neljapäev, 12. jaanuar 2017

Juba veidi värvilisem

Eelmine postitus oli nii masendav, et nüüd on kiiremas korras vaja midagi natukenegi normaalsemat kirja panna. Samas oli hea end avada ja kommentaarid motiveerisid end rajale ajama.

Võtsin endale aega ja teen võimalikult rahulikult kõike. Harjutasin end lapsega kell 21 magama jääma ning paari päeva pärast oli juba lihtsam ärgata. Saavutasin mõned kokkulepped jooksude osas (Grete saab hoitud) ja see muudab ka veidi lihtsamaks kõike. Vahel tahaks öelda endale, et "ära mõtle nii palju, viibi hetkes", kuid tahaks ju kohe praegu kõrgemale, kaugemale ja paremini. Kõik võtab aega ja ideaalseid olusid oodates võib kõik vajalik tegemata jääda.

Eile oleks tahtnud panna jooksule nimeks "vastik, vastik, vastik":

  • Tuul oli vastu
  • Külm oli alguses
  • Libe oli
  • Palav hakkas
  • Tundsin end suure lumememmena
  • Olin aeglane
Peale poolt distantsist tekkisid aga hoopis teised tunded/mõtted:
  • Ma liigun
  • Aeglane, kuid järjepidev on parem kui üldse mitte joosta
  • Kevadel on kõik juba hoopis rõõmsam kui ma jätkan võitlemist
  • Nii tore, et on palju teisi jooksjaid ka ilmunud blogima
  • Tundsin, et madalseis hakkab mööduma
  • Ma tean, et olen vastupidav ja küll kiirus/areng paremuse suunas läheb kui tööd teha selle nimel.
Täna tegin oma 14 km jooksu ja tunnen end palju rohkem endana. Vahepeal ongi tunne, et kõik on jamasti, aga enamasti on see mööduv. Vähemalt olen õppimisvõimeline ja nagu juba ammu teada, siis mõõnale järgneb tõus. 

6 kommentaari:

  1. Rõõm lugeda, et sul juba parem on. Mina ka pidevalt tuletan endale meelde, et kevad on tulemas. Päevad lähevad soojemaks ja pikemaks. Saab rohkem väljas liikuda ja stressi maandada. Ainult natukene veel :)

    VastaKustuta
  2. Tunne rõõmu väikestest asjadest ja kõik ongi parem!

    VastaKustuta