kolmapäev, 12. oktoober 2016

Minu tänane päev

Väga huvitav oli lugeda, meie number üks spordiblogija, Margiti tavalisest päevast. Mõtlesin, et panen ka kirja enda tänased tegemised.

Äratus kell 6.00, kuid olen peaaegu alati paar minutit varem juba silmad lahti ja vaatan lakke. Kiirem kui äratuskell. Olgu, täna olin unisem ja vedelesin 10 minutit voodis enne kui süüa-pessu-riidesse jõudsin end panna. Muidu tegutsen automaatselt ja esimene mõte on liikuda külmkapini. Sõin kaks munaga võileiba, võtsin oma Wellness vitamiinid ja jõin vett. Viisin muusika abil end positiivsele lainele ja liikusin 7:20 bussile, et paar peatust tööle sõita. Säästan jalavaeva, sest tööl alati 8 tundi jalgel, lisaks jooks. Eriliseks lemmikuks on saanud lõpp-peatusest tööle jalutades vaadata taevast ja linde, kes rahutult nagu oma kohta otsiks. Selline huvitav rahu valdab. Üritan ka naeratama õppida, esialgu bussist tööukseni ja ehk kunagi jätkub seda rõõmu ka kauemaks. Tööpäev algab 8.00.

Praegu olen sellise taktikaga, et ei aja keha stressi ja võtan vabalt. Ehk isegi liiga vabalt. Sõin oma pauside ja lõuna ajal banaani, ploome, viinamarju, sefiiri (terve paki-normaalne minu puhul), kalafileed ja kartuliputru, jõin vett. Panin kaupa välja, viisin papi ja kile vastavasse kohta, liikusin-liikusin-liikusin. Tegelikult oleks palju pikemalt võimalik kirjeldada, kuid soovitan jälgida, mida saalitöötajad tegelikult poes teevad. Kassiirid saavad tänu-või sõimusõnu kuid enamasti neile, kes kauba ette kannavad ei lausuta sõnagi. Tegelikult oleme tublid töömesilased, kes püüavad tühjad riiulid täita.

Oh seda rõõmu kui 16.30 tööpäev läbi saab ja välisukse juurde juba võib sammuda. Lõpuks ometi näeb päevavalgust ja saab koju minna.

Täna oli minu suureks üllatuseks saabunud koju telekas. Armas vend oli emalt mu lisavõtme küsinud ja toonud ühe vana kuid loodetavasti elujõulise isendi mu põrandale. Nüüd on vaja kappi kuhu peale ta panna ja saan ka veidi AK-d vaadata ja eluga rohkem kursis olla. Hommikul enne tööd sirvin ka Postimehe ja Õhtulehe läbi, mis igal hommikul meil puhkeruumis olemas on.

Lugesin meile, vastasin kirjadele ja tegin ülekandeid. Sõin kartulisalatit ja kurki ning lahtiseid komme ostsin ka koju, sest ma tahan magusat praegu. Ilmselt see magusanälg on märk ärevusest, mida ma tunnistada ei taha. Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid...

Käisin jooksmas 8 km ja tegin 4 seeriat ÜKE-t. No ma surin natukene, sest kätekõverdustele pole ju kaua keskendunud ja ega ma väga ei lootnud ka, et lihtsamaks need harjutused lähevad. Aga tahtejõu ja jonniga ikka tehtud ja lõpus nii hea enesetunne, et see kõik oli seda väärt.


Peale ÜKE-t venitasin ja käisin pesemas. Õhtuks söön jälle ilmselt salatit ja loen huvitavat blogi mida eile avastasin. VIIDENimelt üks naine jooksis ka minule sarnaselt 150km esimesel korral 24h jooksus ning seitse aastat hiljem on ta 240 km jooksnud. Blogi üritan tõlkida ja midagi aru saada, kohati on segane jutt, kuid tulemused näitavad, et on ikka vägev naine.

Päeval lobisesin telefonis veel emaga ja tean, et tütrega on kõik parem juba. Palavik puudub kuid nohu kimbutab endiselt. Vähemalt on rõõmsameelne ja nõudlik nagu varem.

Selline ongi minu üksildane päev. Vahel naudin, teinekord poetan paar pisarat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar