laupäev, 11. august 2018

See nädal saab läbi kahe rühmatrenniga ning tutvustava jõusaali tunniga. Kaks või kolm trenni nädalas on ka igati hästi, mitte minu kohta, aga tuleb leppida. Endiselt on jooksupõud. Teistega koos või võistlusel veel, aga võtta end kokku ja üksi oma mõtetega sörkima ei suuda minna. Ilmselt ei taha tunnistada, et ei saa olla seal kus aasta eest..arenguteel. Kas kõik või mitte midagi?

Positiivse külje pealt vaadates ei põe XS ja S numbrist M-i suunas paisumist. Varem või hiljem elab iga inimene oma kriisid üle.

Tegelikult on hästi õpetlik aasta olnud siiani. Kõik plaanid on pidevalt muutunud ja avastasin ka oma nõrgema poole, mis ei taha/jõua olla pidevalt eeskujuks. Pole osanud õigel ajal puhata. Olen elanud minevikus või tulevikus oma mõtetega ja selle, mida täna ja praegu paremaks saaks muuta olen järjepidevalt edasi lükanud teadmata ajale.

Maailmal on tegelikult nii palju pakkuda. Lihtsalt minu otsused on olnud viimasel ajal väga tulevikku suunatud. Kuidas koolitada laps? Kuidas tulevikus tagada liikumisvabadus? Seega olengi teadmata ajaks enda soovid kuhugi kõrgele kapi otsa tolmu koguma asetanud. Teoorias on kõik üpris lihtne, kuid praktikas tuleb teha valikuid, et ellu jääda.

Keegi õnneks ütlema ei tule, kuid endal on läbikukkuja tunne. Vähemalt eneseusk on taas olemas, mille pealt võib ka ülerapsimata end üllatada.

pühapäev, 5. august 2018

Vägilase jooks Lähtel ja bodypump

Täna oli selle aasta viimane võimalus Vägilase jooksust osa võtta. Kokku oli 3 etappi ja osalesin neist esimesel ja viimasel. Narva kahjuks ei jõudnud.

Grete läbis taas pisikeste inimeste raja ja sai ühe diplomi seinale lisaks. Ka jäätis leidis oma koha kõhus.

Tänagi oli üpris keeruline end veenda rajale jooksma, kuid reisikaaslane, kes tutvustas mägesid ja Madeirat oli ka esimest korda jooksuüritusel ja sain omaltpoolt veidi seda maailma tutvustada. Loomulikult oli endal ka lihtsam takistusi ületada kui tugevam inimene abistamas, seega läbitud ja hea emotsiooniga. Jalutamist oli ka tõusudel, kuid eesmärgiks oligi rada läbida ja tutvuda takistustega. Igatahes tundub, et üks Vägilase jooksudel osaleja on uuel aastal juures.

Eriliselt jäi meelde SPA, mille muda ei saanud ka kolmanda peapesuga täiesti juustest välja. Väga vahvalt porine takistus. Usun, et mudakollidest tehtud pildid on ootamist väärt. Endale tundusid esimesed kolm kilomeetrit piin ja pärast oli juba kuidagi kergem. Mida kauem on joostud, seda lihtsamaks kuidagi läheb, vähemalt minu puhul ja alla maratoni distantsidel.

Lumekahurid värskendasid korralikult. Veepunktid olid igati päevakohased. Isiklikult ei nuriseks millegi üle. Kõik oli hästi.

Õhtul käisin sõbrannaga rühmatrennis ja taas oli au tutvustada esmakordselt Bodypumpi. Küll järgmistel päevadel saan kuulda kuidas tema lihastel läheb.

Päeva ja nädala lõpetuseks võiksin öelda, et läks igati korda. 4 rühmatrenni, üks võistlus ja kaks tõstmist ning jalgadel seismist/liikumist nõudvat 12h tööpäeva. Kui on vajalik koormus käes tundub ka elu palju ilusam.

Ei taha ära sõnuda, aga ma olen tagasi omas elemendis. Võtan tööd trennina ja vabad päevad saab samuti sisustatud rühmatreeningutega. Uuel nädalal kohtun ka jõusaaliga ja vaatan mis seal ära teha annab. Enda eesmärgid on tagasihoidlikud, sest teada tuntud tõde on see, et saad nii palju kui ise tööd tulemuse nimel teed nii vaimset kui füüsilist. Kui nõrgad lihased saaksid tugevamaks ja aja jooksul peegelpilt taas meeldima hakkaks oleks ideaalne.


kolmapäev, 1. august 2018

Kui on liiga palav, et magada

Kuidas stress, õhtused liigsöömised ja tubane eluviis vormi laastavad, enesehinnangut alandavad ja jõuetuks muudavad?

Mina tundsin esialgu, et ma pole piisav. Ei jõua lapsele töölt lasteaeda õigel kellaajal järgi. Tuli pidevalt õde paluda, ent alati ei saanud ka tema koolikohustuse tõttu päästeingel olla. Seega tuli mul töölt varem lahkuda-õnneks oli tööandja mõistev, kuid endal oli siiski kehv tunne. Tööl tundsin end järjest ebapädevamana ja kui kaastöötajad lahkusid tundsin veel enam end üksi..nii tööl, kodus, jooksurajal. See mõte hakkas söövitama ja lähedased väitsid, et tuleb puhata/keskkonda vahetada ning küll paremaks läheb. Otsustasin loobuda jooksmisest, sest hoidjata ei saa neljaaastast koju veel jätta, eriti kui jooksuteemal vesteldes tulevad laused"tema tahab kaasa või nutab kodus üksi". Mis seal ikka, püüdsin parem lapsevanem olla, aga jätsin end unarusse. Olin tänulik kui õde sai autokooli sõidutundide ajal olemas olla.

Mingil perioodil toimus kuidagi palju toredat mu ümber ja lootus oli uutest asjadest kinni haarata ja proovida, kuid viimaks tuli valida paar olulisemat, et mitte täiesti hulluks minna.

Nüüd kui on olnud suvi täis vabadust liikuda ja saavutada pole endiselt seda hoogu.  Vähemalt suhted on lähedastega korda saanud ja lootus, et septembris ka pisikesed trenniajad leian on täiesti olemas. Tuleb kodust välja saada, et korraks pea olmemuredest tühjaks raputada. Vana ja "hea" tööle, koju pessu, kõht silmini täis ja magama rutiin tuli tagasi. Hommikuti isu ei olnud. Kõik jama, millest olin juba loobunud ja arvasin, et enam lõksu ei lange tuli hoobilt tagasi. Miks? Nii tundus lihtsam oma tunnete ja tegevusetusega toime tulla. Stressisöödikutele- ei, see endiselt ei aita. Homme hakkan tubliks ja siis esmaspäeval ja nii edasi vana plaat hakkas peas mängima. Kõige keerulisem ongi ennast mitte süüdistada ning selle asemel pisitasa liigutama hakata.

Hästi lihtne oleks blogi sulgeda ja kirjutada, et "läksin paksuks ja kunagi enam ei jookse", aga tuleb tagasi tulla ja end taas hästi tundma panna. Esialgu abistavad rühmatreeningud Fitlife klubis ja mõned rahvaspordiüritused. Need jahutavad jäätisekilod tuleb ju tasa teha.
Hommikul peale esimest 24h jooksu-just nii rahulolev peaksin igapäevaselt olema.

Mõtlesin ka maratonikogujate peale, et kui esialgu tundusid hullukesed, siis nüüd vaatan, et seltskonna, lihtsalt liikumise ja läbimismõttega on see jooksuteekond palju lõbusam. Aeg ja kindlad numbrid ning kehv vorm pole üldse head sõbrad. Seega Sillamäe ultra saab tore olema. Ei mingit 5:30min/km, vaid katsetus kui kaua jõuan järjest joosta täitsa rahulikult.

esmaspäev, 30. juuli 2018

Täna külastasin trenni nimega Verve. Mõtlesin, et kirjelduse põhjal võiks mulle sobida. "Tule ja rahusta oma meelt ja venita oma lihaseid uues keha ja meele treeningus Verve. See treening on loodud just sind stressi küüsist päästma!

Üldiselt mulle igasugused joogad ja pilatesed ei ole meeldinud. Kuidagi uimane rullimine. Tänases trennis aga miski vabanes ja ilmselt soov end ise aidata tekitas sobivat meeleolu. Mõistsin, et surun väga sageli oma tundeid alla ja püüan rahulik näida igas olukorras. 

Üldpildis on päevakava täiesti segamini ja toitumine kaootiline- võiks isegi öelda, et töötan enda unistustele vastu. Peegelpilt ja rõivanumbrid ei valeta. Mis siis juhtunud on? Ilmselt kaotasin iseennast ära ja püüdsin toimida vastavalt soovitustele. "Puhka, maga, lihtsalt ole." Tagasi jõuda punkti, kus kõik tundus saavutatav on keerulisem kui oleksin arvata võinud.

Tundub, et on vaja veel midagi õppida, et saaksin liikuda edasi ja paremuse suunas, mitte ringiga tagasi algusesse. Uuel nädalal saan juba jõusaaliga tutvuda ja juba sel pühapäeval läbida oma rõõmuks Lähtel viimane Vägilase jooks sel aastal.


reede, 27. juuli 2018

Trenninädal 2

Üllatusena oli sel nädalal spordiklubi suletud- uuest nädalast saab taas asjalikult end trennilainele viia. Täna läbisin 5km jooksuringi- selle kuumaga polnud üldse halb katsetus. Pulss on küll kõrgem ja samm tönts, aga ultramõtiskluseks sobiv tiir. Endiselt usun, et tahtejõuga annab palju ära teha.

Kaks 12tunnist tööpäeva järjest ning temperatuur kohati 32 kraadi on ka väikse trenni eest. Vähemalt jalad hakkavad taas harjuma koormusega. Vabadel päevadel on unetunde üllatavalt palju. Kõik unetud ööd saavad korvatud.

Endalgi on põnev kogeda, mida saab jõusaalis ära teha ja rühmatrennides korda saata enne kui 24h jooks saabub. Kindlasti on soovid sel korral tagasihoidlikumad kui varem. Nautida ja üldse mitte kilomeetreid-kohta taga ajada.

Kui jooks läbitud, siis tuleb ka juuksuriaeg broneerida ja lahti lasta vanadest, katkistest ja pikkadest juustest. Saab ehk kergem. Võib olla ka uitmõte, aga pidev pesu ja kuivamine kulutavad mõttetult palju aega. Kõikjalt juuksekarvu leida pole tore, seega vähem koristamist, šampoonikulu ja kergem pea tunduvad toredad. Samas võib veel tekkida tunne, et ei raatsi ja jahedama ilmaga on ikka pikad patsid armsad.

esmaspäev, 23. juuli 2018

Trennilainel nädal 1

Trennilainel nädalaid tasub kokku võtta. See motiveerib veel enam tegutsema.

Möödunud nädalal sain käidud kahes rühmatreeningus, Bodypump. Oleks ka kaunis kolmas juurde tulnud, aga voolukatkestuste tõttu on jäänud mõned trennid ära.

Üldiselt tundub, et selline lahendus rühmatrennide näol mõjub hästi. Lisaks võtab saun pingeid maha ja saab rahulolevamana koju naasta.

Paras väljakutse on kuumaga liikuda ja vesi on eriti hinnaliseks muutunud. Vähemalt on korralik suvi saabunud, kuid värskenduseks paar tuulist/vihmast päeva vahele oleksid väga oodatud.

kolmapäev, 18. juuli 2018

Bodypumpis käidud. Trenniriided pigistavad ja kurbnaljakas oli mõelda kuidas nii umbes poole aastaga sai mitmete aastate töö tagasi üpris algusesse söödud. Spordiklubi kaal näitas 61,5 kg, mis on kunagisest mugavast 57st ning veel kergemast 55st veidi kaugel. Normaalkaalu piirides, aga puudub see kergus ja helgus.

Positiivne on see, et suudan endiselt analüüsida oma tehtud või tegemata tööd. Selline jo-jotamine pole kuidagi tervislik. Suured plaanid tuleb pisikesteks igapäevasteks võitudeks vormistada. Nii on lihtsam oma aega oodata...mis oodata, pigem sammukestega liikuda. Üks trenn korraga. Tundub, et lahendus rühmatrennide ja muusika näol päästab, mis veel päästa annab. Rutiinist välja ja positiivsed inimesed ümbritsemas.


18.07.18

Täna sain viimaks oma autokooli lõpetatud. Sõidueksam õnnestus esimese korraga. ARK on veel ees, aga üks etapp sai tänasega punkti. Seda õnnestumist oli nii väga vaja.

Preemiaks Fitlife spordiklubi suve madness  soetatud ja kuhugi poole hakkab liikumine toimuma. Õhtul Bodypump ees ja plaan tutvuda ka edaspidi jõusaaliga- midagi uut.

Pidage vastu selle kauni suvekuumusega!

neljapäev, 5. juuli 2018

Kuidas 10 minutit sörki võib muuta kogu päeva?

Viimasel ajal on neid vabandusi tulnud kõikjalt. Liiga väsinud, liiga vara, hilja, vihm, päike. Kõht liiga täis või tühi. Küll kino või perega koos aeg.

Siiski peale sõidutunde said tossud kapist välja ja tiiruke lähiümbruses joostud. Isegi tagurpidi suu sai oma nurgad üles.

Otsus, et kõik muu võib mõneks ajaks ootele jääda ja midagi sellest ei juhtu-nii see trenniteekond vist algas. Pigem pea saab värskem ja pärast vajalikud toimetused isegi kiiremini tehtud kui ilma sörgiajata.

neljapäev, 28. juuni 2018

Nii

Taas on aeg kiiresti kadunud ja siia kirjutama pole jõudnud. Sai end üle veidi hinnatud ja 12h jalgel võtab harjumist.

Kuidagi turvaline on mõelda, et oli ka minu aeg ja hindasin end kõrgemalt. Avastasin end mõttekäigult, et mis siis nüüd teisiti on ja miks see naiivne usk enesesse kaduma läks. Ilmselt mitmete asjaolude kokkulangevus mängis rolli. Alguses ei saa vedama ja pärast pidama.

Ma muretsen palju ette ja püüan ennustada elu kulgemist, kuid sageli muudan enda jaoks kõik keerulisemaks. Jäi silma kommentaar, et 21 päeva hommikujooksu..kõigest 30 minutit võiks positiivse muutuse luua. Kell viieks tirisema ja lootus, et suudan ärgates end õue kamandada. Kui keeruline see olla saab.

Ma ei tea kui tihti teil tekib tunne, et miski ei edene ja kõik nagu laguneb koost, mis juba peaaegu arenemismärke ilmutab.

Ega normaalne inimene ei loobu tegevustest, mis rõõmu pakuvad. Esmalt jooksud, siis tubased siplemised, rahvaspordiüritused, hommikusöök. Lõpuks jäävad vaid kohustused ja see orav rattas tunne. Väike või juba päris suur läbipõlemine.

Võidud:

*Ultrahelis käidud- tervis korras
*Autokooli teooriaeksam sooritatud

neljapäev, 21. juuni 2018

Eile sain teada vereproovide vastused ja õnneks on kõik korras. Tuleb veel ultrahelis oma kaelaga käia ja ongi kontrollid sooritatud. Üks kena ja suvine õhtu jooksutiiruga oli nii ilus. Õde sõitis rattaga kõrval ja suutsin igat sammu nautida. Koos oli hoopis kergem. Tütar tuli lisaraskuseks venituse ajaks ja oligi süda täis rõõmu.

Püüdsin seda tunnet hoida ja järgmistesse päevadesse motivatsioonituhinat kanda aga reaalsuses see ei õnnestunud. Tuleb üksi linnas hakkama saada, aga minu tugevus osutus nõrkuseks. Kohati on väga keeruline end ära tunda ja süüdistused on enda suunal kerged tulema. Poole aastaga peaks juba parem hakkama, mis pole minu jaoks väga lohutav aga väike lootuskiir asjatundjalt.

Positiivse külje pealt vaadates on nutiaeg vähenenud oluliselt. Palju rohkem on venna/õe ja emaga telefonikõnesid. Tööl on palju liikumist ja positiivsed inimesed.

Autokooliga on nii, et lähen kooli teooriaeksamit katsetama. Kõige hullem tunne vist ongi kui ei tea, mida veel ei tea. Pigem kaldun arvama, et kukun läbi, aga saan vähemalt värske kogemuse ja õppida vigadest.

neljapäev, 14. juuni 2018

Grammike parem

Ma ei suuda oma perekonda ära kiita. Õde on kontserdile, kinno ja jalutama mind vedanud, ema laadale ja nädalavahetusteks maale.  Värvid hakkavad nagu vaikselt tagasi tulema.

Sellist ideaalset aega ei tulegi, lihtsalt peab leidma viise kuidas end liikumas hoida vastavalt oludele. Paindlik tuleb olla-selle kallal tuleb veel palju tööd teha. Kogu võistlus käib iseendaga. Hetkel veel maadlen ja uni on  väga sageli võitjaks tulnud jooksu ees. 

Peagi on pool kuud juba möödunud ja oleks esimesi pisikesi arenemismärke näha juba olnud. Jalad tuleb kõhu alt välja otsida ja oma jooksuaeg kohustuslikuks muuta. Esialgu tekib miljon mõtet ja "miks ma endale nii tegin" tunne. Varem tegin mitmeid olulisi tegevusi ja tundus, et kõik edeneb vaikselt, hetkel aga miski nagu ei sujuks. Jooksen-pea töötab oluliselt paremini.

Ega need olekspoleksid midagi ei muuda. Vähemalt on tunne tagasi, et ma veel jooksen ja tahan joosta.

Kindlasti saan õppida sellest pikast trennipausist. Näen nii mõndagi teisiti ja hindan veel enam eesmärkide nimel tehtud tòöd.

kolmapäev, 6. juuni 2018

Juba ongi juuni

Jorisedes läheb ikka ilus aeg märkamatult kaduma. Eile sain lisaks hommikusele 3 km jooksule läbitud ka õhtul 5 km. Lisaks tuju muutus tunduvalt paremaks kui sain loa teooriaeksamile minekuks-kas õpetaja ei soovi mind väga enam juhendada või jooks aitas üldisele keskendumisele kaasa..pigem viimane variant. Nüüd tuleb kõik uuesti veel üle lugeda ja kui saan oma ajutükikesed pusleks tagasi siis ongi lõpp paistmas autokooli saagale..enne uut aastat võiks ju lube näha.

Soojad ilmad on asendunud jahedatega ja viimased stressirikkad nädalad tööl. Üldse ma suudan kõik palju keerulisemaks mõelda oma kohati haiglase kohusetundega.

Õde on äärmiselt suureks toeks olnud. Koos on hea liikuda ja homme ehk saab sörgiringi teha. Mõni päev on juba täitsa tore, aga järgmisel ainult puhkaks pea padjal ja lülitaks end välja. Hullem madalseis peaks ju möödas olema, aga ometi võtab kõik aega. Vähemalt ei võta enam kõike iseenesest tulevana. Ikka liikumises peab olema, et põhi saaks alla ja edasi lihtsam oleks. Tuleb see sisemine motiveeritus leida-no kus ta peidus olla võiks?

Liialt teoreetiline on kõik, tahaks juba tegusid ja tulemusi. Vähemalt samm edasi, et taas oma mõtteid jagan. Tunnen heameelt nende kõigi üle, kes vaatamata igasugustele takistustele on tegutsemas.

neljapäev, 31. mai 2018

Viimane päev ja mõni uudis

Päev algas erinevaid telefoninumbreid otsides. Lapsel on hääl ragisev ja köhahood, mis ei lubanud teda lasteaeda viia. Nädalavahetusel saab juba maaelu nautida ja vanaema puhkus päästab olukorra-saan juba esmaspäeval töörindel olla. Võtsin ka kuu keskpaigas vastu otsuse kohta vahetada (liikuvamale töökohale). Viimased kaks nädalat minipuhkuseni veel ees. Autokooliga tuleb ka tõsisemalt tegelema hakata-lugeda uuesti seadust ja süveneda nii, et sada muud mõtet sisse ei sõidaks samal ajal. Pühapäeval võib juhtuda, et saan vennaga Vägilase jooksu Narvas läbida- pöidlad peos, et kohale jõuaks.

Usun, et saan end peagi korda. Praegu on veel masendusemull, kuid kõik laabub-ei anna täiesti alla ju. Kõik ei ole nii halvasti kui tundub. No jooksu osas tänase seisuga on, kuid kõik on mu enda teha..viimased/esimesed kuud treenida.

Kui blogiauhindade jagamisele kunagi kirja end panin siis olin veel positiivselt meelestatud enda osas ja täidan ka punkti infot jagades:
2.1 hääletamine toimub vahemikus 1.05 – 31.05.2018
2.2 hääletada saavad kõik soovijad, kasutades oma kehtivat e-maili aadressi
2.3 hääletades saab valida igas kategoorias kolm lemmikut
2.4 hääletada võib, ent ei pea, igas kategoorias
2.5 blogija seisab hea selle eest, et tema lugejad tema poolt hääletaksid ja jagab hääletamise toimumise ajal eba.marimell.eu lehte, kus hääletamine toimub, ka enda kanalites

Hääletada saab siin: goo.gl/N2dKPp
Kohale siiski ise ilmselt ei jõua ja pole ka minu aasta, kuid elan kaasa kõigile, kes on pingutanud, tegutsenud ja lahendusi leidnud ning motiveerinud oma lugejaskonda.

Võiksin palju tublim olla ja kastist välja mõelda taas. Leida lahendusi ja mitte tunda end saamatuna. Päeval, mil saan end taas jooksulainele muutub kõik ümbritsev ka paremaks-nagu targad mehed on öelnud...mindset paika ja unistustele tekivad tiivad. Tegelen sellega.

laupäev, 26. mai 2018

Esimene rattaralli

Kuna ikka veel püüan oma madalseisust välja tulla, siis endast ei ole midagi head kirjutada...küll aga suudan veel helgemad hetked liikumisest kirja panna. Esmaspäeval on arstiaeg ja loodan, et kõik eluvaldkonnad hakkavad mõne aja pärast rõõmsamat tunnet ja jõuetuse asemel teotahet looma. Pole nalja nende läbielamiste ja pidevate elumuutustega. Liigu rohkem või veeda õues aega...pole enam lahenduseks ja tuleb taas elurõõm üles leida. Sai juba talvel rõõmustatud, et sel aastal pääsen, aga oh seda peaasja.

Siiski on mul tütar, kellele püüan pakkuda elamusi ja nii sain ka end tuulutada 37.Tartu Rattaralli Lasteüritusel. Trenni selleks pidulikuks ürituseks sai loetud korrad tehtud. Pigem oli lapsel hirm kukkuda abiratastega sõites ja enamasti sai harjutades 100m sõita ja jonniga koju mindud või kilomeeter ratast ja last veetud.

Seal rattapeol kohal olles ja teisi omasuguseid nähes tuli tuju sõita ja sai plaksutada ja lehvitada veel pisematele startijatele. Jänkusid ja Limpat sai näha ja pildile püütud, neil kostüümides võis eriti kuum olla. Lisaks stardis rattakellakõla nautida ja 500m sobivas tempos läbida. Ikka arvestades teistega ja isegi veidi kiiremini kerida kui tavalisel päeval ja näha rõõmu õnnestumisest. Loomulikult teadmised, kuidas õigesti kiivrit pähe kinnitada (pilti tehes oli ikka viltu) ja näha erinevaid liikureid...nii jooksurattaid kui ka vankreid, erinevaid tõukerattaid. Pilt oli kirju ja põnev.

Lõpujoonel ootas kingikott medali, diplomi, smuutituubi, limpajoogiga ja jäätis oli kuumal päeval väga kiireks kosutuseks. Kogu üritus oli lastele tasuta, loositi auhindu välja ja karusselliga sai sõita. Pärast toredaid emotsioone tegime kiire lõuna kodus ja läksime Kanali äärde päikest ja rannamelu püüdma. Tore oli näha last õnnelikuna ja liivakindluste valmimist. Isegi selline motivatsioon tekkis, et Grete pakkus välja, et võtame abirattad üldse ära.
Minge võimaluse korral lastega tillu-ja minijooksudele, rattasõitudele. Nad saavad palju innustust ja positiivseid eeskujusid nendel üritustel. Lihtsalt ole vanem ja igaõhtuse mänguväljaku asemel planeeri ka sekka spordiüritus kuhu kogu perega kaasa võib elama minna.

Mõned jooksusammud sai ka ratta kõrval tehtud, seega täiesti 0 täna ei olnud.

reede, 18. mai 2018

Mõni mõte

Tänaseks olen mõistnud, et meeleolukaid võistlusi, trenniriideid/vahendeid ei tohiks rahasse ümber arvutada. Tekkis veidi kummaline tunne, et mida kõike oleks saanud teha või näha nende summade eest, samas kõik oli ju tervist, elu ja arengut soosiv ja tervise pealt kokku ei tuleks hoida. Need pisikesed ja sagedad võistlused andsid ka väga palju motivatsiooni nii trennide kui vaimse värskuse ja radade nautimise mõistes.

Vahepeal sai end kapsaks mõeldud. Kuidas jooksudele hiilida või nii tubaselt end liigutada, et paari minutiga alla ei tahaks anda. Ma ei teagi, kas laps on minus kinni või mina temas, et ei saa kuidagi seda liikumisharrastust taas sisse. Jonnid väsitavad ja kui juba uneajal raudsesse kaissu haaratakse, siis tuleb endalgi uni väga kiiresti. Positiivne, et uni on korras, kuid teiselt poolt on kõik nii paigast. Kui jätkub igal aastal paari kilo lisandumine on ikka nukker lugu küll.

Täna meenutati taas mulle minu oma suurt eesmärki. Esimene reaktsioon oli-ai, miks ma nii kaugel sellest täna olen ja tegudeni ei jõua. Teine tunne aga pani asju veidi ümber hindama ja kolmandal momendil hingasin sisse ning välja ja võtsin vastu otsuse, et teen selle ära oma elu jooksul.

Grete ütles eile enne uinumist, et mina võin joosta kui tema on vanaema juures. Eks ma mõistan ka seda soovi. Keegi peab turvatunnet ka pakkuma ja nii ongi ainuke võimalus tänasel päeval suvi, mil on meie pere traditsioonide kohaselt lapselapsed vanaemadega maal. Lasteaiapäevad on pikad ja nädala keskpaigaks oleme mõlemad parajad tujutsejad valmis. Selline vaheldus rutiinile toob kindlasti mõlemale positiivseid emotsioone. Lisaks saab teha katsetust nimega "kolme kuuga ultrale"...tegelikult kui reaalselt mõelda on selle aasta rong läinud, aga korralik stressimaandusjooks ja 24h liikuda segamatult on nauding.

Õega ühiselt alustatud toitumise ja trenni osas läheb nii, et tema sööb liiga vähe ja ma söön liiga palju ning kaloririkast. Liigume kui tujud on sobivad, ühiselt ka Grete jorina saatel. Õde on aktiivsem võrreldes minuga ja püüab kellal aktiivsusnäitu "100%" igal päeval täis saada. Mina aga olen õnnetusehunnik ja autokooli kiirustades (bussist jäin maha) hõõrusin mõlemad jalad kolmest kohast verele..ei tasu sissekandmata jalatsitega isiklikke kiirkõndimisrekordeid teha..hilinesin kõigest 2 minutit.

Hakkasin eile enne uinumist tegema peas harjutust- mõtlesin kõigele, mis on hästi ja tänutunne tekitas rahulolu. Kuidagi tuleb seda praegusel perioodil tekkinud depressiivset mõttemustrit ümber pöörama hakata.
Ühel väheke rõõmsamal suvel

teisipäev, 15. mai 2018

Ikka veel ei jookse

On äärmiselt stressirohke tunne-surve autokooli, töö, lasteaia ja õe plaanidega toime tulla. Paraku kõik ei saa võitjad olla. Taas tuleb midagi muuta, et tasakaal saabuks.

Eile tundsin vasakus rindkerepooles torkeid ja öösel samuti ärkasin paaril korral valuaistingute sunnil. Tundus isegi tuimem kui parem pool kehast. Paaril korral ka tundsin nõrkust. Püüdsin olukorda eirata, kuid peale lapse hommikust lasteaeda viimist helistasin kindluse saamiseks kiirabisse, et ikka nende poolseid soovitusi kuulda. Nii mind siis otsustati kodus üle vaadata ja õnneks süda on korras. Häda teeb hoopis närvivalu, mis kiirgab. Arvati, et olen külma saanud+stress ja esialgu välistasin esimese võimaluse, kuid nüüd meenus, et äkki Vägilase jooksu veetakistus isegi võis oma pisikese jälje jätta. Igatahes valuvaigistikuur tuleb läbida ja 2 nädalat veel võimuvõitlust seljatada. See suvi peab viimaks lahendusi tooma.

pühapäev, 6. mai 2018

Vägilase jooks, Tartu

Oh-hoo, koguaeg oli kuskil kaugel ootamas ja täna ta toimuma saigi. Hommikul oli ikka paras äratuskell kui trenniriideid selga hakkasin tõmbama-no kuhu ma end jälle söönud olen. Samas, mis ma ikka riidlen endaga..trenni tehes olin harjunud rohkem tarbima ja nüüd vähese liikumisega jäi see pisiasi muutmata, sest teadagi kui suur jõud on harjumusel.

Võistluspäev algas lastejooksule registreerimisega. 300m jooksulusti ja sel korral liikus tütreke täiesti iseseisvalt rajal. Lõpuks oli lapsel piisavalt julgust, et startida ja ise jooks läbida-uhke tunne, et polnud mind kätt hoidma tarvis ega lisamotivatsiooni lisamiseks vaja...ikkagi väike iseseisvumine.

Kell 12 sain ka ise rajale. Eesmärk oli lõpuni jõuda. Varem nähtud seinad hirmutasid, kuid alternatiivid lohutasid veidi. Esimesed paar takistust sain ka õega kulgeda, kuid kui ikka pole vastav tuju, siis pole miskit parata. Samas kogemus starti tulla ja natuke ühiselt liikuda on ikka parem kui raja ääres mõelda, et võinuks ka proovida. Kiidan proovimise eest!

Tore, et tiimikaaslane Heiki otsustas ka rahulikult võtta ja oli nõus hädalisi abivalmilt takistusseinadest üle aitama. Ühiselt joosta on ikka kuidagi kergem. Üldse aitäh kõigile meestele, kes teevad võimalikuks selle raja läbimise lühikestele ja mitte nii osavate ronimisoskustega naisterahvastele!

Ise sain eduelamuse esimese "ripu ja liigu käte abil" takistuse juures. Jõudsin siiski kuidagimoodi lõpuni. See oli positiivne, sest valmistusin juba esimestel pulkadel alla kukkuma, aga mitte sel korral. Teised takistused olid üldiselt vanas headuses. Vesi oli küll külm ja suplused võtsid hinge kinni kohati- samas hea ja egutav vaheldus. Juustest leidsin peale mitut peapesu heina ja siin ning seal mõned sinikad, kuid see käis asja juurde. Kolmnurgad tekitasid tunde, et siia ma jäängi, kuid aidati mind üle ja jooks sai jätkuda.

Tegelikult õpetlik, isegi väga. Peab tugevaks saama, et ühel päeval kõik mängleva kergusega ületada...eelkõige iseend.

Tore oli ja vaatamata halvale või puudulikule vormile sai see võistlus läbitud. Ilm oli antud õnneks suurepärane.

Lastehoid oli isegi täiesti olemas. Õnneks oli mul ema abiks, kuid lohutav on teada, et selline võimalus on loodud vanematele.
Esimene medalitükk käes.
Koht vanuseklassis 11
Koht 100/208
Aeg 1:01:03,8

Eelmisel aastal...Vägilase jooks 2017

kolmapäev, 2. mai 2018

Uus karikas kodus, õhtune jalutuskäik

Jõudsin töölt koju ja ust avades kostis kilkamist ja kiiret jutuvada. Kaks nädalat lasteaias jooksuringitamist nii hommikuti minuga kui ka õhtuti tädi valvel tõid loodetud karika koju. Laps rääkis karikast ja oma soovist palju joosta, et siis saab šokolaadist medali ja kõige tublimad karika ka. Püüdsin ikka rääkida, et vast kõik saavad medalikesed nagu tillujooksudel on kombeks ning kui karikat ei saa, siis pole midagi hullu, sest joosta on ikkagi lõbus. Pilti oli ka vaja teha...ikkagi esimene isiklik pisike karikas. Panime kenasti minu kahe samas toonis karika vahele aukohale. Laps veel lubas, et temal on varsti rohkem medaleid ja karikaid kui minul. Kahtlemata nii läheb kui samamoodi vahemaa läbimine rõõmu valmistab.
Ei olnud sundimist ja vahel tuli pigem mainida, et aitab küll kui 6 näppu olid püsti (tema tahab just nii palju joosta). Kenade õhetavate põskedega sai hommikuti rühma mindud. Ringide arv olenes suuresti tujust aga laps sai oma eesmärgi täidetud ja uhke tunne on küll. Järelikult minu jooksud on mingil viisil eeskuju andnud.

Õhtul saime tunnikese jalutatud. Rattasõit edeneb Gretel vaevaliselt ja joosta ei saa kõrval, aga vähemalt on ettevaatlik ja kõndimine on parem kui toas mossitamine. Õdegi on nii nõus koos liikuma. Sai isegi õeluse asemel vesteldud emotsioonideta teemadel, mis neli aastat tagasi juba oleksid võinud hingelt ära saada. Kogunev kaal on ka ühine mureteemake. Seega katsetame teineteisele toel seda toitumisega tralli ja saab toidukordadest pilte saata, et ikka püsiks tervislikul lainel. Saiakesed ja kohukesed ehk jäävad poodi ning võiks bussikaardiga piiksutamise asemel liikuda rohkem oma jalgade abil. Sain ka emalt telefoni teel vesteldes komplimendi, et visuaalselt nii hull veel ei pidanud olukord olema kui eelmise jooksuhooaja alguses, seega kõik ei olegi veel ilmselt kadunud.

Ja Vägilase jooksule on ka minek juba sel pühapäeval, isegi õde tuleb takistustest üle ukerdama. Seega saab näha kui palju on alternatiive ja kas ka tema saab positiivseid emotsioone rajalt.

Kui see kuu möödub, siis on minu võimalus 3kuuga ultraks valmis jõuda või vähemalt kergemaks end süüa ja jooksurutiin päevakorda seada. Seni võtan päeva korraga ja olen tänulik kui saab vaidluste ja jonnita ning inimese kombel päeva lõpetuseks üks kõnnitiir tehtud.

pühapäev, 29. aprill 2018

Nädal algas täitsa hästi. Natuke jalutamist, hommikuti mõned harjutused äratuseks. Õhtul mänguväljakul väiksed tagaajamismängud- sai jooksu ja naerukilkeid. Ühiselt sai kükke tehtud ja võimlemispallil hüpatud. Nädala lõpus juhtus palliga õnnetus ja tädi hüppamise ajal oli tütar pintsetid kapilt leidnud ning katseks pallile augu torganud.

Reedel oli tore päev..sai nii autokooliks vajalikku tehtud kui päeva lõpus emaga ooperis käidud Carmenit vaatamas. Ei mäleta isegi millal viimati teatrisse juhtusin- ikka rutiinist välja. Eesmärk saada igapäevaselt aktiivsus 100% täis jäi kättesaamatuks-valisin une trenni asemel.

Ma tulen toime, kõik hakkab sujuma ja siis ühtäkki murravad oma muremõtted. Talvel sai endale korratud, et seekord saan ise hakkama, paraku tänaseks on selge, et nii lihtsalt see ka kahjuks ei käi. Vaba nädalavahetus, mil võiks hommikust õhtuni treenida möödus kurvameelselt. Täna tegin 3km jooksutiiru ja taas koju riideid pesema, liiklusseadust lugema.

Alguses olin ikka väga kuri enda peale, aga nüüd mõistan, et parastamine ei aita siin, pigem tuleb asju rahulikult võtta, mitte pidevalt emotsioonidel lasta end matta.

Oleks juba aeg end korralikult liikuma saada. Varsti toimub juba Vägilase jooksu esimene etapp..need jooksud olid möödunud hooajal väga toredad läbimiseks. Sai ilusti lihaseid ka äratatud talveunest kuni järgmise madalseisuni. Võtan kui väljakutset ja õnneks on alternatiive ka olnud raskemates kohtades. 

laupäev, 21. aprill 2018

Nädalavahetus maal

Plaan oli joosta teel, kus kunagi esimesed pikamaajooksu mõtted tekkisid. Kuna õde aga magas poole lõunani ja rattur kõrval joosta tundus tuule ja vihmaga valutum siis leppisin õhtul veidi alla 5 km jooksuga. Metsade vahel ja porisel teel... ja linnud lendamas. Taas kogesin jooksurõõmu või peaks ütlema, et magusat vaeva ja valu, mis selle alaga alustades kaasneb.

Füüsiliselt on ikka päris raske. Pulss kerkib kiiresti ja istuv elustiil on teinud paraja karuteene. Sain üle pika aja 130% aktiivsust täis. Puude ladumine ja päeva lõppu veidike ujumist ja sauna tegid lihastele pai. Nad ikka on kuskil veel alles!

Püüan selle hea tunde linna kaasa võtta ja mitte muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Väga kiiresti tekib ülemõtlemine ja kui vaimselt on keeruline päev olnud (Grete jonni/enesekehtestamisehood) siis tundub kell 21 magama jäämine parim idee.

Suvel saan treenida ja olen enam kui kindel, et kui end jooksmas hoian hakkab kõik taas laabuma. Teraapia, vabadus, oma aeg. Järjepidevalt treenides oli mälu parem ja jõudsin rohkem.
Nõrk on halb olla. Liikuma peab, isegi kui tundub, et enam ei taha. Süüdistused ei aita ja aega tagasi keerata ei saa, seega tuleb leppida hetkeolukorraga ja siit edasi minna. Kui peab siis kõndides ja 15 minuti kaupa harjutusi tehes. Igati okei on tunnistada, et ongi keeruline ja toit lohutab ning kogu pingutus ja järjepidevus on kadunud selles virvarris. Võitlus iseendaga jätkub, ühelt poolt unistused, teiselt poolt reaalsus.

teisipäev, 10. aprill 2018

Lehvitan valget lippu

Kuidas ma ka ei planeeri, siis endiselt olen trennialaselt läbi kukkunud. Enne äratust isegi 15 minutit varem kella vaadanud ja teadnud, et tuleb minna jooksule, kuid kui esmased protseduurid tehtud, siis jäänud spordiriie käes mõttesse ja äratuse edasi pannud ning vajunud tagasi magama- pole see edasine ka uni, pigem silmad kinni eneseparastamine. Uned on küll nii 8h kanti, kuid mitmete ärkamistega, sest tekk visatakse jalgadega maha, kaisuloomad röövivad uneplatsi ja käsi peab olema ümber kaela.

Kui ei tee trenni siis tunnen end kasutu ja lodevana, kui teen trenni siis tunnen, et ei saa pühendunult seda teha ja muretsen tütre heaolu pärast. Lootsin täna, et ratta olemasolu tagab rahulikud jooksukilomeetrid, kuid 2 ja natuke peale kilomeetrit oli pigem üks hädadeorg. Hea, et õde ka tuli ja ratast käe kõrval vedas ning ütles, et asi võiks veel hullem olla..kui Grete oleks beebi. Areng igati tubli ja lasteaiaõpetaja kiitis vestlusel tubli, viisaka ja hooliva lapse kasvatamise eest. Paraku kodus pole kõik nii ilus ja mõistus  on sageli otsas. Õde pole nõus väga pikemaks külla ka jääma ja nii mu plaan b ja c ja d kõik ära ongi vajunud. Kui trenni aga poole tunni/tunni kaupa teha ei saa, siis ongi ainuke võimalik variant oodata suve, mil on vanaemad toeks. Paraku siis on juba hilja seda olematut vormi päästa.

Tubased trennikatsed on lõppenud sellega, et lõpuks üks meist nutab. Tuleb ju turnima hakata või muul kombel tähelepanu nõuda- ainult istudes on rahu- see aga ei loo mingit arengut. Minu mõistus on otsas. Võit kui magama saab  21 ajal ja sööb kodust toitu ka mõned ampsud. Kõik muu on juba suur boonus.

Tuleb igasugused toredad unistused jätta vaid ideedeks vähemalt ajani, mil laps on piisavalt suur/arusaaja, et iseseisvalt kodus olla või koos liikuda. Võistlustel tuleb hinnata seda aega, mis on täiesti minu ja liikuda naudinguga, vastavalt võimetele või nende puudumisele, lihtsalt kulgeda olenemata ajast ja kohast-hinnata vabadust ja võimet jalg jala ette asetada.

Ei tahaks stressi või pideva nohu kaela ka seda olukorda ajada. Lihtsalt ei näe võimalust mingisuguseks jooksualaseks arenguks lähiajal.. kuidas ma ka ei planeeriks- asi lõppeb peavalu või süüdistustega enda suunas. Kui suvekuud natuke abistavad on tore, kuid siin ilmselt aitab ainult aeg. Turvatunde ja läheduse pakkumine on esmaoluline, kuna mind on ainult üks siis pole muud varianti olemas ja lükkan enda soovid/vajadused kaugemasse tulevikku. Need uued algused on väga valulikud kui kõik on nullitud. Talvel oli vahva mõte, et ainuke, mis pekki saab minna on tihase nokk, paraku aga vähene liikumine+tubane eluviis+ istuv asend+ebasoodsas suunas muutuvad olud ja krahh oligi käes.

Omamoodi kurb, kuid inimlik ülestunnistus, et samas tempos nagu möödusid paar mõnusat/tegusat jooksuhooaega edasi liikuda ei saa ja ainukese positiivse suunaga eluvaldkond jääb ka müstilist aega ootama.

laupäev, 7. aprill 2018

Arvake ära, mis juhtub kui on kindel plaan peas küpsemas ja tunne, et nüüd saavad taas trennid alguse? Suudan haigeks jääda- ei ole midagi väga hullu (kõigest nohu, vahelduva eduga köha ja ühel õhtul avastasin ka kerge palaviku, mis üpris loiuks muutis).

Natuke olen jooksnud ka. Alustasin esmaspäeval ja lörtsis rahulikult jalga jala ette asetades tegin pisikese 6km tiiru. Teisipäeval tundsin, et nina jookseb, mitte mina ja jõin ohtralt ingveriteed. Enesetunne veidi paranes ja kolmapäeval sain kenad 8km joostud. Neljapäeva sain vabaks ja vajalikel kohtumistel käidud, kuid taas oli olemine kehv. Püüdsin ka tubaselt harjutusi teha, kuid kui energiatase on madal, siis sellest vehkimisest suuremat kasu ka pole.

Täna tuleb plaan paika panna ja püüda mingi valemiga end rohkem liikuma saada. Äkki linnukesed tehtud tegevuste taga innustaksid või paberil kindel päevakava- ideid on, kuid teostus jätab soovida. Küsimuseks jääb kuidas ja millise hinnaga see veidi parem enesetunne tuleb.


laupäev, 31. märts 2018

Midagi hingele

Võite vaid aimata kui keeruline on tagasi aktiivseks inimeseks muutuda. Jalad ja käed külmetavad alatasa ja miski justkui ei motiveeri taasalustama. Paar nädalat isegi õnnestus toitumist rohkem jälgida, kuid kui elu viskab kõikjale lumepalle ja lammutamiseks jõudu pole, siis ühel hetkel leian end šokolaadi või saiakesega lohutamast. Eesmärgid on hetkel nii imepisiked ja isegi neid ei suuda täita. Selline hale vari endast. Õnneks paar inimest usuvad minusse rohkem kui tänasel päeval mina ise.

Täna aga oli viimane päev soodusega registreerida Sillamäe Ultrale. Küll ma jonnisin, et pole ju trennigi teinud ja leidsin veel sada häda. Samas ju teist korda oleks võimalus joosta lähedal 24h. Küll lohutati, et hooaeg alles algab ja sügiseni aega küll ning nüüd ma registreeritud olen ja osalus tasutud. Ma ei tea veel kuidas see ööpäev jooksu möödub, aga äkki on just see see miski, mis mul puudub. Nüüd tuleb mugavustsoonist end välja lükata ja liikuma hakata.

Nädalake saan vabalt treenida ja edasi tuleb juba nuputada taas, aga kui hoo sisse saan on juba palju lihtsam. Tuleb see taaskäivitus ära teha. Vähemalt on midagi ootamas ees...

Autor:Anna Markova

neljapäev, 22. märts 2018

Hakka nüüd ometi liikuma!

Tahaks juba hirmsasti kirjutada, et sain endast võitu ja jooksen taas. Vähemalt analüüs käib pidevalt. Täna oli katse kaks, et minna kell 5 jooksma, vähemalt üritada. No ei suutnud end püsti ajada- jälgisin lapse unemustreid ja tundub, et igati mõistlik aeg. Õhtul oleks enda jaoks lihtsam, kuid siis ei valmiks soe söök ja ühist aega jääks napiks. Lisaks olen teinud eeltööd ja arutasime olukordi kui ma ei saa kõrval olla. Näiteks haigusperioodil kiire poeskäik või apteeki minek. Selline lühiajaline kodus mängimine paistis sobivat, ka vanaema juures nähtud Üksinda kodus filmid pakkusid palju põnevust. Ilmselt ma mõtlen pidevalt üle. Muretsen asjade pärast, mida muuta ei saa ega suuda õlgu päris alla lasta. Tahan raputada selle stressi välja ja tunda, et kõik on tegelikult hästi.

Treeniv inimene on ilus, ta suudab näha häid ja lihtsaid asju...soe vesi, toit, koht kus elada ja nimekiri jätkub. Kui aga istuda ja muretseda ning tunda, et ei ole üldse oma eluga sealmaal, kuhu oleksin soovinud teisi valikuid tehes jõuda, siis tekib rammestus.

Mitmeid kordi olen enda peale kurjaks saanud. Plaanid olid nii ilusad, kuid tagasilöögid, ootamatused ja enda negatiivne mõtteviis tekitas tunde, et mina enam ei jõua kõigega toime tulla.

Jooksmisega tuleb ka taasalustada. Mõelda vaid kuhu võiks jõuda kui ei tekiks neid talviseid madalseise- enesega rahuloluni kahtlemata.

Autokool on ka veel poolik ja sõidukogemust tuleb palju hankida...üldse peas on liiga palju muremõtteid ja võimalus endale liikumisvabadus hankida tundub ka hetkel kui koorem, mida kanda. Vähemalt ma tean, et sel korral pooleli ei jäta..kunagise 5 tunni asemel on 17 sõidetud. Kindlasti tuleb palju lisatunde võtta, kuid vähemalt suve lõpuks võiks see etapp juba möödas olla. Plaanisin küll selle kuuga lõpetada, aga linnasõit vajab kogemust ja õpetajaga on kindlasti turvalisem kui juhendaja autoga riskida.

Loodan, et uuel kuul on ka toetus kaastöötaja näol olemas. Lisaks õe praktika saab läbi ja saan tööl olla nii nagu graafik ette näeb. 

Vahepeal oli kolm vaba päeva ja sain linnaelust puhata. Laps küll näitas väsides iseloomu- pori sisse põlvili, kommi, multikaid ja mida iganes veel võiks nõuda, et võimalikult palju tähelepanu saada. Lõpuks suutis ka rahuneda ja vabandada, kuid keeruline periood on käsil. Teistega kui musterlaps, kuid minuga väike saatan.  Kordan mõttes:"Ole rahulik, see on mööduv...ära anna alla!"

Kevade saabudes ei tulnud veel seda energiat. Vähemalt mõte liigub, see on ka juba samm positiivsuse suunas.

Veidi kätekõverdusi ja kükke on taas hommikusse sattunud. Isegi pisike areng oli näha vahepeal, kuid siis tabas uus enesehaletsuse puhang ja kõik või mitte midagi mõtlemine tegi karuteene. Mulle meeldiks pühenduda ja oma asja ajada, aga paraku ei ole kõik nii nagu mina tahan, vaid tuleb kehvadest variantidest see vähem valulik valida.

Vabal päeval saime rongiga sõita. Seda hirmu mul enam ei ole vähemalt.

laupäev, 10. märts 2018

Segapuder

Annan märku, et olen olemas. Jooksuga ei ole endiselt sõbraks saanud. Ehk ongi aeg liikuda edasi ja vabalt võtta seda isehakanud sportlase asja. Sain Vägilase jooksudele end registreeritud ja suurtest plaanidest saavad pisikesed toredad hetked.  Kindlasti jõuan veel aasta jooksul mitu korda meelt muuta teiste jooksude osas, aga hetkel üle varju ei hüppa.

Kus see liikumine siis toimub?
Olen paar grammi parem ema. Veidi rohkem avatud köögile ja aiale (loe: korteris potimajandus). Enda " käestlaskmisele" järgneb korralikuks hakkamine kuni uue ülesöömiseni, seega kavast sai vabakava ehk esmalt mõtlen ja siis tarbin. Hommikul ja õhtul 30+ minutit jalutamist ja ongi elementaarne liikumine sooritatud.

Eile õnnestus koos tütrega peale tööpäeva jalutada poodi ja koju ning sain taas kinnitust, et ei olegi kõik mu õpetused asjata olnud ja kui ma ise justkui pidevalt tunnen rahulolematust, siis õpin tema kaudu neid pisiasju, mis hästi on ja vahel need ei olegi väga väiksed. Ta jumaldab jooksmist ja "emme jookse ka" tuleb väga sageli hüüuks. Imeline on leida aega ja vaadata kui lihtne ja siiras on ühe lapse elu.

Kui olukord ei meeldi tuleb seda muuta, nii nagu teoorias oleks. Unedega on asjad väga hästi. Võin 20-21 magama minna ja 6-7 ajal tõusta, seega ei ole enam öiseid trenne ja unetust. Magan tagantjärele kõik unetuna veedetud ööd.

Kõige keerulisem ongi teha endaga rahu. Leppida, et midagi ei juhtu kui ei jookse või püüdle täiusliku vormi poole. Mis mind täna jooksmast takistab? Süütunne. Õhtuti ma ei uinu kui trenn on tehtud- seega uned lähevad taas segamini, lisaks on lapsega ühist aega väga minimaalselt. Pesema ja magama, enne uinumist paar sõna ja taas hakkab see ratas pihta äratus- lasteaed-töö. Hommikuti tunnetab ta väga hästi kui mind ei ole samas toas ja paarikümne minuti pärast on ärkvel. 4-5 ajal jooksma hiilimisest on patt mõeldagi. Võiksin ju mõelda hoidjale või ema ja õe tuge paluda nädalavahetustel, aga logistiliselt läheb see taas liiga pingeliseks.



pühapäev, 4. märts 2018

Vahepeal toimunust

On lootust minna uuel nädalal tööle ja korralikult liikumislainele tagasi saada. Laps terveneb, kuid ilmselt kollektiivi viimiseni möödub paar päeva veel. Vahepeal juba lõin kõigele käega ja isegi kõndimine on väga nulli poole. Autoga olen kindlasti sõitnud sel kuul rohkem kui omal jalal liikunud. Palju närve ja aega läheb autokooli lõpetamisele. Isegi unes nägin möödunud ööl, et eksamineerija jooksis auto taga ja minu pidurid ei täitnud oma otstarvet. 17 tundi läbitud, ema juhendajaks vormistatud ja nädalalõpus kindlustunnet kogutud. Vanaema ütles vähemalt, et võin juba auto ära osta (oleks siis nii rikas).

Korralik liikumine eeldab taas tööle ja koju kõndimist (6km kokku) ja õhtul parimal juhul 30min kuni tund hantlite, lintide, rulli ja muusika saatel endale meeldivate harjutuste sooritamist. Kui lapsega kompromisse sõlmime ja see külm ilm (lumi/paksud riided/aeglane tempo/libisemine) endale meeldivaks saab mõeldud, võib tekkida ka jooksmine minu päevakavva.

Minu järjepidevus kadus ja "iseenda motivaator", "järjepidevus on tulemuste alus" häirisid ja muutsid päris pahuraks. Endaga tülis olla on väga jabur, aga tuleb ette. Sai mitu postitust kirjutatud kui ebaõiglane ikka kõik on ja kuidas ma ei suuda üldse endaga toime tulla, aga kirjutasin-seedisin-kustutasin ja hakkas palju kergem. Eneseusk kadus täitsa ära ja koos sellega ka tahe. Vähemalt kõik on mööduv- nii ka see ebavajalik olemine ja enesehaletsus otsa sai.

Täna piisas aga tunnisest tubasest liikumisest, nädala söögikraami ostmisest ja "ma pean nüüd dieeti" plaanist. Stressisöödikuna sai ikka mõnusalt leivasuppi rosinate ja hunniku vahukoorega söödud, pastat, kartulit ja kastet- ei mitte üks vaid vähemalt kaks taldrikutäit kõike, jäätist ja šokolaadi ka. Mida ma neil päevadel küll mõtlesin? Ausalt öeldes, mul oli täiesti ükskõik.

Nii, siin ma olen, mul on võimalik loota üksnes iseendale. Ma ilmselt ikkagi lähen Sillamäele 24h jooksma...mitte sellepärast, et ma endale veel midagi tõestama peaks, aga ema arvas, et osalustasu pärast ei tohiks küll üritust ära jätta. Üks suur number kummitab ja taktika on ka välja mõeldud, iseasi kui palju on õnne ja kuidas väheste trennidega see teoks saab, aga proovida ju võib kui mulle jääb vaid jooksurõõm.

Juba vaikselt valgus paistab.

neljapäev, 1. märts 2018

Mis võib enesekindlust tõsta?

Ühel rutiinsel hommikul saabus mulle üllatuseks meil. Nimelt kingitus.ee inimesed olid lugenud minu blogi ja andsid valida elamuse, mida sooviksin testida. Kui südant soojendav on teada, et minu kirjutised lähevad korda isegi ajal kui minu blogi pole tulemusrikas, vaid pigem talvepuhkusel. Võtsin pakkumise vastu ja peagi saingi end registreerida enda valitud elamusele: SPA hooldus jalgadele.

Esimene kord ravipediküüris
Ilmselt keegi ei imesta, miks just sellise otsuse tegin. Peale esimest 24h jooksu olid jalgadel näha üpris inetud tagajärjed. Küüned eemaldusid, ville oli palju, samas oma eduelamuse võistluselt sain. Järgmistel võistlusel olin juba jalatsivalikul targem, kuid paratamatult kahjustatud kohad on õrnemad ja tegin endiselt liiga. Minu esmakordne pediküüri kogemus oli auhinnamängus võidetud ja sain päris palju julgemaks (ei tehta haiget) ning püüdsin pärast hoida seisukorda koduste vahenditega rahuldavana.

Lõpuks saabus kaua oodatud aeg seada sammud Fortuuna Ilusalongi. Asub see kohake paarisaja meetri kaugusel Atlantise bussipeatusest. Sisenedes haaravad tähelepanu puitnikerdistega diivanid ja piisavalt avar ooteruum. Mind teenindanud Margit oli väga lahke ja täpset aega ei pidanud ootamagi, kõik oli valmis ja võis varem alustada. Põnev oli jälgida kuidas taas jalad siledama ja pehmema mulje said. Küüntega soovitas teenindaja ka vastava arsti juurde pöörduda, et ehk oskab rohkem nõustada. Siiski on jalakeste üldmulje parem kui varem. Ei ole paksenenud nahka kanna piirkonnas ja soovitusena võiksin rasvasema kreemiga jalgu määrida. Taas beebisiledad jalakesed- tõstavad tuju küll. Teadmine, et küüned kasvavad tagasi, kuid aeglasemalt kui keskmisel inimesel, kes "hullustega ei tegele" andis ka lootust, ja kindlustunnet, et pole mõtet põdeda.

Kindlasti soovitan kinkida lähedasele või miks mitte iseendale selline enesekindlust tõstev elamus/hoolitsus. Naistepäev ka ju lausa tulemas, seega hea ja lihtne valida oma maitse põhjal midagi sobivat.

Hoopis kergem astuda

Aitäh www.kingitus.ee! Minu jalad tänavad!

laupäev, 24. veebruar 2018

Ilusat 💯 kõigile ja tähistamine..

Eile tegin esmakordselt leiba. Täna oli pidulik võimalus maitsta. Söödav  õnneks- ootasin hullemat.
Õnneks üks pikem nädalavahetus ja jõudsin 2h kodu ka koristada. Õue külmad ilmad kuidagi ei kutsu, kuigi päike kohati meelitaks justkui.

Laisk televiisori ja live jälgimise päev. Mõne pildi oleme Gretega ka värvinud. Hoian silma nii trepijooksjatel, mäehuntidel kui ka siseringil tiirutajatel. Tehke kõike eduka lõpuni või vähemalt õppige kogemusest miskit edaspidiseks. Hoian pöidlad peos, et oleks taas eneseületusi ja suuri võite meie kõigi jaoks.

Kuna olen juba pikemat aega trenni asemel kokkamislainel, siis annan ka teada, et alates 15.03 on minu käest võimalik kookospiima hea hinnaga saada.
Kui oled huvitatud, kirjuta!

pühapäev, 18. veebruar 2018

2km jooksu on parem kui mitte midagi!

Eile sain oma raamatu (Jooksjana sündinud) loetud. Andis rohkem kui oskasin loota. Mõistan palju paremini aeglaselt jooksu alustamist ja Nike, Adidas ja teised tuntud jooksujalatsite tootjad pole enam nii kinnisideeks. Kes tahab joosta see saab joosta. Jooksin lapsena paljajalu murul, põllul ja tunnetasin tuult mis tekib kiirel sammul lipates. Tundub, et on teisigi, kes naudivad seda  ja jooksmine on palju rohkem kui lihtsalt jalg jala ette. Meie põhjused pikkade distantside läbimiseks on erinevad ja igaüks leiab oma. Mina mõistsin, miks mina jooksin ja mis mul puudu oli/on.

 Täna jooksin 2 km edasi ja kõndisin 2 km tagasi. Algused on alati rasked, eriti need otsused "nüüd lähen ja teen", "nüüd lõpetan selle enesehaletsuse", "igapäevaselt natuke liikumist on parem kui kuus ühe korra  ja palju". Head nimepäeva mulle!


Nii, nüüd sooviks sooja ja laseks õlad alla, tõstaks pea üles ja kevadel hingaks kergendatult. Autokool ja muud peavalud möödas, siis juba saab ka rohkem keskenduda jooksudele.

teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuidas läheb liikumisega?

Elu näiliselt seisab. Keha külmetab pidevalt. Hirme ja vastutust, kohustusi on rohkem kui sooviks. Kordan endale...üks asi korraga. Autokoolis sai õppesõit number 14 tehtud ja kõigil oli täna liikluses justkui kiire, mitte aga minul. Pean koolitaja võtma kõrvale ja kuidagi seda kogemust saama-lihtne on autopiloodil elada ja tuimalt kõike teha, sest peab. Selline hakkamasaamatus on peal. Mõõn, täielik mõõn.

Kõhulihased+kätekõverdused hommikusest rutiinist on alles vaid kõhulihased. Toitumise sain taas enda võimusesse, kuid ega kaal ei kuku ikka on 57-60 kg ees. Üks ja sama jama aastast aastasse. Talvel võtad juurde, kevadel hakkab sulama ja suvel saab paar kuud trenni ka tehtud kui tuju ja hoiuvõimalused lubavad. Eks näis, mis 10 aasta pärast saab või 14. Lihtsalt ei ole jõudu mitte millegagi tegelemiseks.

Trenni tubaselt tehes pean võitlema lapsega. Soovides joosta pean võitlema õega. Hambad ristis päeva liigutamist lisades pean röövima nüüdseks korras uneaega, lisaks olema hirmul, et ega laps ei ärka. Nokk kinni ja saba lahti on koguaeg.

Soovin sel aastal osaleda Vägilase jooksude sarjas, sest hetkel tundub ainus üritus, kus ma suudan enda sisemise võistleja alla suruda ja lihtsalt läbida nii, et tore oleks.

Isegi halb tunne, et sai end Eesti blogiauhindadele üles seatud, sest tulemusi ju pole. Samas on võimalus aastas korra end ilusaks teha ja kuhugi seltskonda minna dressideta. Ainult üks ümar jutt kui kehvasti kõik on ja kuidas ma oma eluga toime ei tule. Äkki pole piisavalt seda näitlejat minus, et kõik imalalt positiivseks manada kui tegelikult ikka ei ole lilled ja liblikad.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Ma pean. Ma tahan!

Olgu öeldud, et see esimene "ma pean" on väga ülekaalus. See nädalavahetus, mis just möödus oli "ma tahan" liigituses. Kohustused sain kenasti peast välja visatud ja olin, niisama lihtsalt olin ja mõtlesin, et miks ma mida teen. Elasin ja tundsin end vabana ja avastasin veel tundmatuid kohti.

Jooks on väga tagaplaanile seatud. Viimati oli Tondiraba maraton. Nüüd on juba selge, et treppidele end piinama ei lähe. Tahaks kunagi piinlikkust tundmata randa ka minna - ei põe arme, neid on ka lugematul arvul, vaid varbaküüsi, mis on olematud või siis lihtsalt endal koledad vaadata. Lasen neil puhata ja mitte end veel rohkem piinata. Minu vastus sisemisele valule on olnud füüsiline valu - ultratee. On siis juba parem? No veidi, ma suudan oma tegusi ja tagajärgi analüüsida. Aeg-ajalt tunnen seda läbikukkuja tunnet, aga tahaks näha inimest, kes minu olukorras paremini end korduvalt sügavalt pimedast taas päikse kätte ISE välja kaevab - neid võitlejaid on väga vähe kui üldse. Minnakse ikka lihtsama vastupanu teed ja kasutatakse igasuguseid toetusi või otsitakse kõrvale inimene, kes kõik kinni maksab. Mina vajan midagi sügavat ja vaimset ja mulle on nii oluline end ise ära majandada.

Täna mõeldes "kaine" peaga saan aru, et neid eneseületusi pole vaja. Ei muutu ma kuidagi rikkamaks. Isegi Eesti naiste rekordiomanikuks 24h jooksus saades ei olnud mingisugust diplomit või eraldi karikat/medalit. Kujutasin naiivselt ikka ette, et sellised suured eneseületused ja väiksed edasiliikumised toovad peale tublide ja kirjaliku tunnustuse midagi edasiviivat. Paraku tekkis just rohkem inimesi, kes püüdsid mind justkui ära kasutada reklaamvahendina ja pigem voolab aega, energiat ja raha välja kui sisse tuleb. Kaua sa vaene inimene jõuad miinusesse elada ja anda, anda ja heaga vastutulelik olla. Oma tass on tühi. Tuleb küsida aga kuidas MINUL läheb?

Rõuge vaatetorn Pesapuu ja eile sai ka vesioinaga tutvutud.

neljapäev, 1. veebruar 2018

Mõned mõtted ja suur küsimus lugejatele

Avastasin, et mulle ei meeldi üldse seeriatena harjutusi üksi teha. Kui kambaga, näiteks ühistrennis, siis on see vahepealne passimisaeg okei, kuid kodus ma ei fänna seda väga, sest lihtsalt trennituju kaob ära (kohe uus harjutus peale, muidu on igav). Täna õhtul vist isegi lähen jooksma, aga ma veel mõtlen kas on tuju või pigem tõstan hantleid, rullin ja venitan linte.

Saan tänu õele ja emale mõned päevad vaba aega, lihtsalt üksi kodus olla ja rahu ning vaikust nautida. Üldse endale ka tähelepanu pöörata, mis on ülioluline, et lained väga üle pea ei kerkiks. Hommikul tegin kõhulihastele hommikused harjutused - päev 18, väga ei usu, et päev 30 ja silmipimestav lihas välja on tulnud, kuid kui hästi otsida ja kombata, siis midagi nagu looks. Kõht on üldse kõige hullem koht, sest aegade jooksul on sinna kõik hea ja parem oma jälje jätnud. Esimene mis "pekki läks" ja ilmselt ka viimane kust rasv kaob. Ülimadalat rasvaprotsenti ma taga ei hakka ajama, sest sellega kaasnevad igasugused ebameeldivused. Alustades jäsemete külmumisest ja lõpetades sellega, et naise keha ei toimi nii nagu tervele organismile vajalik.

Autokoolis on 12 sõidutundi kirjas, seega olen ületanud oma kunagise viie tunni piiri - milline eneseületus. Enam ei pilligi end näost punaseks enne tunde, vaid lähen pisikese ärevusega, mis on hea. Selline tunne, et oleks vähemalt 100 tundi vaja, et kõik täiesti selgeks saaks - ikka ideaalseks. Näiteks ise sõites näib 90 juba päris hirmus kiirus, peab ju veel märke jõudma jälgida ja samas mitte teisi tagant tulijaid takistada. Üldse 21 sõidutunniga selgeks saada kogu see mõttetöö ja jälgimine ja kontroll näib võimatu missioonina. Igatahes püüan vaikselt areneda ja kui vaja siis palju lisatunde juurde võtta. Rahalise poole pealt see mõte ei meeldi, kuid tuleviku mõistes tuleb ainult kasuks. Kindlustundega eksamile mitte ehkupeale.

Mul on üks veebruarikuu küsimus:"Kas registreerida end kontorimaratonile või mitte?"
Mida Sina teeksid minu nahas kui võtad arvesse järgmisi mõtisklusi..
  • Jooksutrenni pole teinud.
  • Jalad (varbaküüned) on kehvas seisukorras.
  • Liikuda tahaks.
  • Poodiumikoht pole oluline.
  • On Tartus ja 24 on ju vaba.
  • Treppe on palju.
  • Igal kuul üks maraton seni kuni ei suuda end jooksutrennilainele viia- lihtsalt oma lõbuks, sest ma lihtsalt jõuan järjest enam taipamisele, et ei tapa distants vaid kiirus.
  • Olla või mitte olla. 
Mulle meeldib süüa teha - nii kaua püüdsin seda endas alla suruda, sest mul ju ei ole peret, kellele enda oskusi näidata või kes suudaksin hinnata minu "tervislikke ja maalähedasi katsetusi". Pole vist midagi, mis suudaks mu nii rahulikuks ja asjalikuks muuta kui lihtsalt midagi lihtsat ent maitsvat õhtusöögina tütrele ja iseendale valmistada. Sageli söön vaid ise, sest lasteaias ja külas tundub ikka talle kõik palju parem kui kodus.. kuid enam ei muuda ka see midagi, sest tegevus hoiab mõistuse selge. Söömine on ainuke töö, mis toidab.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Jooksja, kes ei jookse..

On ikka veider küll, aga mis parata. Teen asju, mille jaoks aega leian. Millegipärast tundub elus nii palju muud huvitavat, milles ma kõige kehvem ka pole, seega minu jooksud jäävad vaid võistlustele või selleks puhuks kui peaks mingi eriline tõmme tekkima ja hoiuvõimalus avanema. Kas selline ongi see inimesena kasvamine? Maailm nagu viskaks oma punase vaiba ja proovi nüüd varbaga katsuda ja õppida seda teistsugust rada käima. Mitte selline mustvalge nagu mulle tavaks saanud, aga värve viskab kuskilt kui mitte mõelda "ma pean jooksma, et kuhugi jõuda".

Bussi asemel kasutan tööle minekuks jalgu ja see mõjub päris hästi. Ma ei pea esimese asjana hommikul nägema mossis inimesi, ega tundma ebameeldivaid lõhnu. Lihtsalt jalutan ja mõtlen "värskes linnaõhus" oma mõtteid. Tagasi koju samuti ja nii 6-8 km saab päevas läbitud. Kohe peale ärkamist on endiselt kõhulihased ja kätekõverdused teemaks ja kui hommikul kohe ei jõua, siis vähemalt enne uut päeva peavad tehtud olema..nii umbes 15 minutit liigutamist enda heaks. Kui nüüd järjepidev olla, siis ilmselt ka mingisugune kehamuutus toimub, aga seda hästi tasa ja targu.

Eile õnnestus isegi 50 minutit trenni teha, mis on väga suur asi Grete kõrvalt. Käisime nädalavahetusel rongiga sõitmas ja maaõhku hingamas ning mänguasjadega oli saabudes taas huvitav tegeleda. Rutiinist välja tuleb vahel ikka saada, et mõlemal oleks hetkeline rahu ja oma aja tunne hinges. Seega saingi oma linte venitada ja hantleid tõsta ning rullil veereda, põlvetõsteid ja kohal jooksu ja harki-kokku hüppeid ka hulgaliselt.

Mingisuguseid ".... aastaks pean seda tegema või see olema" mõtisklusi ka pole enam viimasel ajal pähe tulnud. Muidu ikka pidasin palju plaani..isegi oma toa seinal olid nooled ja koolid, aga minu plaanidega oli alati nii, et kõik läks unistustele vastupidiselt. Lõpetasin isegi unistamise mingil perioodil ja siis jälle leidsin mingi loova inimese endas. Nüüd lihtsalt kulgen, täiesti sihita, täiesti vabana ega oota rohesilmselt, et keegi mind päästaks, sest ma saan ise nii paljude asjadega hakkama, et enda silmis hakkab juba maailmameistritiitel paistma. Mitte keegi ei pea mind tunnustama, et rahul võiksin olla. Hakkan taas saama aru kui väärtuslik olen.

Söögitegemine hakkab taas meeldima. Ei pea kiirustama
Vaibategu hakkas edenema. Täitsa tore vaip sai valmis mitme peale. Umbes meetri jagu selles minu pusimist.

Minu nädalavahetust- lõõgastav, täis naeru, lusti. Rongis oli tore kontrolör, kes Gretele ja tema mõmmile piletid joonistas. Üldse sellised lustakaid ja kõigile naeratuse näole manavaid töötajaid võiks rohkem olla, oli au ühte neist kohata.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Kuidas ma eile naiste kickpoksi akadeemias käisin?

Tegelikult mul on hästi palju huvisid, sest mul on  võhma, mida saaks rakendada erinevatel spordialadel. Usun, et ma oleksin päris hea vastupidavust nõudvatel aladel. Kiirusega on nagu on, aga kui püüdlik olla ja õppida tahta nagu mina seda soovin, siis saab tehnikaga ka pika peale alistada vastaseid.

Kus see akadeemia asub?

Tartus, Kaunase puiestee 68. Eraldi sissekäik sildi all - mugav. Mina muidugi suutsin majale pool ringi peale teha ja ikkagi enne kokkulepitud aega kohal olla. Need on need kiired jalad ja uimane mõtlemine.


Mida sealt saab?

Kickpoksist algteadmised, enesekaitsest nii mõndagi ja korraliku tehnika ja hunnikuga stressimaandust. Mida rohkem käia, seda rohkem ka arened - lihtne!

Kõik olulise info leiab: SIIT! 
Facebookis tasub ka sõber olla, siis ei maga häid pakkumisi maha: SIIN! 

Mulle jäigi tuttava jagatud plakat silma ja mõtlesin, et hea oleks õppida midagi uut. Ülakeha on nagunii võrreldes alakehaga selline nõrgemat sorti, seega teeks natuke järeleaitamist. Kätekõverduste ja kõhulihastega hommikuti ka püüan end toetada. Üldse võiks tugev, enesekindel ja osav naine minust saada, kohati nagu juba looks, aga alati saab paremini. Seega kirjutasingi Facebooki sõnumitesse ja leppisin sobiva kuupäeva ja kellaaja kokku.

Tahtsin esialgu minna ühistrenni, kuid kellaajad ei sobinud. Panin end kirja eratreeningusse, et saada treeneriga koostöös aimu sellest alast ja tehnikat veidi õppida. Lootsin täiesti oma aega saada, kuid õde tegi üllatuse ja sõitis maale, seega tuli töölt tunnike varem lahkuda (õnneks kaastöötaja on terve ja endal on ületunde) ja lasteaeda kepselda ning hiljem juba 20.00 jõuda trenni koos lapsega, sest kuhu mul teda ikka jätta oleks. Võttis oma kaisukaru ja minnihiire kaasa ja oligi minek. Esialgu istusime valele bussile ja väsimus andis tunda. Aga olen õnneks karastunud ja varun aega kui kuhugi on minek. Paar peatust sõitu ja olime õiges kohas.

Treener oli viisakas ja juhatas riietusruumi. Oli käimas ka trenn ja naised said enne treeneri puhkusele minekut päris hea koormuse. Isegi kõrvalt vaadates tundus äge! Naisi oli igasuguses vormis ja keegi midagi kartma ei pea, sõbralik ja muhe seltskond.

Alustasime poksisidemete sidumisest. Eks tahab veel harjutamist, aga südame poolt ring ümber sõrme ja randmelt ja uuesti...noh, midagi jäi igatahes meelde. Grete tahtis vahepeal tähelepanu ja tuli poksiringis olla ettevaatlik, et mitte talle peale astuda. Õnneks leidis temagi tegevust peagi ja sain treeneriga harjutada liikumist ja otse ning kõrvalt lööke. Olid raundid ja vahel väiksed pausid. Pulss oli maksimaalselt 178 lööki minutis, kindlasti oleks saanud kõrgemale kui poleks seda väsimust ja maratonist taastumist. 

Sattusin hoogu isegi ja sõna aeg! peale ei reageerinud - hasart tekkis. Igatahes soovitan proovida ja miks mitte jäädagi end vormima. Lõbus on, silm särab ja keha areneb - mida veel tahta! 

 Täitsa ootan homset päeva, sest täna nagu midagi eriti tunda ei anna. Mingisugune treenitus ikkagi veel on alles või tänane on petlik. Pilte ei teinud, aga higi sai valatud ja uusi teadmisi kohe hulga. 

Kas ma ka edaspidi hakkan käima?
Kõik oleneb, kas saan õe/ema lapsehoidu rakendada ja kui autokooliga korras, siis miks mitte hoopis sinna panustada, sest trenn on korralik. Juba ruumi astudes on tunda, et seal tehakse kõvasti trenni. 

Tore oli ka see, et treeneriga tekkis väga ruttu klapp ja kõik vead said korrigeeritud. Eks vahel ikka unustasin kätt kaitsesse viia või küünarnukk läks liiga üles või jäi alla, aga need kõik saaks ajaga selgeks harjutatud. 

Jõudsin Gretega 22 ajal koju ja lõpuks sai ta oma õuna, mida juba lõpuosas nõudma hakkas. Siis saime juba unne jääda ja sain taas tunda seda mõnusat väsimust treeningust. 

Mina tänan! 
Kodus, enne trenni vormikontroll. Koduselt saab ka vormi, põhitöö ikkagi tuleks köögis teha.
Kui oled käinud, siis jaga muljeid! Kuidas meeldis, kui kaugele oled arenenud ja mida olulist enda kohta õppinud? 

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Karmen! Kus su eesmärgid kadusid?

Need on täiesti alles. Ausalt! Lihtsalt tuleb oodata kannatlikult ja tegeleda asjadega, millega on võimalik. Ei mäleta millal viimati kapid korras olid või toit ise valmistades nii maitsev või laps nii kenasti korraldustele alluv kui praegu.

Ma võtan aega ja kohe palju, et saada elementaarne korda. Tagantjärele on kõik targad, et sellest oleks võinud ju alustada, aga inimene teeb ikka nii nagu heaks arvab. Ega ei kahetse ka, sest eneseületusi oli ja uusi tuttavaid ja palju toetajaid võhivõõraste seas.

Mõnus oli tunda Tondiraba jäähallis joostes seda tunnet, et olen kõikvõimas. Tegelikult lihtne jalg jala ette kulgemine aga tempo saab alati vastavalt tujule valida. Alguses saab tunnike isu täis joosta ja ülejäänud aja jooksul saab mõelda üht ja teist. Vähemalt negatiivsusest sain võluväel lahti sel jooksul.. eesmärk lihtsalt lõpetada. Muidu tavaliselt ikka tuleb see ving ja hala periood ka.

Ma ei jookse enam trenni mõistes, sest ma ei taha liigseid pingeid. Mõtlen, et äkki veebruaris jooksen veel ühe maratoni...mu mälu on ikka väga lühike või siis kuigi palju olen taastunud. Veel mõtisklen sellel teemal, aga miks ka mitte lihtsalt kulgeda eesmärgitult seni kuni lahendusi näen.

-200g kergem ja mõistus helgem.  Keha koostis järjest muutub, aeglaselt aga siiski.

Kuidas ma mõtlesin paar nädalat tagasi?
-Meest ei ole.
-Oma päris kodu ei ole.
-Piisavalt raha, et peale lasteaia veel hoiuteenuse eest õhtuti maksta ka ei ole.
-Puhkepäevi nädalavahetusel ka ei ole nagu normaalsel töötajal.. vähemalt 2.
-Eesmärke täita ei saa, sest vastasel korral olen rongaema.
-Meelelahutus peaaegu puudub.
-Rutiin tapab lasteaeda-tööle-koju-magama.
- Sõpradega suhelda ka ei jaksa, sest neil on alati kõik korras.
-Lihtsalt ebaõnn ja ebaõiglus!

Kuidas ma täna suhtun?

  • Ma saan üksi üürikas elada ja remontida nii palju kui tuju tuleb. Elada roosamannas kui tahan ja mitte keegi ei heida mitte midagi ette.
  • Ma elan vanemateta ja mul on Gretega oma pisike pesa, kus koos areneda.
  • Mul on õde, kes vaatamata mu nõuetele ja reeglitele on alati toeks lasteaiast Grete toomisega.
  • Mida rohkem ma tööl olen, seda suurem palk ju tuleb.
  • Maratonil käidud ja meelelahutuse taga linnuke.
  • Autokoolis saab veidi areneda ja uusi oskusi. Ma liigun, mitte seisa kohal ega ole rahul oma keskhariduse ja "emme ajuga". Siit edasi saab vaid järjest arenema hakata.
  • Mul on vaja endaga sõbraks saada enne kui suudan teistele midagi pakkuda. Olen endiselt teel. Vahel on tunne, et ongi kõik korras, aga päevad pole vennad ja emotsioonid hüppavad vahel üle pea.
  • See on siiski vaid minu elu, mitte naabrinaise või ideaalset pereelu mängivate paarikeste heietamine. Lihtne on jätta muljet, et kõik on lill. Seega püüan anda edasi kõiki pooli oma teel...liikumisel.

Meenutan hetki, mil tundsin end tõeliselt hästi.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Tondiraba maratonist taastumine

Taastumine... ega seda aega väga ei olnud, sest tuli bussiga samal päeval koju jõuda ja lapsele lasteaiaks riided valmis panna ja endale uue nädala plaan välja mõelda. Lisaks villid tühjaks lasta ja ohtralt vahurullil aeleda, et taastumine kiire oleks. Õhtusöögist ja hügieenitoimingutest rääkimata. Linnaliinibussile kõndides veidi kiirema sammuga hakkas süda valutama ja peatusin ning hiljem kõndisin veel rahulikumalt - pole nalja sellise asjaga.

Lasteaeda liikusime 22.01 hommikul teokiirusel ja "Emme, jookse siis!" hüüud said vaid veidi valulikke grimasse minu poolt. Mõttes iga samm one, two, one, two ja kuna kõik teised jalanõud olid imekombel väiksed (varbad paistes!), siis tuli talvesaapad jalga tõmmata ja valuaistingud üle hingata. Reied on nagunii pakud. Kehatemperatuur tundus ka kummaliselt kõrge ja põsed õhetasid. Eks treenimata maraton on selline riskivärk. Öösel ka väga ei maganud, oli mugava asendi otsimine ja hommikusöögist unistamine.
Kirsiks tordil on veel see aeglane mõtlemine, hea, et ultrat ei jooksnud..olukord võiks palju hullem olla, aga siiski veidi on see maratoniaju hajameelne. Olin hästi targasti E-K pannud endale veel autosõidutunnid, ega väga ei vabanda välja kui esimese käigu asemel kolmas sisse läheb ja auto sureb välja..või tagurdades üldse ei õnnestunud see asi.

Täna oli juba olukord parem, kuid siiski olen veel natuke mõttega mujal ja selline lihas+üldine väsimus õpinguid ei soosi. Loodetavasti homme on kõik veel paremini, vähemalt autosõit hakkab juba meeldima isegi. Selle kuu esimesed kaks vaba päeva järjest tulevad laupäeval ja pühapäeval...oi kuidas ma juba ootan. Üksikuid puhkepäevi on juhtunud, kuid siis on ka alati kas sünnipäev, maraton või autokool olnud kohta täitmas. Tahaks kohe olla ja mitte midagi teha...või no lihtsalt trenni teha.

Endiselt kasvatan oma järjepidevust kui igal hommikul saan hakkama 100 kätekõverdusega ja nüüdseks juba üheksandat päeva kasutan kõhulihaste app-i, et nõrku lihaseid piinata. Õhtuti on juba kirjutama õppimine, tähed, numbrid ja mängutuba või kui eriti energiat peaks tulema siis kelgutamine ja mänguväljakud.

Ööl vastu tänast valutasid varbad ja hommikul said taas villid tühjendatud. Liikumine on vaevaline ja kohati tundub, et selline vanuriasend on kehal...ülakeha jõuab enne kohale kui alakeha, aga ei miskit uut. Lihtne lihasvaev ja villivalu pärast pingutust. Pulsi järgi ikka oli paras eneseületus tunnike punases jooksu ja siis mõistlikumaks tõmmatud ja keskmiseks pulsiks tuli 163 lööki minutis, maksimaalseks 183 lööki minutis.

Jooksutrenne teen kui saan, lihtsam on mõelda, et kevadel, sest praegu ei tahaks jälle pingeid üles kruttida. Küll Grete kasvab ja siis on tulevikus aega trenni ka teha, seni püüan hoida pisikest hommikust rutiini ja toitumisega kehapilti ravida.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

4.TONDIRABA SISEMARATON

Toimus täna, 21.jaanuaril 2018.a. 
Start kõlas kell 10.00 Tondiraba Jäähallis. Stamina Spordiklubi poolt korraldatav sisemaraton pakkus maratoonaritele ainulaadse võimaluse joosta talvel maraton lühikeses ehk suvises jooksuriietuses. Klassikaline maraton 42,195 km joosti Tondiraba Jäähalli siseovaalil, millel pikkust 252,67m ehk kokku läbiti ringi 167 korda! Oli võimalus ka 6h joosta, aga minu ultrad on kuskil tulevikus.

Ärkasin 4:00, tegin 100 kätekõverdusi, oma 7min kõhulihaseid, kiirpesu ja 2 võileiba ja olin Tartu-Tallinn-Tartu grupis saanud mugavalt autole, mis startis 5:30. Tallinnasse jõudes istusin veidi bussijaamas ja otsustasin Uberit katsetada, marimell2017 sooduskood ka vastavasse lahtrisse ja jõudsin 0€ga Tondiraba jäähalli. Stardimaterjalid käes võisin riided vahetada ja oma starti ootama jääda.
Ajasime jooksusõpradega juttu ja ühel plaan uhkem kui teisel. Mina olin plaanitu- jooksutrenni pole teinud, mis sa ikka tahad endast saada. Eesmärk mitte katkestada ja see sai täidetud! Haanja haav natuke kasvas rohkem kokku, mis on positiivne.

Anti start ja vaatasin, et esikolmiku(naiste) tempo sobib. Vedada ise ei tahtnud, kuid vahel pidi. Selge oli see, et ega väga kaua vastu ei pea, kõht aeg-ajalt valutas ja peale WC-s käiku ei saanud aru mitmes olen või mitu ringi nüüd teised sisse tegid. Lasin tempo endale mugavaks ja püüdsin rõõmsaid mõtteid mõelda. Eesmärk lõpetada ja tunda rahulolu. Hingata sain vabalt  ja ultramehed kiitsid lisaks mõni naine, üllatusena üks välisriigi mees soovis inglise keeles edu ja ütles, et olen väga ilus. Komplimente on alati tore saada! Juhul kui täna koju oleksin jäänud teki alla musti mõtteid mõtlema poleks sellist laengut saanud. Aitäh mulle, et end kokku suutsin võtta ja vastu pean üksi tööl, kodus 4aastasega - sain rahva sekka.

Kuidas siis läks? Jätsin 2 geeli neljast tarbimata ja vabandused, et unustasin maha vedelema.. pea peale jooksu on veidi uimasem kui muidu, emotsioone on see-eest palju. Tarbisin 2 geeli, pihuga rosinaid, koguseliselt üks banaan, spordijoogi lonks esimesel teadmatul korral, mitmeid topse vett, 2 topsi Coca-Colat, mulle tavaliselt ei sobi ja kartsin, et nüüd tuleb WC-s istuda tunde, kuid tegi hoopis erksamaks ja tagasilööke polnud. Tempo võrreldes algusega kukkus kõvasti ja seda kommenteeriti ka, kuid mul oli ikka ükskõik, sest mulle nii sobis, et ma ei võidelnud nina veriseks ja silm uduseks koha eest. Las tänase päeva parimad võidavad.

Ville sain ja küüned ka ähvardavad pealt jälle tulla. Minu jooksuaasta jääb ka seetõttu nigel, et sooviksin lasta neil õnnetutel taastuda. Suur verivill oli jalal..hea, et ma rajal ei näinud seda. 2 villi lõhkesid jooksu ajal aga see tunne on talutav ja annab "läbi raskuste lõpuni" emotsiooni. Ei ole endiselt nii jõukas, et osta pidevalt uusi jalatseid. On enda lemmikud tekkinud ja neid kannan ribadeni.
Aeg 3:57:21, mis on suurepärane...treenimata alla 4h joosta. Poodium olekski liig olnud, sinna peavad ikka tegijad astuma! Olen õnnelik ja tunnustan ka teisi nii esikolmikuid kui viimast osalejat...ära tegime!

Kui higi ja vaev maha pestud siis vestlesime veel jooksuringkonnaga ja Lauri oli lahkelt nõus mu bussijaamani sõidutama. Aitäh veelkord! 

Nüüd loksun juba bussis ja keefir joodud, kohuke söödud, vesi ka alla kulistatud ning tahaks koju magama. Homme autosõit ja tööpäev.

NB! Ärge treenimata (jooksutrennita) maratonile kohe minge, mul ultrarasv aitas ilmselt. 

Naiste neljas koht (teise koha naine jooksis 6h jooksu), üldarvestuses 35!

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Kuidas ma end nädala lõpuks kokku võtsin?

Esmaspäeval oli eratreening.ee ühistrenn. Sain kenasti käidud ja natuke pingeid maha.

Teisipäeval "kaklesin" lapsega ja elu tundus nutune. 15 minutit trenni ja 75 kcal kulutatud..plaanis oli tunnike, aga mis seal ikka. Hull jooksublogi kui jooksmas käia ei saa. Üldse, mis liikumisblogi - rutiin rutiini otsa.

Kolmapäeval loobusin kõigest, mõtlesin, et mis seal ikka. Ega keegi ei kaota sellest kui ma ei tee enda uusi rekordeid ega võistle. Treenin siis kui laps on juba iseseisev ja joosta saab siis kui olen puhanud ja inimene/sed hoidmas, keda usaldan lapsega. Tööl kaastöötaja kiire haigestumine ja minu vaba nädalavahetus ohus - ei tekita just häid emotsioone..lõpuks oleks olnud 2 vaba päeva järjest, aga mis seal ikka.

Neljapäeval taas õnnestus 15 minutit trenni teha. Kükid Gretega, natuke 3 kg hantlitega "vehkida". Kummilintidega tõmbeid.

Täna suutsin kell 6 ärgata - Lõpuks! Viimaks! Aplaus! Ma ausalt ei suutnud enne tänast end liigutada, täiesti halvatult tundsin end voodi ja padja külge aheldatuna. Nägin, et kell liigub aga keha ei liikunud. Peale seda tekkis veel enam jõuetus ja viha, et ma peaksin ju tegema aga ma ei tee, ma ei suuda, ma ei jaksa, mu keha on nõrk ja lodev ka veel.

Eelnevatel nädalapäevadel mõtlesin plaani, et kui õhtused trennid nii valulikult kulgevad, et püüaks siis ärgata tunnike enne lapse äratust. Ärkas ta küll poole trenni ajal üles, kuid tudune ega nõudnud veel aktiivset tähelepanu, lihtsalt uudistas ja rääkis oma peas mõeldud unenägudest ja tegi oma keharaskusega paar harjutust kaasa. 45 minutit trennikest. Viimaks oli saabunud ka päev mil sain oma valge vanni ära katsetada. Pesin seebiga vanni üle ja võtsin ühe kuuma dušši. Mind ei häirinud peale trenni ja pesu enam miski, mul oleks nagu silmad avanenud.

Laupäeva veedan suure tõenäosusega tööl ja minu plaanid jäid ära, millest on väga kahju. Oleks saanud päevaks rutiinist välja. Aga pühapäeval...ma ei tea kus see Tondiraba asub (aga küll kuidagi kohale jõuan) ja esimene emotsioon oli, et ma ei lähegi kui kõik ideed sassi löödi, aga maratonile ma jõuan, sest ma olen oma aega väärt. Eesmärk lihtsalt lõpetada, mistahes ajaga kulgeda.

Ma ei pruugi küll suuri tulemusi teha, kuid võistelda võib ju igaüks. Ma ei tohiks loobuda enda maratonist kui see mu hingele midagi pakub. Ma teen nii palju tööd kui vaja, et toita end ja last. Liigun oma tempos edasi. Kui ma tunnen, et ma ei soovi suhelda, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui ma tahan siis ma blogin kui ei taha, siis ei tee seda. Otsustusvõime ja oskus end hinnata tuli justkui tagasi. Ei taha küll ära sõnuda, aga täna küll ma ei nuta. Sain isegi ülemuselt kiita, et olen tubli. Ma tean tegelikult, et olen päris hästi oma olude kohta majandanud, aga idealist tahaks kiiremini, kaugemale ja kõike korraga.

  • Üle kolme nädala olen teinud igal hommikul 100 kätekõverdust. Sageli kõik põlvedel, aga vahel ikka 10-20 sirgetel jalgadel ka. 20,30,20, 30 on kõige mugavam järjestus, mõnikord tuju 50, 20, 20, 10.
  • Esimaspäeval alustasin app-i abil kõhulihaste treenimist. Täna oli päev 5.
  • Igal hommikul või kui hommikul ei jõua siis õhtul rullin end vahurullil minuti või paar.
  • Uned on paremad kui kuu tagasi. Loon režiimi 20:30 voodisse ja hilemalt 21 laps magama, siis jääb mul oma ajaks täpselt tunnike. Varem olime teineteise võidu 23ni vähemalt üleval ja mõlemad väsinud ja jonnised.
  • Söön valdavalt tervislikult va erijuhud kui armas sõber tööle külla juhtub friikartulipraega või siis vanaema sünnipäeval kringlitükid.
  • Ma saan hakkama, küll vaikselt ja oma praeguse elu tempos, aga parem ikka kui täiesti loobuda ja emotsioonidest suureks end süüa.
  • Hommik on enda luua ja päev ning õhtu järgneb iseenesest positiivselt. Vara üles, vara voodi...
Selg ja kõht ja eriti nõrk rinnalihas arenema. Kevadeks võiks asja saada.