neljapäev, 18. jaanuar 2018

Kuidas ma end nädala lõpuks kokku võtsin?

Esmaspäeval oli eratreening.ee ühistrenn. Sain kenasti käidud ja natuke pingeid maha.

Teisipäeval "kaklesin" lapsega ja elu tundus nutune. 15 minutit trenni ja 75 kcal kulutatud..plaanis oli tunnike, aga mis seal ikka. Hull jooksublogi kui jooksmas käia ei saa. Üldse, mis liikumisblogi - rutiin rutiini otsa.

Kolmapäeval loobusin kõigest, mõtlesin, et mis seal ikka. Ega keegi ei kaota sellest kui ma ei tee enda uusi rekordeid ega võistle. Treenin siis kui laps on juba iseseisev ja joosta saab siis kui olen puhanud ja inimene/sed hoidmas, keda usaldan lapsega. Tööl kaastöötaja kiire haigestumine ja minu vaba nädalavahetus ohus - ei tekita just häid emotsioone..lõpuks oleks olnud 2 vaba päeva järjest, aga mis seal ikka.

Neljapäeval taas õnnestus 15 minutit trenni teha. Kükid Gretega, natuke 3 kg hantlitega "vehkida". Kummilintidega tõmbeid.

Täna suutsin kell 6 ärgata - Lõpuks! Viimaks! Aplaus! Ma ausalt ei suutnud enne tänast end liigutada, täiesti halvatult tundsin end voodi ja padja külge aheldatuna. Nägin, et kell liigub aga keha ei liikunud. Peale seda tekkis veel enam jõuetus ja viha, et ma peaksin ju tegema aga ma ei tee, ma ei suuda, ma ei jaksa, mu keha on nõrk ja lodev ka veel.

Eelnevatel nädalapäevadel mõtlesin plaani, et kui õhtused trennid nii valulikult kulgevad, et püüaks siis ärgata tunnike enne lapse äratust. Ärkas ta küll poole trenni ajal üles, kuid tudune ega nõudnud veel aktiivset tähelepanu, lihtsalt uudistas ja rääkis oma peas mõeldud unenägudest ja tegi oma keharaskusega paar harjutust kaasa. 45 minutit trennikest. Viimaks oli saabunud ka päev mil sain oma valge vanni ära katsetada. Pesin seebiga vanni üle ja võtsin ühe kuuma dušši. Mind ei häirinud peale trenni ja pesu enam miski, mul oleks nagu silmad avanenud.

Laupäeva veedan suure tõenäosusega tööl ja minu plaanid jäid ära, millest on väga kahju. Oleks saanud päevaks rutiinist välja. Aga pühapäeval...ma ei tea kus see Tondiraba asub (aga küll kuidagi kohale jõuan) ja esimene emotsioon oli, et ma ei lähegi kui kõik ideed sassi löödi, aga maratonile ma jõuan, sest ma olen oma aega väärt. Eesmärk lihtsalt lõpetada, mistahes ajaga kulgeda.

Ma ei pruugi küll suuri tulemusi teha, kuid võistelda võib ju igaüks. Ma ei tohiks loobuda enda maratonist kui see mu hingele midagi pakub. Ma teen nii palju tööd kui vaja, et toita end ja last. Liigun oma tempos edasi. Kui ma tunnen, et ma ei soovi suhelda, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui ma tahan siis ma blogin kui ei taha, siis ei tee seda. Otsustusvõime ja oskus end hinnata tuli justkui tagasi. Ei taha küll ära sõnuda, aga täna küll ma ei nuta. Sain isegi ülemuselt kiita, et olen tubli. Ma tean tegelikult, et olen päris hästi oma olude kohta majandanud, aga idealist tahaks kiiremini, kaugemale ja kõike korraga.

  • Üle kolme nädala olen teinud igal hommikul 100 kätekõverdust. Sageli kõik põlvedel, aga vahel ikka 10-20 sirgetel jalgadel ka. 20,30,20, 30 on kõige mugavam järjestus, mõnikord tuju 50, 20, 20, 10.
  • Esimaspäeval alustasin app-i abil kõhulihaste treenimist. Täna oli päev 5.
  • Igal hommikul või kui hommikul ei jõua siis õhtul rullin end vahurullil minuti või paar.
  • Uned on paremad kui kuu tagasi. Loon režiimi 20:30 voodisse ja hilemalt 21 laps magama, siis jääb mul oma ajaks täpselt tunnike. Varem olime teineteise võidu 23ni vähemalt üleval ja mõlemad väsinud ja jonnised.
  • Söön valdavalt tervislikult va erijuhud kui armas sõber tööle külla juhtub friikartulipraega või siis vanaema sünnipäeval kringlitükid.
  • Ma saan hakkama, küll vaikselt ja oma praeguse elu tempos, aga parem ikka kui täiesti loobuda ja emotsioonidest suureks end süüa.
  • Hommik on enda luua ja päev ning õhtu järgneb iseenesest positiivselt. Vara üles, vara voodi...
Selg ja kõht ja eriti nõrk rinnalihas arenema. Kevadeks võiks asja saada.

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ultrajooksja vs pereinimene

Minu algne eesmärk ei olnud üldse ultrajooksjaks saada. Ma küll olen alati uskunud, et selline kulgemine võib mul hästi välja tulla, kuid see ei olnud kõige esmane. Üle kuue aasta tagasi soovisin olla maailma parim naine ja ema oma perele, paraku ei olnud need valikud kõige mõistlikumad - minu õnn sõltus teise inimese tujudest. Minu pingutusi ei märgatud, vaid jäid silma asjad või tegevused, mida ma ei suutnud üksi ära teha. Uskusin ja unistasin rohkem kui suutsin reaalselt mõelda - üksi ei saa kõike koos hoida ja nii jõukas ma ka ei ole, et 6 last ja mees ära toita. Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud valida enda kõrvale inimest, kes mind hoidnud oleks. Kes pere planeerides mõtleb, et tuleb kogu ülejäänud elu nii ema kui isa rollis püüda olla ja ka finantsidega välja tulla kui teine pool lihtsalt kaob - isegi mitte ei vasta kirjadele ja kohtukutsetele vilistatakse - järgmiseks tuleb suure tõenäosusega täitemenetlus algatada ja lõpuks võib peale neid kõiki asjaajamisi lihtsalt kõige mustema variandi peale mõeldes kogu võlg aja jooksul kustuda. Minu närvid, aeg ja raha. Ehk selleks, et midagi üldse oleks võimalik lubada peaksin veel rohkem tööl viibima, aga siis ei ole lapsele seda ühtegi vanemat..lihtsalt kurnatus. Kui jõuan teha hommikul ja õhtul süüa on juba suur võit (lõunasöögid lasteaias) ning kui suurema draamata uinuda, siis läheb hästi.

Eile püüdsin iseseisvalt trenni teha õhtul, kuid asi lõppes sellega, et mõlemad nutsime. Kõik küünistamine, löömine ja üldine kiusamine, mis lasteaias silma jääb tuleb minu peal katsetada. Kui rääkisime sellest enne uinumist, siis ütles, et tema tahab ju ka lüüa, et teised koguaeg teevad nii. Lõpuks kui vesteldud palusime teineteiselt vabandust ja jäime kaisus unne. Oi kui palju ma olen neid lapsekasvatusraamatuid lugenud ja teiste vanemate lugusid, kuid oma lapsega ikka tõuseb temperatuur ja lõpuks lihtsalt ei suuda enam, ühetoalises pole kuhugi põgeneda ka ja ainsa vanemana ei ole valikut. Minu planeeritud tunnisest trennist sai tehtud kõigest 15 minutit. Lohutan end sellega, et hommikuti jõuan enda 100 kätekõverdust enne lapse ärkamist tehtud, kuid aktiivsust päeval saab vaid parimal juhul 50%.
Möödunud päeval kirjutati mulle ka mitu kirja, tänu millele sain aru, et mul läheb vaja abi. Ma ei salli selle tunnistamist, aga kõike on taas liiga palju ja inimesi, kes tõeliselt aru saavad, mis mu peas toimub vaid paar.  Uuel kuul püüan aega leida ja vaadata mida võib muuta http://teetatervendus.com/tooted

Lõigud erinevate toetajate kirjadest, loodan, et keegi ei pahanda, et kasutan, sest sõnastatud on paremini kui mina seda kõike hetkel suudan:
  • "Kui sa oled seesmiselt katki - siis maailm su ümber on tegelikult katki. Sa arvatavasti saad ise ka sellest aru, kui sa blogid, et kõik ei ole okei. Et sõnad ei voola...rõõm on kuhugi kadunud, et sa teed..aga sa ei tea miks sa seda teed....sa näed et ümberringi läheb ehk mõnel sõbral paremini-soovid ju endale sama,kuid sa ei jõua sinna. Sellinne tunne et sa seisad...lihtsalt seisad..ja elu voolab sust mööda nagu tramm täiskiirusel. Või et sa tammud ringi..sa ei tea kuhu minna...tahaksid minna - aga kuhu? Siht on ja ei ole ka, vahelt mõtled ja siis lased minna. Nagu automaatpiloot."
  • "Sa tahtsid kogu hingest panustada perele ja armastada ning olla armastatud. See ei tulnud välja, nüüd tahad tõestada end aladel, mis on individuaalsed ja kardad tunnistada seda, et tegelikult südames tahad siiski seda õnnelikku pere, lihtsalt lihtsam on seda näiliselt vihata ja võtta muid eesmärke, kui seda tunnistada"

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Üks trenn, nädalavahetus ja muud juttu

Aga mina käisin täna trennis. Milline hea tunne oli kodust välja saada-eratreening.ee aitas. Sain end veidi välja joosta ja midagi ka nii teha, et siiralt naudin kohalolu. Kõige hullem seis ei ole, aga pikk maa jooksu on veidi hirmutav...kas jooksen end kinni või longin erilise pingutuseta läbi- selles on küsimus. Autokooli teooriatunnid on läbi ja sõidud ootavad uut nädalat, kuna aga töögraafik oli sätitud nii, et 16 st on vaba siis haarasin võimalusest ja palusin õel veidi Gretega olla - lõpuks enne Tondiraba sisemaratoni ka jooksutrenn. Enam ei päästa olukorda ja uut rekordit loota ei ole, aga siseruumis on soe ja saab lühikest riietust kanda-võit. Lisaks jooksuseltskond on nii positiivne, et äkki nakkab nendeks tundideks, mil kohal viibin.

Paar sõpra kirjutasid, et olen ülbe/kuri. Asi on selles, et lülitan raskel ajal inimesi oma elust välja ehk väldin suhtlemist või vastan pöial püsti, ok või tubli. Ma ei suuda teiste tegemistesse süveneda, sest enda elugagi tegemist. Teiste kordaminekud justkui tuletaksid meelde kui kehvasti mul endal  on. Kevadel suudan rohkem kohal olla, kuid hetkel andestage mu hall mull..ma püüan lihtsalt ravimiteta elada ja oma minapildi tervemaks muuta. Aina jagan ja teen ja olen ja tunnustan, sealjuures unustades enda vajaduse olla märgatud - saada pai lihtsalt inimeseks olemise eest. Väga lihtne ja peredes palju levinud, kus hoitakse teineteist. Mina pean ise end hoidma ja lisaks ka tütart. Üksindus sööb seestpoolt, kuid samas olen mõistnud, et nii on parem kui katkises suhtes vireleda. Esmalt enesearmastus..ikka selline järjepidev, mitte aastaajast sõltuv.

Nädalavahetusel tähistasime minu vanaema 90! sünnipäeva ja lugesin 3 peatükki Jooksjana sündinud raamatut. Täitsa huvitav ja mõistan veel enam seda ultrajooksuvajadust endas. Põgeneda-avastada-loota-saavutada. Soovitan igatahes jooksjatele. Hularõngaga tegin ringe, ikka lihastele harjutusi ja isegi jooksuriided olid kaasas, kuid ei läinud veel vabatahtlikult selga.
Peeglisse vaade ja sisendus "võta ennast kokku, naerata ja tee nägu, et kõik on korras"

reede, 12. jaanuar 2018

Nulltrenniga maratonile ja sisekõnet

Selline see minu Tondiraba maraton tuleb-jooksutrennita otse rajale. Muidu kui aus olla, siis ma ei taha enam isegi sinna minna, sest isegi see tekitab probleeme õenöpsiga. Samas juba tasutud on ja küll kuidagi kohale ka jõuan. Esmaspäeval on juba sõidutunnid ja nuudeljalgadega pole just eriti tore ilmselt, aga selline on elu ja nii ma seda kehvasti korraldan.

Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu, et see on lausa hirmus. Samas ükskord peab ju see ebaõnn välja ka voolama.

Õnneks suudan end kontrollida, kuid koduseinad on küll vist kõike pidanud nägema.  Nii lihtne oleks lihtsalt jääda voodisse teki alla lamama. Õnneks mul on tütar ja mul on üürikodu ja arved, mis vajavad liigutamist. Ainult ihuüksi olles oleks ilmselt kõigest ükskõik juba. Hädaldaja olen - raske on, väga raske.

Ma ei tea kes ma olen, mida ma tahan või kuhu üldse jõuan. Ma teen kõike ja mitte midagi. Ma armastan ja samas vihkan jooksmist. Ma tahan olla vaba ja samal ajal võiks ju kunagi ka olla imelises ja terves suhtes, esmalt iseendaga.

Talv on minu jaoks keeruline. Kuidagi planeerida ja teha oma tegemisi, mitte nutma jääda ja edasi liikuda. Kõik on kalendrisse üles kirjutatud ja ajan näpuga järge.

Tegelikult ei tohiks viriseda ja tuleks ollagi positiivne ja mitte jälgida teiste blogijate tegemisi, sest kõik masendab. Eriti kui tundub nagu lihtne oleks ja toetav ja arenguid täis elu. Ja mina üksi üritan juba teist aastat olla nii ema kui isa oma lapsele ja mitte end haletsusest maakeraks süüa. Samal ajal meeleheitlikult trenni teha või võistelda.

Toitumist püüan jälgida. Samas see kaal on ikka 57 kg peal paigal ja midagi ei muutu. 163cm pikkuse juures võiks ju veel midagi langeda.

Ma tahaks, tahaks ja tahaks ja siis järgnevad aga, aga, ei saa.


kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Hei, ma olen elus veel!

Ma ei jookse. Vähemalt mitte trenni mõistes. Maratoni läbin nii või naa, ilmselt see 3:30 pole tehtav,  aga nii ühel heal päeval saab ka see number alistatud- kahtlemata. Igal päeval sörgin/kiirkõnnin lasteaeda ja eile jooksin enne sulgemist poodi ja tagasi koju (hambaharja oli vaja uut) - täiesti 0 siis ka pole, paarsada meetrit ikka. Päevad mööduvad ja õhtuti saab rahuloluga uinuda. Uue aasta kalender ja märkmik on ka mõnusad abilised. Prioriteedid on mõnevõrra muutunud. Vähemalt selle riskiaja (talvine depressioon) püüan hoida end pinnal ja nautida kõike, mida trenni ja võistluste kõrvalt väga pole võimalik, vähemalt üksi mitte.

Hommikud algavad 100 kätekõverdusega. Seeriad 20 kaupa või nii kuidas tunne lubab, igatahes valdavalt põlvedel ja kümne/kahekümne kaupa ka jalgadel. Lisaks rullimist ka natuke hommikul ja õhtul. Jõutõmbed 3+3kg hantlitega ja kükke/kõhulihaseid ka kui tekib sobiv moment.

See nädal on autokooli teooriaõpet 2*2 +tundi ja sõidutunnid. Lisaks vanaema 90 sünnipäeva planeerimine ja tähistamine. Saan pingevabalt olla, ilma, et mõtleks, et appikene jälle jääb jooks tegemata. Värvikeskusest sain vannivärvi ja see kollakas jubedus tuleb kodus korralikult valgeks ära teha. Seemned kevadeks said tellitud ja tuleb poest ära tuua. Kõlab nagu mul on elu peale jooksu ka. Ahjaa, hüppamas saime eile batuudikeskuses käia koos sõbranna ja tema 4a tütrega ja lapsed said mõnusalt end väsitada, kuigi magamine on endiselt Grete arust nõrkadele ja sageli tahaks ise varem uinuda- väsimatu hing.

Loodan, et kevadel on võistlustuju tagasi. Seni aga elan lihtsat ja kerget elu. Teen tavalisi "koduperenaise" ja täistööajaga töötaja tegemisi.

Seni saab lugeda siit minu elulisi/depressioonivaba elu tegemisi... täpselt nii kuidas mul tuju tuleb.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ilmselt kurvastavad uudised ja nädal 6 maratoni suunas

Oi mu armsad lugejad, mul on seda postitust mõneti kurb kirjutada, kuid reaalsusele tuleb otsa vaadata ja ka vahel karme otsuseid langetada. Nimelt ma ei osale sel aastal Staadionimaratonil ega Sillamäe Ultral. Hetkel on kindel vaid  21.01 (mis on mu õe sünnipäev) Tondiraba sisemaraton ja sedagi vaid sellepärast, et osalus on juba tasutud.
Jooksud selliselt jätkuvad
Eelkõige ma ei soovi enam elada üle võimete ja soovin panustada oma arengusse ja lapse heaolusse. Autokool on lisaväljaminek - õnneks osadena makstav ja loodetavasti õigustab end ära. Kindlasti käime siin-seal tillujooksudel aga minu jooksuaasta on suure küsimärgi all. Püüan koguda ja mõelda, mis saab edasi. Kindel on see, et ma ei soovi jääda linna elama ja kindlasti mitte üürikorterisse. See, et ma tunneks rahulolu oma elust on vaid mu enda kätes. Ma ei tohi enam oma aega kaotada.

Liikumine ja tervislik toit jäävad mu ellu igal juhul. Hantlid, matt, lapsega jalutuskäigud ja rullimine on ilusti planeeritavad päevakavva. Õde on kullatükk, et toob vaatamata oma ühikasse kolimisele last lasteaiast ja autokoolipäevadel vaatab need 2 tundi Gretet. Muidu tuleb ise edasi hakkama saada. Ega üksikema pole lihtne olla, kõik need kohtuotsuste ootamised ja muu närvesööv, lisaks pidevad selgitused miks ainult mina teen-käin-olen. Elu ei peagi meelakkumine olema, aga hobidega saab tegeleda pingevabalt siis kui muu on korras.
Hetkel ma enam ei jaksa.

Uned olen viimaks korda saanud ja 8-11 tundi und on ilusti igapäevaselt. Vähemalt sel nädalal õnnestus nii. Trenni teen ka, kuid jooksude osakaal on väike. Ma ei tunne, et ma tahan täna samamoodi jätkata. Ma lihtsalt murdun selle pinge ja endale seatud ootuste all. See tunne pole meeldiv.

Kindlasti ei tähenda see postitus absoluutset lõppu, aga liikumist ehk mõnevõrra tervislikumal teel. Pingevabamalt ja unerikkamalt.

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval käisin Fitlife Eedenis. Military vastupidavustreeningus- see oli mõnus, üldse on Imre Vähi trennid tasemel (see pidev loba viib enda töö ja elumõtted täiesti mujale ja trenni on lihtne teha). Mitu päeva oli selg ja tagareis ja käelihased mõnusas lihasvalus.

Kolmapäeval käisin taas rühmatrennis Kõht-Selg-Tuhar. Treener uuris palju jõulude ja aastavahetusega juurde võeti. Julgena hüüdsin oma kogutud 4kg ja imestas ja sain justkui komplimendi, et kuskil näha küll ei ole. Tuju läks kohe paremaks. Järgmisel päeval taas andsid lihased siit-sealt tunda.

Neljapäeval oli plaanis Bodypump kuid olin nii kurnatud, et läksin hoopis 20 ajal magama. Oli hea otsus. Hommikul veidi värskem enesetunne.

Reedel jooksin 5 km. Selle aasta esimesed.

Laupäeval jooksin 7 km ja vingusin oma liiklustestide kallal. Endale seatud ootus kohe mõista lennult on liiga kõrge.

Pühapäeval ehk täna tegin 27 minutit hantlite-rulli ja matiga lihastrenni. Lisaks suutsin veel süüa teha õhtuks korralikumalt ja mänguväljakul käia ning 8,8 kg kaaluva poekoti koju tassida. Nädala või isegi enama toit on olemas.
Toit mitmeks päevaks. Liha all, kartul peal.
Need 4 kg on ilusti maas ka juba. Veidi trenni/liigutamist. Korralikult vett tarbides ja toidulauda jälgides normaliseerub kõik.

kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Arutelu iseendaga

Millal ma viimati jooksin?
20.detsember ja 5 km, viimane pikem jooks oli 9.detsember ja 16 km.
Mida ma praegu teha tahan?
Hommikuid alustada 100 kätekõverdusega ja kükke teha kui tuju tuleb. Rullida ja lihastele erilist tähelepanu pöörata. Käia Kickpoksi proovimas ja endiselt pole jõudnud tantsima - peegli ees ikka, aga teostada tahaks enda "andeid". Jooksutuju pole, aga kui ma end õue veaksin sel eesmärgil, siis ilmselt tekiks taas.

Mis teeb kurvaks?
Lihas areneb palju kiiremini kui kiiruslikud võimed. Ehk lihastrenniga näen arengut aga jooksu puhul on tuim töö ja erilist arengut ei märka. Eks nii ole, et nii palju kui teed ka saad - ei jookse piisavalt. Selleks, et saaksin piisavalt joosta on vaja tugirühma, aga mina olen selles osas nüüd oma egoismi tõttu üpris üksi. Samas jooks on ikkagi minu liigutamise üks alustalasid ja aitab ka pead palju värskemaks muuta. Alati tekivad sellised tujutsemised kui pole kaua jooksnud, mida on ilmselt näha ka postitustes - nagu puberteet.

Millised võistlused huvi pakuvad?
Ultrad ja maratonid ning Vägilase jooksud.
Ookeani pildid rahustavad sisemist rahutust
Sooviksin oma emotsioone Teiega jagada, kuid samal kujul jäävad tekstid tuimaks. Ei ole üldse huvitav või tundub endale väga palju energiat nõudev ettevõtmine see nädalavahetustel või töövabadest päevadest võistlemine, lisaks tekitab päris palju pingeid omadega. Eks Haanja pettumus endiselt kraabib ja hirm on taas katkestada. Tekib tunne, et olen valel ajal ja vales kohas. Esialgsed plaanid said täidetud ja edasi on teadmatus? või pigem ootus, et noh..millal see võistlus toimub, mina olen igal juhul valmis, ilmselt mitte füüsiliselt, kuid vaimselt midagi suurt tegema. Samas ma alustasin ultraga, et saada endast paremini aru, nüüd olen kuidagi valgustatum ja mõistan miks ma midagi tegin mingil ajahetkel ja kuidas need teod ja tunded mind mõjutavad. Tahaks öelda endalegi, et otsusta nüüd ära, miks sa nüüd endas kahtlema hakkasid!? Paraku see kõik pole nii lihtne kui kõrvalseisjale tundub.

Ma ei kogu võistlusi, ma ei tea kas ma kogun emotsioone või mitte, aga kuidagi väga tühi tunne jääb peale jooksusid. Viisakusest suudan naeratuse näole manada, kuid see pole ju väga aus eelkõige enda vastu. Kõike peaks ikka hingega tegema. Olen ju üpris kas kõik või mitte midagi inimene. Kas mulle on seda vaja?

Treeneri käe all õppides jääb tunne nagu ma ise poleks neid rekordeid suutnud ja see on pigem teiste kui iseenda võit. Olen suur ise, ise, ise tegelane. Selline tunne nagu ma ei pingutaks piisavalt ja teen kõike kuidagi üle jala, sest kui midagi nässu läheb siis ju oli kava vale või maht ebapiisav..mina lihtsalt täitsin ettekirjutusi.

Ja siis veel need, kes on veendunud, et peab seda või teist tegema enne võistlemist! Äkki mul on ükskõik ja ma teen neid asju, mida mina tahan. Igaühel on oma tõde. Äkki sel aastal leian enda jaoks sobiva. Kuigi taas on kahtlus, et äkki ma treenin end üle või jään arengu seisu/puudumise tõttu koju nutma mingil hetkel. Väga rusuv tunne on igatahes. Palun kevadet, sooja suve ja palju energiat!

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Mis edasi?

Uus aasta toob uue elukorralduse. Õde kolib ühiselamusse ja sellist suurt tuge mul enam ei olegi - eks ise olin ka süüdi enda hasardis maksimaalse töö ja trenni tegemisega, unustades (loe:liiga egoist olin) tema tõelise hea tahte minu last samal ajal vaadata. Eile otsustasin ka jooksukava tellimisest loobuda ja naasta sellisele lainele kui aeg on küps. Neljandal, sel kuul, saab ka minu Fitlife proovikuu läbi ja edasi tuleb vaid ise oma peas mõeldud trennidega hakkama saada. Pean õppima tunnetama ja usun, et see teeb mõneti kasu, sest mugavustsoonist tuleb lahkuda ja palju variante vaagida. Otse öeldes tuleb teha igal vabal momendil trenni ja jalutada, turnida ja sörkida koos lapsega. Tahaks jõuda ka eratreening.ee ühistrennidesse, kuid hetkel ei näe võimalust - lisaks ju võtsin autokooli ja tuleks sõitma hakata. Peagi toimub 3,4 sõidutund ja teooria on endiselt logisev aga igal tunnil järjest arusaadavam. Lemmikraamat peab olema aasta alguses vähemalt Liiklusseadus.

Veidi keeruliseks läheb lasteaeda õigel ajal järele jõudmisega, aga teadagi, et saan kõigega hakkama. Juhtugu mistahes. Loodan veel kompromisse leida. Õnneks jõuab järjest enam kohale, et elus on  palju muud peale jooksmise ja palgatöö ka. Näiteks aasta viimasel päeval alustasin vaiba kudumisega - sel aastal võiks neid lausa mitu valmis saada.

Äkki see minu kõige kardetum ja vihatuim tiitel "koduperenaine" polegi kõige hullem. Nimelt mulle üldse ei meeldi see sõna ja minu jaoks on täiesti totaalselt mõttetud, mitte enesele elavad, ja teistelt palju nõudvad vegeteerijad selle tiitli taga. Samas mulle meeldib kodu korras hoida ja vahel mõnes mõttes kunsti teha, küpsetada - aga selleks pole sageli võimalust kui kõike tuleb reeglina üksi teha. Selline väikene konflikt, sest ma tahan enamat olla ja teha.

Tegin ühe väga hullu asja ka eelmise aasta lõpus, nimelt registreerisin end loteriisse -  2018 Leadville Trail 100 Run
“Race Across the Sky” 100-mile run is where it all started back in 1983, in the mountain town of Leadville, Colorado. One hundred miles of extreme Colorado Rockies terrain – starting in historical Downtown Leadville at 10,152 feet and climbing to heights of 12,600 feet over Hope Pass – this is the race where legends are created and limits are tested. We will announce lottery winners on Sunday, January 14th. Winners will be notified"

Päris segane olen, aga juhul kui peaksin loosirattasse mahtuma, siis tuleb hakata planeerima...jooks õnneks ise toimub augustis ja teadagi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja tahaks veel ekstra tänada oma head toetajat, Toomast (see ilmutusmees, tänu kellele mu täiskasvanuea esimene karikas tuli). Ta luges mu unustamispostitust ja soovis mulle vahurulli saata. Minu uus aasta algas toredalt lihaseid hooldades. Tõesti pani silma rohkem särama ja toetab minu teekonda. Mul on ikka maailma kõige toredamad lugejad.
Viide


pühapäev, 31. detsember 2017

Nädal 5 maratoni suunas - minu vabadus

Nädala alguses viisin Grete maale. Viisime maale piparkooke. Oli kaks tööpäeva ja neljapäeval käisin Bodypumpis, ülejäänud nädala olin teisiti aktiivne. Hommikuti tegin kätekõverdusi.
Kraav sai lehtedest puhtamaks ja vesi pääses voolama
Sai ilusti õlitatud, isegi mütsile jätkus
Ilusat vana aasta lõppu!
Ka ilma trennita saab olla aktiivne. Vaheldus kõigele.
Nagu näha- olen õnnelik!
Uuel aastal uue hooga trennilainel!

neljapäev, 28. detsember 2017

Asjad mida peaks ja võiks, aga tegudeni ei ole sel aastal jõudnud.

  • Osta vahurull! Kui palju ma olen poodides vaadanud ja mõelnud, et oleks tore lihashooldusele ka aega panustada. Kuidagi on koguaeg tundunud kallis ja kui raha on, siis pole kohanud sobivat ja nii ongi see väljaminek tegemata ja minu jalad rullimist pole näinud. Soovitan teistele ja usun, et aitab, aga ise selline patune selles osas.
  • Käi massaažis! Jaa, ma lausa kaks korda panin endale aja ja siis tühistasin, sest tuli võistlus/autokool ette. Kuidagi ei saa pihta, aga jällegi täiesti mudimata. Õpilased teevad hea hinnaga ja ilmselt ka püüdlikult seda kehahooldustööd.
  • Loe Jooksjana Sündinud raamat läbi. Juba päris mitu aega nimekirjas aga laenutamiseni pole endiselt jõudnud.
  • Värvi vann valgeks! Mul on selline koledalt kollakas ja hooldamist vajav pesukoht. Mõte on aga tegudeni ja ehituspoeni pole jalad kandnud.
  • Ilmuta pildid ära! Alates õe ja venna lõpupidudest siiani oleks vaja kõik paberile saada. Mõnus on aeg-ajalt neid vaadata ja ohata..meenutada möödunud aegu. Kõlab nagu vanainimene.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et taastumisele panustatud aeg on vähene. Olen selline rähkleja ja otsest taastavat peale jalutuskäikude ja iseseisvate venituste polegi olnud. Peab uuel aastal kõigi taha linnukesed tehtud saama.
Vähemalt reisil sai käidud ja kaugusesse vaadatud. Loob ka selgust ja aitas rahus mõelda mis on tehtud ja mis veel saaks paremini teha.
Mida Sina pidevalt "unustad"?

kolmapäev, 27. detsember 2017

Neljas nädal maratoni suunas - tekitas kahtlusi

Nii, nüüd on vaja taastuda helgest meeleolust ja tuima rutiini sisse taas vajuda. Aus olles sai ikka rohkem söödud kui vaja oleks olnud, aga nautisin igat ampsu. Vähemalt 60 kg veel kaal ei näita, seega igati graafikus ja tublike talvekuu kohta. 2 toorjuustukooki ja nii 4 kg piparkoogitainast ise tehtud - õnneks jagasin kõike sõbralikult. Tegemisrõõm on suurim ja nähes/kuuldes, et taldrik tühjeneb/kiidusõnu tekib ikka armas tunne põue. Kui rutiinist välja pääsen oskan muud peale jooksu/trenni ka isegi.

Esmaspäeval kõndisin toorjuustu Prismasse ostma ja koju umbes 4 km 42 minutiga. Oli autokoolipäev ja rohkemaks jaksu ei jätkunud. Kui õpin vajan ka rohkem puhkust ja uni on eriti armas.

Teisipäeval Bodypump Fitlife Eedenis.

Kolmapäeval jooksin 5 km 27 minutiga. Oli libe ja talvine.

Neljapäeval taas Bodypump Fitlife Eedenis.

Reedel kaks trenni enne jõulutamist. Kõht-selg-tuhar ja Bodypump.

Laupäeval ei jooksnud nagu kavas.

Pühapäeval ikka jõulutasin.
Meil olid ääretult toredad jõulud, ootamatud üllatused ja isegi jõuluvana käis.

Ja isegi sel nädalal pole märkimisväärset trenni teinud. Käisime kelgutamas natuke ja kahel hommikul natuke alla 100 kätekõverduse ja 50 tuuris kõhu-ja seljalihaseid ning kükke ka. Vahepeal läks lugemine Grete naljade tõttu segamini. Vähemalt liigutasin ja päris hukas veel pole.

Kahtlused on enda plaanis 3:30 joosta maraton...juba 21.jaanuaril. Päris raske on joosta ja lihastrenn tundub palju ahvatlevam. Samas ongi väljakutse. Juba läbimine ja meeldiv seltskond kutsuvad jalgu joonele vedama. Kellele ma ikka pean enda sisemist tugevust peale iseenda tõestama? Mitte kellelegi, seega kulgen omas tempos ja elan ka vahelduseks.

Viimane asi mida päevas näha soovisin oli telefon. Oh neid sõnumeid ja Facebooki hullust ja "mul on suurem kink kui sul" hooaega. Mulle meeldivad jõulud, kuid sotsiaalmeedias võiks olla sellisel ajal täielik vaikus. Kingiks tähelepanu/aega mitte kingitusi. Pööraks tähelepanu omadele ja kui kõik mõnus läbi alles taas avastada või paar pilti oma tegemistest postitada. Laigid kedagi õnnelikumaks ju tegelikult ei tee, see on võlts ettekujutus. Pika ja segase teksti mõte on see, et päriselu on nii palju tervem ja pakub hingele meeletult rahutunnet.

Elage! Ära pööra teistele "ideaalsetele" tähelepanu, Sul on oma elu elada!

Kelguta, jaluta, veereta võimaluse korral lumepalle!

Täna püüaks ikka mingi trennilaadse asja ka teha. Homme ja ülehomme selle aasta viimased tööpäevad veel elada üle.

laupäev, 23. detsember 2017

Kas täitsin aastal 2017 antud lubadused? 8 uusaasta lubadust!

Alustame ikka algusest. Kas 2017 kirja pandud lubadused said täidetud?
  • Hoian jooksurõõmu. Jaanuarist taas jooksukava järgi treenimas. - Püüdsin kõigest väest. Rõõmu jaanuaris veel väga polnud, kuid tahtmine oli. Treenisin kava järgi nii palju kui võimalus oli.
  • Tegelen toitumisega, sest laiskus on juba enese eest põgenemiseks muutunud. - Nüüd aasta viimastel kuudel olen end jälgima hakanud, aga päris sportlaseks ka ära veel ei lähe, las jäävad need pisikesed rõõmud (hädaabi valuvaigistid magusa näol). 
  • 2 ultrajooksu. - Plaan oli hea, kuid jooksin vaid 6h jooksu Sillamäel, Haanja ultra 100 oli õpetlik ja jääb igavesti meelde kui esimene ja loodetavasti viimane katkestamine. Viimase Öö unistusest loobusin ja veedan aastavahetusel hoopis aega talvevõlumaal kallite inimestega hubasust ja lähedust nautides.
  • Nutan vähem. - Kindlasti vähem kui 2016a. ja isegi rõõmupisaraid tuli sekka sel aastal.
  • Ei muretse asjade pärast, mida muuta ei saa. - Muretsen tegelikult aeg-ajalt ikka, aga pisikeste sammudega enesearengu suunas.
  • Hindan end rohkem. - Absoluutselt!
  • Püüan olla avatum. - Tuleb välja, et saan sellega ka hakkama.

 2018 aastal luban:

  1. ...lõpetada autokooli ja olla tubli juht. Tänu lubadele saaksin ka peale Ida-Virumaa ja Tartu jooksude muid kiidetud ja mõnusa meeleoluga üritusi väisata.
  2. ...läbida ühe ultrajooksu ja vähemalt 3 maratoni.
  3. ...õppida end 100% armastama.
  4. ...luua ja katsetada.
  5. ...ületada kõik isiklikud jooksu rekordid. (Läheb keeruliseks, aga vähemalt kui on lubadus siis tuleb pingutada, et ka täita suudaksin)
  6. ...säästa end ja raha.
  7. ...pühenduda endale ja tegutseda enesetundest lähtuvalt.
  8. ...treenida 2019a toimuvaks 24h jooksu MM-iks. Loodan, et saan taas midagi uhket korda saata.
  • Mõnusaid jõule ja nautige ilma!

    Armas lugeja, millised on sinu lubadused uueks aastaks? Kas annad lubadusi või pigem naerad "uuel aastal tubliks" sõnakõlksude üle?

neljapäev, 21. detsember 2017

Tänutunne, austus, eneseväärikus

Tuli tuju kirjutada. Homme on vaba päev ja kogu päev mõnusasti sisustatud. Pidin küll trennist puhkama, aga otsustan ikka oma peaga (mis vahel pole just kõige parem valik, aga väike isekus on hea), seega 2 trenni enne jõuluroogi on igati leevendav asjaolu. Pealegi, ma lihtsalt vajan midagi peale jooksude, seega kõht-selg-tuhar ja bodypump saavad homme tehtud. Lisaks saan sõbranna Anniga kingikesed vahetatud ja õhtul reisikaaslast viimaks jälle näha.

Üldse ma olen jõudnud sellisesse faasi, kus elu tundub väga elamisväärne. Unetunnid on paremuse suunas liikunud ja kindlasti palgatõus ja seeläbi kasvav turvatunne aitasid sellele kaasa. Uuel aastal saab ilmselt ka kõrvale panna pisikesi summasid, siiani pole olnud üldse võimalik kogumisfondi teha..ikka tekivad aeg-ajalt ootamatud kulutused ja lapse pealt kokku ei ole võimalik hoida. Ma elan, ma saan minimaalsega hakkama ja edasi on kõik juba rõõmustav.

Vahepeal mõtlesin juba vahetada ala ja fitnessi peale üle minna, aga mul on ikka oma jooksu vaja. Eilegi lihtsalt jooksin end pingetest tühjaks. See on imeline teraapia. Ei pea kellegi peale karjuma ega asju loopima, lihtsalt põgene ja jookse kuni hakkab hea. Toitumist jälgin ka, seega keha võib lihtsalt kaunima vormi võtta.

Mõtlen jõuluajal alati oma toetajatele. Sel aastal käsikirjas kaarti ei saatnud, kuid meilisin soovid teele. Mõnele ikka kook tegemata - ma ei unusta Teid! Olete kindlasti süüdlased minu elu paranemises, andsite võimaluse sõita end tõestama ja selleläbi enda väärtust hinnata rohkem. Tänaseks püüan teha tööd enesekontrolliga..esialgu siis magusatarbmine mõõdukalt ja tegeleda väärtuste paika saamisega. Julgen olla juba nõrgem ja tunnistada, et alati ei jaksa ega suuda. Ma olen kõigest inimene.

Saan kasvada ja olla tänulik igale lugejale, et ikka enesearengu suunas mind minema utsitate. Austan kommentaare ja väärtustan arutelusid. Aitäh, et olete olemas!

Minust võib veel nii asja saada ja sisemise tühjustunde asemele tekib aja möödudes õnn ning minust saab areneda sooviv naine, kes on siiralt rahul oma oleviku ja tulevikuga.

Tänades,

Teie Karmen

laupäev, 16. detsember 2017

Kolmas nädal. Keha tugev, jooksud nõrgad.

Eelmisel pühapäeval pidasin oma sünnipäeva number 25, tegelikult ei pidanud otseselt aga sain aasta vanemaks. Õhtul käisin ka Bodypumpis ja täitsa mõnus enesetunne oli peale õe tehtud võileivatorti ja magusaid kooke veidi ka liigutada.
25 ja 4
Esmaspäeval tegin kiire otsuse ja käisin varahommikuses Bodypumpis. Lisaks oli autokoolipäev. Täielik vaimne murdumine. Tulid kõik emotsioonid pinnale. Miks ma 5a tagasi kooli ära ei lõpetanud- süüdistasin end ja endist elukaaslast ja olin üldse selline  näost punaseks nutetud olend, ma kartsin põruda ja kõike valesti teha alates autoukse avamisest lõpetades tuledega. Lõpuks kosmeetika päästis ja võtsin end kokku-liikusin autokooli suunas. Kaks esimest sõidutundi said platsil tehtud ja ülihästi. Null korda suri auto välja ja ma tunnetasin kõike. Kes ei tea, siis ma vihkan autosid just sellepärast, et mul lube pole...lapsik. Õhtul oli veel teooriatund ja testis kukkusin mõnusalt läbi, nii hale hakkas, aga teise korraga sain tehtud..vigaselt aga läbi. Hämmastav, et kunagi tegin suhteliselt hästi teste ja sõit möödus koguaeg autot väljasuretades, nüüd justkui aju poleks aga tunnetus on. Igatahes teen tööd ja püüan selle etapi kevadel lõpetada ja need vajalikud load kätte saada.

Teisipäeval õhtune Bodypump.
Küünlaasjad leiab https://blog.itshop.ee/et/
Kolmapäeval olin väsinud ja puhkasin. Keetsin kapsahautist, kasvatasin last - halva  käitumise taga olid lasteaias  löövad poisid - lõpuks  otsustas avaneda ja muredest  rääkida. Emalõvi minus tärkas ja tuli ka õpetajatega jutuajamine järgmisel hommikul. Tegin taas geelküünlaid, mis läksid järjest hullemaks.

Neljapäeval õhtune Bodypump. Kükid 10 kg ja triitsepsi jaoks 5 kg ketas 2,5 kg asemele. Natuke tõstsin raskusi, siiski keskendun eelkõige õigele tehnikale. Aa..5kg kettaga jalalugu ka, soovitatakse isegi ilma raskuseta teha, sest kiire ja intensiivne aga kuna jalg on võimas...siis miks mitte.

Reedel 8 km jooksu. Pulss tahtis liiga kõrgele minna ja kõik lihased liikudes andsid märku- heii, olen siin ja kasvan/arenen. Igatahes raske, tempo oli aeglane kuid pulss näitas, et tuleks veel rahulikumalt võtta. Jalad uisutasid ka kohati ja tibusammu tuli sisse.

Laupäeval oli 21 km plaan. Paraku peale 5 km hakkas pea kohutavalt valutama ja süda läks pahaks. Tempo oli ülirahulik aga pulss jäi 170 juurde. Jalutasin koju ja lamasin 15 minutit koridori põrandal. Väga halb oli olla. Hetkeks tuli luuseri tunne, kuid peale venitusi ja pesu ning filmi tuli juba inimese tunne tagasi. Vähemalt läksin ja liikusin, ausalt- üldse ei tahtnud aga tuli trenn ära teha. Keha näitas, et tuleb puhata. 6 km ja koju ära oli kõik, mis suutsin panustada.

Pühapäev ja plaanis Bodypump.

Selline lihastrenninädal. Minu kahest Bodypumpist nädalas sai neli. Eks püüan kasutada oma proovikuud täiega ära. Samas tean, et jooksu peaks rohkem olema. Igatahes kõik peale jooksmise oli nauditav, ootan uuelt nädalalt teadlikumat liikumist ja tuleks anda lihastele rahu. Samas on mõnus tunda ja näha arengut. Eile hommikul märkasin kaalul 55,9 kg. Muidu detsembris tiksub kaal 58-60kg juures. Vabandust rasvarakud, olen teadlik ja naudin tervislikumat toitu. Eesmärk on liiga ilus, et end saboteerida.

Üleval 22.11 ja all 10.12
Kink iseendale, toitumine kontrolli all.

Kuidas unega lood? Täitsa magan juba. See tühi päev oli kella laadimiseks, tegelikult tudusin hästi.
Ja trennid + tänan pump tuleb lisaks:

kolmapäev, 13. detsember 2017

Lugejate soovil...

Tahaks kuulda, et kui hästi sul õnnestub ühildada töö, trenn, lapse kasvatamine ja muud huvid nii, et ükski ei kannataks. Aus vastus oleks, et alati kannatab miski või keegi. Üldjuhul ema-lapsevaheline aeg jääb väga üürikeseks ja emotsioonid võtavad väga sageli võimust ja hääl võib ka kõrgustesse jõuda kui hommikune riidessepanek venib paarkümmend minutit. Lasteaias on laps ideaalne ja kõik õpetajad kiidavad, et kõik kasvandikud võiksid temasugused olla. Kodus aga on mul sageli põrguline ja pole harv juhus kui jään ööunne enne teda. Tubased trennid olen varem teinud nii, et panen Nukitsamehe või Siin me oleme (lapse lemmikfilmid tasuta videolaenutusest) telekast käima ja saan oma rahutunni. Emana olen kohati juba päris läbikukkunud (laps 1,5a lasteaeda, toitumine valikuline- vanaema headus ja minu enda mugavuse tagajärg). Samas ega paremini oma olukorras poleks saanud ka ilmselt. Kõik kogunenud emotsioonid tuleb minu peal välja elada ja rahulik rääkimine ja kallistamine on vahel kui piisaga tulekahju kustutamine. Ülepäeviti tahaks peast kinni hoida või jumalat paluda. Samas on ka neid päevi kus jooksemegi koos naerdes lasteaeda ja uinume kaisus. Sõbrannade jaoks mul aega ei ole..väga harva jõuan pikemalt suhelda või tunnikeseks kohtuda. Tuleb planeerida palju ja trenn on väga kõrgel kohal. Kuna ka enamus endiseid sõbrannasid on kas pidutsejad (alkohol nädalavahetuseti) või suitsetajad, siis pole ka erilist huvi suhteid soojadena hoida. Olen alati pisut imelik ja kiiksuga oma tutvusringkonnas olnud. Nüüd tean, et leidub teisigi tervislikust eluviisist huvitujaid ja mustvalgest maailmast hakkab veidi värvilisem kujunema, see kõik aga tuleb ajapikku.

Tugirühm koosseisus vanaema, ema ja õega on siinkohal suureks abiks. Kuna elangi õega koos veel selle kuu, siis saan lasta oma tütre lasteaiast koju tuua ja ka mõnel hommikul  kohale viia, sellega olen talle päris suure pinge kohati pannud peale. Teen trenni peale tööd, seega minu tavapärane trenn algab peale kella 19.

Mis on sinu strateegia siis, kui tuleb ootamatu tõrge, kui trenni ei saa minna ( laps jääb haigeks, ise tõbine, pead kuhugi minema)? Kõigepealt ilmselt nutan peatäie, siis helistan emale ja uurin, kas ta saaks haige lapse enda juurde võtta (vanaema on alati kodus). See nutt ei aita, aga emotsioonid on kuidagi puhtamad ja rahulikum on pärast olla. Tavaliselt püüan trennid ringi mängida kui muud üle ei jää. Laupäevane pühapäevasele vabale päevale nihutada või kui enesetunne lubab hommikul ja õhtul teha - vähemalt praegu teeksin nii. Praktikas tuleb palju end ikkagi kokku võtta - oludele selg pöörata ja nohu ning köha haigusena ei tunnista. Kui kõik korraga, siis tuleb leppida, vaatan jooksuvideoid ja joon kuuma teed. Kui kuhugi pean minema ja näiteks on vaba päev töölt, siis võtan lapse kaasa ja pole probleemi. Korra töölgi ja rühmatrennis koos käidud - veega värviraamat kaasa ja natuke on rahu.


Kui emotsioonide asemel saaks kuulda eesmärkide saavutamise strateegiast ja võtetest ning siis rakendamisel saadud tulemustest, siis oled jõudnud uuele tasemele ja kogemuse jagamine saanud uue sisu. Minu põhiline strateegia ongi kõik ise teha. Ise jooksen, ise treenin - jah, suunajad ja toetajad on, kuid töö tuleb endal ära teha. Mul on motivatsioon triivida esikümnesse naiste 24h jooksu edetabelis ja sinna ma väikeste sammudega jõuda soovingi. Lihtsalt avan aeg-ajalt seda tabelit ja mõtlen, et ühel päeval on minu nimi ka nii kõrgel. Oma emotsioonidega tuleb veel palju tööd teha. Liiga palju läheb korda ja headust on kurjasti ära kasutatud. Tuleb seda kaitsekihti veel kasvatada ja valida inimesi, kellele end täielikult avada - igaüks ei ole väärt päris mind nägema. Enda vigadest tuleb hakata õppima. Haigena ei võistle ja trennidega end ribadeks ei tõmba. Teooria on justkui paigas aga praktikat tahab kõik saada, et tuleks sujuvus ja suudaksin emotsiooni asemel kainet mõistust kasutada. Ilmselt palju tuleb elukogemuse ja ka erinevatelt võistlustelt saadud suhkru ja soolaga.


Trennid on minu teraapia ja viis endaga toime kuidagi tulla. Igati parim valik mu elus kui seda oleks meelemürgid või muu end kahjustav tegevus olnud. Lisaks mul on tütar, kes ei lase end päris ära kaotada ja õpetab elus pisiasjadest rohkem rõõmu tundma.

Foto:Margit Partei


laupäev, 9. detsember 2017

Teine nädal. Fitlife Bodypump ja jooksud

Esmaspäeval puhkasin 16 km jooksust. Tegelikult käin autokoolis (Sõiduõppe.ee) ja püüan suurepäraseks liiklejaks saada...seega kavas olnud rühmatreening jäi ära, mis on kurb, aga samas lihtsalt ajaliselt ei jõua.
Üks õnneliku mina pilt ka vahele vaatamiseks, et mitte liiga ametlik ja kuiv näida. Vahel ikka naeratan ja naeran ka
Teisipäeval käisin hilisõhtuses Bodypumpis. Sain teada milliseks nuudliks muutunud olen. Jõud on kadunud- eriti kätest. Tütart ju ka enam väga tihti tassima ei pea ja kätekõverdusi teen valdavalt põlvedel. Taandarenguks ka päris ei pea seda, kuid pigem uus algus kehavormimisel. Küll ma alles tudisesin...eriti käed. Kui aasta või kaks tagasi tegin juba biitsepsit 10 kg kangil, siis praegu 5 kg oli juba oh kui raske. Õlad 2kg hantlitega...kunagi võis 4 kg  juba kätte võtta. Kodus oli hambaharja ka keeruline käes hoida. Mõnus...kohe tunda, et puhkerežiimis lihased said üles äratatud.

Fitlife motiveerib ja üle tee trennis käia on luksus. Kiiresti koju ja pessu-tuduma. Enne trenni tegin lapse ühte lemmiksööki. Tema soovis sünnipäevaks katusuppi (kartulisuppi) ja selle ta ka sai, natuke sünnipäevalikum tähistamine tuleb ilmselt pühapäeval kui vanaemad ka kohal. Ka mulle maitsevad supid, aga kui aus olla, siis tihti teha ei taha...ma lihtsalt võin kogu poti tühjaks süüa-seekord lihtsalt tegin pisikesse potti. Laps oli rahul, ise samuti ja teiste arvamus väga korda ei lähe. Koostegemine ja ühistest hetkedest rõõm maksab palju rohkem kui plastikust mänguasjad. Trennist saabudes võttis mind vastu naerupall, kes ootas unejuttu Laura raamatust ja saigi koos uinutud.

Kolmapäeval jooksin 7 km, keskmine pulss vaid 129 l/min ja keskmine kiirus 5:42 min/km. Hurraa...sain oma palgatõusu mida väärt olen.

Neljapäeval käisin Bodypumpimas ja võtsin 5kg kangile, kükid ja selg 10 kg raskusega. Juba oli mugavam, samas keha veel teisipäevasest õrnalt lihasvalus.

Reedel trennivaba.

Laupäeval 18 km jooksu. Läbisin hoopis 16 km, sest 6 päeva järjest tööl tegi päris uniseks ja dušš ning voodi ahvatlesid.
Pühapäeval minu sünnipäev number 25 ja uue bodypumpikava esitlus. Trenni jõuan ikka. Kuigi kava järgi oleks täiesti vaba päev. Sünnipäeval võib isetegevust teha.

Minu jooksuhooaeg 2017

Minu hooaeg algas väga keeruliselt. Esimene jooks oli tegelikult Ida-Virumaal toimunud Kindral Tõnissoni jooks. Suutsin rajal täiesti ära eksida, koos minuga paar inimest veel. Samas oli vahva esimesena finišeerida ja näha tagumiste meeste nägusid. Vähemalt sai künkaid katsetada ja tore oli sellegipoolest. Hea, et ikka otsustasin kokkuvõtte teha, sest muidu ei oleks üldse enam meeles olnud.

Narva Energiajooksul ei tundnud end üldse kindlalt, trenni oli liiga vähe tehtud ja ootasin pingsalt oma pühhiaatriaega, et lõpuks oma vaimse seisundiga tegeleda. Enne Vägilase jooksu sai see elumuutev samm end aidata tehtud ja kõik hakkas justkui elus liikuma. Kirjutasin elulugu vihikusse ja püüdsin endale andestada "vead" ja leppida sellega, et ei tohi muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Tore oli näha esmakordselt oma silmaga Mardot, Heikit ja Heimarit ja nende kolme mehe toel see esimene seiklusjooks läbida. Tõstsid meessoo mainet minu silmis ja andsid kõvasti julgust, et teinekord oma mugavustsoonist välja tulla ja midagi uut ja põnevat proovida.

Ida-Virumaal tunnen end kui kala vees. Nii see naiste staadionimaratoni rekord mulle tuli. Mind armastatakse ja see tunne on vägev, nagu täiesti erapidu ja poolehoid.

Lähtel läbisin raja Mardoga ja taas väga äge loodus, künkad ja takistused. Veeliug oli eriti huvitav ja uudistamist jätkus. Sai ka jalad kõhu alt vahepeal välja tuua.

Rakvere ööjooksult ootasin uut 10 km rekordit, mis jäi purustamata, aga ega kaua mossitada ei saa. Positiivne oli see, et kohtusin esmakordselt Gerlyga ja ehk õnnestus tallegi veidi motivatsiooni jagada.

Tallinna Maratonil oli tagasihoidlik plaan, aga väga ilus ja hea kogemus. Ei olnud liigset pingutust vaid kulgemine ja palju lobisemist, nagu maailma lihtsam tegevus oleks maratoni läbida. Tempomeister Andruse kõrval taas nagu broneeritud koht. Isiklik rekord tuli mahedalt.

Iisaku Rahvajooks tuli juhuslikult, kiirustades, kuid naiste esikoht tuli üpris ootamatult. Mäest üles ja alla- nii see käis.

Viivikonna on maagiline ja seekord läksin nautima. Jah, jooksmist saab ka nautida, ei peagi alati hingetu olema. Ja minu viimane koht tuli, tahtlikult ja planeeritult.

Sillamäe oli mõrudalt magus. Sain eesmärgi täidetud, et Heleeni rekord üle teha, kuid oli minust palju võimekamaid jooksjaid. Lisaks tekkis kellaprobleem ja läksin liiga närviliseks. Õpetas rohkem teekonda nautima. Neljas koht, kuid kodus leidsin kivi-minu nioobium ja aitäh kallile tütrele, kes oskab üllatada kui seda kõige rohkem vaja läheb.

Haanjas olid lootused suured, kuid tervis ei jõudnud tahtele järgi. Otsustasin enda heaolu põhjal see piin lõpetada ja kunagi taas proovida ja võita. Esimene katkestamine.

Üldse on nii palju kohtumisi ja esimesi kordi olnud, et patt oleks nuriseda. Maratoniaeg paranes veidi ja paar esikohta tõstsid meeleolu. Kindlasti arendav, õpetav ja meeleolukas aasta jäi seljataha.

Suured kiidusõnad treeneritele Cris ja Hasso, kes on mul silma peal hoidnud ja vahel pilvedelt alla tõstnud!

10. juuni 2017Narva Energiajooks21,1 km1:55:54
2. juuli 2017Vägilase jooks, Tartu8 km1:01:00
18.-19.juuli 2017Ida-Virumaa staadionimaraton42,195 km3:48:20
7. August 2017Vägilase jooks, Lähte8 km1:07:35,8
12. August 2017Rakvere Ööjooks10 km47:47:00
10.september 2017SEB Tallinna Maraton42,195 km3:42:35
17.september 20175.Iisaku Rahvajooks6,2 km27:42:00
29.september 2017II Viivikonna Elamusjooks2,6 km15:12
30.september 2017Sillamäe 6 tunni jooks6h63,960 km
28. oktoober 2017Haanja Ultra 100100 kmKatkestasin 26km

Treener Cris Poll
- Karmeni hooaeg 2016/17 läbi minu silmade: Sellele eelnev hooaeg lõppes uue Eesti naiste tipptulemusega 24 h jooksus, Prantsusmaal, Albis. Seejärel tuli taastumisperiood ning detsembrist oli aeg alustada ettevalmistustega uueks hooajaks. Motivatsiooni ja tahtmist oli! Kuna Karmenil on ka emaroll täita, siis ei ole olnud alati kõige lihtsam seda aega leida. Väikene paus tuli sisse ning oli lootust, et kevad-suvel saab plaani järgi treenima hakata.Karmeni jaoks oli see hooaeg väga muutuste ning eneseleidmise rohke. Alustades treeningutega uue treeneriga tuli kohaneda ning enda eesmärkide suunas edasi liikuda. Ei olnud lihtne, kuid oli vajalik hooaeg. Tahtejõudu on Karmenil alati olnud ja usun, et targalt ja järjepidevalt treenides on kõik võimalik! Kuna nüüd on eneseusk ja enesekindlus kõvasti kasvanud, siis siit jääb vaid üle kõvasti vaeva näha! Palju kvaliteetseid kilomeetreid!

Treener Hasso Paap - ISELOOMUSTUS: Kui alustasin Karmenile treeningplaanide tegemist ja temale jooksutreeningute andmist, siis oli kohe näha tema väga suur motivatsioon. See aga võib olla nii positiivne kui ka mõnes olukorras mõneti negatiivne omadus. Nimelt liigne motivatsioon võib viia vahest ületreeninguni või tekitada peas liialt suuri ootusi eesmärkide täitmise osas. Minu kui treeneri ülesanne sel puhul on säilitada nö külma pead ja hoida eesmärke reaalsetena. Jooksva aasta vältel on Karmen kindlasti saavutanud taas parema füüsilise toonuse ning arenenud on tema jooksutehnika ja ka kiiruslikud võimed. Uueks hooajaks soovitan Karmenil leida võimalikult hea rütm treeningute ja puhkuse/taastumise vahel (eeldab igapäevaelu, töö ja trenni head planeerimist) ning keskendumist 2-3 kindlale võistlusele, milles siis endast maksimum anda.

esmaspäev, 4. detsember 2017

Minu tillujooksja jooksuaasta

Grete saab homme neljaseks. Juba on ta päris palju tillujookse läbinud ja jooks on "veres". Ta on lihtsalt kasvanud ajal kui mina võistlen ja võidan. Iga läbitud vahemaa on tema jaoks võit. Isegi lasteaeda tuleb tähelepanu-start, läks minna kui tuju on hea. Halva tujuga sobib vaid süles liikumine. 2016 aastal läbis Grete 5 tillujooksu. Siit tulevad siis aasta 2017 jooksukesed.

Kindral Tõnissoni jooks
10.juuni Narva Energiajooksul
 Grete läbis Mõmmijooksu, tema selleaastane neljas start. Nänni sai korralikult.
Alustasime Gretega (minu jooksufännist tütar) tillujooksu. Lapsele jäi väheks ja tegime ka 700m jooksu kaasa (geenid ja-jaa). Olime koos alati viimased lõpetajad, kuid emotsioon oli väga positiivne. Vahepeal märkas laps pisikesi koeri ja titavankrit ja rääkis, et mõned lapsed on nii kaugel ja kõnnivad. Tegime ka 3-4 kõnnipausi, kuid sörk läks peagi edasi. Võin uhke ema olla. Ei sunni last võistlema, ta ise tahab...mis ongi kõige olulisem mistahes alal.



Sepikud ja šokolaadid olemas ning jooksuisu järgmise lastejooksuni täis...või pigem peale minu finišit juba oli tuju veel võistelda.
Sillamäe tillujooks
Seega 2017 aastal startis Grete 7 korda, kui veel lisada see 700m jooks siis lausa 8. Kõik rõõmuga, enamasti viimane või eelviimaste hulgas, aga siiralt õnnelik liikumise üle. Tooge ka oma lapsed radadele, nad saavad nii palju enesekindlust ja julgust nautida ühist kulgemist. (3 starti olid vanaemaga ja jäädvustada ei jõudnud.)

pühapäev, 3. detsember 2017

2 kuuga maratonile - nädal 1

Puhkus sai kiiresti läbi ja ongi juba esimene "võta end kokku ja hüppa tagasi rutiini" nädal möödunud. Esmaspäeval tabas mind töölaviin...nädala enamus tööülesannetest olid puudulikult tehtud, aga hea ja tööka müügikonsultandina sain kärmelt vigadele parandused tehtud. Oli uhke ja vajalik tunne küll, samas oleks soovinud reisiväsimuse korralikult välja magada, aga mis sa ikka ära teed- elu tahab elamist KOHE!

Alustasin esimese jooksuga 1.12.2017. Eratreening.ee kava järgi ja täna tegin teise jooksu.

Reedel 6 km ajaga 39:32 ja keskmine tempo 6:21 minutit kilomeetri kohta, keskmine pulss 150 l/min

Täna 16 km ajaga 1:40:11 ja keskmine tempo 6:08min/km, keskmine pulss 149 lööki minutis.

Siit saab vaid paremaks minna, vähemalt rahulik ja tasakaalukas algus sai tehtud. Toitumise võtsin ka kontrolli alla. Minu keha tänab! Kaua võib seda kõhulihast kommi ja kooki pugides oodata? Siililegi selge, et miski ei juhtu iseenesest. Reedel 60g sussišoksi, laupäeval 20g ja täna 0. Keha on valgunäljas ja viimaks ometi ei poe ma enam "ma jooksen, mul on palju süsivesikuid vaja ja ma võin kui ma tahan" väljendi taha. Olen motiveeritud ega tunne end selles maailmas enam nii üksi.

Suurte hüpetega Tondiraba maratoni suunas!

laupäev, 2. detsember 2017

Millised on minu eesmärgid detsembris?

Kuna on üks tore blogija, kes tegi advendikalendri blogijatele (SIIN), siis kirjutan eilsel teemal, mis sobib isegi minu blogiga.

Minu eesmärgid on järgmised:
  • Saada palgakõrgendus!
    Läbirääkimised uuel nädalal. Olen seda kuhjaga väärt.
  • Joosta kava järgi ja käia bodypumpimas 2x nädalas!
    Fitlife üle tee, siit ma tulen ja palun jälle ilusat selga, õlgu ja tuharat.
  • Teha mõned sõidud autokoolis!
    11.12 on kaks esimest tundi, vast suudan veel mõne naisõpetaja tiiva alla end paigutada.
  • Õppida liiklusmärgid selgeks!
    Võiks juba saada neist nooltest aru.
  • Olla jõuluajal kallite inimestega!
    Kahtlemata.
  • Elada üle tütre neljas ja enda 25s sünnipäev!
    Tütre sünnipäeva tuleb kindlasti tähistada väikselt ja enda oma..oleks vaid ressursse sel jõulukuul. Aga siit algab minu igavene 25 vanus.
  • Võtta uus aasta paremini vastu kui seda tegin möödunud aastal depressioonis vaeveldes!
    Rõõmsam tunne ja toetavad toidulisandid ning tervislikum toit kui seda on õhtuks šokolaad ja küpsised.
  • Jagada oma raamatumaterjali lugejatega!
    No kirjavigu on ja ideaalne see pole, aga vähemalt on jooksulood koos. Loodan, et parem ikka lugeda kui siin klikkida.
  • Nautida lihtsaid rõõme!
    Piparkoogilõhn, mandariinid, ise midagi lihtsat meisterdada, kelgutada, suusatada.
  • Naerda rohkem!
    Reisil sai väga palju enda lõbusat ja vaba poolt avastatud, võiks ka siin külmas ja karges see naerulind end ilmutada.
  • Kanda enda tervise eest hoolt!
    Uni, jalad/varbaküüned korda ja rohkem poputamist.
  • Magada kauem!
    Uni pole 2 tundi või 0 tundi. Vähemalt 6h igapäevaselt ja mõni võiks ju 8 ka välja venitada.
  • Püüda leida päevas vähemalt tunnike ka lapsele!
    Enne uinumist kuulata ja rääkida, lugeda või mängida. Töö, autokool ja trennid ei jäta just seda aega piisavalt.
  • Saata jõulukaarte oma toetajanimekirjale!
    Ka sel aastal hoian meeles Teid, sest see võistlus oli mulle elumuutev ja midagi ülisuurt. Aitäh!
  • Olla nii hea, et see lõpuks ka tagasipeegelduks!
    Olen enda headust äärmiselt palju kasutada lasknud, nüüd võiks ka peegeldus minuni jõuda.
Madeiral oli tore palmi kallistada. Soojad tunded ka detsembrikuusse!

neljapäev, 30. november 2017

Kas Meravita Fitness kapslid on väärt ost?

Minu tähelepanekud on järgmised:
  • Pakis on 60 kapslit mitte 30 või 24 nagu tavaliselt ja hind on ka selle koguse kohta ju ümmarguselt 0,30 senti kapsel. Võtan hommikul 2tk ja 60 senti enda toetamiseks - pole üldse suur väljaminek.
  • Esimest korda katsetades tundsin sellist rasvapõletustunnet kõhus. Või siis kujutasin ette, aga ilmselt see on rohelise tee mõju. Tee joomine võtab igatahes rohkem aega kui paar lonksu vett.
  • Kuna ma olen äärmiselt stressirikas sellisel sügistalvisel ajal, siis justkui usun veidi, et tõesti kapslikesed tegid mind veidi asjalikumaks kui muidu oleksin olnud. Positiivsus säilis. 
  • Tundsin enda külgmisi kõhulihaseid, tegin ka lihastrenni ja arvan, et oma pisikest rolli täitis ka toidulisand. Hetkel muidugi on reisilt saadud 4 kg seljas, aga põletan kenasti ka need rasvarullid oma kehalt.
  • Hommikul magusaisu kadus, küll aga õhtul ei suutnud ma vastu panna - ilmselt see on juba mu enesekontrolli küsimus.
  • Koos tervisliku toitumisega tuleb ka tulemus paremini esile.
  • Soovitan naistel proovida, sest sellise kuuriga saab järjepidevust õppida. Ikkagi tervelt kuu on aega, mil tekitada harjumust hommikusöök, toidulisand ja klaasitäis vett. Juba vee joomine teeb organismile pai.
  • Julgen soovitada ja ootan ka katsetajatelt tagasisidet. Kas tasub või mitte?
  • Mina leian, et on väärt ost kui just lihast treenida ja kehakaalu alandada.
Esimene katsetuspäev, kodune reaalsus
Mis asjad need veel on?

Rohelised kapslikesed, mida tarbitakse toidulisandina ja lubavad toetada keha.
"Fitness kapslid on naistele väljatöötatud toidulisand, mis on mõeldud keha toetamiseks treeningute perioodil, aitamaks saavutada soovitud füüsiline vorm. Kapslid sisaldavad ideaalset kombinatsiooni kiudainerikastest Acai marjadest, oomega-3-rikastest Chia seemnetest ning rasvade ainevahetust soodustavast ja ergutavast rohelisest teest. Kapslite koostises on ka E-vitamiin, mis aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest ning magneesium, mis toetab lihaste normaalset tööd.viide"

Mida need kapslid sisaldavad?
"Üks karp sisaldab 60 kapslit. Netokogus 50 g.
Meravita kasutab HPMC (hüdroksüpropüülmetüültselluloos) kapsleid, mis on taimset päritolu ja ei sisalda sünteetilisi värv- ega lisaaineid. Kapslid on värvitud klorofülliga. Rohelise tee ekstrakt (Camellia sinensis), kakaovõi, magneesiumkarbonaat, D,L-α-tokoferool,  Acai marjade ekstrakt (Euterpe oleracea), Chia seemnete jahu (Salvia hispanica), rapsiõli, toiduvärvid (luteiin, titaandioksiid, klorofülliini vasekompleksid), emulgaator hüdroksüpropüülmetüültselluloos."

Lisainfo:
"Rohelise tee ekstrakt (Camellia sinensis) aitab kaasa hea füüsilise vormi saavutamisele, andes energiat, toetades rasvade metabolismi ning hoides söögiisu kontrolli all. Selle tervislikke kasutegureid on aasialaste poolt nauditud mitmeid sajandeid. Rohelist teed kasutatakse ka veres LDL/HDL kolesteroolitaseme reguleerimiseks ning vaimse ja füüsilise väsimuse peletamiseks. Rohelisel teel on hea toime ka ajufunktsioonidele, see aitab suurendada keskendumis- ja õppimisvõimet. Ekstrakt sisaldab 10% kofeiini ning 15% katehhiini EGCG (epigallokatehiin gallaat). EGCG aitab hoida normaalset vererõhku ning omab antioksüdantset toimet, aidates organismil toime tulla rakkude vananemist põhjustava oksüdatiivse stressiga.
Magneesium on eluliselt tähtis mineraalaine, mis aitab kaasa elektrolüütide tasakaalule, normaalsele lihaste tööle ning aitab vähendada väsimust. 75% inimestest tarbib magneesiumi alla päevase vajaduse. Magneesiumit on aga vaja mitmete tähtsate protsesside toimimiseks nagu valgusüntees, raku jagunemine, närviülekanne jt.
Chia seemned (Salvia hispanica) on suurepäraste omadustega supertoit: need sisaldavad ohtralt oomega-3 rasvhappeid (19.3g/100g) ja 5 korda rohkem kaltsiumit kui piim (631mg/100g). Oomega-3 rasvhapped on vajalikud normaalse ajutalitluse säilitamiseks, nägemiseks, vere kolesterooli- ja vere triglütseriidide taseme normaalsena hoidmiseks. Samuti aitavad hoida vererõhku normaalsena ning toetavad südametalitlust.
Acai marjade ekstrakt (Euterpe oleracea) sisaldab rohkelt tervisele kasulikke kiudaineid (44g/100g). Kiudained soodustavad seedimist, aitavad siduda üleliigset kolesterooli ja tekitavad täiskõhutunde. Kui tarbida vajalikul hulgal kiudaineid, aitab see normaliseerida kehakaalu. Kiudaineterikka toidu tarbimisega saab hoida ka veresuhkrut stabiilsena. Samuti sisaldavad Acai marjad oligomeerseid proantotsüanidiine, mis täidavad taimedes antioksüdandi rolli.
E-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, millel on antioksüdandi roll. See aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest. Oksüdatiivne stress tähendab tasakaalu puudumist reaktiivsete hapniku ja lämmastikuosakeste ning kaitsvate antioksüdantiivsete protsesside vahel."

Kuidas neid kasutada?
"Soovituslik päevane kogus on 2 kapslit võetuna koos veega pärast sööki. Mitte ületada päevaseks tarbimiseks soovitatavat kogust. Toode ei ole sobilik alla 18-aastastele.
Sisaldab kofeiini. Ei ole soovitatav lastele ega rasedatele. Retseptiravimeid tarvitavad inimesed peaksid enne toidulisandi tarvitamist konsulteerima oma perearstiga.
Mitte kasutada toidulisandit mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult ning harrastada tervislikku elustiili. Hoida kuivas, jahedas ja lastele kättesaamatus kohas."

Kui soovid katsetada ja näha tulemusi, toetada oma keha siis SIIN saad end kasutajaks registreerida.

Kaldkirjas tekst on kõik kopeeritud Meravita kodulehelt, et mitte korrata sama infot. Väga mugav on ka kodulehelt vajalikku otsida ja lausa Facebooki lingi kaudu saab end hõlpsalt kasutajaks teha. Usun, et tellin ka midagi endale lisaks kui mitte sel, siis juba järgmisel aastal.

NB!
Täna on võimalik veel osaleda loosis, nimelt 1.12.2017 loosin välja kaks õnnelikku, kes saavad Fitness kapslid täitsa tasuta proovimiseks.

Ja veel..Käimas kampaania, kus kõikide ostjate vahel loositakse välja reis!
https://www.meravita.ee/reisiloosi-tingimused/

Armas lugeja siin on Sulle kood: jooksublogi10 ehk sellega saab toodetelt -10% hinnavõitu! Näiteks on ka kampaaniapakkumised praegu päris heade hindadega vaata SIIT.