakul.

Täna oli suurepärane päev. Perekondlik Aura veekeskuse külastus. Sain kõik lihasvalus kohad lasta veel lahti masseerida. Jooksin vees ja suplesin, mullivannitasin. Laps oli hoitud ning torudest liu laskmine oli kõige vahvam tema jaoks. Tänaks veel teenindajat, kes sobivad riided aitas valida.

Kui vees sulistatud, käisime ka kurikuulsas Mc Donald'sis. Laps sai mänguasja ja püüdsin valida hästi. Salati- kastmeta ja kanawrapi, millest pool sõi laps. Vesi ikka teeb kõhu eriti tühjaks.

Siis peagi saabus õhtu ja mõtlesin kuidas päevast päeva ringi tuhisedes aeg kaob. Polnud enda toitu eelnevalt valmistanud ja kohe maksis kätte.

Nüüd ma siin kurjustan endaga, et selline emotsionaalne ahv olen ja püüan homme paremini. Kaalunumbrist 66 oli saanud 63.6, kuid nüüd tuleb taas tõus...iseendasaboteerija.

Ah, homme paremini. Uus päev, uued võimalused.

laupäev, 19. jaanuar 2019

Reis Soome jooksudele

Marika klõps
18.01 Registreerisin maanteeametis auto enda nimele ja tegin kindlustuse. Kell 13:30 istusin Tartus bussile, et 16.00 Tallinnas olla. 17.00 juba väljus A-Terminalist laev Soome poole. Laevas hakkas väga jahe ja toitumiskava jälgimisest ei tulnud suurt midagi välja. Sõin, et tunne hea oleks ja palju rohkem kui oleks normaalne olnud. Lohutasin end sellega, et maraton on ees. Õhtul oli sadamas tubli maratonikoguja Marika Roopärg mind ootamas. Tänu tema kutsele ma selle seikluse ette võtsingi. Viimati käisin üle vee kui isa veel elas ja õde oli kolme- vôi neljaastane..21.01 saab õde Katariina 18.aastaseks, seega võite ise arvutada. Polnud varem üksi laevaga reisinud, taas vahva iseseisvumise kogemus. No muidugi pidin ma midagi unustama ja bussijaamast sadamasse sõiduga ununesid kindad, mu kallid ja head kätekaitsjad, taksosse. Ultramõjutused või taaskord armunud, kes seda teab.
Helsingi->Koivukyla

Marika elamise poole liikudes tuli ühistransporti ka liigselt napsutanud mees. Omakohus toimis selles riigis hästi. Vägivaldne ja karjuv mees lükati järgmises peatuses välja. Vene noormees püüdis omi võtteid kasutada, et vanem joogine mees sobivalt käituma panna. Kes plaksutas, kes rääkis, et vägivald pole lahendus-huvitav reede õhtu.

Käisime poest läbi, valisime järgmise päeva 10km jooksu läbimiseks riideid ja suundusime peagi magama.

19.01  Ärkasin puhanuna. Magasin 8 tundi. Ees oli ootamas Aktia maanteejooks. Käisime pileteid ostmas ja sõitsime bussiga stardipaika. On siin alles peatusi, ikka väga tihti ja teed keerutavad. Kõnniteed on lahti lükatud masinatega ja ilus on vaadata kuidas teede eest hoolitsetakse. Oli äärmiselt tore päev. Nägin paari eestlast veel ja korraldajate suhtumine oli positiivne. 10 km eest 15€, polnud veepunkte ega lõpunänni. Puhas läbimisrõõm ja lumised vaated. Eestis on ikka meid ära hellitatud. Olin viimane oma vanuseklassi naistest ja esimene lõpetanud eestlanna. Nii kui esimesed künkad tulid oli teada, et mina 5min/km lõpuni ei kesta. Sai tihe samm otsitud ja rühitud, jalg väsis tohutult ja oli kohati libe. Jooksin vahepeal Soome ultrajooksu kirjadega vanema mehe taga...Endurance jooksis eest ära. Küll veebruaris püüan kinni.
Foto autor:Ari Lassilan
Marika sai mitu medalit ja mina sain plaksutada ja jooksuinimesi uudistada. Pesemas käidud, saime liikuda taas bussile. 287 inimest nautisid sel jooksul talveilma.
Vahva number 551 ja Marika 155
Enne 2km soojendusjooksu 
Marika klõps
Hiljem käisime taaskasutuskeskuses ja leidsin sealt sinise kleidi- autoga sobib hästi. Külmkapimagneti "Ruoka on valmiina" peal karupoeg meepurgiga. Avastasin endale pika varrukaga jooksupluusi ja rahvariietes (ilmselt Saami) nuku tuttavale, kes neid kogub. Sõin kartulit, kanakastet ja juurvilju. Magustoiduks Lohilo brownie jäätis. Homme ootab Espoo sisehall ja minu lemmik - maraton.

20.01
Ärkasin varem ja pakkisin asju maratoniks. Omatoimen Maratoni. Lugesin siin- seal postitusi. Sõin taas hommikuks Marika valmistatud putru. Hea tunne kui kõike ise ei pea vaaritama ja soe kõhutäis ootab. Jalutasime rongijaama ja vuhiseme Espoo sisehalli poole.

Edasi metrooga. Ilus oranž.

Plaan hoida stabiilset 5:45 tempot. Vaatan kas õnnestub. Tuleb ka enesetunnet jälgida, sest 101 km oli 12-13.01 samuti jalgel liikumist. Lisaks eilne 10 km. 

Marika korraldatud maraton oli vahva. Igaüks hoolitses, et endal sporditoit ja vedelik kaasas oleks. 
Inimesed, kes tulid maratoni tiirutama. Siiras tänu!

Plaan oli suur, aga olud olid väga kuumad. Tänu Olle kuulamisele olin vähemalt lühikesed püksid kaasa võtnud. 5:18:24 maratoni läbida on ikka suht müstika. Eks ma jõin nii 5+liitrit vett ja külastasin jahedat wc-d. Teate kui hea see jahe prilllaud on või kui mõnus külm voolav vesi? 
Tehtud! Taas viimane, kuid kogemused maksavad. Peale kannatusi saabub rahu ja armastus!

Mõtlesin 21km peal juba lõpetada..no jookse nagu saunalaval. Lisaks reied muutusid pakkudeks ja pidin neid mudima aeg-ajalt. Siis mõtlesin, et teeks 3h ja siis 30km ja hiljem tegin juba rahu endaga. Sõin, jõin ja vahel kurjustasin, et aeglaselt joosta ei oska. Silm selge ja hea enesetundega lõpuni!

Maratoni ringilugeja

Marika hoolitses väga hästi minu eest. Alati soe toit laual, riided peale maratoni pestud. Luksuslik värk..parem kui hotellis. Suured tänud!
21.01 Sõit koju ja maale autoga. Õe sünnipäev numbriga 18! Tütart tahaks ka juba kallistada! Hommikul üllatas kaal. Kolm päeva toitumiskavas olnud nõuandeid järginud ja 63.6 kaalul! Kava tellides 66kg, kätte saades 65.5. Põnevusega ooran, mis minust suveks saab.

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Lõbusad valimised

Esmalt sain naerukrambid kui Rene mainis peale Põhjaranniku interjuu jagamist, et nüüd võin Ida-Virumaal riigikokku kandideerida. Täna vaatan, et isegi Anu Saagim kandideerib, mis siin toimub? No mina olen igatahes liiga lihtne inimene, et end mitte riiklikusse skandaali tõmmata lasta.

Mis oleksid minu Ultraerakonna lubadused?
  • Osaleda võistlustel
  • Esindada iseennast
  • Teha vigu seni kuni õpin
  • Õpin seni kuni elan
  • Joosta rohkem
  • Süüa rohkem, kuid täisväärtuslikumalt
  • Näha emotsioonide taha
  • Andestada ja leppida
  • Teha tööd
  • Teenida
  • Matkata
  • Võidelda ja võita
  • Kaotada ja analüüsida
  • Järjepidev ja motiveeritud olla
  • Tunnustada ennast ja teisi
Lisaks lubadused:
1) Maksta riigieelarvest kinni kõikide inimeste osalustasud kõikidele võistlustele!
2) Maksta riigieelarvest kinni kõikide inimeste trennitasud!
3) Kõikidel soovijatele anda võimalus avada riik.ee peal blogi! (RK)"
4)Rõõm, nauding, naer. (EP)
5)Riigieelarveline spordipood..vaja ratast-lähed ja võtad, vaja uusi tosse -lähed ja võtad, uusi trenniriideid-pole probleemi. Kui lööd toidupoes letti paberitega toitumisnõustaja koostatud menüü, siis kõik komponendid toidu valmistamiseks saad tasuta. (LV)
6) Tasuta kõrgharidus kõigile 24h jooksu läbinutele.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Vana postitus 12.04.2015

Viibin maal ja leidsin vanast digikast mälukaardi. Nii palju meenutusi, naeru ja nostalgitsemist. Vormi olen kõvasti muutnud tänaseks. Homme kirjutan midagi huvitavat....

Pilte olen valdavalt teinud suvel. 2010 pildid on meenutused Itaalia reisist dolomiitidesse. Sai kõnnitud päris palju ja Austria minimaailmas seigelda (esimesed 2 pilti). 2012 pildid on ehe näide minu maiustamisest. Lemmik lühkarid juhtusid ka jalga igal pool, kandsin kuni täiesti ribadeks muutusid. :)

August 2010

August 2010

August 2010

August 2010, venitusarmideta kõht

August 2010

August 2010
Juuli 2012 
Juuli 2012

Juuli 2012

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Kasutan oma täit potentsiaali

Ma olen võimekam kui iial oleksin osanud arvata. Miks mitte seda sisemist tahtejõudu ja sooritusvajadust rakendada? Teen ära! Motiveerin end ja saan hoo sisse. Tean kui raske on +10kg ja lisaks nii 5kg seljakotiga metsas 101 km läbida. Samas mäletan seda lennukat tunnet kui neid raskusi kehal ei olnud. Kaotan raskust ja võidan iseend veel rohkem. 
Ma tean, et kirun end esimesel kuu põrgusse ja mõtlen, et miks ma oma elu keeruliseks elan, kuid edasine on vaid pea üles ja tähtede poole! Toitumiskava aitab enesedistsipliini taastada ja puhkuse ajal on mõistlik kondikava järgnevateks perioodideks ehitada. Karbid, kellaajaline toitumine, söögi nautimine- siit ma tulen!
"Eneseteostus (ladinakeelsest väljendist sui actus) on oma annete ja võimaluste realiseerimine või täitmine, määratledes seda kui liikumapanevat jõudu, mis on olemas kõigis.
Eneseteostus on Abraham Maslow'inimvajaduste hierarhia püramiidi kõrgeim aste pärast füsioloogilisi vajadusi, turvalisusvajadust, armastus- ja kuuluvusvajadust, tunnustusvajadust. Artiklis "Self-Actualizing and Beyond" (kogumikteoses "The Farther Reaches of Human Nature") kirjeldab Maslow eneseteostusele viivat käitumist järgmiste tunnuste kaudu:
  1. täie tähelepanuga kogemine;
  2. kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);
  3. hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);
  4. kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;
  5. julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;
  6. osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;
  7. kaasnevad tippkogemused;
  8. patoloogilistest kaitsemehhanismidest loobumine.
Abraham Maslow on välja toonud, et baasinimvajadused peavad olema saavutatud (toit, kodu, soojus, turvalisus, kuuluvustunne) enne, kui inimene saab jõuda eneseteostuseni – vajaduseni tunda end täielikult elus ja leida elu mõte. Maslow' arvates on aga sellise eneseteostuse saavutamine tänapäevases igapäevaelus väga haruldane. Uuringud näitavad, et kui inimesed elavad elu, mis ei sobi kokku nende sügavaima olemuse ja võimetega, siis on neil vähem tõenäoline saavutada õnnetunnet kui neil, kelle puhul nende eesmärgid lähevad nende eluga kokku. Näiteks keegi, kellel on loomuomane potentsiaal saada heaks kunstnikuks või õpetajaks, ei pruugi kunagi seda potentsiaali realiseerida, kui kogu nende tähelepanu on suunatud põhivajaduste täitmisele. VIIDE"

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Taliharja Vanakuri 2019-winter ultra endurance race

Miks ma sellele kurikuulsale jooksuvõistlusele regasin? No ikka Hannes Veide ja Pärtel Piirimäe kirglikke kogemusjutte kuulates tekkis suur tahtmine ennast samuti proovile panna. Sain aru, et on hirmus külm võistlus, metsas ja kohustusliku varustusega. Orienteeruda pidi samuti oskama.

Kuna ma ei ole endiselt eriline kaardilugeja, siis lootsin viimaste lõpetajate peale. Tundus, et Olle Rõuk on parajalt sihikindel ja tempo ei tapa uutes oludes. Mina siblin jalakestega järgi ja mehed aina orienteeruvad. Nii mõneski kohas oleksin vastassuunas minema hakanud, kui kaaslasi poleks lähedal asunud.

Varustuse laenasin Mardolt ja Kristalt, kes isegi möödunud aastal kaugele jõudis, kuid katkestama oli sunnitud. Nüüd on vest ja tuled, vile selle katsumuse läbi teinud. Isegi muskel paisus ja üks krõpsuke purunes kahjuks. Mardo pealamp jäi koju villase soki ja kile sisse..hea, et isa "seasilm" varuks oli kotis. Nägin lausa kaks sammu ette ja kesklaagris oli korraldaja Silver lahkesti korralikku lampi pakkumas. Päästis paljugi ja kulgemine läks kergemini.
Lisaks tellisin paar kuud varem sportshoes.com-ist joogisüsteemiga koti ja mütsi ning kindad..kuid need on siiani Omniva sorteerimises. Tuli puhkusetasu enda heaks investeerida. Mõistsin ka, et on vaja palju võimekamat kella kui Polar M400 või 430. Mina lõpetasin kilomeetriga 120, kuigi pidi 101 olema.

Võistluseelne päev oli nii kiire, et korralikult pakkida ei jõudnud. Kibekiirelt autoasjade ajamiselt Honda keskuses juuksurisse Be Nice (Anne 57) ja puhkuse puhul käte korda tegemisse LN Stuudiosse. Lõpuks lapsega liinibussile ja Avinurmes sain alles mingisuguse pakkimise teha.

Võistluspäeva hommik saabus kiiresti. Harjumus vara ärgata. Kuulasin ema juttu, et sukkpükste ja suusapükstega külm ei hakka ja riietusin mõnuga üle. Nii üle, et joosta põhiliselt ei jõudnud. Tänu Ollele ikka utsitasin end, aga koorem seljas oli liig. Liikusin küürakil oma varustuse all. Tõeline õppetund.

Olle käskis paksud püksid ära võtta ja pealt vest. Läks kergemaks, kuid jooksukott oli siiski väga raske. Muidugi venna Primuse termos ja rull wc-paberit ning mida kõike veel ma kotti ei toppinud. Sageli oli kotilukk lahti libisenud ja korjasime metsa alt mu varustust. Paksud püksid ja jope sain mingil hetkel juhuslikku punkti koos termosega anda..palju kergem hakkas ja endiselt oli kogu kohustuslik varustus kaasas.

Vahepeal sai maast ja ilmast lobisetud ja palju lumes sumbatud. Põhiliselt jälgitud, et jalg läheks teiste tallatud jälgedesse. Isegi mõnest ratturist möödutud, kes maanteedel kimasid mööda. Ei olnud kellelgi lihtne.

Mingil hetkel kadus ajataju ja kohtasin Kaarel Lapimaa-d, kes oli otsustanud südamerahus matkata. Lasin Ollel oma potentsiaali rakendada ja kulgesin paarisrakendis kesklaagrini ja lõppu sellise uue ultrasportlasega. Mingil momendil märkasin, et keset teed on kilekotid..see oli lumi. Kloostri lähedal joostes vaatasin, et hanges üks nunn..luulud vist..taas tumedam lumehang.

Sõin energiageele ja pool latti suitsuvorsti, tumedat šokolaadi 100g ja pähkleid ning rosinaid. Pakuti martsipani ning kabanosse ja võtsin heaga vastu.

Küll alles mehed hoolitsesid mu eest, isegi vaim vahepeal läks härdaks ja salapisaraid sai valatud. Andsid mu kotist süüa ning juua. Toppisid kindaid kätte, silitasid positiivse meelestatusega pead. Ei tahtnud mind metsa maha jätta. Ega ma väga hullusti jonninud ka..katkestamismõtteid pähe ei lubanud. Ma lihtsalt pidin endale oma tõelist vastupidavust tõestama. Naiste kolmas koht jalgsi arvestuses vahetus teise kohaga kui tubli orienteeruja lõpetas tee kesklaagris. Hiljem laenas tema tuttav mulle riideid, et saaksin sauna ja pesema. Õde ning ema saabusid juba siis minu juurde kui enamus oli lahkunud. Vähemalt püüdsid kaasa elada omal viisil. Andsin peale väikest pikutust intervjuu Põhjarannikule. Eks karjuge Ida-Virukad kui juba müüki saabub.

Tohutu kogemuste allikas. Matkaspordi käte ja jalgade soojendajad aitasid palju., kuid 8-10h vastu ei pidanud nagu pakil lubatud. Vappekülmad kadusid ja oli meeldiv jalga jala ette asetada. Hokad ei sobinud, kuid Altrad olid super! Viimastel kilomeetritel alles lõhkesid paar villi..kuid selles olid ilmselt sokid süüdi

Vastuvõtt finishis oli suurepärane, korraldaja Silver Eensaar on üks minu iidoleid ka..ikka 24h jooksu mõistes.

Ilmselt kiire ja segane postitus..aga juhuu, ma tegin selle hirmraske katsumuse lõpuni. Isegi oli umbes -12kraadi öösel, mis nõudis järjepidevat liikumist, et mitte . alluda. Tehtud! Elu on seiklus!

Aeg 101km läbimiseks 20:08:00 ja teine naine ning viimane (23) lõpetaja.

Lingid:










teisipäev, 8. jaanuar 2019

Unetu mõtted

Tere puhkust! Ikka magada ei näe. Kaua ma lakke ikka vahin.
Jäin mõtlema suhetele. Milleks elukaaslased/mehed? Mis lisaväärtust neil anda on? Pigem ju takistavad elu elamist oma soovide ja vajadustega?

Eks mulgi on neid peikakandidaate olnud, aga enda kõrval kedagi neist ei näe. Liiga tited ja endaga hakkama ei saa st vajavad naist, et end meestena tunda.

Kui kõik ei ole argumenteeritud siis pole mõtet suheldagi suhte teemadel. Liiga ratsionaalne mõtlemine ilmselt minu poolt. Nõuan sama palju kui ise olen võimeline andma, seega läheb vennikestel keeruliseks..no ei küündi.

Vaba on hea olla. Minu valida on kõik. Armukadedus puudub ja kaob oht sõltuda teisest inimesest. Suhe on kui iseseisvuse häving.

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Survestatus ja trots

Tunnen sageli, et pean miskit tegema, sest teised ju teevad ja nii on justkui õige. Näiteks peale ultrajooksu tuleb üsnapea end jooksma saada- mina vedeleks kaks nädalat voodis, kuid elu nõuab liigutamist.

Viisakas oleks kaalu jälgida ja sportlase vormi taga ajada, aga mulle sobib see naiselik pehmus rohkem. Kohati tuleb küll tunne, et appi kui käest end lasknud, aga siis meenub, et mul on ju hea olla- ei pea piirama. Minu elu ei saa keegi teine elada. Kuigi hästi põnev on püüda utoopilisi eesmärke lihtsalt, et elus värvi oleks.

Praegugi peaksin jooksukava jälgima, aga käisin viimati 10.detsember, appi eelmisel aastal, jooksmas. Ei põe üldse, sest lihased on tööpäevadest taastumas ja lisaks enese liigutamine oleks juba liig. Õnneks on peale kahte tööpäeva võimalik puhkuselainel ujuda ja matkata Taliharja Vanakurjal. Veebruaris käin vaatan kuidas 24h nautides möödub ja ootel on Heavy Metal Ultra. Tuleb üks mõnusalt pingevaba aasta.

Muidugi veidi paneb mõtlema, et võiksin mahtu koguda jooksuga tööle ja koju, aga autoga tahaks ka ju sõitma hakata. Esmalt leida see õige..valitud audi osteti eest ära kahjuks.

Seega kui keegi teab töökorras Audi A3-e kellelgi soodsalt müügis..siis olen üks suur silm ja kõrv!


reede, 4. jaanuar 2019

Vaata, et end surnuks ei jookse!

Kui ma saaks raha iga kord kui seda lauset kuulen võiksin peagi puhkusereisile sõita. Nii numeroloogijatädi kui sõprade-tuttavate seas on ikka neid hinge väristavaid isikuid kui ultrajooksust kuulevad. Kas ma ise kardan seda? Kindlasti mitte. See on ju loogiline elu lõpp kunagi see ju juhtub kôigiga. Parem surra rajal kui diivanil sõõrikut süües või oodata mingit haigust, mis murrab. Ma ei usu, et ma nii võimekas olen, et end haiglassegi jooksen...analüüsin end selleks liiga palju.

Mõtle, mis su süda teeb? Mis ta ikka teeb..tuksub. Minu rahuliku loomuse juurde kulub ära aeg-ajalt sellist "raputamist". No ikka tunnen, et elan, mitte unele. Pealegi koormustest on mitmel korral näidanud, et joostes on süda korras, kuid pikali asendis on mingisugune lamenemine tekkinud. Tervislikum on joosta kui vedeleda.

Miks ma enam tervislik pole? See on nii stressirikas ja liiga edev värk. Miks ma pean endale aastaid valetama? Jääb ära. Las ma olen siis see "ebatervislik" spordiarmastaja. Jooksen kirega, mitte kurnates end mahtude ja "pean kõik ära võitma" mõttega. Asendus see "saan, mis tahan" mõtteviisiga.

Kujutan väga palju ette. Mis tunne on olla maailmameister, mis tunne on oma kodu, autot, meest "omada". Las need tunded kannavad mind.


neljapäev, 3. jaanuar 2019

Kui piire ei ole

See on vabadus. Mõelda ja keskenduda endale. Tahate teada kui kaua ma dieeti pidada suutsin? Umbes lõunani. Mind ei häiri need 10 kilogrammi. Mul on täiesti ükskõik kui inimesed söövad tervislikult või hoopis seda, mis tegelikult maitseb.

Mõistan, et igaüks võistleb vaid endaga. Pole õigus kedagi maha teha või haavata, kuid oma arvamus võib olla..ja seda endaga samal huumorilainel olevate inimestega jagada. Paraku mina kipun olema salvav oma sõnadega, sageli mitte üldse pahatahlikult, vaid filtrita. Mõtlen-ütlen. Minu kontrollida on see, kellele ja millal öelda.

Kas see 10kg kergem ja pidevas aktiivses elustiilis Karmen oli parem praegusest? Ei kindlasti mitte! Hetkel on kasvamas vajalik rüü, et oma peaga liikuda eesmärkide suunas. Mida see piiramine ikka annab? Paar pilti instagrami või siia postitusse ja pärast vannun ikka kui palju peab end piirama ja olen kade nende peale, kes igapäevaselt torti söövad.

Kui näen fitnessiga tegelejate postitusi siis tulevad külmavärinad-milline tahtejõud, milline pidev piits. Valida see maitsetu ja trikitada aju teadlikult toituma. Elada saab palju lihtsamini ka muide, aga seda valib iga inimene ise.

Siis need jooksu/trennimahud. Kõik arvestavad ja haldavad mingit suurt kilometraaži. Aga äkki ei pea nii palju tõmblema, vaid saab lihtsalt tundega ja nautides palju enam?

Ilmselt mõtlen ma kõvasti kastist välja. Kohati isegi on hirm, et mis saab kui oma teooria kokku variseb...aga parem proovida kui mõelda..mis oleks kui.

Selleks, et endaga rahul olla ei ole vaja kaotada kilosid või pumbata lihast. Keda see huvitab? Loeb hingesuurus, loeb andmisvõime ja töötahe. Võime armastada ja luba olla armastatud.

pühapäev, 30. detsember 2018

Vana minemas-uus tulemas

Suurepärane on teada, et peagi on see õudne aasta läbi ja ees ootamas võidukas "ma olengi kõige parem" aasta ja keegi ei saa mind takistada juhul kui oman enesekontrolli. Püüan näha emotsioonide taha ja olla selline rahulik naisolevus.

Lubadusi uueks aastaks ei anna. Soovin omale autot ja kodu (ideaalis 3toaline korter veidi linnast väljas). Loodan, et suudan Gretele pakkuda elamusi ja kasvatada temast enesekindla ja elurõõmsa tütarlapse. Ilmselt olen ka valmis uueks suhteks, sest läbisaamine iseendaga on korda saanud.
Soovin kõigile rahulolu ja perekonna toetust.
Sõbrannaga sai kilomeetrike jalutatud ja kiikudes taevast jälgida ning elust lobiseda.

Millised on teie soovid/lubadused? Mida võiksin blogis muuta või milliseid väljakutseid kajastada? Kas teha ka võistlustelt otseülekandeid või piirduda emotsioonist kirjutatud postitustega.

laupäev, 29. detsember 2018

Minu sõjaplaan

Esimene skill- magamine, korralik 8h uni.  Õigel ajal. 9.01 alates on mul puhkus ja tuleb end korda saada. Kliendid juba poes mainivad, et keegi tudub alles. Unegraafik stabiilseks, sest aasta lõpus on hullumeelselt rügatud. Nii jõulud kui aastavahetus. Tempo on peal.

Teine väljakutse- taas treenida ja kunagi ka mahtudeni jõuda, mis sportlastele tavapärane. Ei saa salata, et oma rekordit veebruaris koju tooma lähen.

Jaanuaris kaalulangetamine. Pigem nimetagem seda "püüan loobuda šokolaadi hunnikute ja krõpsumägede hävitamisest" - A1000 marketist saavad kôik soovijad soodsalt varuda. Praegugi 45 senti krõpse ja 55senti šokolaade.

Teen kôike, mis meeldib ja luban endal vabalt tunda. Olen rahul.
Hannese pildistatud.

neljapäev, 27. detsember 2018

Toitumine- see igavene nuhtlus

Kuigi tuleb hetkes elada sukeldun vahel minevikku ja püüan enda tänast käitumist analüüsida. Toitumine- see igavene nuhtlus. Isegi kui paar päeva oma tervislikku joont hoida suudan tuleb ikka üsna varsti häving. No pange end minu olukorda. Keedukartul, makaronid ja kapsasupp, vôisaiad keeduvorstiga-üsna üksluine menüü. Naljalt oma kodus ei teeks neid toite, sest täna on mul võimalik valida.

Paraku olen lõpuks ikkagi peegli ees seismas ja mõtlen, et ole nüüd, Karmen. Kui olen suutnud viimaks piisavalt teenida, et süüa mis maitseb, siis miks mitte seda teha.  Tellitoit.ee on liiga sageli hea sõber. Toidukordade vahed on pea olematud ja kõige suurem õgimine jääb nii 22 kellaajale.

Neid tubliks hakkamisi on palju, kuid järjepidevus siiani mind saatnud pole. Keegi ultrausku inimesele menüüd ju ei koosta. Kaloreid lugeda ma ei viitsi, kaaluda toitu veel võiks. See tekitab lisapinget. Söömine on selline mööda minnes tegevus.

Mind ei häiri kehapilt ka. Arme ei kaota ja jo-jotamisest lisanahka samuti mitte. Oppe vabatahtlikult ei lase teha. Neid on ussripikuta, sapipõieta ja adenoidideta inimesel isegi olnud. Need voldid on ja saaks treenida kriipsumaks, kuid kas see enesepiiramine on seda väärt-no ma ei tea.

Millised olid lugejate arvamused teemal, kas vôiksin toitumiskava käiku lasta?
Facebookis 7 ei-d ja 17 jah-i.

Tore kui sõbrad kaasa aitavad arutleda. Saab hoopis laialdasemalt teemasse süüvida.