pühapäev, 27. august 2017

Jooksulainel nädal numbriga 14

12 nädalat Hasso treeningvisiooni jälgides. Kui nüüd sel aastal üks isiklik rekord taas parandatud saaks, siis oleksin juba positiivsemalt meelestatud. Talvel hoian pöidlad/varbad peos, et tugev põhi saaks laotud. Uus aasta võib nii väga värviline tulla.

Esmaspäeval  jooksin 11,12 km ja pulss oli keskmiselt 147 l/min. Võimlemine ja kolm korda 100 m rütmijooksu, lõdvestusjooks ja venitused nagu iga kord.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval minu lõigutrenn. No tegelikult Eratreening.ee trennikaaslastega ühistrenn. Vihma sadas ja kirjutasin suures lootuses, et äkki lükkab edasi selle trenni-õnneks treener pole lilleke ja tuli minna lompi lustima (autocorrect andis kustuma). 5,5 km jooksu, keskmine tempo 4:56 (lubatud oli 5:00) ja kohe otsa 1 km kiirusega 4:30, tuli 4:19 ja olin rahul ning väga õnnelik, uhke ja edumeelne. Raske aga mõnus. Kokku 9,14 km.

Neljapäeval Toomemäel ühistrennis sain ikka aru, et need tõusud pole mulle, samas olen nii jonnakas, et alla ka ei anna. Haanja siit ma tulen - kogemus tuleb kindlasti. Kõnnin üles mägedest ja jooksen alla kui muidu tigutsemine toimub. Seltskond on kindlasti super, sest ultraaaa! Erinevad jooksuharjutused, mäest üles hüplemised, väljaasted ja mäkke jooksud. No see oli päris hull. Olin kindel, et järgmisel päeval ei liigu. Liikusin, kuid ülejärgmine päev andis tunda kogu alakeha - ai tuhar ja sisereied, samas ülikaif arengutunne. Kokku 9 km umbes (kodust trenni ja tagasi jooksuga).

Reedel puhkus.

Laupäeval viimane pikk jooks 19 km "sprindidistants" enne maratoni. Kui lihased tunda poleks andnud oleks ehk paremini kulgenud. Tekkis Mami Kudo samm lõpuks. Tuul oli tugev ja pool distantsi tundsin peavalu. Peapael järgmisel korral pähe! 10 km täitumisel mõtlesin, et ma ei suuda lõigata tuult ja ühtegi selga ka jõuvarude taastamiseks polnud, vandusin mõttes. Kuna ma aga olen nii sihikindel oma maratoni teemal, siis hambad ristis sai läbitud. Korra oli ehmatus kui ühel hetkel möödusin napsutanud noortest meestest ja üks neist hakkas minu kõrval kaasa jooksma. Saatis õhusuudlusi ja muud kui lähenes minu isiklikku ruumi. Tegin 100m kiirenduse ja häiriv objekt jäi selja taha. Olgu tänatud mu lõigutennid. Tegin veel põlvetõsteid ja tempojooksu, venitus taas ja puhkama.

Pühapäeval puhkan.

Suvist pilti ka, et ainult tekst poleks ;)

4 kommentaari:

  1. Otseselt keegi niiviisi ahistanud ei ole, kuid kui ma olin jaanipäeval linnas, siis otsustasin jooksma minna ning ühest aiast mööda joostes kutsusid kolm napsutanud noormeest mind endaga grillima, mille peale neljas noormees teatas: "Kas te ei näe, et ta teeb trenni? Ta ei jaksa ju joosta, kui ta meiega ribi sööma tuleb.". :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud jagamast, võis muige näole tuua küll :D

      Kustuta