kolmapäev, 1. august 2018

Kui on liiga palav, et magada

Kuidas stress, õhtused liigsöömised ja tubane eluviis vormi laastavad, enesehinnangut alandavad ja jõuetuks muudavad?

Mina tundsin esialgu, et ma pole piisav. Ei jõua lapsele töölt lasteaeda õigel kellaajal järgi. Tuli pidevalt õde paluda, ent alati ei saanud ka tema koolikohustuse tõttu päästeingel olla. Seega tuli mul töölt varem lahkuda-õnneks oli tööandja mõistev, kuid endal oli siiski kehv tunne. Tööl tundsin end järjest ebapädevamana ja kui kaastöötajad lahkusid tundsin veel enam end üksi..nii tööl, kodus, jooksurajal. See mõte hakkas söövitama ja lähedased väitsid, et tuleb puhata/keskkonda vahetada ning küll paremaks läheb. Otsustasin loobuda jooksmisest, sest hoidjata ei saa neljaaastast koju veel jätta, eriti kui jooksuteemal vesteldes tulevad laused"tema tahab kaasa või nutab kodus üksi". Mis seal ikka, püüdsin parem lapsevanem olla, aga jätsin end unarusse. Olin tänulik kui õde sai autokooli sõidutundide ajal olemas olla.

Mingil perioodil toimus kuidagi palju toredat mu ümber ja lootus oli uutest asjadest kinni haarata ja proovida, kuid viimaks tuli valida paar olulisemat, et mitte täiesti hulluks minna.

Nüüd kui on olnud suvi täis vabadust liikuda ja saavutada pole endiselt seda hoogu.  Vähemalt suhted on lähedastega korda saanud ja lootus, et septembris ka pisikesed trenniajad leian on täiesti olemas. Tuleb kodust välja saada, et korraks pea olmemuredest tühjaks raputada. Vana ja "hea" tööle, koju pessu, kõht silmini täis ja magama rutiin tuli tagasi. Hommikuti isu ei olnud. Kõik jama, millest olin juba loobunud ja arvasin, et enam lõksu ei lange tuli hoobilt tagasi. Miks? Nii tundus lihtsam oma tunnete ja tegevusetusega toime tulla. Stressisöödikutele- ei, see endiselt ei aita. Homme hakkan tubliks ja siis esmaspäeval ja nii edasi vana plaat hakkas peas mängima. Kõige keerulisem ongi ennast mitte süüdistada ning selle asemel pisitasa liigutama hakata.

Hästi lihtne oleks blogi sulgeda ja kirjutada, et "läksin paksuks ja kunagi enam ei jookse", aga tuleb tagasi tulla ja end taas hästi tundma panna. Esialgu abistavad rühmatreeningud Fitlife klubis ja mõned rahvaspordiüritused. Need jahutavad jäätisekilod tuleb ju tasa teha.
Hommikul peale esimest 24h jooksu-just nii rahulolev peaksin igapäevaselt olema.

Mõtlesin ka maratonikogujate peale, et kui esialgu tundusid hullukesed, siis nüüd vaatan, et seltskonna, lihtsalt liikumise ja läbimismõttega on see jooksuteekond palju lõbusam. Aeg ja kindlad numbrid ning kehv vorm pole üldse head sõbrad. Seega Sillamäe ultra saab tore olema. Ei mingit 5:30min/km, vaid katsetus kui kaua jõuan järjest joosta täitsa rahulikult.

2 kommentaari:

  1. Mul on väga hea meel, et rajal ees mõni tuttav nägu ka Sillamäel olemas. Tempo on meil ilmselgelt väga erinev, aga kui me mõlemad juba väsinud ja enam joosta ei jaksa, siis võiks paar ringi koos kõndida (või siis roomata :D :D)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on mitmeid tuttavaid õnneks, aga rajal tekib osalejatest üks tore ja toetav pere, seega üksindust karta ei tasu. Kõndimine on igati okei. :)

      Kustuta