kolmapäev, 21. detsember 2016

Loba

Viimane pikem jooks oli 3.detsember ja läbitud sai 18 km. Peale seda olin Grete nohu-köha tõttu hoolduslehel peaaegu kaks nädalat ja liikusin selle aja jooksul paar korda poodi ning arstivisiitidele. Jäin esimestel päevadel magama nii, et pisarad voolasid mööda põski. Tundsin, et ei saagi enam "oma asja ajada". Samas see sunnitud tubane eluviis tegi päris korralikult selgeks, et ma ei saa ega tohi end teiste harrastussportlastega võrrelda. Lugesin ikka, et kes läbis mitu maratoni sellel ajal, kes tegi pikki jookse, kes rügas jõusaalis, kes toitus ideaalselt ja saavutas märkimisväärse vormi. Vaatlesin seda postitustemöllu kõrvalt ja hakkas veidi imelik. Ma ju ei tee nii palju, ma olen nii tavaline. Ma küpsetasin lapsega piparkooke vähemalt kolm korda selle aja jooksul, vaatasime koos raamatuid ja ladusime klotse, pühkisin nohust nina ega pidanud kuhugi kiirustama. Nüüd kui mul oleks võimalik käia ka jooksmas pole aga seda õiget tunnet. Tõsi küll, et paar päeva täitsa oli "tahan joosta tunne"olemas, nimelt reedel ja laupäeval pisikeste jooksude näol. Kuid peale tubast eluviisi on 9 tundi tööl liigutada praegusel pimedal ajal rohkem kui küll. Üritasin isegi kell 4 ärgata ja kell 20 uinuda, kuid see plaan ei edenenud nagu kogemusest õppisin.

Muidugi on praegu hea aeg laduda korralik põhi ja aina paremaks muutuda, kuid mul ei ole millegipärast kiiret enam. Ehk see jõuluaeg ning varahommikused mõtteminutid on aidanud veidi endas selgust leida. Olen mõistnud, et tegelikult on mul ju kõik oluline olemas. Eriti kui jälgida jõuluaegseid heategevussaateid, siis tekib endal tunne, et miks ma ometi virisen nii tühiste asjade pärast. Mul on ema, mul on isegi vanaema ja õde ning vend. Mu lapsel on lasteaiakoht, mul on töökoht, üürikodu, ma tulen ise toime oma igakuiste tulude ja kulude planeerimisega, enamasti oleme terved, ma sain sel aastal oma suure unistuse täide viia heade inimeste abiga. Jah, ma ei saa endale kõiki ilusaid asju lubada, kuid samas asjad ei tekita minus seda erilist sära ja vaimustustunnet. Asjad on asjad. Jalutasin sõbrannaga ja tema vaimustus ühest mööduvast autost, ma ei saa siiani aru mida on masinates nii erilist, et õhinasse sattuda. Eks see kõik näitab kui erinevaid inimesi on olemas.

Kõlab kui tobe uue aasta lubadus, kuid jaanuarist vean end jooksurajale tagasi. Esialgne eesmärk sai ootamatult kiiresti täidetud ja nüüd on vaja uut sihti kuhu poole treenida. Seni aga pean sisemisi võitlusi endaga ja püüan aru saada miks ma mida teen. Ideaalis sooviksin vaba suve ja võtaks söestumiseni päikest, käiks ujumas, metsas, maakodudes ja lihtsalt oleks. Kuid reaalsus koputab ja tuleb tegutseda ning otsustada mida ma päriselt tahan. Mis on selle kõige hind?

Selle kõigega tahan ma öelda, et praegu on hea aeg, et pidada monolooge. Mina sõidan jõuludeks koju ja veedan aega nendega, kes on kõige olulisemad. Ema juba ütles, et küll ma jälle jooksma lähen, kuid arvan, et on õige aeg, et päriselt kohal olla. Hobid jäävad parimal juhul surmani, kuid inimesi tagasi tuua ei saa, seega tuleb väärtustada hetki koos kallitega kuniks neid on.
Viide

2 kommentaari:

  1. Eks ta kipub tõesti tõsi olema, et tänapäeva nn heaoluühiskonnas on inimestel liiga palju nö pseudoprobleeme ning väärtushinnangud-fookus paigast ära, võrreldes nt arengumaadega. Ollakse liigselt asjades kinni. Samas, eks meil Eestiski on palju rasketes oludes elavaid lapsi jne... Mida ma öelda tahan, et ära muretse-kurvasta, et jooksmises sul sisse tulnud pikematsorti paus. Küll varsti taaskord järje peale saad ning nihutad veelgi piire. Ära unusta ka nautimast protsessi ennast! Pere-lähedased on siiski kordades tähtsamad. Paljud mõistavad seda aga kahjuks liiga hilja... Oled tugev naine, kes on eeskujuks paljudele. Soovin sulle kannatlikku meelt, rohkem optimismi-positiivseid mõtteid ja edu. Igal asjal on põhjus, kuigi kohe ei pruugita sellest aru saada. Kõike paremat sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan sisuka kommentaari eest! Võtan kõik head soovid vastu. Sullegi!

      Kustuta