esmaspäev, 26. september 2016

Oh seda elukest! Ida-Virumaa heade jooksude sarja lõpp...

Kogu eelmise nädala hoidsin end ja oma sõrmi tagasi, et mitte kirjutada siia emotsioonipostitust. Nüüd on hormoonid omal kohal ja saan inimese kombel kõigega toime tulla.
Õde katsetas meigikunsti..ja mina puhkasin
Kuidas tundsin end möödunud nädalal?
  • Mul oli kuum
  • Mul oli külm
  • Mul oli tööl äärmiselt raskeid asju vedada. Näiteks 9l vett, mille pakke oli 95 alusel. 9lx95 on liiiga palju.
  • Mind ümbritsesid närvilised töökaaslased, ning ise olin ka tujust ära.
  • Ma talusin 2aastase jonnihooge.
  • Ma üritasin ennetada lapse nohu ja köha, mis tänaseks pole eriti suurt edumaad andnud (nohu on ja igal hommikul mõtlen kas peaks jääma koos tütrega haiguslehele või siiski hea enesetunde korral lapse lasteaeda viima...raske otsus, sest laps ise tahab minna ja tööd oleks ka vaja teha. Samas teised lapsed võivad ka peagi haiged olla...oh seda lapsevanema elukest)
  • Ma tahtsin joosta nädala alguses ja peale tööd kõik trennikesed said tehtud.
  • Nädalalõpus tulid kõik emotsioonid ja nädalaga kogunenud stress peale ning peale paari kilomeetrit hakkasin kõndima ja jalutasin silmad maas koju...mu keha oli väsinud, vaim oli nüri. 
  • Olin enda peale kuri ja tahtsin soovituse "PUHKA!" asemel edasi rassida..õnneks võtsin end kokku ja lamasin ning sõitsin maale närve puhkama.
Hea otsus oli minna oma karikale järgi. Sain lihtsalt olla ja korraks poodiumile astuda. Ei pidanud dresse kandma ja sain näha ka teisi kaassportlasi tavarõivastes vahelduseks.

Kogu info sarja kohta: https://www.facebook.com/events/1568209646832823/

Minu postitused alates esimesest kuni viienda etapini:

Alustasin esimest etappi haigena ja lõpetasin viimase etapi naiste võitjana, lisaks sain isikliku rekordi parandatud. Tulemused tulemusteks, kuid ma sain nende jooksude ajal tuttavaks paljude inimestega, kes siiani toetavad mind ja kui väga tundeliseks minna, siis võiks öelda lausa, et mul on nüüd oma jooksupere. Kindlasti ei oleks ma ilma selle sarjata nii palju emal külas käinud, kuid see sari ühendas mind taas Ida-Virumaaga ja ka suhted paranesid sugulaste ja sõpradega. Peasüüdlane, et minuni see kõik jõudis on Rene Kundla, kes oli lahke ja jagas selliseid jooksuvõistlusi, lisaks korraldajana seni minu ja ka paljude teiste silmis parim. Ma siin kiidaks taevani kõiki korraldajaid ja inimesi, kes olid seotud korraldusega, kuid hoidsid vaateväljast kaugemale. Sellist kogemust ja kodumaa avastamist ei ole mitte igaühel võimalik kogeda. Olen õnnelik, et selle tee ette võtsin ja edukalt lõpuni võistlesin.

Minu karikad ja medalid



Loodan, et järgmisel aastal on sama jooksusari endiselt olemas ja saan Eikele ka veidi konkurentsi pakkuda. Muidu hakkab ju igav :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar