laupäev, 21. aprill 2018

Nädalavahetus maal

Plaan oli joosta teel, kus kunagi esimesed pikamaajooksu mõtted tekkisid. Kuna õde aga magas poole lõunani ja rattur kõrval joosta tundus tuule ja vihmaga valutum siis leppisin õhtul veidi alla 5 km jooksuga. Metsade vahel ja porisel teel... ja linnud lendamas. Taas kogesin jooksurõõmu või peaks ütlema, et magusat vaeva ja valu, mis selle alaga alustades kaasneb.

Füüsiliselt on ikka päris raske. Pulss kerkib kiiresti ja istuv elustiil on teinud paraja karuteene. Sain üle pika aja 130% aktiivsust täis. Puude ladumine ja päeva lõppu veidike ujumist ja sauna tegid lihastele pai. Nad ikka on kuskil veel alles!

Püüan selle hea tunde linna kaasa võtta ja mitte muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Väga kiiresti tekib ülemõtlemine ja kui vaimselt on keeruline päev olnud (Grete jonni/enesekehtestamisehood) siis tundub kell 21 magama jäämine parim idee.

Suvel saan treenida ja olen enam kui kindel, et kui end jooksmas hoian hakkab kõik taas laabuma. Teraapia, vabadus, oma aeg. Järjepidevalt treenides oli mälu parem ja jõudsin rohkem.
Nõrk on halb olla. Liikuma peab, isegi kui tundub, et enam ei taha. Süüdistused ei aita ja aega tagasi keerata ei saa, seega tuleb leppida hetkeolukorraga ja siit edasi minna. Kui peab siis kõndides ja 15 minuti kaupa harjutusi tehes. Igati okei on tunnistada, et ongi keeruline ja toit lohutab ning kogu pingutus ja järjepidevus on kadunud selles virvarris. Võitlus iseendaga jätkub, ühelt poolt unistused, teiselt poolt reaalsus.

teisipäev, 10. aprill 2018

Lehvitan valget lippu

Kuidas ma ka ei planeeri, siis endiselt olen trennialaselt läbi kukkunud. Enne äratust isegi 15 minutit varem kella vaadanud ja teadnud, et tuleb minna jooksule, kuid kui esmased protseduurid tehtud, siis jäänud spordiriie käes mõttesse ja äratuse edasi pannud ning vajunud tagasi magama- pole see edasine ka uni, pigem silmad kinni eneseparastamine. Uned on küll nii 8h kanti, kuid mitmete ärkamistega, sest tekk visatakse jalgadega maha, kaisuloomad röövivad uneplatsi ja käsi peab olema ümber kaela.

Kui ei tee trenni siis tunnen end kasutu ja lodevana, kui teen trenni siis tunnen, et ei saa pühendunult seda teha ja muretsen tütre heaolu pärast. Lootsin täna, et ratta olemasolu tagab rahulikud jooksukilomeetrid, kuid 2 ja natuke peale kilomeetrit oli pigem üks hädadeorg. Hea, et õde ka tuli ja ratast käe kõrval vedas ning ütles, et asi võiks veel hullem olla..kui Grete oleks beebi. Areng igati tubli ja lasteaiaõpetaja kiitis vestlusel tubli, viisaka ja hooliva lapse kasvatamise eest. Paraku kodus pole kõik nii ilus ja mõistus  on sageli otsas. Õde pole nõus väga pikemaks külla ka jääma ja nii mu plaan b ja c ja d kõik ära ongi vajunud. Kui trenni aga poole tunni/tunni kaupa teha ei saa, siis ongi ainuke võimalik variant oodata suve, mil on vanaemad toeks. Paraku siis on juba hilja seda olematut vormi päästa.

Tubased trennikatsed on lõppenud sellega, et lõpuks üks meist nutab. Tuleb ju turnima hakata või muul kombel tähelepanu nõuda- ainult istudes on rahu- see aga ei loo mingit arengut. Minu mõistus on otsas. Võit kui magama saab  21 ajal ja sööb kodust toitu ka mõned ampsud. Kõik muu on juba suur boonus.

Tuleb igasugused toredad unistused jätta vaid ideedeks vähemalt ajani, mil laps on piisavalt suur/arusaaja, et iseseisvalt kodus olla või koos liikuda. Võistlustel tuleb hinnata seda aega, mis on täiesti minu ja liikuda naudinguga, vastavalt võimetele või nende puudumisele, lihtsalt kulgeda olenemata ajast ja kohast-hinnata vabadust ja võimet jalg jala ette asetada.

Ei tahaks stressi või pideva nohu kaela ka seda olukorda ajada. Lihtsalt ei näe võimalust mingisuguseks jooksualaseks arenguks lähiajal.. kuidas ma ka ei planeeriks- asi lõppeb peavalu või süüdistustega enda suunas. Kui suvekuud natuke abistavad on tore, kuid siin ilmselt aitab ainult aeg. Turvatunde ja läheduse pakkumine on esmaoluline, kuna mind on ainult üks siis pole muud varianti olemas ja lükkan enda soovid/vajadused kaugemasse tulevikku. Need uued algused on väga valulikud kui kõik on nullitud. Talvel oli vahva mõte, et ainuke, mis pekki saab minna on tihase nokk, paraku aga vähene liikumine+tubane eluviis+ istuv asend+ebasoodsas suunas muutuvad olud ja krahh oligi käes.

Omamoodi kurb, kuid inimlik ülestunnistus, et samas tempos nagu möödusid paar mõnusat/tegusat jooksuhooaega edasi liikuda ei saa ja ainukese positiivse suunaga eluvaldkond jääb ka müstilist aega ootama.

laupäev, 7. aprill 2018

Arvake ära, mis juhtub kui on kindel plaan peas küpsemas ja tunne, et nüüd saavad taas trennid alguse? Suudan haigeks jääda- ei ole midagi väga hullu (kõigest nohu, vahelduva eduga köha ja ühel õhtul avastasin ka kerge palaviku, mis üpris loiuks muutis).

Natuke olen jooksnud ka. Alustasin esmaspäeval ja lörtsis rahulikult jalga jala ette asetades tegin pisikese 6km tiiru. Teisipäeval tundsin, et nina jookseb, mitte mina ja jõin ohtralt ingveriteed. Enesetunne veidi paranes ja kolmapäeval sain kenad 8km joostud. Neljapäeva sain vabaks ja vajalikel kohtumistel käidud, kuid taas oli olemine kehv. Püüdsin ka tubaselt harjutusi teha, kuid kui energiatase on madal, siis sellest vehkimisest suuremat kasu ka pole.

Täna tuleb plaan paika panna ja püüda mingi valemiga end rohkem liikuma saada. Äkki linnukesed tehtud tegevuste taga innustaksid või paberil kindel päevakava- ideid on, kuid teostus jätab soovida. Küsimuseks jääb kuidas ja millise hinnaga see veidi parem enesetunne tuleb.


laupäev, 31. märts 2018

Midagi hingele

Võite vaid aimata kui keeruline on tagasi aktiivseks inimeseks muutuda. Jalad ja käed külmetavad alatasa ja miski justkui ei motiveeri taasalustama. Paar nädalat isegi õnnestus toitumist rohkem jälgida, kuid kui elu viskab kõikjale lumepalle ja lammutamiseks jõudu pole, siis ühel hetkel leian end šokolaadi või saiakesega lohutamast. Eesmärgid on hetkel nii imepisiked ja isegi neid ei suuda täita. Selline hale vari endast. Õnneks paar inimest usuvad minusse rohkem kui tänasel päeval mina ise.

Täna aga oli viimane päev soodusega registreerida Sillamäe Ultrale. Küll ma jonnisin, et pole ju trennigi teinud ja leidsin veel sada häda. Samas ju teist korda oleks võimalus joosta lähedal 24h. Küll lohutati, et hooaeg alles algab ja sügiseni aega küll ning nüüd ma registreeritud olen ja osalus tasutud. Ma ei tea veel kuidas see ööpäev jooksu möödub, aga äkki on just see see miski, mis mul puudub. Nüüd tuleb mugavustsoonist end välja lükata ja liikuma hakata.

Nädalake saan vabalt treenida ja edasi tuleb juba nuputada taas, aga kui hoo sisse saan on juba palju lihtsam. Tuleb see taaskäivitus ära teha. Vähemalt on midagi ootamas ees...

Autor:Anna Markova

neljapäev, 22. märts 2018

Hakka nüüd ometi liikuma!

Tahaks juba hirmsasti kirjutada, et sain endast võitu ja jooksen taas. Vähemalt analüüs käib pidevalt. Täna oli katse kaks, et minna kell 5 jooksma, vähemalt üritada. No ei suutnud end püsti ajada- jälgisin lapse unemustreid ja tundub, et igati mõistlik aeg. Õhtul oleks enda jaoks lihtsam, kuid siis ei valmiks soe söök ja ühist aega jääks napiks. Lisaks olen teinud eeltööd ja arutasime olukordi kui ma ei saa kõrval olla. Näiteks haigusperioodil kiire poeskäik või apteeki minek. Selline lühiajaline kodus mängimine paistis sobivat, ka vanaema juures nähtud Üksinda kodus filmid pakkusid palju põnevust. Ilmselt ma mõtlen pidevalt üle. Muretsen asjade pärast, mida muuta ei saa ega suuda õlgu päris alla lasta. Tahan raputada selle stressi välja ja tunda, et kõik on tegelikult hästi.

Treeniv inimene on ilus, ta suudab näha häid ja lihtsaid asju...soe vesi, toit, koht kus elada ja nimekiri jätkub. Kui aga istuda ja muretseda ning tunda, et ei ole üldse oma eluga sealmaal, kuhu oleksin soovinud teisi valikuid tehes jõuda, siis tekib rammestus.

Mitmeid kordi olen enda peale kurjaks saanud. Plaanid olid nii ilusad, kuid tagasilöögid, ootamatused ja enda negatiivne mõtteviis tekitas tunde, et mina enam ei jõua kõigega toime tulla.

Jooksmisega tuleb ka taasalustada. Mõelda vaid kuhu võiks jõuda kui ei tekiks neid talviseid madalseise- enesega rahuloluni kahtlemata.

Autokool on ka veel poolik ja sõidukogemust tuleb palju hankida...üldse peas on liiga palju muremõtteid ja võimalus endale liikumisvabadus hankida tundub ka hetkel kui koorem, mida kanda. Vähemalt ma tean, et sel korral pooleli ei jäta..kunagise 5 tunni asemel on 17 sõidetud. Kindlasti tuleb palju lisatunde võtta, kuid vähemalt suve lõpuks võiks see etapp juba möödas olla. Plaanisin küll selle kuuga lõpetada, aga linnasõit vajab kogemust ja õpetajaga on kindlasti turvalisem kui juhendaja autoga riskida.

Loodan, et uuel kuul on ka toetus kaastöötaja näol olemas. Lisaks õe praktika saab läbi ja saan tööl olla nii nagu graafik ette näeb. 

Vahepeal oli kolm vaba päeva ja sain linnaelust puhata. Laps küll näitas väsides iseloomu- pori sisse põlvili, kommi, multikaid ja mida iganes veel võiks nõuda, et võimalikult palju tähelepanu saada. Lõpuks suutis ka rahuneda ja vabandada, kuid keeruline periood on käsil. Teistega kui musterlaps, kuid minuga väike saatan.  Kordan mõttes:"Ole rahulik, see on mööduv...ära anna alla!"

Kevade saabudes ei tulnud veel seda energiat. Vähemalt mõte liigub, see on ka juba samm positiivsuse suunas.

Veidi kätekõverdusi ja kükke on taas hommikusse sattunud. Isegi pisike areng oli näha vahepeal, kuid siis tabas uus enesehaletsuse puhang ja kõik või mitte midagi mõtlemine tegi karuteene. Mulle meeldiks pühenduda ja oma asja ajada, aga paraku ei ole kõik nii nagu mina tahan, vaid tuleb kehvadest variantidest see vähem valulik valida.

Vabal päeval saime rongiga sõita. Seda hirmu mul enam ei ole vähemalt.

laupäev, 10. märts 2018

Segapuder

Annan märku, et olen olemas. Jooksuga ei ole endiselt sõbraks saanud. Ehk ongi aeg liikuda edasi ja vabalt võtta seda isehakanud sportlase asja. Sain Vägilase jooksudele end registreeritud ja suurtest plaanidest saavad pisikesed toredad hetked.  Kindlasti jõuan veel aasta jooksul mitu korda meelt muuta teiste jooksude osas, aga hetkel üle varju ei hüppa.

Kus see liikumine siis toimub?
Olen paar grammi parem ema. Veidi rohkem avatud köögile ja aiale (loe: korteris potimajandus). Enda " käestlaskmisele" järgneb korralikuks hakkamine kuni uue ülesöömiseni, seega kavast sai vabakava ehk esmalt mõtlen ja siis tarbin. Hommikul ja õhtul 30+ minutit jalutamist ja ongi elementaarne liikumine sooritatud.

Eile õnnestus koos tütrega peale tööpäeva jalutada poodi ja koju ning sain taas kinnitust, et ei olegi kõik mu õpetused asjata olnud ja kui ma ise justkui pidevalt tunnen rahulolematust, siis õpin tema kaudu neid pisiasju, mis hästi on ja vahel need ei olegi väga väiksed. Ta jumaldab jooksmist ja "emme jookse ka" tuleb väga sageli hüüuks. Imeline on leida aega ja vaadata kui lihtne ja siiras on ühe lapse elu.

Kui olukord ei meeldi tuleb seda muuta, nii nagu teoorias oleks. Unedega on asjad väga hästi. Võin 20-21 magama minna ja 6-7 ajal tõusta, seega ei ole enam öiseid trenne ja unetust. Magan tagantjärele kõik unetuna veedetud ööd.

Kõige keerulisem ongi teha endaga rahu. Leppida, et midagi ei juhtu kui ei jookse või püüdle täiusliku vormi poole. Mis mind täna jooksmast takistab? Süütunne. Õhtuti ma ei uinu kui trenn on tehtud- seega uned lähevad taas segamini, lisaks on lapsega ühist aega väga minimaalselt. Pesema ja magama, enne uinumist paar sõna ja taas hakkab see ratas pihta äratus- lasteaed-töö. Hommikuti tunnetab ta väga hästi kui mind ei ole samas toas ja paarikümne minuti pärast on ärkvel. 4-5 ajal jooksma hiilimisest on patt mõeldagi. Võiksin ju mõelda hoidjale või ema ja õe tuge paluda nädalavahetustel, aga logistiliselt läheb see taas liiga pingeliseks.



pühapäev, 4. märts 2018

Vahepeal toimunust

On lootust minna uuel nädalal tööle ja korralikult liikumislainele tagasi saada. Laps terveneb, kuid ilmselt kollektiivi viimiseni möödub paar päeva veel. Vahepeal juba lõin kõigele käega ja isegi kõndimine on väga nulli poole. Autoga olen kindlasti sõitnud sel kuul rohkem kui omal jalal liikunud. Palju närve ja aega läheb autokooli lõpetamisele. Isegi unes nägin möödunud ööl, et eksamineerija jooksis auto taga ja minu pidurid ei täitnud oma otstarvet. 17 tundi läbitud, ema juhendajaks vormistatud ja nädalalõpus kindlustunnet kogutud. Vanaema ütles vähemalt, et võin juba auto ära osta (oleks siis nii rikas).

Korralik liikumine eeldab taas tööle ja koju kõndimist (6km kokku) ja õhtul parimal juhul 30min kuni tund hantlite, lintide, rulli ja muusika saatel endale meeldivate harjutuste sooritamist. Kui lapsega kompromisse sõlmime ja see külm ilm (lumi/paksud riided/aeglane tempo/libisemine) endale meeldivaks saab mõeldud, võib tekkida ka jooksmine minu päevakavva.

Minu järjepidevus kadus ja "iseenda motivaator", "järjepidevus on tulemuste alus" häirisid ja muutsid päris pahuraks. Endaga tülis olla on väga jabur, aga tuleb ette. Sai mitu postitust kirjutatud kui ebaõiglane ikka kõik on ja kuidas ma ei suuda üldse endaga toime tulla, aga kirjutasin-seedisin-kustutasin ja hakkas palju kergem. Eneseusk kadus täitsa ära ja koos sellega ka tahe. Vähemalt kõik on mööduv- nii ka see ebavajalik olemine ja enesehaletsus otsa sai.

Täna piisas aga tunnisest tubasest liikumisest, nädala söögikraami ostmisest ja "ma pean nüüd dieeti" plaanist. Stressisöödikuna sai ikka mõnusalt leivasuppi rosinate ja hunniku vahukoorega söödud, pastat, kartulit ja kastet- ei mitte üks vaid vähemalt kaks taldrikutäit kõike, jäätist ja šokolaadi ka. Mida ma neil päevadel küll mõtlesin? Ausalt öeldes, mul oli täiesti ükskõik.

Nii, siin ma olen, mul on võimalik loota üksnes iseendale. Ma ilmselt ikkagi lähen Sillamäele 24h jooksma...mitte sellepärast, et ma endale veel midagi tõestama peaks, aga ema arvas, et osalustasu pärast ei tohiks küll üritust ära jätta. Üks suur number kummitab ja taktika on ka välja mõeldud, iseasi kui palju on õnne ja kuidas väheste trennidega see teoks saab, aga proovida ju võib kui mulle jääb vaid jooksurõõm.

Juba vaikselt valgus paistab.

neljapäev, 1. märts 2018

Mis võib enesekindlust tõsta?

Ühel rutiinsel hommikul saabus mulle üllatuseks meil. Nimelt kingitus.ee inimesed olid lugenud minu blogi ja andsid valida elamuse, mida sooviksin testida. Kui südant soojendav on teada, et minu kirjutised lähevad korda isegi ajal kui minu blogi pole tulemusrikas, vaid pigem talvepuhkusel. Võtsin pakkumise vastu ja peagi saingi end registreerida enda valitud elamusele: SPA hooldus jalgadele.

Esimene kord ravipediküüris
Ilmselt keegi ei imesta, miks just sellise otsuse tegin. Peale esimest 24h jooksu olid jalgadel näha üpris inetud tagajärjed. Küüned eemaldusid, ville oli palju, samas oma eduelamuse võistluselt sain. Järgmistel võistlusel olin juba jalatsivalikul targem, kuid paratamatult kahjustatud kohad on õrnemad ja tegin endiselt liiga. Minu esmakordne pediküüri kogemus oli auhinnamängus võidetud ja sain päris palju julgemaks (ei tehta haiget) ning püüdsin pärast hoida seisukorda koduste vahenditega rahuldavana.

Lõpuks saabus kaua oodatud aeg seada sammud Fortuuna Ilusalongi. Asub see kohake paarisaja meetri kaugusel Atlantise bussipeatusest. Sisenedes haaravad tähelepanu puitnikerdistega diivanid ja piisavalt avar ooteruum. Mind teenindanud Margit oli väga lahke ja täpset aega ei pidanud ootamagi, kõik oli valmis ja võis varem alustada. Põnev oli jälgida kuidas taas jalad siledama ja pehmema mulje said. Küüntega soovitas teenindaja ka vastava arsti juurde pöörduda, et ehk oskab rohkem nõustada. Siiski on jalakeste üldmulje parem kui varem. Ei ole paksenenud nahka kanna piirkonnas ja soovitusena võiksin rasvasema kreemiga jalgu määrida. Taas beebisiledad jalakesed- tõstavad tuju küll. Teadmine, et küüned kasvavad tagasi, kuid aeglasemalt kui keskmisel inimesel, kes "hullustega ei tegele" andis ka lootust, ja kindlustunnet, et pole mõtet põdeda.

Kindlasti soovitan kinkida lähedasele või miks mitte iseendale selline enesekindlust tõstev elamus/hoolitsus. Naistepäev ka ju lausa tulemas, seega hea ja lihtne valida oma maitse põhjal midagi sobivat.

Hoopis kergem astuda

Aitäh www.kingitus.ee! Minu jalad tänavad!

laupäev, 24. veebruar 2018

Ilusat 💯 kõigile ja tähistamine..

Eile tegin esmakordselt leiba. Täna oli pidulik võimalus maitsta. Söödav  õnneks- ootasin hullemat.
Õnneks üks pikem nädalavahetus ja jõudsin 2h kodu ka koristada. Õue külmad ilmad kuidagi ei kutsu, kuigi päike kohati meelitaks justkui.

Laisk televiisori ja live jälgimise päev. Mõne pildi oleme Gretega ka värvinud. Hoian silma nii trepijooksjatel, mäehuntidel kui ka siseringil tiirutajatel. Tehke kõike eduka lõpuni või vähemalt õppige kogemusest miskit edaspidiseks. Hoian pöidlad peos, et oleks taas eneseületusi ja suuri võite meie kõigi jaoks.

Kuna olen juba pikemat aega trenni asemel kokkamislainel, siis annan ka teada, et alates 15.03 on minu käest võimalik kookospiima hea hinnaga saada.
Kui oled huvitatud, kirjuta!

pühapäev, 18. veebruar 2018

2km jooksu on parem kui mitte midagi!

Eile sain oma raamatu (Jooksjana sündinud) loetud. Andis rohkem kui oskasin loota. Mõistan palju paremini aeglaselt jooksu alustamist ja Nike, Adidas ja teised tuntud jooksujalatsite tootjad pole enam nii kinnisideeks. Kes tahab joosta see saab joosta. Jooksin lapsena paljajalu murul, põllul ja tunnetasin tuult mis tekib kiirel sammul lipates. Tundub, et on teisigi, kes naudivad seda  ja jooksmine on palju rohkem kui lihtsalt jalg jala ette. Meie põhjused pikkade distantside läbimiseks on erinevad ja igaüks leiab oma. Mina mõistsin, miks mina jooksin ja mis mul puudu oli/on.

 Täna jooksin 2 km edasi ja kõndisin 2 km tagasi. Algused on alati rasked, eriti need otsused "nüüd lähen ja teen", "nüüd lõpetan selle enesehaletsuse", "igapäevaselt natuke liikumist on parem kui kuus ühe korra  ja palju". Head nimepäeva mulle!


Nii, nüüd sooviks sooja ja laseks õlad alla, tõstaks pea üles ja kevadel hingaks kergendatult. Autokool ja muud peavalud möödas, siis juba saab ka rohkem keskenduda jooksudele.

teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuidas läheb liikumisega?

Elu näiliselt seisab. Keha külmetab pidevalt. Hirme ja vastutust, kohustusi on rohkem kui sooviks. Kordan endale...üks asi korraga. Autokoolis sai õppesõit number 14 tehtud ja kõigil oli täna liikluses justkui kiire, mitte aga minul. Pean koolitaja võtma kõrvale ja kuidagi seda kogemust saama-lihtne on autopiloodil elada ja tuimalt kõike teha, sest peab. Selline hakkamasaamatus on peal. Mõõn, täielik mõõn.

Kõhulihased+kätekõverdused hommikusest rutiinist on alles vaid kõhulihased. Toitumise sain taas enda võimusesse, kuid ega kaal ei kuku ikka on 57-60 kg ees. Üks ja sama jama aastast aastasse. Talvel võtad juurde, kevadel hakkab sulama ja suvel saab paar kuud trenni ka tehtud kui tuju ja hoiuvõimalused lubavad. Eks näis, mis 10 aasta pärast saab või 14. Lihtsalt ei ole jõudu mitte millegagi tegelemiseks.

Trenni tubaselt tehes pean võitlema lapsega. Soovides joosta pean võitlema õega. Hambad ristis päeva liigutamist lisades pean röövima nüüdseks korras uneaega, lisaks olema hirmul, et ega laps ei ärka. Nokk kinni ja saba lahti on koguaeg.

Soovin sel aastal osaleda Vägilase jooksude sarjas, sest hetkel tundub ainus üritus, kus ma suudan enda sisemise võistleja alla suruda ja lihtsalt läbida nii, et tore oleks.

Isegi halb tunne, et sai end Eesti blogiauhindadele üles seatud, sest tulemusi ju pole. Samas on võimalus aastas korra end ilusaks teha ja kuhugi seltskonda minna dressideta. Ainult üks ümar jutt kui kehvasti kõik on ja kuidas ma oma eluga toime ei tule. Äkki pole piisavalt seda näitlejat minus, et kõik imalalt positiivseks manada kui tegelikult ikka ei ole lilled ja liblikad.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Ma pean. Ma tahan!

Olgu öeldud, et see esimene "ma pean" on väga ülekaalus. See nädalavahetus, mis just möödus oli "ma tahan" liigituses. Kohustused sain kenasti peast välja visatud ja olin, niisama lihtsalt olin ja mõtlesin, et miks ma mida teen. Elasin ja tundsin end vabana ja avastasin veel tundmatuid kohti.

Jooks on väga tagaplaanile seatud. Viimati oli Tondiraba maraton. Nüüd on juba selge, et treppidele end piinama ei lähe. Tahaks kunagi piinlikkust tundmata randa ka minna - ei põe arme, neid on ka lugematul arvul, vaid varbaküüsi, mis on olematud või siis lihtsalt endal koledad vaadata. Lasen neil puhata ja mitte end veel rohkem piinata. Minu vastus sisemisele valule on olnud füüsiline valu - ultratee. On siis juba parem? No veidi, ma suudan oma tegusi ja tagajärgi analüüsida. Aeg-ajalt tunnen seda läbikukkuja tunnet, aga tahaks näha inimest, kes minu olukorras paremini end korduvalt sügavalt pimedast taas päikse kätte ISE välja kaevab - neid võitlejaid on väga vähe kui üldse. Minnakse ikka lihtsama vastupanu teed ja kasutatakse igasuguseid toetusi või otsitakse kõrvale inimene, kes kõik kinni maksab. Mina vajan midagi sügavat ja vaimset ja mulle on nii oluline end ise ära majandada.

Täna mõeldes "kaine" peaga saan aru, et neid eneseületusi pole vaja. Ei muutu ma kuidagi rikkamaks. Isegi Eesti naiste rekordiomanikuks 24h jooksus saades ei olnud mingisugust diplomit või eraldi karikat/medalit. Kujutasin naiivselt ikka ette, et sellised suured eneseületused ja väiksed edasiliikumised toovad peale tublide ja kirjaliku tunnustuse midagi edasiviivat. Paraku tekkis just rohkem inimesi, kes püüdsid mind justkui ära kasutada reklaamvahendina ja pigem voolab aega, energiat ja raha välja kui sisse tuleb. Kaua sa vaene inimene jõuad miinusesse elada ja anda, anda ja heaga vastutulelik olla. Oma tass on tühi. Tuleb küsida aga kuidas MINUL läheb?

Rõuge vaatetorn Pesapuu ja eile sai ka vesioinaga tutvutud.

neljapäev, 1. veebruar 2018

Mõned mõtted ja suur küsimus lugejatele

Avastasin, et mulle ei meeldi üldse seeriatena harjutusi üksi teha. Kui kambaga, näiteks ühistrennis, siis on see vahepealne passimisaeg okei, kuid kodus ma ei fänna seda väga, sest lihtsalt trennituju kaob ära (kohe uus harjutus peale, muidu on igav). Täna õhtul vist isegi lähen jooksma, aga ma veel mõtlen kas on tuju või pigem tõstan hantleid, rullin ja venitan linte.

Saan tänu õele ja emale mõned päevad vaba aega, lihtsalt üksi kodus olla ja rahu ning vaikust nautida. Üldse endale ka tähelepanu pöörata, mis on ülioluline, et lained väga üle pea ei kerkiks. Hommikul tegin kõhulihastele hommikused harjutused - päev 18, väga ei usu, et päev 30 ja silmipimestav lihas välja on tulnud, kuid kui hästi otsida ja kombata, siis midagi nagu looks. Kõht on üldse kõige hullem koht, sest aegade jooksul on sinna kõik hea ja parem oma jälje jätnud. Esimene mis "pekki läks" ja ilmselt ka viimane kust rasv kaob. Ülimadalat rasvaprotsenti ma taga ei hakka ajama, sest sellega kaasnevad igasugused ebameeldivused. Alustades jäsemete külmumisest ja lõpetades sellega, et naise keha ei toimi nii nagu tervele organismile vajalik.

Autokoolis on 12 sõidutundi kirjas, seega olen ületanud oma kunagise viie tunni piiri - milline eneseületus. Enam ei pilligi end näost punaseks enne tunde, vaid lähen pisikese ärevusega, mis on hea. Selline tunne, et oleks vähemalt 100 tundi vaja, et kõik täiesti selgeks saaks - ikka ideaalseks. Näiteks ise sõites näib 90 juba päris hirmus kiirus, peab ju veel märke jõudma jälgida ja samas mitte teisi tagant tulijaid takistada. Üldse 21 sõidutunniga selgeks saada kogu see mõttetöö ja jälgimine ja kontroll näib võimatu missioonina. Igatahes püüan vaikselt areneda ja kui vaja siis palju lisatunde juurde võtta. Rahalise poole pealt see mõte ei meeldi, kuid tuleviku mõistes tuleb ainult kasuks. Kindlustundega eksamile mitte ehkupeale.

Mul on üks veebruarikuu küsimus:"Kas registreerida end kontorimaratonile või mitte?"
Mida Sina teeksid minu nahas kui võtad arvesse järgmisi mõtisklusi..
  • Jooksutrenni pole teinud.
  • Jalad (varbaküüned) on kehvas seisukorras.
  • Liikuda tahaks.
  • Poodiumikoht pole oluline.
  • On Tartus ja 24 on ju vaba.
  • Treppe on palju.
  • Igal kuul üks maraton seni kuni ei suuda end jooksutrennilainele viia- lihtsalt oma lõbuks, sest ma lihtsalt jõuan järjest enam taipamisele, et ei tapa distants vaid kiirus.
  • Olla või mitte olla. 
Mulle meeldib süüa teha - nii kaua püüdsin seda endas alla suruda, sest mul ju ei ole peret, kellele enda oskusi näidata või kes suudaksin hinnata minu "tervislikke ja maalähedasi katsetusi". Pole vist midagi, mis suudaks mu nii rahulikuks ja asjalikuks muuta kui lihtsalt midagi lihtsat ent maitsvat õhtusöögina tütrele ja iseendale valmistada. Sageli söön vaid ise, sest lasteaias ja külas tundub ikka talle kõik palju parem kui kodus.. kuid enam ei muuda ka see midagi, sest tegevus hoiab mõistuse selge. Söömine on ainuke töö, mis toidab.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Jooksja, kes ei jookse..

On ikka veider küll, aga mis parata. Teen asju, mille jaoks aega leian. Millegipärast tundub elus nii palju muud huvitavat, milles ma kõige kehvem ka pole, seega minu jooksud jäävad vaid võistlustele või selleks puhuks kui peaks mingi eriline tõmme tekkima ja hoiuvõimalus avanema. Kas selline ongi see inimesena kasvamine? Maailm nagu viskaks oma punase vaiba ja proovi nüüd varbaga katsuda ja õppida seda teistsugust rada käima. Mitte selline mustvalge nagu mulle tavaks saanud, aga värve viskab kuskilt kui mitte mõelda "ma pean jooksma, et kuhugi jõuda".

Bussi asemel kasutan tööle minekuks jalgu ja see mõjub päris hästi. Ma ei pea esimese asjana hommikul nägema mossis inimesi, ega tundma ebameeldivaid lõhnu. Lihtsalt jalutan ja mõtlen "värskes linnaõhus" oma mõtteid. Tagasi koju samuti ja nii 6-8 km saab päevas läbitud. Kohe peale ärkamist on endiselt kõhulihased ja kätekõverdused teemaks ja kui hommikul kohe ei jõua, siis vähemalt enne uut päeva peavad tehtud olema..nii umbes 15 minutit liigutamist enda heaks. Kui nüüd järjepidev olla, siis ilmselt ka mingisugune kehamuutus toimub, aga seda hästi tasa ja targu.

Eile õnnestus isegi 50 minutit trenni teha, mis on väga suur asi Grete kõrvalt. Käisime nädalavahetusel rongiga sõitmas ja maaõhku hingamas ning mänguasjadega oli saabudes taas huvitav tegeleda. Rutiinist välja tuleb vahel ikka saada, et mõlemal oleks hetkeline rahu ja oma aja tunne hinges. Seega saingi oma linte venitada ja hantleid tõsta ning rullil veereda, põlvetõsteid ja kohal jooksu ja harki-kokku hüppeid ka hulgaliselt.

Mingisuguseid ".... aastaks pean seda tegema või see olema" mõtisklusi ka pole enam viimasel ajal pähe tulnud. Muidu ikka pidasin palju plaani..isegi oma toa seinal olid nooled ja koolid, aga minu plaanidega oli alati nii, et kõik läks unistustele vastupidiselt. Lõpetasin isegi unistamise mingil perioodil ja siis jälle leidsin mingi loova inimese endas. Nüüd lihtsalt kulgen, täiesti sihita, täiesti vabana ega oota rohesilmselt, et keegi mind päästaks, sest ma saan ise nii paljude asjadega hakkama, et enda silmis hakkab juba maailmameistritiitel paistma. Mitte keegi ei pea mind tunnustama, et rahul võiksin olla. Hakkan taas saama aru kui väärtuslik olen.

Söögitegemine hakkab taas meeldima. Ei pea kiirustama
Vaibategu hakkas edenema. Täitsa tore vaip sai valmis mitme peale. Umbes meetri jagu selles minu pusimist.

Minu nädalavahetust- lõõgastav, täis naeru, lusti. Rongis oli tore kontrolör, kes Gretele ja tema mõmmile piletid joonistas. Üldse sellised lustakaid ja kõigile naeratuse näole manavaid töötajaid võiks rohkem olla, oli au ühte neist kohata.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Kuidas ma eile naiste kickpoksi akadeemias käisin?

Tegelikult mul on hästi palju huvisid, sest mul on  võhma, mida saaks rakendada erinevatel spordialadel. Usun, et ma oleksin päris hea vastupidavust nõudvatel aladel. Kiirusega on nagu on, aga kui püüdlik olla ja õppida tahta nagu mina seda soovin, siis saab tehnikaga ka pika peale alistada vastaseid.

Kus see akadeemia asub?

Tartus, Kaunase puiestee 68. Eraldi sissekäik sildi all - mugav. Mina muidugi suutsin majale pool ringi peale teha ja ikkagi enne kokkulepitud aega kohal olla. Need on need kiired jalad ja uimane mõtlemine.


Mida sealt saab?

Kickpoksist algteadmised, enesekaitsest nii mõndagi ja korraliku tehnika ja hunnikuga stressimaandust. Mida rohkem käia, seda rohkem ka arened - lihtne!

Kõik olulise info leiab: SIIT! 
Facebookis tasub ka sõber olla, siis ei maga häid pakkumisi maha: SIIN! 

Mulle jäigi tuttava jagatud plakat silma ja mõtlesin, et hea oleks õppida midagi uut. Ülakeha on nagunii võrreldes alakehaga selline nõrgemat sorti, seega teeks natuke järeleaitamist. Kätekõverduste ja kõhulihastega hommikuti ka püüan end toetada. Üldse võiks tugev, enesekindel ja osav naine minust saada, kohati nagu juba looks, aga alati saab paremini. Seega kirjutasingi Facebooki sõnumitesse ja leppisin sobiva kuupäeva ja kellaaja kokku.

Tahtsin esialgu minna ühistrenni, kuid kellaajad ei sobinud. Panin end kirja eratreeningusse, et saada treeneriga koostöös aimu sellest alast ja tehnikat veidi õppida. Lootsin täiesti oma aega saada, kuid õde tegi üllatuse ja sõitis maale, seega tuli töölt tunnike varem lahkuda (õnneks kaastöötaja on terve ja endal on ületunde) ja lasteaeda kepselda ning hiljem juba 20.00 jõuda trenni koos lapsega, sest kuhu mul teda ikka jätta oleks. Võttis oma kaisukaru ja minnihiire kaasa ja oligi minek. Esialgu istusime valele bussile ja väsimus andis tunda. Aga olen õnneks karastunud ja varun aega kui kuhugi on minek. Paar peatust sõitu ja olime õiges kohas.

Treener oli viisakas ja juhatas riietusruumi. Oli käimas ka trenn ja naised said enne treeneri puhkusele minekut päris hea koormuse. Isegi kõrvalt vaadates tundus äge! Naisi oli igasuguses vormis ja keegi midagi kartma ei pea, sõbralik ja muhe seltskond.

Alustasime poksisidemete sidumisest. Eks tahab veel harjutamist, aga südame poolt ring ümber sõrme ja randmelt ja uuesti...noh, midagi jäi igatahes meelde. Grete tahtis vahepeal tähelepanu ja tuli poksiringis olla ettevaatlik, et mitte talle peale astuda. Õnneks leidis temagi tegevust peagi ja sain treeneriga harjutada liikumist ja otse ning kõrvalt lööke. Olid raundid ja vahel väiksed pausid. Pulss oli maksimaalselt 178 lööki minutis, kindlasti oleks saanud kõrgemale kui poleks seda väsimust ja maratonist taastumist. 

Sattusin hoogu isegi ja sõna aeg! peale ei reageerinud - hasart tekkis. Igatahes soovitan proovida ja miks mitte jäädagi end vormima. Lõbus on, silm särab ja keha areneb - mida veel tahta! 

 Täitsa ootan homset päeva, sest täna nagu midagi eriti tunda ei anna. Mingisugune treenitus ikkagi veel on alles või tänane on petlik. Pilte ei teinud, aga higi sai valatud ja uusi teadmisi kohe hulga. 

Kas ma ka edaspidi hakkan käima?
Kõik oleneb, kas saan õe/ema lapsehoidu rakendada ja kui autokooliga korras, siis miks mitte hoopis sinna panustada, sest trenn on korralik. Juba ruumi astudes on tunda, et seal tehakse kõvasti trenni. 

Tore oli ka see, et treeneriga tekkis väga ruttu klapp ja kõik vead said korrigeeritud. Eks vahel ikka unustasin kätt kaitsesse viia või küünarnukk läks liiga üles või jäi alla, aga need kõik saaks ajaga selgeks harjutatud. 

Jõudsin Gretega 22 ajal koju ja lõpuks sai ta oma õuna, mida juba lõpuosas nõudma hakkas. Siis saime juba unne jääda ja sain taas tunda seda mõnusat väsimust treeningust. 

Mina tänan! 
Kodus, enne trenni vormikontroll. Koduselt saab ka vormi, põhitöö ikkagi tuleks köögis teha.
Kui oled käinud, siis jaga muljeid! Kuidas meeldis, kui kaugele oled arenenud ja mida olulist enda kohta õppinud? 

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Karmen! Kus su eesmärgid kadusid?

Need on täiesti alles. Ausalt! Lihtsalt tuleb oodata kannatlikult ja tegeleda asjadega, millega on võimalik. Ei mäleta millal viimati kapid korras olid või toit ise valmistades nii maitsev või laps nii kenasti korraldustele alluv kui praegu.

Ma võtan aega ja kohe palju, et saada elementaarne korda. Tagantjärele on kõik targad, et sellest oleks võinud ju alustada, aga inimene teeb ikka nii nagu heaks arvab. Ega ei kahetse ka, sest eneseületusi oli ja uusi tuttavaid ja palju toetajaid võhivõõraste seas.

Mõnus oli tunda Tondiraba jäähallis joostes seda tunnet, et olen kõikvõimas. Tegelikult lihtne jalg jala ette kulgemine aga tempo saab alati vastavalt tujule valida. Alguses saab tunnike isu täis joosta ja ülejäänud aja jooksul saab mõelda üht ja teist. Vähemalt negatiivsusest sain võluväel lahti sel jooksul.. eesmärk lihtsalt lõpetada. Muidu tavaliselt ikka tuleb see ving ja hala periood ka.

Ma ei jookse enam trenni mõistes, sest ma ei taha liigseid pingeid. Mõtlen, et äkki veebruaris jooksen veel ühe maratoni...mu mälu on ikka väga lühike või siis kuigi palju olen taastunud. Veel mõtisklen sellel teemal, aga miks ka mitte lihtsalt kulgeda eesmärgitult seni kuni lahendusi näen.

-200g kergem ja mõistus helgem.  Keha koostis järjest muutub, aeglaselt aga siiski.

Kuidas ma mõtlesin paar nädalat tagasi?
-Meest ei ole.
-Oma päris kodu ei ole.
-Piisavalt raha, et peale lasteaia veel hoiuteenuse eest õhtuti maksta ka ei ole.
-Puhkepäevi nädalavahetusel ka ei ole nagu normaalsel töötajal.. vähemalt 2.
-Eesmärke täita ei saa, sest vastasel korral olen rongaema.
-Meelelahutus peaaegu puudub.
-Rutiin tapab lasteaeda-tööle-koju-magama.
- Sõpradega suhelda ka ei jaksa, sest neil on alati kõik korras.
-Lihtsalt ebaõnn ja ebaõiglus!

Kuidas ma täna suhtun?

  • Ma saan üksi üürikas elada ja remontida nii palju kui tuju tuleb. Elada roosamannas kui tahan ja mitte keegi ei heida mitte midagi ette.
  • Ma elan vanemateta ja mul on Gretega oma pisike pesa, kus koos areneda.
  • Mul on õde, kes vaatamata mu nõuetele ja reeglitele on alati toeks lasteaiast Grete toomisega.
  • Mida rohkem ma tööl olen, seda suurem palk ju tuleb.
  • Maratonil käidud ja meelelahutuse taga linnuke.
  • Autokoolis saab veidi areneda ja uusi oskusi. Ma liigun, mitte seisa kohal ega ole rahul oma keskhariduse ja "emme ajuga". Siit edasi saab vaid järjest arenema hakata.
  • Mul on vaja endaga sõbraks saada enne kui suudan teistele midagi pakkuda. Olen endiselt teel. Vahel on tunne, et ongi kõik korras, aga päevad pole vennad ja emotsioonid hüppavad vahel üle pea.
  • See on siiski vaid minu elu, mitte naabrinaise või ideaalset pereelu mängivate paarikeste heietamine. Lihtne on jätta muljet, et kõik on lill. Seega püüan anda edasi kõiki pooli oma teel...liikumisel.

Meenutan hetki, mil tundsin end tõeliselt hästi.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Tondiraba maratonist taastumine

Taastumine... ega seda aega väga ei olnud, sest tuli bussiga samal päeval koju jõuda ja lapsele lasteaiaks riided valmis panna ja endale uue nädala plaan välja mõelda. Lisaks villid tühjaks lasta ja ohtralt vahurullil aeleda, et taastumine kiire oleks. Õhtusöögist ja hügieenitoimingutest rääkimata. Linnaliinibussile kõndides veidi kiirema sammuga hakkas süda valutama ja peatusin ning hiljem kõndisin veel rahulikumalt - pole nalja sellise asjaga.

Lasteaeda liikusime 22.01 hommikul teokiirusel ja "Emme, jookse siis!" hüüud said vaid veidi valulikke grimasse minu poolt. Mõttes iga samm one, two, one, two ja kuna kõik teised jalanõud olid imekombel väiksed (varbad paistes!), siis tuli talvesaapad jalga tõmmata ja valuaistingud üle hingata. Reied on nagunii pakud. Kehatemperatuur tundus ka kummaliselt kõrge ja põsed õhetasid. Eks treenimata maraton on selline riskivärk. Öösel ka väga ei maganud, oli mugava asendi otsimine ja hommikusöögist unistamine.
Kirsiks tordil on veel see aeglane mõtlemine, hea, et ultrat ei jooksnud..olukord võiks palju hullem olla, aga siiski veidi on see maratoniaju hajameelne. Olin hästi targasti E-K pannud endale veel autosõidutunnid, ega väga ei vabanda välja kui esimese käigu asemel kolmas sisse läheb ja auto sureb välja..või tagurdades üldse ei õnnestunud see asi.

Täna oli juba olukord parem, kuid siiski olen veel natuke mõttega mujal ja selline lihas+üldine väsimus õpinguid ei soosi. Loodetavasti homme on kõik veel paremini, vähemalt autosõit hakkab juba meeldima isegi. Selle kuu esimesed kaks vaba päeva järjest tulevad laupäeval ja pühapäeval...oi kuidas ma juba ootan. Üksikuid puhkepäevi on juhtunud, kuid siis on ka alati kas sünnipäev, maraton või autokool olnud kohta täitmas. Tahaks kohe olla ja mitte midagi teha...või no lihtsalt trenni teha.

Endiselt kasvatan oma järjepidevust kui igal hommikul saan hakkama 100 kätekõverdusega ja nüüdseks juba üheksandat päeva kasutan kõhulihaste app-i, et nõrku lihaseid piinata. Õhtuti on juba kirjutama õppimine, tähed, numbrid ja mängutuba või kui eriti energiat peaks tulema siis kelgutamine ja mänguväljakud.

Ööl vastu tänast valutasid varbad ja hommikul said taas villid tühjendatud. Liikumine on vaevaline ja kohati tundub, et selline vanuriasend on kehal...ülakeha jõuab enne kohale kui alakeha, aga ei miskit uut. Lihtne lihasvaev ja villivalu pärast pingutust. Pulsi järgi ikka oli paras eneseületus tunnike punases jooksu ja siis mõistlikumaks tõmmatud ja keskmiseks pulsiks tuli 163 lööki minutis, maksimaalseks 183 lööki minutis.

Jooksutrenne teen kui saan, lihtsam on mõelda, et kevadel, sest praegu ei tahaks jälle pingeid üles kruttida. Küll Grete kasvab ja siis on tulevikus aega trenni ka teha, seni püüan hoida pisikest hommikust rutiini ja toitumisega kehapilti ravida.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

4.TONDIRABA SISEMARATON

Toimus täna, 21.jaanuaril 2018.a. 
Start kõlas kell 10.00 Tondiraba Jäähallis. Stamina Spordiklubi poolt korraldatav sisemaraton pakkus maratoonaritele ainulaadse võimaluse joosta talvel maraton lühikeses ehk suvises jooksuriietuses. Klassikaline maraton 42,195 km joosti Tondiraba Jäähalli siseovaalil, millel pikkust 252,67m ehk kokku läbiti ringi 167 korda! Oli võimalus ka 6h joosta, aga minu ultrad on kuskil tulevikus.

Ärkasin 4:00, tegin 100 kätekõverdusi, oma 7min kõhulihaseid, kiirpesu ja 2 võileiba ja olin Tartu-Tallinn-Tartu grupis saanud mugavalt autole, mis startis 5:30. Tallinnasse jõudes istusin veidi bussijaamas ja otsustasin Uberit katsetada, marimell2017 sooduskood ka vastavasse lahtrisse ja jõudsin 0€ga Tondiraba jäähalli. Stardimaterjalid käes võisin riided vahetada ja oma starti ootama jääda.
Ajasime jooksusõpradega juttu ja ühel plaan uhkem kui teisel. Mina olin plaanitu- jooksutrenni pole teinud, mis sa ikka tahad endast saada. Eesmärk mitte katkestada ja see sai täidetud! Haanja haav natuke kasvas rohkem kokku, mis on positiivne.

Anti start ja vaatasin, et esikolmiku(naiste) tempo sobib. Vedada ise ei tahtnud, kuid vahel pidi. Selge oli see, et ega väga kaua vastu ei pea, kõht aeg-ajalt valutas ja peale WC-s käiku ei saanud aru mitmes olen või mitu ringi nüüd teised sisse tegid. Lasin tempo endale mugavaks ja püüdsin rõõmsaid mõtteid mõelda. Eesmärk lõpetada ja tunda rahulolu. Hingata sain vabalt  ja ultramehed kiitsid lisaks mõni naine, üllatusena üks välisriigi mees soovis inglise keeles edu ja ütles, et olen väga ilus. Komplimente on alati tore saada! Juhul kui täna koju oleksin jäänud teki alla musti mõtteid mõtlema poleks sellist laengut saanud. Aitäh mulle, et end kokku suutsin võtta ja vastu pean üksi tööl, kodus 4aastasega - sain rahva sekka.

Kuidas siis läks? Jätsin 2 geeli neljast tarbimata ja vabandused, et unustasin maha vedelema.. pea peale jooksu on veidi uimasem kui muidu, emotsioone on see-eest palju. Tarbisin 2 geeli, pihuga rosinaid, koguseliselt üks banaan, spordijoogi lonks esimesel teadmatul korral, mitmeid topse vett, 2 topsi Coca-Colat, mulle tavaliselt ei sobi ja kartsin, et nüüd tuleb WC-s istuda tunde, kuid tegi hoopis erksamaks ja tagasilööke polnud. Tempo võrreldes algusega kukkus kõvasti ja seda kommenteeriti ka, kuid mul oli ikka ükskõik, sest mulle nii sobis, et ma ei võidelnud nina veriseks ja silm uduseks koha eest. Las tänase päeva parimad võidavad.

Ville sain ja küüned ka ähvardavad pealt jälle tulla. Minu jooksuaasta jääb ka seetõttu nigel, et sooviksin lasta neil õnnetutel taastuda. Suur verivill oli jalal..hea, et ma rajal ei näinud seda. 2 villi lõhkesid jooksu ajal aga see tunne on talutav ja annab "läbi raskuste lõpuni" emotsiooni. Ei ole endiselt nii jõukas, et osta pidevalt uusi jalatseid. On enda lemmikud tekkinud ja neid kannan ribadeni.
Aeg 3:57:21, mis on suurepärane...treenimata alla 4h joosta. Poodium olekski liig olnud, sinna peavad ikka tegijad astuma! Olen õnnelik ja tunnustan ka teisi nii esikolmikuid kui viimast osalejat...ära tegime!

Kui higi ja vaev maha pestud siis vestlesime veel jooksuringkonnaga ja Lauri oli lahkelt nõus mu bussijaamani sõidutama. Aitäh veelkord! 

Nüüd loksun juba bussis ja keefir joodud, kohuke söödud, vesi ka alla kulistatud ning tahaks koju magama. Homme autosõit ja tööpäev.

NB! Ärge treenimata (jooksutrennita) maratonile kohe minge, mul ultrarasv aitas ilmselt. 

Naiste neljas koht (teise koha naine jooksis 6h jooksu), üldarvestuses 35!

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Kuidas ma end nädala lõpuks kokku võtsin?

Esmaspäeval oli eratreening.ee ühistrenn. Sain kenasti käidud ja natuke pingeid maha.

Teisipäeval "kaklesin" lapsega ja elu tundus nutune. 15 minutit trenni ja 75 kcal kulutatud..plaanis oli tunnike, aga mis seal ikka. Hull jooksublogi kui jooksmas käia ei saa. Üldse, mis liikumisblogi - rutiin rutiini otsa.

Kolmapäeval loobusin kõigest, mõtlesin, et mis seal ikka. Ega keegi ei kaota sellest kui ma ei tee enda uusi rekordeid ega võistle. Treenin siis kui laps on juba iseseisev ja joosta saab siis kui olen puhanud ja inimene/sed hoidmas, keda usaldan lapsega. Tööl kaastöötaja kiire haigestumine ja minu vaba nädalavahetus ohus - ei tekita just häid emotsioone..lõpuks oleks olnud 2 vaba päeva järjest, aga mis seal ikka.

Neljapäeval taas õnnestus 15 minutit trenni teha. Kükid Gretega, natuke 3 kg hantlitega "vehkida". Kummilintidega tõmbeid.

Täna suutsin kell 6 ärgata - Lõpuks! Viimaks! Aplaus! Ma ausalt ei suutnud enne tänast end liigutada, täiesti halvatult tundsin end voodi ja padja külge aheldatuna. Nägin, et kell liigub aga keha ei liikunud. Peale seda tekkis veel enam jõuetus ja viha, et ma peaksin ju tegema aga ma ei tee, ma ei suuda, ma ei jaksa, mu keha on nõrk ja lodev ka veel.

Eelnevatel nädalapäevadel mõtlesin plaani, et kui õhtused trennid nii valulikult kulgevad, et püüaks siis ärgata tunnike enne lapse äratust. Ärkas ta küll poole trenni ajal üles, kuid tudune ega nõudnud veel aktiivset tähelepanu, lihtsalt uudistas ja rääkis oma peas mõeldud unenägudest ja tegi oma keharaskusega paar harjutust kaasa. 45 minutit trennikest. Viimaks oli saabunud ka päev mil sain oma valge vanni ära katsetada. Pesin seebiga vanni üle ja võtsin ühe kuuma dušši. Mind ei häirinud peale trenni ja pesu enam miski, mul oleks nagu silmad avanenud.

Laupäeva veedan suure tõenäosusega tööl ja minu plaanid jäid ära, millest on väga kahju. Oleks saanud päevaks rutiinist välja. Aga pühapäeval...ma ei tea kus see Tondiraba asub (aga küll kuidagi kohale jõuan) ja esimene emotsioon oli, et ma ei lähegi kui kõik ideed sassi löödi, aga maratonile ma jõuan, sest ma olen oma aega väärt. Eesmärk lihtsalt lõpetada, mistahes ajaga kulgeda.

Ma ei pruugi küll suuri tulemusi teha, kuid võistelda võib ju igaüks. Ma ei tohiks loobuda enda maratonist kui see mu hingele midagi pakub. Ma teen nii palju tööd kui vaja, et toita end ja last. Liigun oma tempos edasi. Kui ma tunnen, et ma ei soovi suhelda, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui ma tahan siis ma blogin kui ei taha, siis ei tee seda. Otsustusvõime ja oskus end hinnata tuli justkui tagasi. Ei taha küll ära sõnuda, aga täna küll ma ei nuta. Sain isegi ülemuselt kiita, et olen tubli. Ma tean tegelikult, et olen päris hästi oma olude kohta majandanud, aga idealist tahaks kiiremini, kaugemale ja kõike korraga.

  • Üle kolme nädala olen teinud igal hommikul 100 kätekõverdust. Sageli kõik põlvedel, aga vahel ikka 10-20 sirgetel jalgadel ka. 20,30,20, 30 on kõige mugavam järjestus, mõnikord tuju 50, 20, 20, 10.
  • Esimaspäeval alustasin app-i abil kõhulihaste treenimist. Täna oli päev 5.
  • Igal hommikul või kui hommikul ei jõua siis õhtul rullin end vahurullil minuti või paar.
  • Uned on paremad kui kuu tagasi. Loon režiimi 20:30 voodisse ja hilemalt 21 laps magama, siis jääb mul oma ajaks täpselt tunnike. Varem olime teineteise võidu 23ni vähemalt üleval ja mõlemad väsinud ja jonnised.
  • Söön valdavalt tervislikult va erijuhud kui armas sõber tööle külla juhtub friikartulipraega või siis vanaema sünnipäeval kringlitükid.
  • Ma saan hakkama, küll vaikselt ja oma praeguse elu tempos, aga parem ikka kui täiesti loobuda ja emotsioonidest suureks end süüa.
  • Hommik on enda luua ja päev ning õhtu järgneb iseenesest positiivselt. Vara üles, vara voodi...
Selg ja kõht ja eriti nõrk rinnalihas arenema. Kevadeks võiks asja saada.

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ultrajooksja vs pereinimene

Minu algne eesmärk ei olnud üldse ultrajooksjaks saada. Ma küll olen alati uskunud, et selline kulgemine võib mul hästi välja tulla, kuid see ei olnud kõige esmane. Üle kuue aasta tagasi soovisin olla maailma parim naine ja ema oma perele, paraku ei olnud need valikud kõige mõistlikumad - minu õnn sõltus teise inimese tujudest. Minu pingutusi ei märgatud, vaid jäid silma asjad või tegevused, mida ma ei suutnud üksi ära teha. Uskusin ja unistasin rohkem kui suutsin reaalselt mõelda - üksi ei saa kõike koos hoida ja nii jõukas ma ka ei ole, et 6 last ja mees ära toita. Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud valida enda kõrvale inimest, kes mind hoidnud oleks. Kes pere planeerides mõtleb, et tuleb kogu ülejäänud elu nii ema kui isa rollis püüda olla ja ka finantsidega välja tulla kui teine pool lihtsalt kaob - isegi mitte ei vasta kirjadele ja kohtukutsetele vilistatakse - järgmiseks tuleb suure tõenäosusega täitemenetlus algatada ja lõpuks võib peale neid kõiki asjaajamisi lihtsalt kõige mustema variandi peale mõeldes kogu võlg aja jooksul kustuda. Minu närvid, aeg ja raha. Ehk selleks, et midagi üldse oleks võimalik lubada peaksin veel rohkem tööl viibima, aga siis ei ole lapsele seda ühtegi vanemat..lihtsalt kurnatus. Kui jõuan teha hommikul ja õhtul süüa on juba suur võit (lõunasöögid lasteaias) ning kui suurema draamata uinuda, siis läheb hästi.

Eile püüdsin iseseisvalt trenni teha õhtul, kuid asi lõppes sellega, et mõlemad nutsime. Kõik küünistamine, löömine ja üldine kiusamine, mis lasteaias silma jääb tuleb minu peal katsetada. Kui rääkisime sellest enne uinumist, siis ütles, et tema tahab ju ka lüüa, et teised koguaeg teevad nii. Lõpuks kui vesteldud palusime teineteiselt vabandust ja jäime kaisus unne. Oi kui palju ma olen neid lapsekasvatusraamatuid lugenud ja teiste vanemate lugusid, kuid oma lapsega ikka tõuseb temperatuur ja lõpuks lihtsalt ei suuda enam, ühetoalises pole kuhugi põgeneda ka ja ainsa vanemana ei ole valikut. Minu planeeritud tunnisest trennist sai tehtud kõigest 15 minutit. Lohutan end sellega, et hommikuti jõuan enda 100 kätekõverdust enne lapse ärkamist tehtud, kuid aktiivsust päeval saab vaid parimal juhul 50%.
Möödunud päeval kirjutati mulle ka mitu kirja, tänu millele sain aru, et mul läheb vaja abi. Ma ei salli selle tunnistamist, aga kõike on taas liiga palju ja inimesi, kes tõeliselt aru saavad, mis mu peas toimub vaid paar.  Uuel kuul püüan aega leida ja vaadata mida võib muuta http://teetatervendus.com/tooted

Lõigud erinevate toetajate kirjadest, loodan, et keegi ei pahanda, et kasutan, sest sõnastatud on paremini kui mina seda kõike hetkel suudan:
  • "Kui sa oled seesmiselt katki - siis maailm su ümber on tegelikult katki. Sa arvatavasti saad ise ka sellest aru, kui sa blogid, et kõik ei ole okei. Et sõnad ei voola...rõõm on kuhugi kadunud, et sa teed..aga sa ei tea miks sa seda teed....sa näed et ümberringi läheb ehk mõnel sõbral paremini-soovid ju endale sama,kuid sa ei jõua sinna. Sellinne tunne et sa seisad...lihtsalt seisad..ja elu voolab sust mööda nagu tramm täiskiirusel. Või et sa tammud ringi..sa ei tea kuhu minna...tahaksid minna - aga kuhu? Siht on ja ei ole ka, vahelt mõtled ja siis lased minna. Nagu automaatpiloot."
  • "Sa tahtsid kogu hingest panustada perele ja armastada ning olla armastatud. See ei tulnud välja, nüüd tahad tõestada end aladel, mis on individuaalsed ja kardad tunnistada seda, et tegelikult südames tahad siiski seda õnnelikku pere, lihtsalt lihtsam on seda näiliselt vihata ja võtta muid eesmärke, kui seda tunnistada"

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Üks trenn, nädalavahetus ja muud juttu

Aga mina käisin täna trennis. Milline hea tunne oli kodust välja saada-eratreening.ee aitas. Sain end veidi välja joosta ja midagi ka nii teha, et siiralt naudin kohalolu. Kõige hullem seis ei ole, aga pikk maa jooksu on veidi hirmutav...kas jooksen end kinni või longin erilise pingutuseta läbi- selles on küsimus. Autokooli teooriatunnid on läbi ja sõidud ootavad uut nädalat, kuna aga töögraafik oli sätitud nii, et 16 st on vaba siis haarasin võimalusest ja palusin õel veidi Gretega olla - lõpuks enne Tondiraba sisemaratoni ka jooksutrenn. Enam ei päästa olukorda ja uut rekordit loota ei ole, aga siseruumis on soe ja saab lühikest riietust kanda-võit. Lisaks jooksuseltskond on nii positiivne, et äkki nakkab nendeks tundideks, mil kohal viibin.

Paar sõpra kirjutasid, et olen ülbe/kuri. Asi on selles, et lülitan raskel ajal inimesi oma elust välja ehk väldin suhtlemist või vastan pöial püsti, ok või tubli. Ma ei suuda teiste tegemistesse süveneda, sest enda elugagi tegemist. Teiste kordaminekud justkui tuletaksid meelde kui kehvasti mul endal  on. Kevadel suudan rohkem kohal olla, kuid hetkel andestage mu hall mull..ma püüan lihtsalt ravimiteta elada ja oma minapildi tervemaks muuta. Aina jagan ja teen ja olen ja tunnustan, sealjuures unustades enda vajaduse olla märgatud - saada pai lihtsalt inimeseks olemise eest. Väga lihtne ja peredes palju levinud, kus hoitakse teineteist. Mina pean ise end hoidma ja lisaks ka tütart. Üksindus sööb seestpoolt, kuid samas olen mõistnud, et nii on parem kui katkises suhtes vireleda. Esmalt enesearmastus..ikka selline järjepidev, mitte aastaajast sõltuv.

Nädalavahetusel tähistasime minu vanaema 90! sünnipäeva ja lugesin 3 peatükki Jooksjana sündinud raamatut. Täitsa huvitav ja mõistan veel enam seda ultrajooksuvajadust endas. Põgeneda-avastada-loota-saavutada. Soovitan igatahes jooksjatele. Hularõngaga tegin ringe, ikka lihastele harjutusi ja isegi jooksuriided olid kaasas, kuid ei läinud veel vabatahtlikult selga.
Peeglisse vaade ja sisendus "võta ennast kokku, naerata ja tee nägu, et kõik on korras"

reede, 12. jaanuar 2018

Nulltrenniga maratonile ja sisekõnet

Selline see minu Tondiraba maraton tuleb-jooksutrennita otse rajale. Muidu kui aus olla, siis ma ei taha enam isegi sinna minna, sest isegi see tekitab probleeme õenöpsiga. Samas juba tasutud on ja küll kuidagi kohale ka jõuan. Esmaspäeval on juba sõidutunnid ja nuudeljalgadega pole just eriti tore ilmselt, aga selline on elu ja nii ma seda kehvasti korraldan.

Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu, et see on lausa hirmus. Samas ükskord peab ju see ebaõnn välja ka voolama.

Õnneks suudan end kontrollida, kuid koduseinad on küll vist kõike pidanud nägema.  Nii lihtne oleks lihtsalt jääda voodisse teki alla lamama. Õnneks mul on tütar ja mul on üürikodu ja arved, mis vajavad liigutamist. Ainult ihuüksi olles oleks ilmselt kõigest ükskõik juba. Hädaldaja olen - raske on, väga raske.

Ma ei tea kes ma olen, mida ma tahan või kuhu üldse jõuan. Ma teen kõike ja mitte midagi. Ma armastan ja samas vihkan jooksmist. Ma tahan olla vaba ja samal ajal võiks ju kunagi ka olla imelises ja terves suhtes, esmalt iseendaga.

Talv on minu jaoks keeruline. Kuidagi planeerida ja teha oma tegemisi, mitte nutma jääda ja edasi liikuda. Kõik on kalendrisse üles kirjutatud ja ajan näpuga järge.

Tegelikult ei tohiks viriseda ja tuleks ollagi positiivne ja mitte jälgida teiste blogijate tegemisi, sest kõik masendab. Eriti kui tundub nagu lihtne oleks ja toetav ja arenguid täis elu. Ja mina üksi üritan juba teist aastat olla nii ema kui isa oma lapsele ja mitte end haletsusest maakeraks süüa. Samal ajal meeleheitlikult trenni teha või võistelda.

Toitumist püüan jälgida. Samas see kaal on ikka 57 kg peal paigal ja midagi ei muutu. 163cm pikkuse juures võiks ju veel midagi langeda.

Ma tahaks, tahaks ja tahaks ja siis järgnevad aga, aga, ei saa.


kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Hei, ma olen elus veel!

Ma ei jookse. Vähemalt mitte trenni mõistes. Maratoni läbin nii või naa, ilmselt see 3:30 pole tehtav,  aga nii ühel heal päeval saab ka see number alistatud- kahtlemata. Igal päeval sörgin/kiirkõnnin lasteaeda ja eile jooksin enne sulgemist poodi ja tagasi koju (hambaharja oli vaja uut) - täiesti 0 siis ka pole, paarsada meetrit ikka. Päevad mööduvad ja õhtuti saab rahuloluga uinuda. Uue aasta kalender ja märkmik on ka mõnusad abilised. Prioriteedid on mõnevõrra muutunud. Vähemalt selle riskiaja (talvine depressioon) püüan hoida end pinnal ja nautida kõike, mida trenni ja võistluste kõrvalt väga pole võimalik, vähemalt üksi mitte.

Hommikud algavad 100 kätekõverdusega. Seeriad 20 kaupa või nii kuidas tunne lubab, igatahes valdavalt põlvedel ja kümne/kahekümne kaupa ka jalgadel. Lisaks rullimist ka natuke hommikul ja õhtul. Jõutõmbed 3+3kg hantlitega ja kükke/kõhulihaseid ka kui tekib sobiv moment.

See nädal on autokooli teooriaõpet 2*2 +tundi ja sõidutunnid. Lisaks vanaema 90 sünnipäeva planeerimine ja tähistamine. Saan pingevabalt olla, ilma, et mõtleks, et appikene jälle jääb jooks tegemata. Värvikeskusest sain vannivärvi ja see kollakas jubedus tuleb kodus korralikult valgeks ära teha. Seemned kevadeks said tellitud ja tuleb poest ära tuua. Kõlab nagu mul on elu peale jooksu ka. Ahjaa, hüppamas saime eile batuudikeskuses käia koos sõbranna ja tema 4a tütrega ja lapsed said mõnusalt end väsitada, kuigi magamine on endiselt Grete arust nõrkadele ja sageli tahaks ise varem uinuda- väsimatu hing.

Loodan, et kevadel on võistlustuju tagasi. Seni aga elan lihtsat ja kerget elu. Teen tavalisi "koduperenaise" ja täistööajaga töötaja tegemisi.

Seni saab lugeda siit minu elulisi/depressioonivaba elu tegemisi... täpselt nii kuidas mul tuju tuleb.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ilmselt kurvastavad uudised ja nädal 6 maratoni suunas

Oi mu armsad lugejad, mul on seda postitust mõneti kurb kirjutada, kuid reaalsusele tuleb otsa vaadata ja ka vahel karme otsuseid langetada. Nimelt ma ei osale sel aastal Staadionimaratonil ega Sillamäe Ultral. Hetkel on kindel vaid  21.01 (mis on mu õe sünnipäev) Tondiraba sisemaraton ja sedagi vaid sellepärast, et osalus on juba tasutud.
Jooksud selliselt jätkuvad
Eelkõige ma ei soovi enam elada üle võimete ja soovin panustada oma arengusse ja lapse heaolusse. Autokool on lisaväljaminek - õnneks osadena makstav ja loodetavasti õigustab end ära. Kindlasti käime siin-seal tillujooksudel aga minu jooksuaasta on suure küsimärgi all. Püüan koguda ja mõelda, mis saab edasi. Kindel on see, et ma ei soovi jääda linna elama ja kindlasti mitte üürikorterisse. See, et ma tunneks rahulolu oma elust on vaid mu enda kätes. Ma ei tohi enam oma aega kaotada.

Liikumine ja tervislik toit jäävad mu ellu igal juhul. Hantlid, matt, lapsega jalutuskäigud ja rullimine on ilusti planeeritavad päevakavva. Õde on kullatükk, et toob vaatamata oma ühikasse kolimisele last lasteaiast ja autokoolipäevadel vaatab need 2 tundi Gretet. Muidu tuleb ise edasi hakkama saada. Ega üksikema pole lihtne olla, kõik need kohtuotsuste ootamised ja muu närvesööv, lisaks pidevad selgitused miks ainult mina teen-käin-olen. Elu ei peagi meelakkumine olema, aga hobidega saab tegeleda pingevabalt siis kui muu on korras.
Hetkel ma enam ei jaksa.

Uned olen viimaks korda saanud ja 8-11 tundi und on ilusti igapäevaselt. Vähemalt sel nädalal õnnestus nii. Trenni teen ka, kuid jooksude osakaal on väike. Ma ei tunne, et ma tahan täna samamoodi jätkata. Ma lihtsalt murdun selle pinge ja endale seatud ootuste all. See tunne pole meeldiv.

Kindlasti ei tähenda see postitus absoluutset lõppu, aga liikumist ehk mõnevõrra tervislikumal teel. Pingevabamalt ja unerikkamalt.

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval käisin Fitlife Eedenis. Military vastupidavustreeningus- see oli mõnus, üldse on Imre Vähi trennid tasemel (see pidev loba viib enda töö ja elumõtted täiesti mujale ja trenni on lihtne teha). Mitu päeva oli selg ja tagareis ja käelihased mõnusas lihasvalus.

Kolmapäeval käisin taas rühmatrennis Kõht-Selg-Tuhar. Treener uuris palju jõulude ja aastavahetusega juurde võeti. Julgena hüüdsin oma kogutud 4kg ja imestas ja sain justkui komplimendi, et kuskil näha küll ei ole. Tuju läks kohe paremaks. Järgmisel päeval taas andsid lihased siit-sealt tunda.

Neljapäeval oli plaanis Bodypump kuid olin nii kurnatud, et läksin hoopis 20 ajal magama. Oli hea otsus. Hommikul veidi värskem enesetunne.

Reedel jooksin 5 km. Selle aasta esimesed.

Laupäeval jooksin 7 km ja vingusin oma liiklustestide kallal. Endale seatud ootus kohe mõista lennult on liiga kõrge.

Pühapäeval ehk täna tegin 27 minutit hantlite-rulli ja matiga lihastrenni. Lisaks suutsin veel süüa teha õhtuks korralikumalt ja mänguväljakul käia ning 8,8 kg kaaluva poekoti koju tassida. Nädala või isegi enama toit on olemas.
Toit mitmeks päevaks. Liha all, kartul peal.
Need 4 kg on ilusti maas ka juba. Veidi trenni/liigutamist. Korralikult vett tarbides ja toidulauda jälgides normaliseerub kõik.

kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Arutelu iseendaga

Millal ma viimati jooksin?
20.detsember ja 5 km, viimane pikem jooks oli 9.detsember ja 16 km.
Mida ma praegu teha tahan?
Hommikuid alustada 100 kätekõverdusega ja kükke teha kui tuju tuleb. Rullida ja lihastele erilist tähelepanu pöörata. Käia Kickpoksi proovimas ja endiselt pole jõudnud tantsima - peegli ees ikka, aga teostada tahaks enda "andeid". Jooksutuju pole, aga kui ma end õue veaksin sel eesmärgil, siis ilmselt tekiks taas.

Mis teeb kurvaks?
Lihas areneb palju kiiremini kui kiiruslikud võimed. Ehk lihastrenniga näen arengut aga jooksu puhul on tuim töö ja erilist arengut ei märka. Eks nii ole, et nii palju kui teed ka saad - ei jookse piisavalt. Selleks, et saaksin piisavalt joosta on vaja tugirühma, aga mina olen selles osas nüüd oma egoismi tõttu üpris üksi. Samas jooks on ikkagi minu liigutamise üks alustalasid ja aitab ka pead palju värskemaks muuta. Alati tekivad sellised tujutsemised kui pole kaua jooksnud, mida on ilmselt näha ka postitustes - nagu puberteet.

Millised võistlused huvi pakuvad?
Ultrad ja maratonid ning Vägilase jooksud.
Ookeani pildid rahustavad sisemist rahutust
Sooviksin oma emotsioone Teiega jagada, kuid samal kujul jäävad tekstid tuimaks. Ei ole üldse huvitav või tundub endale väga palju energiat nõudev ettevõtmine see nädalavahetustel või töövabadest päevadest võistlemine, lisaks tekitab päris palju pingeid omadega. Eks Haanja pettumus endiselt kraabib ja hirm on taas katkestada. Tekib tunne, et olen valel ajal ja vales kohas. Esialgsed plaanid said täidetud ja edasi on teadmatus? või pigem ootus, et noh..millal see võistlus toimub, mina olen igal juhul valmis, ilmselt mitte füüsiliselt, kuid vaimselt midagi suurt tegema. Samas ma alustasin ultraga, et saada endast paremini aru, nüüd olen kuidagi valgustatum ja mõistan miks ma midagi tegin mingil ajahetkel ja kuidas need teod ja tunded mind mõjutavad. Tahaks öelda endalegi, et otsusta nüüd ära, miks sa nüüd endas kahtlema hakkasid!? Paraku see kõik pole nii lihtne kui kõrvalseisjale tundub.

Ma ei kogu võistlusi, ma ei tea kas ma kogun emotsioone või mitte, aga kuidagi väga tühi tunne jääb peale jooksusid. Viisakusest suudan naeratuse näole manada, kuid see pole ju väga aus eelkõige enda vastu. Kõike peaks ikka hingega tegema. Olen ju üpris kas kõik või mitte midagi inimene. Kas mulle on seda vaja?

Treeneri käe all õppides jääb tunne nagu ma ise poleks neid rekordeid suutnud ja see on pigem teiste kui iseenda võit. Olen suur ise, ise, ise tegelane. Selline tunne nagu ma ei pingutaks piisavalt ja teen kõike kuidagi üle jala, sest kui midagi nässu läheb siis ju oli kava vale või maht ebapiisav..mina lihtsalt täitsin ettekirjutusi.

Ja siis veel need, kes on veendunud, et peab seda või teist tegema enne võistlemist! Äkki mul on ükskõik ja ma teen neid asju, mida mina tahan. Igaühel on oma tõde. Äkki sel aastal leian enda jaoks sobiva. Kuigi taas on kahtlus, et äkki ma treenin end üle või jään arengu seisu/puudumise tõttu koju nutma mingil hetkel. Väga rusuv tunne on igatahes. Palun kevadet, sooja suve ja palju energiat!

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Mis edasi?

Uus aasta toob uue elukorralduse. Õde kolib ühiselamusse ja sellist suurt tuge mul enam ei olegi - eks ise olin ka süüdi enda hasardis maksimaalse töö ja trenni tegemisega, unustades (loe:liiga egoist olin) tema tõelise hea tahte minu last samal ajal vaadata. Eile otsustasin ka jooksukava tellimisest loobuda ja naasta sellisele lainele kui aeg on küps. Neljandal, sel kuul, saab ka minu Fitlife proovikuu läbi ja edasi tuleb vaid ise oma peas mõeldud trennidega hakkama saada. Pean õppima tunnetama ja usun, et see teeb mõneti kasu, sest mugavustsoonist tuleb lahkuda ja palju variante vaagida. Otse öeldes tuleb teha igal vabal momendil trenni ja jalutada, turnida ja sörkida koos lapsega. Tahaks jõuda ka eratreening.ee ühistrennidesse, kuid hetkel ei näe võimalust - lisaks ju võtsin autokooli ja tuleks sõitma hakata. Peagi toimub 3,4 sõidutund ja teooria on endiselt logisev aga igal tunnil järjest arusaadavam. Lemmikraamat peab olema aasta alguses vähemalt Liiklusseadus.

Veidi keeruliseks läheb lasteaeda õigel ajal järele jõudmisega, aga teadagi, et saan kõigega hakkama. Juhtugu mistahes. Loodan veel kompromisse leida. Õnneks jõuab järjest enam kohale, et elus on  palju muud peale jooksmise ja palgatöö ka. Näiteks aasta viimasel päeval alustasin vaiba kudumisega - sel aastal võiks neid lausa mitu valmis saada.

Äkki see minu kõige kardetum ja vihatuim tiitel "koduperenaine" polegi kõige hullem. Nimelt mulle üldse ei meeldi see sõna ja minu jaoks on täiesti totaalselt mõttetud, mitte enesele elavad, ja teistelt palju nõudvad vegeteerijad selle tiitli taga. Samas mulle meeldib kodu korras hoida ja vahel mõnes mõttes kunsti teha, küpsetada - aga selleks pole sageli võimalust kui kõike tuleb reeglina üksi teha. Selline väikene konflikt, sest ma tahan enamat olla ja teha.

Tegin ühe väga hullu asja ka eelmise aasta lõpus, nimelt registreerisin end loteriisse -  2018 Leadville Trail 100 Run
“Race Across the Sky” 100-mile run is where it all started back in 1983, in the mountain town of Leadville, Colorado. One hundred miles of extreme Colorado Rockies terrain – starting in historical Downtown Leadville at 10,152 feet and climbing to heights of 12,600 feet over Hope Pass – this is the race where legends are created and limits are tested. We will announce lottery winners on Sunday, January 14th. Winners will be notified"

Päris segane olen, aga juhul kui peaksin loosirattasse mahtuma, siis tuleb hakata planeerima...jooks õnneks ise toimub augustis ja teadagi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja tahaks veel ekstra tänada oma head toetajat, Toomast (see ilmutusmees, tänu kellele mu täiskasvanuea esimene karikas tuli). Ta luges mu unustamispostitust ja soovis mulle vahurulli saata. Minu uus aasta algas toredalt lihaseid hooldades. Tõesti pani silma rohkem särama ja toetab minu teekonda. Mul on ikka maailma kõige toredamad lugejad.
Viide


pühapäev, 31. detsember 2017

Nädal 5 maratoni suunas - minu vabadus

Nädala alguses viisin Grete maale. Viisime maale piparkooke. Oli kaks tööpäeva ja neljapäeval käisin Bodypumpis, ülejäänud nädala olin teisiti aktiivne. Hommikuti tegin kätekõverdusi.
Kraav sai lehtedest puhtamaks ja vesi pääses voolama
Sai ilusti õlitatud, isegi mütsile jätkus
Ilusat vana aasta lõppu!
Ka ilma trennita saab olla aktiivne. Vaheldus kõigele.
Nagu näha- olen õnnelik!
Uuel aastal uue hooga trennilainel!

neljapäev, 28. detsember 2017

Asjad mida peaks ja võiks, aga tegudeni ei ole sel aastal jõudnud.

  • Osta vahurull! Kui palju ma olen poodides vaadanud ja mõelnud, et oleks tore lihashooldusele ka aega panustada. Kuidagi on koguaeg tundunud kallis ja kui raha on, siis pole kohanud sobivat ja nii ongi see väljaminek tegemata ja minu jalad rullimist pole näinud. Soovitan teistele ja usun, et aitab, aga ise selline patune selles osas.
  • Käi massaažis! Jaa, ma lausa kaks korda panin endale aja ja siis tühistasin, sest tuli võistlus/autokool ette. Kuidagi ei saa pihta, aga jällegi täiesti mudimata. Õpilased teevad hea hinnaga ja ilmselt ka püüdlikult seda kehahooldustööd.
  • Loe Jooksjana Sündinud raamat läbi. Juba päris mitu aega nimekirjas aga laenutamiseni pole endiselt jõudnud.
  • Värvi vann valgeks! Mul on selline koledalt kollakas ja hooldamist vajav pesukoht. Mõte on aga tegudeni ja ehituspoeni pole jalad kandnud.
  • Ilmuta pildid ära! Alates õe ja venna lõpupidudest siiani oleks vaja kõik paberile saada. Mõnus on aeg-ajalt neid vaadata ja ohata..meenutada möödunud aegu. Kõlab nagu vanainimene.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et taastumisele panustatud aeg on vähene. Olen selline rähkleja ja otsest taastavat peale jalutuskäikude ja iseseisvate venituste polegi olnud. Peab uuel aastal kõigi taha linnukesed tehtud saama.
Vähemalt reisil sai käidud ja kaugusesse vaadatud. Loob ka selgust ja aitas rahus mõelda mis on tehtud ja mis veel saaks paremini teha.
Mida Sina pidevalt "unustad"?

kolmapäev, 27. detsember 2017

Neljas nädal maratoni suunas - tekitas kahtlusi

Nii, nüüd on vaja taastuda helgest meeleolust ja tuima rutiini sisse taas vajuda. Aus olles sai ikka rohkem söödud kui vaja oleks olnud, aga nautisin igat ampsu. Vähemalt 60 kg veel kaal ei näita, seega igati graafikus ja tublike talvekuu kohta. 2 toorjuustukooki ja nii 4 kg piparkoogitainast ise tehtud - õnneks jagasin kõike sõbralikult. Tegemisrõõm on suurim ja nähes/kuuldes, et taldrik tühjeneb/kiidusõnu tekib ikka armas tunne põue. Kui rutiinist välja pääsen oskan muud peale jooksu/trenni ka isegi.

Esmaspäeval kõndisin toorjuustu Prismasse ostma ja koju umbes 4 km 42 minutiga. Oli autokoolipäev ja rohkemaks jaksu ei jätkunud. Kui õpin vajan ka rohkem puhkust ja uni on eriti armas.

Teisipäeval Bodypump Fitlife Eedenis.

Kolmapäeval jooksin 5 km 27 minutiga. Oli libe ja talvine.

Neljapäeval taas Bodypump Fitlife Eedenis.

Reedel kaks trenni enne jõulutamist. Kõht-selg-tuhar ja Bodypump.

Laupäeval ei jooksnud nagu kavas.

Pühapäeval ikka jõulutasin.
Meil olid ääretult toredad jõulud, ootamatud üllatused ja isegi jõuluvana käis.

Ja isegi sel nädalal pole märkimisväärset trenni teinud. Käisime kelgutamas natuke ja kahel hommikul natuke alla 100 kätekõverduse ja 50 tuuris kõhu-ja seljalihaseid ning kükke ka. Vahepeal läks lugemine Grete naljade tõttu segamini. Vähemalt liigutasin ja päris hukas veel pole.

Kahtlused on enda plaanis 3:30 joosta maraton...juba 21.jaanuaril. Päris raske on joosta ja lihastrenn tundub palju ahvatlevam. Samas ongi väljakutse. Juba läbimine ja meeldiv seltskond kutsuvad jalgu joonele vedama. Kellele ma ikka pean enda sisemist tugevust peale iseenda tõestama? Mitte kellelegi, seega kulgen omas tempos ja elan ka vahelduseks.

Viimane asi mida päevas näha soovisin oli telefon. Oh neid sõnumeid ja Facebooki hullust ja "mul on suurem kink kui sul" hooaega. Mulle meeldivad jõulud, kuid sotsiaalmeedias võiks olla sellisel ajal täielik vaikus. Kingiks tähelepanu/aega mitte kingitusi. Pööraks tähelepanu omadele ja kui kõik mõnus läbi alles taas avastada või paar pilti oma tegemistest postitada. Laigid kedagi õnnelikumaks ju tegelikult ei tee, see on võlts ettekujutus. Pika ja segase teksti mõte on see, et päriselu on nii palju tervem ja pakub hingele meeletult rahutunnet.

Elage! Ära pööra teistele "ideaalsetele" tähelepanu, Sul on oma elu elada!

Kelguta, jaluta, veereta võimaluse korral lumepalle!

Täna püüaks ikka mingi trennilaadse asja ka teha. Homme ja ülehomme selle aasta viimased tööpäevad veel elada üle.

laupäev, 23. detsember 2017

Kas täitsin aastal 2017 antud lubadused? 8 uusaasta lubadust!

Alustame ikka algusest. Kas 2017 kirja pandud lubadused said täidetud?
  • Hoian jooksurõõmu. Jaanuarist taas jooksukava järgi treenimas. - Püüdsin kõigest väest. Rõõmu jaanuaris veel väga polnud, kuid tahtmine oli. Treenisin kava järgi nii palju kui võimalus oli.
  • Tegelen toitumisega, sest laiskus on juba enese eest põgenemiseks muutunud. - Nüüd aasta viimastel kuudel olen end jälgima hakanud, aga päris sportlaseks ka ära veel ei lähe, las jäävad need pisikesed rõõmud (hädaabi valuvaigistid magusa näol). 
  • 2 ultrajooksu. - Plaan oli hea, kuid jooksin vaid 6h jooksu Sillamäel, Haanja ultra 100 oli õpetlik ja jääb igavesti meelde kui esimene ja loodetavasti viimane katkestamine. Viimase Öö unistusest loobusin ja veedan aastavahetusel hoopis aega talvevõlumaal kallite inimestega hubasust ja lähedust nautides.
  • Nutan vähem. - Kindlasti vähem kui 2016a. ja isegi rõõmupisaraid tuli sekka sel aastal.
  • Ei muretse asjade pärast, mida muuta ei saa. - Muretsen tegelikult aeg-ajalt ikka, aga pisikeste sammudega enesearengu suunas.
  • Hindan end rohkem. - Absoluutselt!
  • Püüan olla avatum. - Tuleb välja, et saan sellega ka hakkama.

 2018 aastal luban:

  1. ...lõpetada autokooli ja olla tubli juht. Tänu lubadele saaksin ka peale Ida-Virumaa ja Tartu jooksude muid kiidetud ja mõnusa meeleoluga üritusi väisata.
  2. ...läbida ühe ultrajooksu ja vähemalt 3 maratoni.
  3. ...õppida end 100% armastama.
  4. ...luua ja katsetada.
  5. ...ületada kõik isiklikud jooksu rekordid. (Läheb keeruliseks, aga vähemalt kui on lubadus siis tuleb pingutada, et ka täita suudaksin)
  6. ...säästa end ja raha.
  7. ...pühenduda endale ja tegutseda enesetundest lähtuvalt.
  8. ...treenida 2019a toimuvaks 24h jooksu MM-iks. Loodan, et saan taas midagi uhket korda saata.
  • Mõnusaid jõule ja nautige ilma!

    Armas lugeja, millised on sinu lubadused uueks aastaks? Kas annad lubadusi või pigem naerad "uuel aastal tubliks" sõnakõlksude üle?