teisipäev, 30. mai 2017

Ultraharjumused. Jooksuklubi alla võistlema?

Peale viimast rekordijooksu jäid rajalt mõned vajaduseks kujunenud tegevused sisse, näiteks:
  • Liikudes söömine/joomine - kui tuli plaan tööle/lasteaeda liikuda bussita, siis 90% juhtudel ma sõin. Oli selleks siis banaan, mõni batoon, saiakesed või tahvel šokolaadi. Selline rahustav tunne tekkis närides. Ka ultrarajal hoidis mälumine fookust õiges kohas. Ühest küljest on hea kulutatud energia tagasi süüa, kuid valesid valikuid tehes end hävitav. Esimesel maratonil arvasin, et suhteliselt võimatu on topsi vett jooksu pealt juua, mis siis veel närida midagi - kurku läheb ju. Iga kogemus annab pisikesi nippe, et järgmisel korral end veel rohkem hoida ja stabiilsemalt liikuda.
  • Lühike jooksusamm - aeglased jooksud tunduvad tibusammuga ning mingi mugavustsoon on tekkinud. Palju kiidetud ökonoomsus ilmselt.
  • Lihasvalu puudumine päev või kaks peale koormust. Esialgu häiris ja mõtlesin, et trennid ei toimi enam. Varem andis ikka kuskil midagi tunda, et on liigutatud end. Võtsin nagu head märki arenemisest.
  • Kiirkõnd - paar kuud kõndisin kiirel sammul (ei tohi aega kaotada). Esialgu ise ei saanud arugi, et torman ringi, kuid sain märkuse ja püüdsin ümber õppida. Nüüd õnneks suudan rahulikult ka jalutada ja ümbrust nautida.
  • Ükskõik millisel pakendil nägin sõna "ultra", siis läksid mõtted jooksule ja püüdsin mingit seost leida. Selline mõttemäng.
Ultrajooks on mõnus!
Olen päris pikalt mõelnud, et tahaks ka kuhugi kuuluda. Saaks ikka lahtri "klubi" ka täita kui registreerin end jooksule. On rohkem kui üks jooksuklubi, mis mind heameelega vastu võtaks. Usun, et pingutaks mõnikord rohkem, sest peale enda au on ka klubinimi kaudsel viisil mängus. Usun, et pisike esindajaroll teeks vaid head.

Kui treener Crisil oleks oma isiklik klubi, siis kuuluksin sinna ilmselt. Treenin ju tema koostatud kavade järgi. Praegu on silma jäänud kaks pisemat klubi, mis tekitaksid koduse tunde, nimelt Ultrajooksuklubi Estonian Ultrarunners Team ja Eratreening.ee. Esimesel on tugev seos ultrajooksjatega ja teine on mõnusalt positiivsete ja sõbralike jooksuinimestega klubi, mille ühistrennid on kodule lähedal. Eratreeningu trenni jõuan üliharva oma kavatamise kõrvalt, kuid hoian tegemistel silma peal ja võimalusel lähen ka liigutama, tekitab mõnusa vahelduse muu rabelemise kõrvale. Päris enne esimest ultrajooksu arvasin, et Ultra Neon Runners Clubi oleks maruvahva kuuluda, kuid tänasel päeval ei ole nii aktuaalne kui paar aastat tagasi.

Kel aga kogemusi erinevate klubidega, siis võib julgelt kommentaarides märku anda. Mis plussid ja miinused ning millist ometi valida?

10 kommentaari:

  1. Arvan, et kõik klubid on omaette toredad ja kui kuskile juba kuulud ja nö omaks jopeks saad, siis ära sealt enam naljalt ei tule. Ise olen kokku puutunud TÜASKi, Prorunneri ja Treeningpartneriga. Kellegi kohta ei ühtegi halba sõna.

    Samas, kui Cris on sinu treener, siis Cris ise kuulub ju Prorunneri klubisse. Seega äkki oleks ka sinul loogiline jätk Prorunneri liikmeks saada? :) Liikmemaks on neil vist 20€ aastas. Trenn ise maksab ka mõned eurod, kui sul ei ole tellitud kava; treeningkava tellinutele (uuri, kas see kehtib ka Crisi kava tellivatele jooksjatele?) on trennid tasuta. Trennid toimuvad Tartus enamasti 2 korda nädalas: teisipäeval ja neljapäeval. Asukohad Tähtvere spordipark ja Tamme staadion (kuhu saad kodust nt sörkides minna, kuna enne trenni on vaja nagunii soojendus teha), talviti TÜ spordihoone.

    Prorunnerisse kuulub üle 100 liikme ja nende seas on ka ultraradadel tegutsejaid (Cris kindlasti teab rohkem rääkida). Punt on mõnus ja võistlustel on tihti üleval Prorunneri telk, kuhu saad nt asju jätta, riideid vahetada ja klubikaaslastega kokku saada. Toimuvad ka kevad-, suve- ja sügislaagrid (Eestis ja sellel aastal oli ka üks välislaager).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et klubi suurust karta pole mõtet. See suur hulk liikmeid hajub eri linnade vahele ära ja Tartu punt ei tohiks enam hirmutav kindlasti olla. :) Tegelikult pole ka teised hirmutavad.
      Ja Prorunner on ju ilus nimi. :D

      Kustuta
    2. Kindlasti on see nii, et saavad omadeks ajaga. Kõigil on oma boonused. Tänud sisuka kommentaari eest! Millegipärast populaarsemad klubid (paljude liikmetega) tunduvad hirmutavad(?). Lisaks on mul mingi nimekiiks :D

      Kustuta
    3. Ma parem oma seost nimega ei avalda või rohelise värviga. Muidu igati soovitatud klubi. :D

      Kustuta
  2. Kuna olen ise EUT liige, siis peaks nagu seda promoma, aga kui tahad ühistreeninguid ja laagreid, siis pead midagi muud vaatama. EUT puhul saabki reaalselt ainult asja, millega regades "klubi" lahtrit täita.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea promo! Laagrid väga ei tõmba (rahakulu/puhkuseplaneerimine selle järgi jne). Mõnikord võiks kavavälist trenni mõne seltskonnaga teha, kuid see pole ka määrav klubi valikul. Äkki on veel mõned huvitavad jooksuklubid kuskil, millest veel kuulnud pole...

      Kustuta
  3. Mul on ka selle Prorunneri rohelisega mingi teema :D Et kui peaks klubi valima ja olgugi, et trennid jm on toredad, siis ma vist võistleks ikka enda riietega... Ma arvasin, et ma olen ainuke, kes klubide puhul sellist asja täheldab :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Igati aus klubi, aga kui endal mingi imelik seos tekib, siis ei kutsu. Aitäh anonüümne, nüüd ei tunne end nii imelikuna.

      Kustuta
  4. Olen ka ise vahelduva eduga mõelnud jooksuklubiga liitumise peale, praeguseni olen omal käel pusinud. Samas, veel pole tõsist tõuget mõtte realiseerimiseks saanud. Ju siis pole vajadus veel nii suur. Keegi kutsunud kah pole. Nokk kinni, saba lahti onju. :D Kui valida pelgalt nimest lähtuvalt, siis Täppsportlsed tunduvad sümpaatsed. Eks vaatab-seedib seda asja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et mul on vaja vahel kodust välja saada ja koos klubikaaslastega treenimine on hea võimalus. Küll neid kutseid ka tuleb. :D
      Täppsportlased kõlavad armsalt.

      Kustuta