teisipäev, 11. detsember 2018

Sünnipäevad 5 ja 26

Kord elus saab inimene viieaastaseks. 5.12 sai minu tütar sellise uhke vanusega uhkeldada-viis sõrme püsti.
Minu viis aastat emarolli ja lähisugulastel tädiks, onuks, vanaemaks ning vanavanaemaks olemist. Seda kõike tuli meeldejäävalt tähistada. Võib öelda, et Grete sai auto varem kui mina..muidugi kasutada saab alles suvel ja ootab onu saabumist, et kogu kaadervärk kokku panna. 9.12 olid kõik rühmakaaslased lasteaiast sünnipäevapeole oodatud. Meie rõõmuks tulid isegi paar inimest üle poole kogu kambast...seega korraldus polnud vaid kahe lapse erapidu.

Korraldus kulges üldjoontes kenasti, kuid ehmatavate kujudega (Anna ja Elsa) tordil polnud arvestada osanud. Mõtlesin alguses, et äkki oli asi minus, kuid uurides lisaks töökaaslaste ja teiste lapsevanemate käest, siis keegi "ilus, väga sarnased või vapustav"ei öelnud, pigem oldi jahmunud, et nii väike tort ja nii kallis ja kaugel neist tegelastest...seega sellist asja lauale ei lubanud emasüda panna. Vähemalt esimene tellimine ja kogemus. Õnneks sain tordi lasta tagasi viia ja raha sain ka tagasi. Kiiresti tuli tegutseda ja tänu töökaaslasele leidsin poole suurema ja soodsama tordi. Tegija, kes päästis päeva. Kujud kahjuks poleks jõudnud kuivada, aga inimene leidis kiiresti tegemiseks aja ning kauni lahenduse pildi näol ja külalised olid samuti rahul. Kõik mida ei jõutud ära tarbida sain tööle viia. Isegi lisa tuli veidi teha. Tore kui sünnipäevad nii lähestikku on.

Ema ja õega jõudsin enne üritust suure sõnasõja maha pidada. Peale 12h tööpäeva koju tulles ei olnud keegi mitte midagi ettevalmistanud. Kas teen ise või kõik jääb tegemata. Nii siis üleväsinuna ma peale südaööd salatikraami lõikusingi. Õnneks südamega oli tehtud ja sain head tagasisidet. Ühe peokülalise vend sõi kolm taldrikutäit ja mainis, et torti pole vajagi..nii hea salat oli.

Fotograaf oli tunnikese kõike jäädvustamas ning soovijad said põsele või käele tähekesi, südameid ja muid lastepäraseid maalinguid.

Suureks hitiks kujunesid õe valmistatud kohukesed. (VIIDE retseptile, mille abil valmistas.)

Peokoht oli kaunis.

Järgmisel päeval oli minu sünnipäev ja õe sünnipäevakingina lubatud kohukesi ma ei saanud, sest olin ilmselt liiga krõbedaks oma väljaütlemistega läinud. Seega taas unetu öö, aga tehtud sain ja töökaaslased maitsta.  Lisaks kiire makaronisalat. Poest kõike osta on ju lihtne, aga kui midagi erilist ja südamega tehtut soovida peab ikka ise tegema ja selles osas ma allahindlusi endale ei teinud.

Peale tuletõrjeõppust tööl sain minna koju vaba päeva nautima. Märkasin, et ühel fotograafil vabanes aeg fotostuudios ja mõtlesin, et noh..sünnipäevakink endale. Lasin kiiresti küüned korda teha ja panin lapse ja õega logistika paika. Nüüd jääb üle vaid huviga lõpptulemusi oodata.

Siiski paar jooksu jäid tegemata, sest ööpäevas polnud piisavalt tunde, kuid treeneriga arutades sain ka süümepiinadest üle. Eile oli 26 sünnipäeva puhul kavas 16km jooksu. Nii hea tundega ja isegi tundus kohati, et lennukus tuleb vaikselt. Looduse kink olid kaks loomakest, kes end ilmutasid.
26 lootus uus?

reede, 7. detsember 2018

Kuues trenn peale Võimatu jooksu

Taastumine läks kenasti, ilmselt veel jätkub mõnda aega, kuid tunne on tugevam kui varem. Peale jooksu meenusid kõik hüved. Kiirem ainevahetus, rohkem toitu ja und ja isu uute treeningute järele. Sel korral kulges kõik üpris kenasti. Lihasvalu on ju alati ajutine nähtus.

Vahepeal jõudsin load saada ja tööl silma paista oma heatahtliku loomusega. Lisaks vabadel päevadel lõunaunesid süüdimatult harrastada. Lapse sünnipäeva korraldada ja elus edasiminekuid teha. Lugeda mitu raamatut läbi ning isegi pubis ja klubis ühel vabal õhtul käia. Ikka eesmärgiga mitte kodus üksi norutada kui laps vanaema juures lõbutseb. Maailm on ikka kirjumast kirjum kui pesast välja hiilida.

Tänane trenn oli rohkem uisutamine kui jooks ja hirmust kõrge pulss ei teinud heameelt. Samas lihased said rohkem koormust ja rahulolu suureneb iga trenniga.

Pole ühtegi ravimit ega inimest, kes suudaks mulle nii hästi mõjuda kui jooksmine. Õnnelik ja tänulik, loon ja usun taas endasse.

Kõik unistused saavad teoks!

Pildike katkestatud Haanja ultrast 2017
Taastuda, haigena puhata ja võistluseid valida on ääretult oluline. Peamine, et silm säraks!

teisipäev, 27. november 2018

Julgus otsustada

Oi kuidas ma kartsin võtta vastutust. Küll olid vanemad süüdi, tööandjad, tuttavad, kool, kõik inimesed peale minu enda. Kindlasti ma õpin veel nii mõndagi, kuid tean, et vastutus ei ole midagi halba..pigem just vastupidi. Kõik tõesti oleneb vaid minu enda valikutest ja vigu esineb kõigil. Oma sõnade ja tegude eest tuleb vastutada, mitte elu eest ära joosta kui kõik ei lähe päris nii nagu eeldanud olen. Siiski füüsiline jooksmine aitab oma mõtete ja tunnetega palju paremini toime tulla..vähemalt minul.

Mul on suur vajadus jagada oma emotsiooni seoses juhilubade saamisega. Alustasin 2010 gümnaasiumis auto üldehitus tundidega ja oleksin load imesoodsalt saanud. Kujutasin ette, et kõik on lihtne ja loogiline, kuid sel ajal polnud ma iseteeniv ja korteri üür+sõidutunnid ei vedanud välja kuidagi kui eluvaimu sees tahtsin endal ja elukaaslasel hoida. Seega said 5 sõidutundi autoga liigutud ja ohtralt teste lahendatud, isegi kaks korda eksamit sooritatud vana seaduse järgi, kuid raske südamega loobutud. Oli olulisemat kui load.

Aastad möödusid ja load tundusid väga väheolulised. Sain oma pisikese pere ja alustasin "jooksukarjääri". Küll sõbrad ikka rääkisid, et mine tee..mina aga leidsin ainult vabandusi. Pole autot ja raha ja kõige vähem on aega. Ega praegugi pole, kuid kõike saab planeerida kui tahta. Osalesin valitud jooksudel, tegin olematud jooksukilomeetrid ja nägin sihti..load enne 26 eluaasta saabumist. Alguses oli plaan kevadeks, aga sel ajal olin juba omadega puntras.

2017 sügisel sain tuttavaks reisikaaslase ja hea sõbraga, kelle vaated elule on huvitavalt põhjendatud ja mõtlesin, et võimalus minna kuhu iganes ja oma suva järgi annab ju tohutult vabadust juurde. Tuli mõte proovida ja nii ma autokooli ukse avada otsustasingi. Aitäh julgustamast!

Minu mineviku sõidukogemus on üpris nullilähedane, metsavaheteedel 20ga ja aastas heal juhul 5 korda autos taga-või kõrvalistmel viibides.

13.november 2017
Kui teooria oli suhteliselt valutult möödunud, siis enne igat sõidutundi nutsin end tühjaks. Kõik mälestused kerkisid üles. Endast hakkas nii kahju,  sest olin elanud ühele inimesele ja toonud nii palju ohvreid teise inimese heaolu arvestades. Grete isa kinkis suured õppetunnid eluks. Üksi olen tugevam kui inimesega, kes minu headust hinnata ei oska. Liiga palju panustan teiste tarbeks. Esmalt võiks ikka inimene end üles töötada, aga see on juba tagantjärele tarkus.

Jõgeva oli asendunud Tartuga ja liiklus on ju hoopis teine. Tallinnast ma parem ei räägigi. Kohustuslikud sõidutunnid said kiiresti läbi ja ma ei saanud midagi selgeks. Võtsin kuus 1-2 sõidutundi..raha pani piirid. Vahed sõitude vahel olid liiga pikad ja alati oli nagu alustaksin nullist. Kogu autokooli+arki peale kulus neljakohaline summa, aga tundub, et midagi sai ikka selgeks ka.

Teooria tegin esimesel korral ära ja sõidueksami sooritasin kolmandal katsel. Ema soovitas eksami kevadeks jätta, kuid kuulasin enda sisetunnet ega hakanud libedust ja saabuvat talve kartma-igal ajal tuleb osata sõita. Enne viimast sõidueksamit mõtlesin, et täiesti ükskõik on juba. Lähen ja vaatan, kes eksami läbi viib ja saan sõitu harjutada. Sisemuses oli ärevus 7 palli 10st. Töökaaslased hoidsid ka pöialt ja tundsin nüüd või mitte kunagi tunnet enne autosse istumist.

Kohustuslikud kolm harjutust sooritasin kõik esimesel katsel. Parkimine, otse tagurdamine ja pöördega tagurdamine. Tagasipööre oli ka sõidu jooksul. Tegin vigu autot välja suretades ja käiguvahetus läks kohati ka väga suure kobamisega, aga lõpp hea kõik hea. Tänasin eksamineerijat ja tema küsimus oli, et mille eest. Mina vastu, no ikka selle eest, et pidurit ei vajutanud ja juhtida lasite.

Eksam algas kell 13.15 ja oli teisipäev. Eelnevad soovitused varahommikul ja laupäeval eksamit sooritada ei pidanud minu puhul üldse paika. Pinget peab jätkuma, et välja ujuksin. Olen õnnelik ja rahul ja ootusärev. Kui venna koju tuleb siis saab juba soodsa ja liikuva auto välja valida.

Julgus otsustada-nüüd või mitte kunagi. Kuigi ennast tundes oleks tegemata tükike elupuslest häirima hakanud ja oleksin otsinud juhendaja, kel on võimalik sageli sõitu õpetada ja viimaks eksami sooritanud.

Mõelda vaid, mida mul on nüüd võimalik valida!

laupäev, 24. november 2018

Spontaanne laupäev ehk MyFitness Weekend 24.11.2018

Hommikul märkasin Gerly postitust, et ta on tulemas Tartusse. Ei teadnud miks või õigemini pole jõudnud olla kõigega kursis. Igatahes olin nõus pealinnaneiusid õigesse piirkonda juhatama. Tore üllatus..praktiliselt üle tee oli toimumas terve päev erinevaid trenne- ootasin lapsehoidja ära ja sain ka ise kahes trennis osaleda. Ainuke vabandus oli see, et olen tööl olnud ja rühmatrenne pole ju päris mitu kuud harrastanud.

Inimesi oli palju ja muusika vali, filmiti ja pildistati.
Esmalt katsetasin pulkadega trenni MyBeat Kristi Möldri juhendamisel. Alguses ei saanud mõhkugi aru ja päris ette ka ei roninud, kuid peagi sain asjale pihta. Lihtsalt lase end vabaks ja roki täiega. Vaene põrand, kes pulkadega peksa sai.

Teine trennike oli mu ülim lemmik BodyAttack. Jooksmine...seda oleks võinud veel enam olla. Kätekõverdustes olin nii nõrk, et lausa hale oli hetkeks enda nahas olla. Õnneks võhma mul on ja kui üldse kunagi treener olla soovin siis ilmselt see trenn või mitte midagi. Arenguruumi on kõvasti.

Kokku tund aega trenni ja hea tuju. Kolmandat trenni ei hakanud tegema, sest aitab mu taastuvatele jalgadele küll-uus omadus pidada piiri, mitte kulutada emotsioonist end tühjaks ja mõelda ette.

Pealegi sain 5€ eest kehaanalüüsi teha. Teadsin, et kaal on jama..aga huvitasid ka luud ja muud..need on korras. 4 nädalat dieeti..või no 550kcal vähem toitu päevas ja saan parema kaalunumbri ja ilmselt ka enesetunde. Jaanuaris tuleb see väga tõsiselt luubi alla võtta, aga täna saab valikuid suunata juba. Mõelda on ju mõnus.

Kes soovib võib võrrelda.
Täna
2015

reede, 23. november 2018

Elukvaliteedi parandamine läbi sörkjooksu

Haarasin lugemiseks raamatu nimega "Jooksmine kogu eluks", autorid Arthur Lydiard ja Garth Gilmour. Pani ikka mõtlema küll, eriti see pealkirjas olev lause. Minu elu poleks pooltki nii elamisväärne kui pärast otsust joosta ja tegutseda enda heaolu nimel. Näiteks viimati joostud 100 kilomeetrit tegi absoluutse ime. Tööl jõuan rohkem ja seda märgatakse. Ainevahetus on palju kiirem ja toidulaud mitmekesisem. Ei isuta enam liitriste jäätiste ja sefiiritortide suunas. Kõik justkui loksus paika. Ma saan end teostada läbi peaaegu kõigile kättesaadava vahendi abil (lihtne jalg jala ette liikumine) ja see tuleb mul hästi välja. Kõik on veel võimalik!
Näide paremast õhtusöögivalikust. Aedoad, tatar, lõhemedaljon, oliiviõli
Ei ole mul sportlastest esivanemaid ega suursponsoreid, vaid mul on midagi palju olulisemat-tahe! Ma olen läbi enda kogemuste mõistnud, et elu on väga lihtne tegelikult. Kui väga soovid ja panustad, siis peagi ka tulevad tulemused..mõnel on soovid veidi suuremad kui teisel, kuid kõigil meil on üks ja kordumatu elu ja seda tuleb elada tundega. Naudi seda lihttööd mida igapäevase leiva nimel teed! Aita kui märkad abivajajat! Jaga rõõmu! Liigu ja tee iseenda heaks!

Olen täna punktis, kus tunnen, et olen oma eluga rahul. Ühetoalises üürikorteris, poemüüjana töötades ja peagi viieaastast tütart kasvatades. Mul on võimalus areneda ja õpetada kõike, mida tunnen, et minu kasvatuses vajaka jäi. Kerjused ja rikkurid on ühel pulgal ning põnev on jälgida peegeldust. Kliendid on täpselt sellised milline ise olen...keegi ei saa tuju rikkuda kui ise seda teha ei lase ja lahendusi olukordadele leida. 

Viimastel päevadel olen korraldanud tütrele sünnipäevapidu. Iga väike paus läks kirjadele vastamisele ja planeerimisele. Nüüd peaks olema kõik korras. Paar kuud tagasi poleks ma saanud üldse sellise kiire eluga hakkama ja oleksin parema meelega teki all keras nutnud, aga sain end korda. Jooksmine kogu eluks ja kaovad igasugused mured, pähe tekivad lahendused ja uus lootus.

Mis on teie eludes muutunud?

reede, 16. november 2018

Otsus-elada õnnelikult!

Kasutasin vaba päeva maksimaalselt. Tegin ja käisin, nägin ja nautisin. Esimene ports piparkoogitainast sai valmis keedetud-sõtkutud. Selleks, et vältida paisumist sain juba osa tuttavatele jagatud. Jagatud rõõm on suurem ja mulle lihtsalt meeldib kokata. Eriti kui on inimesi, kes seda hindavad.

Mandariinid kausis ja lapse soovil piparkooke küpsetatud (poekraamist) ning kaunistatud. Väga vara alustatud jõuluaeg ja üldiselt olen seda meelt, et see möll võiks detsembrisse jääda, kuid kui samal kuul on tulemas viies ja kahekümne kuues sünnipäev, siis miks ka mitte teha meeleolu loomiseks juba hoopis varem kui tuju on.

Sõitsime bussidega ja jalutasime linnas. Toomemäel sai mõnus treppidest jalutuskäik sooritatud-jalad juba vaikselt lubavad jooksusammu teha. Haavad on samuti paranemas ja esimesed võistlusjärgsed tööpäevad üle elatud. Tuleb tunnistada, et mõnus ei olnud ja iga vaba moment tuli istuda, et jalad natuke puhata saaksid. Teisel päeval oli ka mõte juba selgem.

Korjasime tammetõrusid, lennutasime lehti, sõime lõunat Gustavis ja külastasime Kalevi kommipoodi. Mulle oleks küll väiksena selline tore päev meeldinud-Grete jäi samuti rahule. Piparkoogitaigna võrdluseks tõi, et poe omas on palju rohkem suhkrut-seega nämmam. Minu jaoks kõlas kiitusena, sest eesmärk oligi mahedam teha.

Lisan mõned pildid. 

Tuju olla hea ja jagada headust neile, kes pole ka halvematel aegadel selga pööranud. Palju rohkem rõõmsaid inimesi ja tõesti kõik väline ongi sisemaailma peegeldus.

Öösel tellisin veel geelküünalde valmistamiseks komplekti. Grete soov oli koos küünlaid teha-kõik teeme ära!

teisipäev, 13. november 2018

Mõni mõte

Homsest olen taas tööl ja mõne päeva pärast jälle jooksmas. Haavad paranevad kenasti ja liikumine on juba hoogsam.
Olen viimastel päevadel saanud nii mõnegi südamliku kirja ja tundnud end nagu mingisugune sõnumikandja või positiivne mõjutaja. Vaatamata madalseisudele olen taas heas auras. Tunnen end olulisena.

Näiteks õel oli täna ekstrahalb päev ja hea, et koolis saadud kahe pärast nutma ei hakanud. Huvitav mis vanuses see puutumatus tekib või mõnele läheb lihtsalt kõik hinge ja teisel on selline ah, elu läheb edasi suhtumine. Õnneks liikumine aitas ja sõbrannale rääkimine.

Taastumine on ikka "raske" töö, sest jõuab nii palju erinevat infot töödelda enda jaoks sobivaks. Kui mõtlen olulistele sündmustele oma elus siis tekib heureka moment. Ma ei saaks üldse olla see, kelleks ma täna olen kujunenud kui neid raskusi poleks ette sattunud. Ei oskaks pingutada ja lepiksin poolikute suhete või lugupidamatu suhtumisega enesesse.

Eneseväärtustamisest olen mitmeid raamatuid lugenud, kuid kõige kiiremini jõuab kohale sõnum järjepidevalt joostes. Kui kaks aastat tagasi olin armunud ultrajooksu, siis end taas leides saan aru, et minusugustele hingedele saavad vaid sellised eneseületused rahu tuua ja pakkuda turvatunnet, et saaksin kasvada suuremaks ning tugevamaks. Eriti hingelt.

esmaspäev, 12. november 2018

Hea on olla tagasi

Arvasin, et võistlema jõudmine tuleb valulikumalt. Noh, isegi 24h ei suutnud joosta treenimata..appi milline luuser (enda peas toimus selline mahategev mõtisklus peale Sillamäe ultrat). Elasin sel korral oma tagasilööke kuidagi kergemalt üle-vaatlejana. Korraks vihastasin enda peale ööl vastu Võimatu jooksu, et mis mõttes ma unustasin enda jaoks ühed kõige olulisemad asjad koju, kuid võtsin end kokku ja mõtlesin, et tossud on, tahe on ja mida muud veel on vaja..kõik muu on juba luksus.

Varem lasin end tohutult häirida teiste taustajõududest. Ikka hüüti motiveerivaid lauseid või joosti kaasa või ulatati sööki-jooki, paitati kui on raske või muu selline ninnunännu. Eks tundsin puudutatuna end oma üksinduses. Vahva oli tajuda, et minul üksi on võimalus end veel paremini tundma õppida. Millal tuleb tarbida rohkem vett ning millal süüa korralikult. Jälgisin vaid iseenda vajadusi. Mõistsin, et saan oma nõrkust tugevusena kasutama hakata. See teekond on imeline oma eheduses.

Soovisin Võimatu jooksul olles endast möödujatele edu ega tundnud tunnet, et ma jään minule kuuluvast ilma. Tohutu samm enesearengu teel- mitte öelda, et on heameel, vaid päriselt tunda tunnet, mis vabastab.

Kõige olulisem on endaga suurepäraselt läbi saada. Pärast 101 kilomeetri läbimist tundsin, et õnn sõltub vaid minust. Mul ei pea olema kõrgharidust, neid siiani viimast eksamit ootavaid juhilube või päris oma kodu ja meest ja mitut last. Juba praegu on mul rohkem kui eales oleksin võinud loota.

Ma tean, mis mulle meeldib ja sellest piisab, et oma teed käia. Mitte selleks, et asju või inimesi omada, sest nii on tavaks, vaid julgus võtta risk ja elada oma visiooni järgi.


laupäev, 10. november 2018

Võimatu jooks 10.11.2018

Sellisest jooksuvõistlusest olin kuulnud Spartathloni lõpetanud Hannese käest tema suusatunnis Vooremäel. Radagi meenutas mulle kohati Haanja ultra 100 mägedeta varianti + vanaema koduteed + Vooremäe metsaradu. Ilus oli, kuid üksildane ja lahtine liiv+metsarajad lükkasid asfaldil jooksja jalad mugavustsoonist välja.

Kuna ultrajooksja Krista informeerib mind võistlustest, mida tavaliselt ise pole märganud ja annab muidu häid nõuandeid, siis otsustasin, et proovin seda nn "IMPOSSIBLE RUN"-i 101 kilomeetrist rada. Eks veidi jättis Sillamäe ultral katkestamine mõruda meki ja see oli minu võimalus nii öelda mõlema riigi auks 101 kilomeetrit läbida. Palju õnne! Temalt sain ka laenuks jooksukoti joogisüsteemiga ja pikematel jooksudel oli suurepäraseks abiliseks- muidu ikka suu kuivab ja jaks raugeb.

Googlest otsides ei leidnud võistluse kohta midagi eestikeelset peale Valga spordi kodulehel oleva lühiinfo. Valkas toimus jooks ja oli pühendatud Läti riigi auks. Info

Trenni hakkasin taas tegema peale Sillamäe ultrat. Suuresti tänu Crisi kirjale, mis pani uuesti mõtlema, et mida ma jooksualaselt teha soovin. Ultra it is! Üldse olin end igas mõttes maha kandmas ja õnnetus seisus. Sain mured ära kurta ja otsustasin, et tuleb taas koostööd teha, sest 2016 aasta rekord oli samamoodi kirjalikult trenn-tagasiside baasil. Iga pisike tunnustus andis ohtralt jõudu, et edasi taas liikuda. Mõistsin, et pool aastat piltlikult vedelemist ei anna tulemust ja loomuliku ande võib ära unustada- kõik saavutused on suure töö tulemus. Taas hea õppetund peale katkestamisi. Tugevad ei katkesta, vaid lähevad lõpuni...isegi kõndides kui jooks juba vanuri lonkamist meenutab.

Ettevalmistusi sai korralikult tehtud. Kindel plaan oli jooksukott+pealamp+helkurvest +laetud telefon kaasa võtta-kohustuslikud elemendid stardis. Mis avastus broneeritud Maria hosteli kohale jõudes tekkis? Kõige olulisem jäi koju Tartusse ja appihüüdest hilisõhtul enam kasu ei olnud. Õnneks tuttav perekond otsis kuurist hädapärase pealambi välja, ema andis autost päevi näinud helkurvesti ja enne südaööd sain uinuda. 3:30 oli äratus. Hea, et SiS geelid olid jaotunud kahte kotti ja 6 tuubi toppisin taskudesse. 5:00 oli start. Hommikusöögiks paar piparkooki ja Belief vett, mis aitas ilusti une peletada. Enne starti sai asjad toidupunkti saata..neid oli neli. Saatsin oma pudeli vett, pikad püksid ja paar lisageeli.
Eelneval õhtul käisin oma numbri (12) järgi Valka kultuurimajas ja sain positiivse vastuvõtu osaliseks. Inglise keelt sai taas purssida ja kutsuti pilti tegema ning korrati, et olen kiire jooksja. Mina vastu, et mitte väga. Ei tuvastanud teisi eestlasi ka nimekirjas-tore oli oma kodumaad esindada.
Stardis lauldi Läti hümni ja oli selline uhke tunne seista ultrajooksjate keskel. Tempo pandi peale ja plaanist alustada umbes 6:40 minutit kilomeetrile ei edenenud. Pime oli ja võtsin hea valgustusega (valgussõõr oli 2 korda laiem kui minu lambil..siiski päästis vigaseks kukkumisest) jooksumehe kõrvale end tiksuma, et päris ära ei eksiks. Esimesel ringil siiski nii 5-7 inimest jooksis tähisest mööda ja roomasime üle kraavi õiges suunas tagasi. Pimedas jooks oli elamus ja esimene ring läks kiiresti.

Teisel ringil oli juba valgem ja polnud enam pundis jooksu. Kõik hajus nii valgus kui inimesed. Muidugi olin õnnistatud villidega ja esimene vill plahvatas- karjatuse asemel mõtlesin-ultra algas, jooksen edasi. Panin mp3-e tööle ja tiksusin sobivas rütmis edasi..äkki kilomeeter 5.40 ringis. Tekkis ka janu ning väike kadedus nende suhtes, kes olid kaasa võtnud joogisüsteemid. Hakkasin tarbima igas toidupunktis ohtralt vett+teed+tops colat. Soovisin ka oma teisi geele kätte saada, kuid mida polnud oli minu kott asjadega. Küsisin igas punktis, kuid keegi midagi ei teadnud. Õnneks kolmandal ringil-motiveeris mõte, et eelviimane ring ja juhuslikult oli mu kott viimaks ka õigesse piirkonda toimetatud. Istusin..jõin teed ja tõmbasin pika dressi peale.

Hakkasin hamstri kombel toitu põskedesse varuma+taskud täis. Esimesel ringil null sööki ja jooki pani aluse sellisele ennast päästa üritavale olukorrale. Sõin ja jõin ning kulutasin wc-uksi. Vedelikupuuduses joosta polnud tore, aga samas marumotiveeriv teeninduspunkti jõuda enne kui pilt eest kaob-sain hakkama.
Viimasele ringile suundudes tegi ka kõht häda. Vetsu, siis mõned meetrid jooksu ja tagasipööre. Esmakordne kogemus, et nii seedimine paigast läheb ja pidev vajadus kuhugi nurga taha joosta tekib. Otsustasin lõpuni kõndida, vaatlesin ümbritsevat loodust ja püüdsin olla hetkes-viimane ring..viimast korda sama teekond ja saangi katkestamata Võimatu jooksu medali kaela. Heldimus tekkis. Muidugi 2 naist jooksis mööda ja püüdsin veidi jooksusammu teha, kuid pulss oli kõndides 160 juba, seega jäi lühikeseks lõbuks. Siiski olin paganama uhke, et lõpuni liikusin ja katkestamismõtteid ei tekkinud.

Hiljem sai sooja suppi ja massaži. Sain teada, et reisi tuleb rohkem venitada ja põlvi jääga ravida-paistes. Väga mõnus oli ja ka kõdi ning valu segamini kui jalad muditud said.Pole ka imestada, sest 4 kilo on endiselt rohkem kui võiks. Ikka annab tunda, eriti pikal distantsil. Dieedile kui esmased öised söömised mööduvad. Meditsiinibussi saadeti ka, sest vaatamata mugavale Hokale olid ikka jalatallad villis ja sain valukarjeid puhastamise ajal välja hingatud. Plaastrid peale ja taastuma.

Autasustamisele sain ka. Mis sest, et lätikeelt ei mõista, kuid plaksutada sai ja isegi oma vanuseklassis naiste kolmas..vist neli oligi, aga poodium ja diplom ning kinkekotike tekitab ikka suurepärase tunde. Raha koju ei toonud, kuid peale kuukest trenni on ju palju loota, et jookseksin sellisel tasemel, et lätlannad selja taha jätta. Kõige selle juures peaks ka see minu isiklik rekord olema. Varem on 24h sees 100km mõõdetud. Igatahes võin rahul olla.
Võimalus pesta ja süüa sooja toitu on nii iseenesest mõistetavalt tavaline, aga peale ultrat tekib tänutunne ja pilt selgineb..mul on nii palju, mida kiirustades ei hinda. Püüan seda tunnet endaga kaasas kanda. Õpin läbi valu, aga elu ongi parim õpetaja.

Aitäh Cris, Krista, emme, Grete, Kristiina ja Kristjan ning kôik, kes suuresti toeks olid sellel päeval.

Sain tänu sõbralikule bussijuhile koha ja sain uinuda juba oma kodus. Pilte lisandub ilmselt. Uni kadus ja külmakotid on põlvedel..ühendasin meeldiva kasulikuga.

Järgmine sihtpunkt juba veebruaris 24h jooks Espoos. Viimase öö unistusest tuleb loobuda, sest muidu ei taastuks korralikult ära. Kindlasti jõuan ka sinna, kuid plaanimuutusest tingituna mitte sel aastal. Kaua oodatud kaunikene ilmselt.

Mis ajaga 101 kilomeetrit läbitud sai? Arvestasin nii 12-14 tundi, kuid võtsin riski ja see tasus ära 11:45:32! Suudaks nii 24h järjest liikuda, siis võiks järgmise suure unistuse täita.
Allikas
Viide
Sel korral tähistasin distantsi läbimist ette. Mõtlesin ja püüdsin tunda ülevaid emotsioone. Kokkasin valmis toorjuustukoogi numbriga 101. Sada korda kukun...tõusen 101!

neljapäev, 8. november 2018

Kui keskmist varianti ei eksisteeri

Päris suureks probleemiks (?) on kujunenud see, et minu jaoks on kaks varianti..kas kõik on väga hästi või halvasti. Oma iseloomuga sõidan inimestest üle ja tunnen enda ülemvõimu või siis vastupidiselt olen madalam kui muru ja naeratan malbelt. Praegu taas kasvanud enesekindlusega võitlen piltlikult nina veriseks. Sellise egoga võib kaugele jõuda, kuid inimesi ümber jääb olematu kogus. Õnneks elan iseendale ja eesmärk vajab täitmist.

Üksi olen nagunii tugevam kui karja lammastega.

(Emotsioone on hea maandada ja kui on jooksuvaba päev siis on eriline väljakutse end rahulikuna hoida.)


reede, 2. november 2018

Reedel "pidutsemas"

Kui juba kõik hakkab laabuma, siis tuleb ikka mõni komistuskivi ette. Laps suutis lasteaiast enteroviiruse (coxsackie viirus) üles korjata. Muidugi alguses hirmutati sügelistega ja kuna Grete meeleheitlikult hakkas jalgu sügama õhtul, siis tuli endal ka paanika juba. Õnneks peale ebameeldivat kõne pereõele, kes ütles, et ei oska aidata ja edasi uurides vastas "ei teagi" sain lõpuks perearstile aja ja diagnoositud.

Olen nii tänulik, et õde saab mu tööpäevadel ise valves olla ja taas hoolduslehte võtma ei pidanud. Unetunde on ilmselt liiga vähe, aga enesetunne palju parem kui "elu maha magades".

Tänased taastavad kuus kilomeetrit said samuti sörkides läbitud. Isegi õde tuli kaasa ja tundus, et talle meeldis, vähemalt tuju oli hea mõlemil (seda ei juhtu väga tihti, sest õelus on me vahel). Laenasin oma tosse ja riideid ning vabandused kadusid. Isegi lühikeste pükstega oli palav olnud. Keskmine tempo oli 7:17 kilomeetrile, mis minu jaoks oli liiga aeglane, aga algaja jaoks täitsa paras, isegi veel oleksime võinud tempot maha võtta, et vähem kõnnipause tuleks.

Helkurid külge! Püüan näidata eeskuju.
Nb! Kirjutamine aitab masendusest välja. Näen, et kõik polegi ainult kannatus.
Õe stiilinäide
Eile sai küünlaid põletatud ja tänagi mõtlesime neile, keda enam meie elus ei ole.

Kui keegi tahab mind kodust välja saada, siis kõige mõjuvam vist ongi "lähme jooksma". Jalutades peaks liiga palju vestlema ja poodlema ilma vajaduseta ka ei kisu.

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Hirmus jooks

Sörkisin 16km. Udune, tänaval valgustid kohati vilkumas ja üksikud autod teedel liikumas. Mõtlesin päeval olnud vestlusele, et pimedas on ikka jube joosta ja endine klassiõde arvas, et kindlasti tekiksid mõtted, et keegi tuleb selja tagant. Ma arvasin, et jõuaksin ehk eest ära joosta heal juhul. Veidi peale mõttelõnga märkasin tumedat kogu enda kõrval - kiljatasin ja seest käis hirmujudin läbi. Sörkisin veidi edasi ja hakkas päris naljakas..see oli kõigest vari, mis valgustuse muutudes teise kohta langes. "Hüppasin üle oma varju."

Kaunis kuu ja tähed. Mõnusalt rahulik jooksuring päeva lõppu.

teisipäev, 30. oktoober 2018

24 jooksutrenni hiljem

*On tekkinud harjumus treenida.
*Jõuan tegutseda rohkem nii tööl kui kodus.
*Oskan oma aega planeerida.
*Rahulolematus hakkab asenduma rahuloluga.
*Näen taas ilusaid suhteid (pulss/kiirus). Jooksuromantika.

Hea on tunda, et jooksmine pakub taas häid emotsioone. Kuigi kaal on normaalkaalu ülemisele piirile üpris lähedal, suudan end liigutada ja mitte väga pabistada. Tundub, et esmane kaalukaotus oli suuresti vee arvelt. Järgmise kuu võistluseks enam kilosid kaotada ei jõua, kuid rasvapõletusjooksuna võttes tuleb igati kasulik üritus.

Eriti meeldib viimasel ajal joosta nii umbes kella 22 ajal. Peale tööd on hea "mõttepuhastustiir" teha. Tänavavalgustus on olemas ja kergliiklusteed ning helkurid ka, et pime aeg kuidagi rõõmsamas võtmes üle elada. Praegu pole teisi liigutajaid ka märganud..ilmselt nauditakse rohkem hooaja lõppu.

Haanja 100 päeval jooksin 8km asemel 5km ja mõtlesin, et tuleb kuskilt uued varbad hankida. Hirmus mõelda kui veel mäed ka oleksid lisandunud. Üldse ei kannata külma. Villane sokk ja kilesuss? Mis on hea lahendus lörtsi/külma ilma korral? Nii kiiresti joosta, et külm ei hakka?

Võimatu jooksuks vajalik:
*Geelid
*MP3
*Pealamp
*Jooksukott
*Vahetusriided
*Mitu paari tosse
(Hea vaadata enne minekut)

Sel korral sain sätitud ka graafiku nii, et ei peaks olematute unetundidega ja väsinud jalgadega rajale minema. Kuidas see oligi..ettevalmistus on pool võitu!
Tunne sama nagu teol, kes oma kojast on tulnud välja maailma avastama

laupäev, 27. oktoober 2018

Elu depressiooniga

Nüüdseks olen leppinud, et pean sellise diagnoosiga elama. Möödunud aastal sain ravimitest kuigi palju abi, kuid mingil hetkel lõpetasin ja tundsin, et saan iseseisvalt hakkama. Umbes pool aastat oligi kõik hästi ning tulin toime oma sisemaailmaga. Paraku muutused ja süvenev üksindus tõi taas tundemärgid halvenevast olukorrast esile ja palju hullemas variandis. Kõik kordus, kuid enesetunde paranemise asemel muutus just kõik väga kurvaks. Selline lõksus olemise tunne. Tahaks ju sellest "oravrattas" elust välja murda, kuid see on palju keerulisem kui esmapilgul tundub. Ega ma praegugi väga õnnelik ole, kuid ma ei võitle endale vastu ega mõtle kinnisideid. Püüan lisada tegevusi päeva, mis tekitavad "olen rahul" tunde.

Lähedased on uurinud, et ega see pole ultrajooksuga seotud, kuid võin vastata, et vastupidi. Jooksmine on miski, mis hoiab mõtte positiivsema juures, eriti kui järjepidevalt jooksuotsi nädalasse mahutada. Jama hakkab siis kui seda aega ei tekita endale või püüan millegi muuga tegeleda, mille vastu ei tunne kirge.

Kõige tõenäolisemalt on kõik alanud sünnitusjärgse depressiooniga, millega olen siiani üksinda tegelemas, Grete saab detsembris juba 5, seega päris mitmeid aastaid enesedistsipliini. Alustasin vankriga jalutamisest ja püüdsin midagi toetavat enda jaoks leida. Lähedased suunasid ka arstile, kuid ega ma ju ei kuula kedagi. Viga oli ikka teistes, mitte minus endas. Ilmselgelt surm ja sünd pisikese aja jooksul mõjuvad laastavalt. Eriti kui tundub, et mitte keegi ei mõista. Leinaaeg puudus ja tuli kohe rõõmus,eeskujulik ja tugev olla.

Hetkel on võim vähemalt minu käes. Suudan elus hoida end ja last ning jooksmisega on ka täitsa hästi. Toitumiskava tuleks ka mängu võtta ja sõbruneda, et veelgi parem tunne endas tekitada, samas see peaks eriti lihtne ja jätkusuutlik olema. 12tunniste tööpäevadega olen oma elu keerulisemaks muutnud ja põhiline energia tuleb vabadel päevadel tankida, samas lihtsamaks, sest pole enam napilt palgapäevast palgapäevani elamist, vaid saab ka lisaks toidule lubada rohkem endale meelepärast.

Õnneks ma pole ainus ja tänavapildis ei saa ju miskit aru, et oleks teisiti. Näiteks linnaliinibussis sõitjad on hommikuti valdavalt kurbade/mossis nägudega.

Selgeks on saanud ka see, et keegi teine ei saa mind terveks teha. Vaid enda tunne loeb.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Plaanid

Idee oma mõttesähvatuste avaldamiseks sain lugedes Raudmehe blogi. Tegelikult arvasin, et teen palehigis trenni ja viie kuu pärast teen üllatuse ja osalen kogemata Soomes Espoos 24h jooksul, kus mul läheb imekombel üllatavalt hästi. Tegelikult ei tule midagi pelgalt mõttest vaid tegevus peab ideed kõvasti toetama. Pool võitu on juba uues keskkonnas võistlemine. Siseruum ja ring ning osalejaid on mõnusalt palju. On mille nimel treenida.

Uuel kuul olen minemas Läti jooksule nimega Võimatu Jooks, loomulikult 101km, et panna end proovile. Tahtmine on olemas. Pulss liigub õiges suunas ja pisike tempotõus on ka tagasi jalas. Aitab katkestamistest ja hingevalust- lähen ja vaatan kuidas läheb. Pika trennina ju igati tore. Soovituse eest tänan Kristat.

Viimase ÖÖ unistus tuleb ka ära joosta. Mitu aastat olen loobunud osalemisest, kuid sel korral ei lase kellelgi oma soovi muuta. Nagu juba ühe pildi all kirjutasin siis..kui ma veel peaksin ütlema, et jooksmine pole minu jaoks, siis võib keegi tulla ja panniga mind lüüa.

Nüüd on lähiaja plaanid kirjas ja kerge olla.

Paar tuttavat, kes Läti jooksust kuulsid arvasid, et auhinnafondi pärast osaleksid isegi. Muidugi spekuleeriti huumorisoonega, et Eestis on nii kehv elu, et tuleb üle piiri minna elamusi otsima.

Tegelikult on hea ise lubada endale üritusi, kus ei ole suhelda tarvis (Eestis ikka satun vestlustesse) ja võib 100% keskenduda jooksule.

Ultrajooksudel on nii palju avastamisrõõmu. Kunagi võiks ju neid mägesid ka vallutada, aga esmalt rutiinsed ja siledad teed.

Kes on eelnevalt mainitud võistlustel käinud? Millised soovitused kaasa annate? Läbimisaegu/kilomeetreid võib ka all ennustada.

neljapäev, 11. oktoober 2018

12 jooksutrenni hiljem...

*Elus on värvi
*Positiivsus hakkab tagasi tulema
*Iga trenniga kiiruse ja pulsi suhe paraneb
*Enesekindlus tõuseb
*Eesmärk paneb südame kiiremini lööma

Aitäh (ultra)jooksjatele, kes tundsid aeg-ajalt huvi minu seisu kohta (erilised tänusõnad Kristale ja Crisile). Nüüd olen tagasi ja loodetavasti tugevam ja veidi õppinud tehtud vigadest. 

Kõik millele lähenen emotsiooniga saab võimu. Tuleb maha rahuneda ja mitte lahmida, seega selle aasta sportlikud eesmärgid lükkan uude ja annan andeks endale valed valikud. Karm aga vajalik õppetund, et mina olen kõige olulisem.

Udune Tartu
Nii palju siis blogipausist. Miski hoiab veel tagasi, kuid kirjutan kui tunne tuleb.

Mis tunne on Eesti naiste 24h jooksu edetabelis kolmas olla? Pole üldse halb tunne. Kujutasin ette, et ma küll rõõmu ei suuda tunda ja nutan patja kui minu rekord ajale jalgu jääb, aga selle asemel oli uhke tunne ja huvitav jälgida võistlusi kõrvalt. Valus, aga ilus ala.

Kuidas ma nüüd äkki treenida jõuan? Muutsin suhtumist ja tean mida jahin. Jooksen enne 12h tööpäeva või vabadel päevadel kui laps on lasteaias. Õnneks saab juba tunnike ka kokkuleppel jooksus olla- meil on vanad medalid ja karikad. Uusi on vaja, seega tuleb trenni teha. Hetkel küll kimbutavad nohu,köha ja pisike palavik, kuid kõik on mööduv. Seega on nii kell 4 hommikul jooksutiir tehtud kui 22 ajal jalad kõhu alt välja aetud. Suurim takistus ja parim motivaator olen mina ise.

See ka veel, et juuksed jäävad alles. Stressis inimene võib iga pisiasja peale ärrituda. Föönitada ei viitsinud ja märg padi+hommikul juuste harjamine viis endast välja. Seega pikad patsid on osake minust ja tulen toime ajaplaneerimisega. Õlgadeni soeng tuleb kunagi vanaduses.

reede, 5. oktoober 2018

Pisike analüüs ja edasi!

Sel korral on teisiti. Ei mingeid suuri avalikke lubadusi ega pinget. Iga päevaga liigun lähemale oma eesmärgile ja huvitav on näha kuidas elurõõm hakkab hinge tagasi voolama. Tuli analüüsida millal ja milliste inimestega suheldes suutsin tunda end võitmatu ja enesekindlana. Olen ju kõigest inimene oma emotsioonidega.

Järjepidevus trennilainel kadus..no las ta läks, järelikult nii oli vaja, et aidata endal jõuda punkti, kus võin  taas öelda, et ma saan hakkama. Tuli omandada õppetund. Unistada oli muidugi tore, kuid need polnud minu isiklikud, vaid kohandatud vastavalt ümbritsevale. Üldse on väga lihtne ennast ära kaotada kui soovida head ja pühendada oma aega eelkõige teiste hüvanguks. Esmalt aitad teisi ja siis vaatad kuidas ise hakkama saad - väga tüüpiline mina nii tööl kui eraelus. Nüüd on aga käes aeg, mil vajan ise abi ja just nimelt iseendalt.

Iseendamotivaator käivitus taas. Algkaal 66 kg ja endiselt 163 cm pikk. Tänaseks - 4kg. Rühmatrennid ja jõusaal ei suuda seda õiget tunnet tekitada, mida mina taga ajan. Seega sel korral oli asjatu kulutus, (lootsin, et motiveerib, kuid polnud ikka see, mida otsin) sest saali jõudsin vaid neljal korral..kolm neist olid kampaania raames treeneriga, et õppida kava ja masinaid tundma. Äkki kunagi leian seal midagi enda jaoks huvitavat, kuid hetkel tundub liiga aeglane ja hmm uimane. Seeriad ja kordused ning pausid- maitse asi

Nii hea, et mul olen MINA. See mina saab kõigega hakkama, mida vaid sihiks võtab. Ühtegi takistust ei ole kui on kindel siht, eesmärk. Kui praegu on populaarne väljend "mina viitsin" siis võtsin endale "mina tegutsen" mõttemustriks. Oh ei, see ei tähenda, et taas end läbi põletan, vaid teen nii palju kui vajalik. Samas lubades endale näiteks vabadel päevadel lõunauinakuid ja pool päeva mitte millegi tegemist täiesti süümepiinadeta. Nagu tarkadel on kombeks lausuda, et kõigeks on õige aeg. Siis minu aeg saabub 2019, kuid ma ei oota seda, vaid teen endast kõik võimaliku, et edasi minna.

Aasta tagasi septembris. Pilt illustreerib

pühapäev, 30. september 2018

Mis siis juhtus?

Kõige lihtsam on selgitada seda nii, et panin oma elu pausile ja ootasin. Uskusin, et sobitun ka viimaks perekonda, kus hoolitsetakse teineteise eest ja positiivsus võib saada normaalsuseks. Vähemalt oli au näha, et selliseid inimesi eksisteerib. Kui aastaid on sama plaat "ma ei viitsi, ma ei oska, ma ei taha" ringlemas, siis pole just kõige lihtsam end välja murda-tundus nagu võimalus lõpuks pääseda kuhugi, kus ka mina olen oluline.

Paraku jäi karm õppetund, et oleks pidanud oma asja ikka sama sädemega edasi ajama, mitte kuulama arvamusi sellisest tervist kahjustavast alast nagu 24h jooks ja tekitama endale filtri. Ilmselt püüdsin end muuta, kuid lõpuks ainuke õnnetu olin mina ise. Liigne headus võib endale valusalt kätte maksta.

Kindlasti kõik autokooliga seonduv võttis ohtralt jooksuaega ja nüüd ootan oma teist katset ARK-i sõidueksamil. Kui palju võistlusi ja häid emotsioone oleksin saanud kui seda lõpetamata teekonda poleks ette võtnud. Samas elu koosneb valikutest ja kui ma ühel päeval need load lunastan, siis loodetavasti ei kahetse seda otsust. Alustasin ma seda teed juba 2010 ja nüüd 2017 taasalustasin..kui selle aasta sees veel tehtud saan, siis oleks vähemalt üks eesmärk sel aastal täidetud. Järjepidevus on tulemuste alus, seda siis sel aastal sellises võtmes.

Viimati puhkasin pikemalt (2nädalat) umbes aasta tagasi ja järgmine kord on alles uuel aastal kui võin sellist luksust lubada.

Igatahes tean nüüd, et treenimata,väsimuse ja lisakilodega olen võimeline peale kolme 12h tööpäeva betoonil veel läbima asfaldil 44,400KM AJAGA 5:02:33. Seda Vytautase, apelsinimahla, paari pihutäie rosinate ning ühe banaaniga. Geelid olid aegunud ja leidsid tee prügikasti ning uusi ei jõudnud varuda enne starti. Lonksu starterit võtsin ka lootuses, et hoiab mõned tunnid ärkvel, muidu selliseid jooke ei tarbi.
Fotod:Anna Markova
Raja äärde on tarvis tugevaid isiklikke toetajaid, kes iga mu jonniga ei nõustu või tuleb teha kõike üksi edasi läbimõeldumalt. Geelid peab kaasa varuma ja väiksed veepudelid.

Lõpetamata nimekiri:
Haanja Ultra 100
Sillamäe Ultra

laupäev, 22. september 2018

Sillamäe ultra: 24h ja 100km jooks

Osalesin, katkestasin ja mõistsin kui katkine ma tegelikult olen. Kellele tõestuseks ma neid ringe läbin? Endale igal juhul mitte. Polnud hullu, sest kahel korral on ju korralikult 150+ ja 173+km kirja saanud 24h jooksu läbides.

Kui varem tundsin, et olen õiges kohas, siis paraku sel korral seda tunnet ei tekkinud. Olid küll toredad jooksukaaslased, kuid tõmbasin end negatiivsusega maha ega näinud mõtet enam tiirutada, eks vajadus erineda on koguaeg olnud. Esmalt +8kg, mis endale juurde jõudsin süüa ja teiseks igasugune trennitahte kadumine. Isegi uued tossud ja spordiklubikaart ei motiveerinud. See peab ikka hingest tulema...soov midagi muuta ja keegi olla.

Esmaemotsiooni põhjal leidsin, et see on 35+aastaste ala ja mul polegi mõtet enne taas jooksurajale naasta kui aastaid lisandub. Endale seatud ootused on ka kõrgemad kui lihtsalt kõndides läbimine- minu jaoks kaob point.


Õnneks õde läbis rahvajooksu 2 km ja tütar lastejooksu, seega igati tublid. Minu eeskuju sai edasi kingitud ja missioon on täidetud.

laupäev, 11. august 2018

See nädal saab läbi kahe rühmatrenniga ning tutvustava jõusaali tunniga. Kaks või kolm trenni nädalas on ka igati hästi, mitte minu kohta, aga tuleb leppida. Endiselt on jooksupõud. Teistega koos või võistlusel veel, aga võtta end kokku ja üksi oma mõtetega sörkima ei suuda minna. Ilmselt ei taha tunnistada, et ei saa olla seal kus aasta eest..arenguteel. Kas kõik või mitte midagi?

Positiivse külje pealt vaadates ei põe XS ja S numbrist M-i suunas paisumist. Varem või hiljem elab iga inimene oma kriisid üle.

Tegelikult on hästi õpetlik aasta olnud siiani. Kõik plaanid on pidevalt muutunud ja avastasin ka oma nõrgema poole, mis ei taha/jõua olla pidevalt eeskujuks. Pole osanud õigel ajal puhata. Olen elanud minevikus või tulevikus oma mõtetega ja selle, mida täna ja praegu paremaks saaks muuta olen järjepidevalt edasi lükanud teadmata ajale.

Maailmal on tegelikult nii palju pakkuda. Lihtsalt minu otsused on olnud viimasel ajal väga tulevikku suunatud. Kuidas koolitada laps? Kuidas tulevikus tagada liikumisvabadus? Seega olengi teadmata ajaks enda soovid kuhugi kõrgele kapi otsa tolmu koguma asetanud. Teoorias on kõik üpris lihtne, kuid praktikas tuleb teha valikuid, et ellu jääda.

Keegi õnneks ütlema ei tule, kuid endal on läbikukkuja tunne. Vähemalt eneseusk on taas olemas, mille pealt võib ka ülerapsimata end üllatada.

pühapäev, 5. august 2018

Vägilase jooks Lähtel ja bodypump

Täna oli selle aasta viimane võimalus Vägilase jooksust osa võtta. Kokku oli 3 etappi ja osalesin neist esimesel ja viimasel. Narva kahjuks ei jõudnud.

Grete läbis taas pisikeste inimeste raja ja sai ühe diplomi seinale lisaks. Ka jäätis leidis oma koha kõhus.

Tänagi oli üpris keeruline end veenda rajale jooksma, kuid reisikaaslane, kes tutvustas mägesid ja Madeirat oli ka esimest korda jooksuüritusel ja sain omaltpoolt veidi seda maailma tutvustada. Loomulikult oli endal ka lihtsam takistusi ületada kui tugevam inimene abistamas, seega läbitud ja hea emotsiooniga. Jalutamist oli ka tõusudel, kuid eesmärgiks oligi rada läbida ja tutvuda takistustega. Igatahes tundub, et üks Vägilase jooksudel osaleja on uuel aastal juures.

Eriliselt jäi meelde SPA, mille muda ei saanud ka kolmanda peapesuga täiesti juustest välja. Väga vahvalt porine takistus. Usun, et mudakollidest tehtud pildid on ootamist väärt. Endale tundusid esimesed kolm kilomeetrit piin ja pärast oli juba kuidagi kergem. Mida kauem on joostud, seda lihtsamaks kuidagi läheb, vähemalt minu puhul ja alla maratoni distantsidel.

Lumekahurid värskendasid korralikult. Veepunktid olid igati päevakohased. Isiklikult ei nuriseks millegi üle. Kõik oli hästi.

Õhtul käisin sõbrannaga rühmatrennis ja taas oli au tutvustada esmakordselt Bodypumpi. Küll järgmistel päevadel saan kuulda kuidas tema lihastel läheb.

Päeva ja nädala lõpetuseks võiksin öelda, et läks igati korda. 4 rühmatrenni, üks võistlus ja kaks tõstmist ning jalgadel seismist/liikumist nõudvat 12h tööpäeva. Kui on vajalik koormus käes tundub ka elu palju ilusam.

Ei taha ära sõnuda, aga ma olen tagasi omas elemendis. Võtan tööd trennina ja vabad päevad saab samuti sisustatud rühmatreeningutega. Uuel nädalal kohtun ka jõusaaliga ja vaatan mis seal ära teha annab. Enda eesmärgid on tagasihoidlikud, sest teada tuntud tõde on see, et saad nii palju kui ise tööd tulemuse nimel teed nii vaimset kui füüsilist. Kui nõrgad lihased saaksid tugevamaks ja aja jooksul peegelpilt taas meeldima hakkaks oleks ideaalne.


kolmapäev, 1. august 2018

Kui on liiga palav, et magada

Kuidas stress, õhtused liigsöömised ja tubane eluviis vormi laastavad, enesehinnangut alandavad ja jõuetuks muudavad?

Mina tundsin esialgu, et ma pole piisav. Ei jõua lapsele töölt lasteaeda õigel kellaajal järgi. Tuli pidevalt õde paluda, ent alati ei saanud ka tema koolikohustuse tõttu päästeingel olla. Seega tuli mul töölt varem lahkuda-õnneks oli tööandja mõistev, kuid endal oli siiski kehv tunne. Tööl tundsin end järjest ebapädevamana ja kui kaastöötajad lahkusid tundsin veel enam end üksi..nii tööl, kodus, jooksurajal. See mõte hakkas söövitama ja lähedased väitsid, et tuleb puhata/keskkonda vahetada ning küll paremaks läheb. Otsustasin loobuda jooksmisest, sest hoidjata ei saa neljaaastast koju veel jätta, eriti kui jooksuteemal vesteldes tulevad laused"tema tahab kaasa või nutab kodus üksi". Mis seal ikka, püüdsin parem lapsevanem olla, aga jätsin end unarusse. Olin tänulik kui õde sai autokooli sõidutundide ajal olemas olla.

Mingil perioodil toimus kuidagi palju toredat mu ümber ja lootus oli uutest asjadest kinni haarata ja proovida, kuid viimaks tuli valida paar olulisemat, et mitte täiesti hulluks minna.

Nüüd kui on olnud suvi täis vabadust liikuda ja saavutada pole endiselt seda hoogu.  Vähemalt suhted on lähedastega korda saanud ja lootus, et septembris ka pisikesed trenniajad leian on täiesti olemas. Tuleb kodust välja saada, et korraks pea olmemuredest tühjaks raputada. Vana ja "hea" tööle, koju pessu, kõht silmini täis ja magama rutiin tuli tagasi. Hommikuti isu ei olnud. Kõik jama, millest olin juba loobunud ja arvasin, et enam lõksu ei lange tuli hoobilt tagasi. Miks? Nii tundus lihtsam oma tunnete ja tegevusetusega toime tulla. Stressisöödikutele- ei, see endiselt ei aita. Homme hakkan tubliks ja siis esmaspäeval ja nii edasi vana plaat hakkas peas mängima. Kõige keerulisem ongi ennast mitte süüdistada ning selle asemel pisitasa liigutama hakata.

Hästi lihtne oleks blogi sulgeda ja kirjutada, et "läksin paksuks ja kunagi enam ei jookse", aga tuleb tagasi tulla ja end taas hästi tundma panna. Esialgu abistavad rühmatreeningud Fitlife klubis ja mõned rahvaspordiüritused. Need jahutavad jäätisekilod tuleb ju tasa teha.
Hommikul peale esimest 24h jooksu-just nii rahulolev peaksin igapäevaselt olema.

Mõtlesin ka maratonikogujate peale, et kui esialgu tundusid hullukesed, siis nüüd vaatan, et seltskonna, lihtsalt liikumise ja läbimismõttega on see jooksuteekond palju lõbusam. Aeg ja kindlad numbrid ning kehv vorm pole üldse head sõbrad. Seega Sillamäe ultra saab tore olema. Ei mingit 5:30min/km, vaid katsetus kui kaua jõuan järjest joosta täitsa rahulikult.

esmaspäev, 30. juuli 2018

Täna külastasin trenni nimega Verve. Mõtlesin, et kirjelduse põhjal võiks mulle sobida. "Tule ja rahusta oma meelt ja venita oma lihaseid uues keha ja meele treeningus Verve. See treening on loodud just sind stressi küüsist päästma!

Üldiselt mulle igasugused joogad ja pilatesed ei ole meeldinud. Kuidagi uimane rullimine. Tänases trennis aga miski vabanes ja ilmselt soov end ise aidata tekitas sobivat meeleolu. Mõistsin, et surun väga sageli oma tundeid alla ja püüan rahulik näida igas olukorras. 

Üldpildis on päevakava täiesti segamini ja toitumine kaootiline- võiks isegi öelda, et töötan enda unistustele vastu. Peegelpilt ja rõivanumbrid ei valeta. Mis siis juhtunud on? Ilmselt kaotasin iseennast ära ja püüdsin toimida vastavalt soovitustele. "Puhka, maga, lihtsalt ole." Tagasi jõuda punkti, kus kõik tundus saavutatav on keerulisem kui oleksin arvata võinud.

Tundub, et on vaja veel midagi õppida, et saaksin liikuda edasi ja paremuse suunas, mitte ringiga tagasi algusesse. Uuel nädalal saan juba jõusaaliga tutvuda ja juba sel pühapäeval läbida oma rõõmuks Lähtel viimane Vägilase jooks sel aastal.


reede, 27. juuli 2018

Trenninädal 2

Üllatusena oli sel nädalal spordiklubi suletud- uuest nädalast saab taas asjalikult end trennilainele viia. Täna läbisin 5km jooksuringi- selle kuumaga polnud üldse halb katsetus. Pulss on küll kõrgem ja samm tönts, aga ultramõtiskluseks sobiv tiir. Endiselt usun, et tahtejõuga annab palju ära teha.

Kaks 12tunnist tööpäeva järjest ning temperatuur kohati 32 kraadi on ka väikse trenni eest. Vähemalt jalad hakkavad taas harjuma koormusega. Vabadel päevadel on unetunde üllatavalt palju. Kõik unetud ööd saavad korvatud.

Endalgi on põnev kogeda, mida saab jõusaalis ära teha ja rühmatrennides korda saata enne kui 24h jooks saabub. Kindlasti on soovid sel korral tagasihoidlikumad kui varem. Nautida ja üldse mitte kilomeetreid-kohta taga ajada.

Kui jooks läbitud, siis tuleb ka juuksuriaeg broneerida ja lahti lasta vanadest, katkistest ja pikkadest juustest. Saab ehk kergem. Võib olla ka uitmõte, aga pidev pesu ja kuivamine kulutavad mõttetult palju aega. Kõikjalt juuksekarvu leida pole tore, seega vähem koristamist, šampoonikulu ja kergem pea tunduvad toredad. Samas võib veel tekkida tunne, et ei raatsi ja jahedama ilmaga on ikka pikad patsid armsad.

esmaspäev, 23. juuli 2018

Trennilainel nädal 1

Trennilainel nädalaid tasub kokku võtta. See motiveerib veel enam tegutsema.

Möödunud nädalal sain käidud kahes rühmatreeningus, Bodypump. Oleks ka kaunis kolmas juurde tulnud, aga voolukatkestuste tõttu on jäänud mõned trennid ära.

Üldiselt tundub, et selline lahendus rühmatrennide näol mõjub hästi. Lisaks võtab saun pingeid maha ja saab rahulolevamana koju naasta.

Paras väljakutse on kuumaga liikuda ja vesi on eriti hinnaliseks muutunud. Vähemalt on korralik suvi saabunud, kuid värskenduseks paar tuulist/vihmast päeva vahele oleksid väga oodatud.

kolmapäev, 18. juuli 2018

Bodypumpis käidud. Trenniriided pigistavad ja kurbnaljakas oli mõelda kuidas nii umbes poole aastaga sai mitmete aastate töö tagasi üpris algusesse söödud. Spordiklubi kaal näitas 61,5 kg, mis on kunagisest mugavast 57st ning veel kergemast 55st veidi kaugel. Normaalkaalu piirides, aga puudub see kergus ja helgus.

Positiivne on see, et suudan endiselt analüüsida oma tehtud või tegemata tööd. Selline jo-jotamine pole kuidagi tervislik. Suured plaanid tuleb pisikesteks igapäevasteks võitudeks vormistada. Nii on lihtsam oma aega oodata...mis oodata, pigem sammukestega liikuda. Üks trenn korraga. Tundub, et lahendus rühmatrennide ja muusika näol päästab, mis veel päästa annab. Rutiinist välja ja positiivsed inimesed ümbritsemas.


18.07.18

Täna sain viimaks oma autokooli lõpetatud. Sõidueksam õnnestus esimese korraga. ARK on veel ees, aga üks etapp sai tänasega punkti. Seda õnnestumist oli nii väga vaja.

Preemiaks Fitlife spordiklubi suve madness  soetatud ja kuhugi poole hakkab liikumine toimuma. Õhtul Bodypump ees ja plaan tutvuda ka edaspidi jõusaaliga- midagi uut.

Pidage vastu selle kauni suvekuumusega!

neljapäev, 5. juuli 2018

Kuidas 10 minutit sörki võib muuta kogu päeva?

Viimasel ajal on neid vabandusi tulnud kõikjalt. Liiga väsinud, liiga vara, hilja, vihm, päike. Kõht liiga täis või tühi. Küll kino või perega koos aeg.

Siiski peale sõidutunde said tossud kapist välja ja tiiruke lähiümbruses joostud. Isegi tagurpidi suu sai oma nurgad üles.

Otsus, et kõik muu võib mõneks ajaks ootele jääda ja midagi sellest ei juhtu-nii see trenniteekond vist algas. Pigem pea saab värskem ja pärast vajalikud toimetused isegi kiiremini tehtud kui ilma sörgiajata.

neljapäev, 28. juuni 2018

Nii

Taas on aeg kiiresti kadunud ja siia kirjutama pole jõudnud. Sai end üle veidi hinnatud ja 12h jalgel võtab harjumist.

Kuidagi turvaline on mõelda, et oli ka minu aeg ja hindasin end kõrgemalt. Avastasin end mõttekäigult, et mis siis nüüd teisiti on ja miks see naiivne usk enesesse kaduma läks. Ilmselt mitmete asjaolude kokkulangevus mängis rolli. Alguses ei saa vedama ja pärast pidama.

Ma muretsen palju ette ja püüan ennustada elu kulgemist, kuid sageli muudan enda jaoks kõik keerulisemaks. Jäi silma kommentaar, et 21 päeva hommikujooksu..kõigest 30 minutit võiks positiivse muutuse luua. Kell viieks tirisema ja lootus, et suudan ärgates end õue kamandada. Kui keeruline see olla saab.

Ma ei tea kui tihti teil tekib tunne, et miski ei edene ja kõik nagu laguneb koost, mis juba peaaegu arenemismärke ilmutab.

Ega normaalne inimene ei loobu tegevustest, mis rõõmu pakuvad. Esmalt jooksud, siis tubased siplemised, rahvaspordiüritused, hommikusöök. Lõpuks jäävad vaid kohustused ja see orav rattas tunne. Väike või juba päris suur läbipõlemine.

Võidud:

*Ultrahelis käidud- tervis korras
*Autokooli teooriaeksam sooritatud

neljapäev, 21. juuni 2018

Eile sain teada vereproovide vastused ja õnneks on kõik korras. Tuleb veel ultrahelis oma kaelaga käia ja ongi kontrollid sooritatud. Üks kena ja suvine õhtu jooksutiiruga oli nii ilus. Õde sõitis rattaga kõrval ja suutsin igat sammu nautida. Koos oli hoopis kergem. Tütar tuli lisaraskuseks venituse ajaks ja oligi süda täis rõõmu.

Püüdsin seda tunnet hoida ja järgmistesse päevadesse motivatsioonituhinat kanda aga reaalsuses see ei õnnestunud. Tuleb üksi linnas hakkama saada, aga minu tugevus osutus nõrkuseks. Kohati on väga keeruline end ära tunda ja süüdistused on enda suunal kerged tulema. Poole aastaga peaks juba parem hakkama, mis pole minu jaoks väga lohutav aga väike lootuskiir asjatundjalt.

Positiivse külje pealt vaadates on nutiaeg vähenenud oluliselt. Palju rohkem on venna/õe ja emaga telefonikõnesid. Tööl on palju liikumist ja positiivsed inimesed.

Autokooliga on nii, et lähen kooli teooriaeksamit katsetama. Kõige hullem tunne vist ongi kui ei tea, mida veel ei tea. Pigem kaldun arvama, et kukun läbi, aga saan vähemalt värske kogemuse ja õppida vigadest.

neljapäev, 14. juuni 2018

Grammike parem

Ma ei suuda oma perekonda ära kiita. Õde on kontserdile, kinno ja jalutama mind vedanud, ema laadale ja nädalavahetusteks maale.  Värvid hakkavad nagu vaikselt tagasi tulema.

Sellist ideaalset aega ei tulegi, lihtsalt peab leidma viise kuidas end liikumas hoida vastavalt oludele. Paindlik tuleb olla-selle kallal tuleb veel palju tööd teha. Kogu võistlus käib iseendaga. Hetkel veel maadlen ja uni on  väga sageli võitjaks tulnud jooksu ees. 

Peagi on pool kuud juba möödunud ja oleks esimesi pisikesi arenemismärke näha juba olnud. Jalad tuleb kõhu alt välja otsida ja oma jooksuaeg kohustuslikuks muuta. Esialgu tekib miljon mõtet ja "miks ma endale nii tegin" tunne. Varem tegin mitmeid olulisi tegevusi ja tundus, et kõik edeneb vaikselt, hetkel aga miski nagu ei sujuks. Jooksen-pea töötab oluliselt paremini.

Ega need olekspoleksid midagi ei muuda. Vähemalt on tunne tagasi, et ma veel jooksen ja tahan joosta.

Kindlasti saan õppida sellest pikast trennipausist. Näen nii mõndagi teisiti ja hindan veel enam eesmärkide nimel tehtud tòöd.

kolmapäev, 6. juuni 2018

Juba ongi juuni

Jorisedes läheb ikka ilus aeg märkamatult kaduma. Eile sain lisaks hommikusele 3 km jooksule läbitud ka õhtul 5 km. Lisaks tuju muutus tunduvalt paremaks kui sain loa teooriaeksamile minekuks-kas õpetaja ei soovi mind väga enam juhendada või jooks aitas üldisele keskendumisele kaasa..pigem viimane variant. Nüüd tuleb kõik uuesti veel üle lugeda ja kui saan oma ajutükikesed pusleks tagasi siis ongi lõpp paistmas autokooli saagale..enne uut aastat võiks ju lube näha.

Soojad ilmad on asendunud jahedatega ja viimased stressirikkad nädalad tööl. Üldse ma suudan kõik palju keerulisemaks mõelda oma kohati haiglase kohusetundega.

Õde on äärmiselt suureks toeks olnud. Koos on hea liikuda ja homme ehk saab sörgiringi teha. Mõni päev on juba täitsa tore, aga järgmisel ainult puhkaks pea padjal ja lülitaks end välja. Hullem madalseis peaks ju möödas olema, aga ometi võtab kõik aega. Vähemalt ei võta enam kõike iseenesest tulevana. Ikka liikumises peab olema, et põhi saaks alla ja edasi lihtsam oleks. Tuleb see sisemine motiveeritus leida-no kus ta peidus olla võiks?

Liialt teoreetiline on kõik, tahaks juba tegusid ja tulemusi. Vähemalt samm edasi, et taas oma mõtteid jagan. Tunnen heameelt nende kõigi üle, kes vaatamata igasugustele takistustele on tegutsemas.

neljapäev, 31. mai 2018

Viimane päev ja mõni uudis

Päev algas erinevaid telefoninumbreid otsides. Lapsel on hääl ragisev ja köhahood, mis ei lubanud teda lasteaeda viia. Nädalavahetusel saab juba maaelu nautida ja vanaema puhkus päästab olukorra-saan juba esmaspäeval töörindel olla. Võtsin ka kuu keskpaigas vastu otsuse kohta vahetada (liikuvamale töökohale). Viimased kaks nädalat minipuhkuseni veel ees. Autokooliga tuleb ka tõsisemalt tegelema hakata-lugeda uuesti seadust ja süveneda nii, et sada muud mõtet sisse ei sõidaks samal ajal. Pühapäeval võib juhtuda, et saan vennaga Vägilase jooksu Narvas läbida- pöidlad peos, et kohale jõuaks.

Usun, et saan end peagi korda. Praegu on veel masendusemull, kuid kõik laabub-ei anna täiesti alla ju. Kõik ei ole nii halvasti kui tundub. No jooksu osas tänase seisuga on, kuid kõik on mu enda teha..viimased/esimesed kuud treenida.

Kui blogiauhindade jagamisele kunagi kirja end panin siis olin veel positiivselt meelestatud enda osas ja täidan ka punkti infot jagades:
2.1 hääletamine toimub vahemikus 1.05 – 31.05.2018
2.2 hääletada saavad kõik soovijad, kasutades oma kehtivat e-maili aadressi
2.3 hääletades saab valida igas kategoorias kolm lemmikut
2.4 hääletada võib, ent ei pea, igas kategoorias
2.5 blogija seisab hea selle eest, et tema lugejad tema poolt hääletaksid ja jagab hääletamise toimumise ajal eba.marimell.eu lehte, kus hääletamine toimub, ka enda kanalites

Hääletada saab siin: goo.gl/N2dKPp
Kohale siiski ise ilmselt ei jõua ja pole ka minu aasta, kuid elan kaasa kõigile, kes on pingutanud, tegutsenud ja lahendusi leidnud ning motiveerinud oma lugejaskonda.

Võiksin palju tublim olla ja kastist välja mõelda taas. Leida lahendusi ja mitte tunda end saamatuna. Päeval, mil saan end taas jooksulainele muutub kõik ümbritsev ka paremaks-nagu targad mehed on öelnud...mindset paika ja unistustele tekivad tiivad. Tegelen sellega.

laupäev, 26. mai 2018

Esimene rattaralli

Kuna ikka veel püüan oma madalseisust välja tulla, siis endast ei ole midagi head kirjutada...küll aga suudan veel helgemad hetked liikumisest kirja panna. Esmaspäeval on arstiaeg ja loodan, et kõik eluvaldkonnad hakkavad mõne aja pärast rõõmsamat tunnet ja jõuetuse asemel teotahet looma. Pole nalja nende läbielamiste ja pidevate elumuutustega. Liigu rohkem või veeda õues aega...pole enam lahenduseks ja tuleb taas elurõõm üles leida. Sai juba talvel rõõmustatud, et sel aastal pääsen, aga oh seda peaasja.

Siiski on mul tütar, kellele püüan pakkuda elamusi ja nii sain ka end tuulutada 37.Tartu Rattaralli Lasteüritusel. Trenni selleks pidulikuks ürituseks sai loetud korrad tehtud. Pigem oli lapsel hirm kukkuda abiratastega sõites ja enamasti sai harjutades 100m sõita ja jonniga koju mindud või kilomeeter ratast ja last veetud.

Seal rattapeol kohal olles ja teisi omasuguseid nähes tuli tuju sõita ja sai plaksutada ja lehvitada veel pisematele startijatele. Jänkusid ja Limpat sai näha ja pildile püütud, neil kostüümides võis eriti kuum olla. Lisaks stardis rattakellakõla nautida ja 500m sobivas tempos läbida. Ikka arvestades teistega ja isegi veidi kiiremini kerida kui tavalisel päeval ja näha rõõmu õnnestumisest. Loomulikult teadmised, kuidas õigesti kiivrit pähe kinnitada (pilti tehes oli ikka viltu) ja näha erinevaid liikureid...nii jooksurattaid kui ka vankreid, erinevaid tõukerattaid. Pilt oli kirju ja põnev.

Lõpujoonel ootas kingikott medali, diplomi, smuutituubi, limpajoogiga ja jäätis oli kuumal päeval väga kiireks kosutuseks. Kogu üritus oli lastele tasuta, loositi auhindu välja ja karusselliga sai sõita. Pärast toredaid emotsioone tegime kiire lõuna kodus ja läksime Kanali äärde päikest ja rannamelu püüdma. Tore oli näha last õnnelikuna ja liivakindluste valmimist. Isegi selline motivatsioon tekkis, et Grete pakkus välja, et võtame abirattad üldse ära.
Minge võimaluse korral lastega tillu-ja minijooksudele, rattasõitudele. Nad saavad palju innustust ja positiivseid eeskujusid nendel üritustel. Lihtsalt ole vanem ja igaõhtuse mänguväljaku asemel planeeri ka sekka spordiüritus kuhu kogu perega kaasa võib elama minna.

Mõned jooksusammud sai ka ratta kõrval tehtud, seega täiesti 0 täna ei olnud.

reede, 18. mai 2018

Mõni mõte

Tänaseks olen mõistnud, et meeleolukaid võistlusi, trenniriideid/vahendeid ei tohiks rahasse ümber arvutada. Tekkis veidi kummaline tunne, et mida kõike oleks saanud teha või näha nende summade eest, samas kõik oli ju tervist, elu ja arengut soosiv ja tervise pealt kokku ei tuleks hoida. Need pisikesed ja sagedad võistlused andsid ka väga palju motivatsiooni nii trennide kui vaimse värskuse ja radade nautimise mõistes.

Vahepeal sai end kapsaks mõeldud. Kuidas jooksudele hiilida või nii tubaselt end liigutada, et paari minutiga alla ei tahaks anda. Ma ei teagi, kas laps on minus kinni või mina temas, et ei saa kuidagi seda liikumisharrastust taas sisse. Jonnid väsitavad ja kui juba uneajal raudsesse kaissu haaratakse, siis tuleb endalgi uni väga kiiresti. Positiivne, et uni on korras, kuid teiselt poolt on kõik nii paigast. Kui jätkub igal aastal paari kilo lisandumine on ikka nukker lugu küll.

Täna meenutati taas mulle minu oma suurt eesmärki. Esimene reaktsioon oli-ai, miks ma nii kaugel sellest täna olen ja tegudeni ei jõua. Teine tunne aga pani asju veidi ümber hindama ja kolmandal momendil hingasin sisse ning välja ja võtsin vastu otsuse, et teen selle ära oma elu jooksul.

Grete ütles eile enne uinumist, et mina võin joosta kui tema on vanaema juures. Eks ma mõistan ka seda soovi. Keegi peab turvatunnet ka pakkuma ja nii ongi ainuke võimalus tänasel päeval suvi, mil on meie pere traditsioonide kohaselt lapselapsed vanaemadega maal. Lasteaiapäevad on pikad ja nädala keskpaigaks oleme mõlemad parajad tujutsejad valmis. Selline vaheldus rutiinile toob kindlasti mõlemale positiivseid emotsioone. Lisaks saab teha katsetust nimega "kolme kuuga ultrale"...tegelikult kui reaalselt mõelda on selle aasta rong läinud, aga korralik stressimaandusjooks ja 24h liikuda segamatult on nauding.

Õega ühiselt alustatud toitumise ja trenni osas läheb nii, et tema sööb liiga vähe ja ma söön liiga palju ning kaloririkast. Liigume kui tujud on sobivad, ühiselt ka Grete jorina saatel. Õde on aktiivsem võrreldes minuga ja püüab kellal aktiivsusnäitu "100%" igal päeval täis saada. Mina aga olen õnnetusehunnik ja autokooli kiirustades (bussist jäin maha) hõõrusin mõlemad jalad kolmest kohast verele..ei tasu sissekandmata jalatsitega isiklikke kiirkõndimisrekordeid teha..hilinesin kõigest 2 minutit.

Hakkasin eile enne uinumist tegema peas harjutust- mõtlesin kõigele, mis on hästi ja tänutunne tekitas rahulolu. Kuidagi tuleb seda praegusel perioodil tekkinud depressiivset mõttemustrit ümber pöörama hakata.
Ühel väheke rõõmsamal suvel

teisipäev, 15. mai 2018

Ikka veel ei jookse

On äärmiselt stressirohke tunne-surve autokooli, töö, lasteaia ja õe plaanidega toime tulla. Paraku kõik ei saa võitjad olla. Taas tuleb midagi muuta, et tasakaal saabuks.

Eile tundsin vasakus rindkerepooles torkeid ja öösel samuti ärkasin paaril korral valuaistingute sunnil. Tundus isegi tuimem kui parem pool kehast. Paaril korral ka tundsin nõrkust. Püüdsin olukorda eirata, kuid peale lapse hommikust lasteaeda viimist helistasin kindluse saamiseks kiirabisse, et ikka nende poolseid soovitusi kuulda. Nii mind siis otsustati kodus üle vaadata ja õnneks süda on korras. Häda teeb hoopis närvivalu, mis kiirgab. Arvati, et olen külma saanud+stress ja esialgu välistasin esimese võimaluse, kuid nüüd meenus, et äkki Vägilase jooksu veetakistus isegi võis oma pisikese jälje jätta. Igatahes valuvaigistikuur tuleb läbida ja 2 nädalat veel võimuvõitlust seljatada. See suvi peab viimaks lahendusi tooma.

pühapäev, 6. mai 2018

Vägilase jooks, Tartu

Oh-hoo, koguaeg oli kuskil kaugel ootamas ja täna ta toimuma saigi. Hommikul oli ikka paras äratuskell kui trenniriideid selga hakkasin tõmbama-no kuhu ma end jälle söönud olen. Samas, mis ma ikka riidlen endaga..trenni tehes olin harjunud rohkem tarbima ja nüüd vähese liikumisega jäi see pisiasi muutmata, sest teadagi kui suur jõud on harjumusel.

Võistluspäev algas lastejooksule registreerimisega. 300m jooksulusti ja sel korral liikus tütreke täiesti iseseisvalt rajal. Lõpuks oli lapsel piisavalt julgust, et startida ja ise jooks läbida-uhke tunne, et polnud mind kätt hoidma tarvis ega lisamotivatsiooni lisamiseks vaja...ikkagi väike iseseisvumine.

Kell 12 sain ka ise rajale. Eesmärk oli lõpuni jõuda. Varem nähtud seinad hirmutasid, kuid alternatiivid lohutasid veidi. Esimesed paar takistust sain ka õega kulgeda, kuid kui ikka pole vastav tuju, siis pole miskit parata. Samas kogemus starti tulla ja natuke ühiselt liikuda on ikka parem kui raja ääres mõelda, et võinuks ka proovida. Kiidan proovimise eest!

Tore, et tiimikaaslane Heiki otsustas ka rahulikult võtta ja oli nõus hädalisi abivalmilt takistusseinadest üle aitama. Ühiselt joosta on ikka kuidagi kergem. Üldse aitäh kõigile meestele, kes teevad võimalikuks selle raja läbimise lühikestele ja mitte nii osavate ronimisoskustega naisterahvastele!

Ise sain eduelamuse esimese "ripu ja liigu käte abil" takistuse juures. Jõudsin siiski kuidagimoodi lõpuni. See oli positiivne, sest valmistusin juba esimestel pulkadel alla kukkuma, aga mitte sel korral. Teised takistused olid üldiselt vanas headuses. Vesi oli küll külm ja suplused võtsid hinge kinni kohati- samas hea ja egutav vaheldus. Juustest leidsin peale mitut peapesu heina ja siin ning seal mõned sinikad, kuid see käis asja juurde. Kolmnurgad tekitasid tunde, et siia ma jäängi, kuid aidati mind üle ja jooks sai jätkuda.

Tegelikult õpetlik, isegi väga. Peab tugevaks saama, et ühel päeval kõik mängleva kergusega ületada...eelkõige iseend.

Tore oli ja vaatamata halvale või puudulikule vormile sai see võistlus läbitud. Ilm oli antud õnneks suurepärane.

Lastehoid oli isegi täiesti olemas. Õnneks oli mul ema abiks, kuid lohutav on teada, et selline võimalus on loodud vanematele.
Esimene medalitükk käes.
Koht vanuseklassis 11
Koht 100/208
Aeg 1:01:03,8

Eelmisel aastal...Vägilase jooks 2017

kolmapäev, 2. mai 2018

Uus karikas kodus, õhtune jalutuskäik

Jõudsin töölt koju ja ust avades kostis kilkamist ja kiiret jutuvada. Kaks nädalat lasteaias jooksuringitamist nii hommikuti minuga kui ka õhtuti tädi valvel tõid loodetud karika koju. Laps rääkis karikast ja oma soovist palju joosta, et siis saab šokolaadist medali ja kõige tublimad karika ka. Püüdsin ikka rääkida, et vast kõik saavad medalikesed nagu tillujooksudel on kombeks ning kui karikat ei saa, siis pole midagi hullu, sest joosta on ikkagi lõbus. Pilti oli ka vaja teha...ikkagi esimene isiklik pisike karikas. Panime kenasti minu kahe samas toonis karika vahele aukohale. Laps veel lubas, et temal on varsti rohkem medaleid ja karikaid kui minul. Kahtlemata nii läheb kui samamoodi vahemaa läbimine rõõmu valmistab.
Ei olnud sundimist ja vahel tuli pigem mainida, et aitab küll kui 6 näppu olid püsti (tema tahab just nii palju joosta). Kenade õhetavate põskedega sai hommikuti rühma mindud. Ringide arv olenes suuresti tujust aga laps sai oma eesmärgi täidetud ja uhke tunne on küll. Järelikult minu jooksud on mingil viisil eeskuju andnud.

Õhtul saime tunnikese jalutatud. Rattasõit edeneb Gretel vaevaliselt ja joosta ei saa kõrval, aga vähemalt on ettevaatlik ja kõndimine on parem kui toas mossitamine. Õdegi on nii nõus koos liikuma. Sai isegi õeluse asemel vesteldud emotsioonideta teemadel, mis neli aastat tagasi juba oleksid võinud hingelt ära saada. Kogunev kaal on ka ühine mureteemake. Seega katsetame teineteisele toel seda toitumisega tralli ja saab toidukordadest pilte saata, et ikka püsiks tervislikul lainel. Saiakesed ja kohukesed ehk jäävad poodi ning võiks bussikaardiga piiksutamise asemel liikuda rohkem oma jalgade abil. Sain ka emalt telefoni teel vesteldes komplimendi, et visuaalselt nii hull veel ei pidanud olukord olema kui eelmise jooksuhooaja alguses, seega kõik ei olegi veel ilmselt kadunud.

Ja Vägilase jooksule on ka minek juba sel pühapäeval, isegi õde tuleb takistustest üle ukerdama. Seega saab näha kui palju on alternatiive ja kas ka tema saab positiivseid emotsioone rajalt.

Kui see kuu möödub, siis on minu võimalus 3kuuga ultraks valmis jõuda või vähemalt kergemaks end süüa ja jooksurutiin päevakorda seada. Seni võtan päeva korraga ja olen tänulik kui saab vaidluste ja jonnita ning inimese kombel päeva lõpetuseks üks kõnnitiir tehtud.

pühapäev, 29. aprill 2018

Nädal algas täitsa hästi. Natuke jalutamist, hommikuti mõned harjutused äratuseks. Õhtul mänguväljakul väiksed tagaajamismängud- sai jooksu ja naerukilkeid. Ühiselt sai kükke tehtud ja võimlemispallil hüpatud. Nädala lõpus juhtus palliga õnnetus ja tädi hüppamise ajal oli tütar pintsetid kapilt leidnud ning katseks pallile augu torganud.

Reedel oli tore päev..sai nii autokooliks vajalikku tehtud kui päeva lõpus emaga ooperis käidud Carmenit vaatamas. Ei mäleta isegi millal viimati teatrisse juhtusin- ikka rutiinist välja. Eesmärk saada igapäevaselt aktiivsus 100% täis jäi kättesaamatuks-valisin une trenni asemel.

Ma tulen toime, kõik hakkab sujuma ja siis ühtäkki murravad oma muremõtted. Talvel sai endale korratud, et seekord saan ise hakkama, paraku tänaseks on selge, et nii lihtsalt see ka kahjuks ei käi. Vaba nädalavahetus, mil võiks hommikust õhtuni treenida möödus kurvameelselt. Täna tegin 3km jooksutiiru ja taas koju riideid pesema, liiklusseadust lugema.

Alguses olin ikka väga kuri enda peale, aga nüüd mõistan, et parastamine ei aita siin, pigem tuleb asju rahulikult võtta, mitte pidevalt emotsioonidel lasta end matta.

Oleks juba aeg end korralikult liikuma saada. Varsti toimub juba Vägilase jooksu esimene etapp..need jooksud olid möödunud hooajal väga toredad läbimiseks. Sai ilusti lihaseid ka äratatud talveunest kuni järgmise madalseisuni. Võtan kui väljakutset ja õnneks on alternatiive ka olnud raskemates kohtades. 

laupäev, 21. aprill 2018

Nädalavahetus maal

Plaan oli joosta teel, kus kunagi esimesed pikamaajooksu mõtted tekkisid. Kuna õde aga magas poole lõunani ja rattur kõrval joosta tundus tuule ja vihmaga valutum siis leppisin õhtul veidi alla 5 km jooksuga. Metsade vahel ja porisel teel... ja linnud lendamas. Taas kogesin jooksurõõmu või peaks ütlema, et magusat vaeva ja valu, mis selle alaga alustades kaasneb.

Füüsiliselt on ikka päris raske. Pulss kerkib kiiresti ja istuv elustiil on teinud paraja karuteene. Sain üle pika aja 130% aktiivsust täis. Puude ladumine ja päeva lõppu veidike ujumist ja sauna tegid lihastele pai. Nad ikka on kuskil veel alles!

Püüan selle hea tunde linna kaasa võtta ja mitte muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Väga kiiresti tekib ülemõtlemine ja kui vaimselt on keeruline päev olnud (Grete jonni/enesekehtestamisehood) siis tundub kell 21 magama jäämine parim idee.

Suvel saan treenida ja olen enam kui kindel, et kui end jooksmas hoian hakkab kõik taas laabuma. Teraapia, vabadus, oma aeg. Järjepidevalt treenides oli mälu parem ja jõudsin rohkem.
Nõrk on halb olla. Liikuma peab, isegi kui tundub, et enam ei taha. Süüdistused ei aita ja aega tagasi keerata ei saa, seega tuleb leppida hetkeolukorraga ja siit edasi minna. Kui peab siis kõndides ja 15 minuti kaupa harjutusi tehes. Igati okei on tunnistada, et ongi keeruline ja toit lohutab ning kogu pingutus ja järjepidevus on kadunud selles virvarris. Võitlus iseendaga jätkub, ühelt poolt unistused, teiselt poolt reaalsus.