neljapäev, 21. juuni 2018

Eile sain teada vereproovide vastused ja õnneks on kõik korras. Tuleb veel ultrahelis oma kaelaga käia ja ongi kontrollid sooritatud. Üks kena ja suvine õhtu jooksutiiruga oli nii ilus. Õde sõitis rattaga kõrval ja suutsin igat sammu nautida. Koos oli hoopis kergem. Tütar tuli lisaraskuseks venituse ajaks ja oligi süda täis rõõmu.

Püüdsin seda tunnet hoida ja järgmistesse päevadesse motivatsioonituhinat kanda aga reaalsuses see ei õnnestunud. Tuleb üksi linnas hakkama saada, aga minu tugevus osutus nõrkuseks. Kohati on väga keeruline end ära tunda ja süüdistused on enda suunal kerged tulema. Poole aastaga peaks juba parem hakkama, mis pole minu jaoks väga lohutav aga väike lootuskiir asjatundjalt.

Positiivse külje pealt vaadates on nutiaeg vähenenud oluliselt. Palju rohkem on venna/õe ja emaga telefonikõnesid. Tööl on palju liikumist ja positiivsed inimesed.

Autokooliga on nii, et lähen kooli teooriaeksamit katsetama. Kõige hullem tunne vist ongi kui ei tea, mida veel ei tea. Pigem kaldun arvama, et kukun läbi, aga saan vähemalt värske kogemuse ja õppida vigadest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar