neljapäev, 22. märts 2018

Hakka nüüd ometi liikuma!

Tahaks juba hirmsasti kirjutada, et sain endast võitu ja jooksen taas. Vähemalt analüüs käib pidevalt. Täna oli katse kaks, et minna kell 5 jooksma, vähemalt üritada. No ei suutnud end püsti ajada- jälgisin lapse unemustreid ja tundub, et igati mõistlik aeg. Õhtul oleks enda jaoks lihtsam, kuid siis ei valmiks soe söök ja ühist aega jääks napiks. Lisaks olen teinud eeltööd ja arutasime olukordi kui ma ei saa kõrval olla. Näiteks haigusperioodil kiire poeskäik või apteeki minek. Selline lühiajaline kodus mängimine paistis sobivat, ka vanaema juures nähtud Üksinda kodus filmid pakkusid palju põnevust. Ilmselt ma mõtlen pidevalt üle. Muretsen asjade pärast, mida muuta ei saa ega suuda õlgu päris alla lasta. Tahan raputada selle stressi välja ja tunda, et kõik on tegelikult hästi.

Treeniv inimene on ilus, ta suudab näha häid ja lihtsaid asju...soe vesi, toit, koht kus elada ja nimekiri jätkub. Kui aga istuda ja muretseda ning tunda, et ei ole üldse oma eluga sealmaal, kuhu oleksin soovinud teisi valikuid tehes jõuda, siis tekib rammestus.

Mitmeid kordi olen enda peale kurjaks saanud. Plaanid olid nii ilusad, kuid tagasilöögid, ootamatused ja enda negatiivne mõtteviis tekitas tunde, et mina enam ei jõua kõigega toime tulla.

Jooksmisega tuleb ka taasalustada. Mõelda vaid kuhu võiks jõuda kui ei tekiks neid talviseid madalseise- enesega rahuloluni kahtlemata.

Autokool on ka veel poolik ja sõidukogemust tuleb palju hankida...üldse peas on liiga palju muremõtteid ja võimalus endale liikumisvabadus hankida tundub ka hetkel kui koorem, mida kanda. Vähemalt ma tean, et sel korral pooleli ei jäta..kunagise 5 tunni asemel on 17 sõidetud. Kindlasti tuleb palju lisatunde võtta, kuid vähemalt suve lõpuks võiks see etapp juba möödas olla. Plaanisin küll selle kuuga lõpetada, aga linnasõit vajab kogemust ja õpetajaga on kindlasti turvalisem kui juhendaja autoga riskida.

Loodan, et uuel kuul on ka toetus kaastöötaja näol olemas. Lisaks õe praktika saab läbi ja saan tööl olla nii nagu graafik ette näeb. 

Vahepeal oli kolm vaba päeva ja sain linnaelust puhata. Laps küll näitas väsides iseloomu- pori sisse põlvili, kommi, multikaid ja mida iganes veel võiks nõuda, et võimalikult palju tähelepanu saada. Lõpuks suutis ka rahuneda ja vabandada, kuid keeruline periood on käsil. Teistega kui musterlaps, kuid minuga väike saatan.  Kordan mõttes:"Ole rahulik, see on mööduv...ära anna alla!"

Kevade saabudes ei tulnud veel seda energiat. Vähemalt mõte liigub, see on ka juba samm positiivsuse suunas.

Veidi kätekõverdusi ja kükke on taas hommikusse sattunud. Isegi pisike areng oli näha vahepeal, kuid siis tabas uus enesehaletsuse puhang ja kõik või mitte midagi mõtlemine tegi karuteene. Mulle meeldiks pühenduda ja oma asja ajada, aga paraku ei ole kõik nii nagu mina tahan, vaid tuleb kehvadest variantidest see vähem valulik valida.

Vabal päeval saime rongiga sõita. Seda hirmu mul enam ei ole vähemalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar