pühapäev, 29. aprill 2018

Nädal algas täitsa hästi. Natuke jalutamist, hommikuti mõned harjutused äratuseks. Õhtul mänguväljakul väiksed tagaajamismängud- sai jooksu ja naerukilkeid. Ühiselt sai kükke tehtud ja võimlemispallil hüpatud. Nädala lõpus juhtus palliga õnnetus ja tädi hüppamise ajal oli tütar pintsetid kapilt leidnud ning katseks pallile augu torganud.

Reedel oli tore päev..sai nii autokooliks vajalikku tehtud kui päeva lõpus emaga ooperis käidud Carmenit vaatamas. Ei mäleta isegi millal viimati teatrisse juhtusin- ikka rutiinist välja. Eesmärk saada igapäevaselt aktiivsus 100% täis jäi kättesaamatuks-valisin une trenni asemel.

Ma tulen toime, kõik hakkab sujuma ja siis ühtäkki murravad oma muremõtted. Talvel sai endale korratud, et seekord saan ise hakkama, paraku tänaseks on selge, et nii lihtsalt see ka kahjuks ei käi. Vaba nädalavahetus, mil võiks hommikust õhtuni treenida möödus kurvameelselt. Täna tegin 3km jooksutiiru ja taas koju riideid pesema, liiklusseadust lugema.

Alguses olin ikka väga kuri enda peale, aga nüüd mõistan, et parastamine ei aita siin, pigem tuleb asju rahulikult võtta, mitte pidevalt emotsioonidel lasta end matta.

Oleks juba aeg end korralikult liikuma saada. Varsti toimub juba Vägilase jooksu esimene etapp..need jooksud olid möödunud hooajal väga toredad läbimiseks. Sai ilusti lihaseid ka äratatud talveunest kuni järgmise madalseisuni. Võtan kui väljakutset ja õnneks on alternatiive ka olnud raskemates kohtades. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar