laupäev, 1. oktoober 2016

Tartu Linnamaraton 21,1 km

Minu hommik algas väga unisena. Grete oli vanaema ja tädi külla tulekust nii erutatud, et uni saabus veidi enne keskööd ja unetunnid jäid kesiseks.

Mingit ekstra valmistust jooksuks ei teinud. Spaghetti bologneset ja Vytautas ning kooki ja sefiiri sõin päev varem. Hommikul sõin jällegi pastat, sest isutas ja tunni pärast kahetsesin, sest raske oli kuidagi olla. Õnneks seedimine on suhteliselt kiire ja rajale raskustundega minema ei pidanud. Selline emotsioonitu numbrivõtt, soojendus ja võimlemine. Otsustasin pikas mustas riietuses võistelda. Palav oli alguses starti oodates, aga siis olin siiralt rahul kui vahelduseks vihm tuli ja teised külmetasid silmnähtavalt, kes lühikese riietuse olid valinud. Mul oli paras olla, ainult nägu oli punane ja kuum.

Treeneriga olime kokkuleppinud aja 1:45-1:48, mis oleks kindla uue rekordi mulle toonud poolmaratonis. Võistlen ju iseendaga koguaeg. Esialgu olin veidi ebakindel kui läksin gruppi 1:45, tempo oli alla 5 min/km ja hirm oli poole peal ära vajuda. Õnneks tunne oli endiselt tavapärane ja otsustasin peale 10 km grupis püsimist hakata ise omas tempos kulgema. Tänan tempomeistrit, kes korralikult tempot hoidis seni kuni mul vaja oli. Ühtegi geeli ei tarbinud, jooksin puhtalt veega ja täitsa tehtav oli. Ehk geelidega oleks isegi veel paremini läinud, aga kohe liiga suuri samme ka ei saa teha, vaikselt end parandada tundub turvalisem tee. Jõin igas teeninduspunktis topsikese vett (v.a viimane teeninduspunkt ) ja teine topsike läks pähe jahutuseks kui tundsin, et on vaja.

Minu esimene ametlik poolmaraton toimus 20.august 2015 ja aeg oli 1:54:09
Oma esimesel maratonil 2015 jooksin pool täismaratonist ajaga 1:52:15
Oma teised maratonil 2016 jooksin pool täismaratonist ajaga 1:50:45

Ja nüüd TÄNA pamparapampampaaaa jooksin teise poolmaratoni ajaga 1:42:23
Keskmine kiirus oli 4:54 min/km
Maksimaalne kiirus oli 3:07 min/km
Ajaparandus 8:22 min!

Pulsivööd peale ei pannud, aga usun, et mingit väga hullu punases liikumist ei toimunud. Kasutasin teiste jooksjate tuules liikumist ära, jälgisin vahepeal tempot. Mind motiveeris üks fotograaf enne 16 km silti, et mul on super hea jooksusamm (kaugel sellest, aga nii hea kuulda kui keegi arvab, et hakkab looma juba). Arenguruumi on ja lõppu jõudes mingit hullu emotsiooni ei olnud. Kiiresti sai see jooks läbi ja rekord parandatud nagu plaanis, oligi vaid rahulolu.

Minu üllatuseks olin naiste 9. lõpetaja poolmaratonis. Esikümnes olla on ikka väga imelik, sest nii hea ma ka veel ei ole enda mõistes, suur üritus ju ikkagi. Laske natuke veel õppida, treenida, harjutada, lugeda ja siis võib juba nii häid kohti mu diplomitele lisada.

See suur ja hirmutav tõus, mida ise polnud varem näinud, aga kuulnud olin õudusjutte, polnud sugugi nii hull. Vaikselt üles jooksusammul rühkida ja edasi pikema jooksusammuga joosta. Isegi tõus sai pähe sel korral, olen ikka uhke küll enda üle.



Lõppu lisan 5 põhjust, miks mulle meeldib ultrajooksja olla:

  • Mu võistlused kestavad rohkem kui tund või kaks, saan pühendada enda aega jäägitult hobile
  • Ma saan katsetada enda tegelikke piire
  • Minu trump on vastupidavus mitte kiirus (kiirust tuleb samuti arendada!)
  • See ala on julgetele
  • Aeg ei ole oluline, vaid läbitud vahemaa
Olen alles esimese ultrajooksu teinud ja teine on Prantsusmaal ootamas ja üldse on end ultrajooksjaks nimetamine harjumatu, kuid samas see jooks polegi selline, mida igal nädalavahetusel joosta. Kui 24h jooks saab ka uue ja ilusa rekordiparanduse, siis on see aasta täielikult minu parim spordiaasta. Kõik suurepärane on veel ootamas ees!

2 kommentaari: