reede, 12. august 2016

Kuidas mul läinud on?

See postitus pole eriti sportimisega seotud, kuid liikumise abil olen jõudmas viimaks punkti, kus olen endaga rahul - endale piisav.

Talvel olin üpris suures masenduses. Kui hommikul ärgates on tunne, et ei taha tööle minna, ei taha last lasteaeda viia, ei taha tuua ega kodus koristada/süüa teha...tahaks ainult joosta, liikuda, saada vabaks. Nüüd olen teel vabaduseni ja esimesed sammud on astutud. Lõpetasin kuus aastat kestnud tõusude ja langustega suhte juba mitmeid-mitmeid kuid tagasi, milles olin andja rollis. Üritasin teha kõik, et saaksime koos perekond olla. Kahjuks erinevad väärtused ja unistused või siis nende puudumine viis ka viimse otsuseni, et nii edasi minna ei saa, õnneks mõlemad olime sellega päri. Vedas, et kahetoalises korteris elades saime toad jagatud ja erilist kokkupuudet ei olnud. Olime küll kaua hambad ristis ühiskonna/sõprade/tuttavate meeleheaks koos ja püüdsin pakkuda oma tütrele täisväärtuslikku perekonda, kuid ennast allasurudes ja pidevalt õnnetuna tundes hakkab ka laps tajuma, et miski on valesti. Kahekesi (mina ja laps) koos on kergem, ei pea arvestama kellegagi, kes ei ole huvitatud meiega kulgema selles elus. Saame murevabalt koos kasvada.

Jooksmine ja rühmatrennid olid need, mis mind veel püsti hoidsid. Sain aja ja mõtlesin väga palju, et kuidas ja kas ning kui kaua aega võib minna. Hakkasin ka oma pisikest üürikodu otsima, kahjuks sellega läks väga kaua aega. Paar kuud kindlasti istusin vabadel hetkedel ja otsisin uusi üürikuulutusi, kirjutasin kirju, helistasin ja püüdsin leida võimalusi - sageli oli nutt kurgus. Võimalikult madal üürisumma, elementaarsed asjad, mööbli olemasolu olid kriteeriumiteks. Käisin mitmeid ja mitmeid kortereid vaatamas ja alati valiti lasteta inimene või tudengid. Olin juba vaikselt oma usku ja lootust kaotamas, kuid sel nädalal see ime juhtus ja mind valiti paljude soovijate seast välja. See tunne on ülim ja peagi saangi oma ühe suure unistuse täita - mul on kodu, kus ma saan rahus elada ning tegeleda tütrega, sisustada kodu täpselt nii nagu soovin ja otsustada ise oma rahalised väljaminekud. Aitäh armsale töökaaslasele, kes aitas mul otsida kodu kui mu suurest murest kuulis. Mul on taas jõudu, et muuta end õnnelikuks.

Peale tütre sündi tekkis minus uskumatu soov kuhugi jõuda, kellekski saada - vajadus midagi saavutada selles elus. Olla tugev, ilus ja hea ema ning näidata eeskuju. Hakkasingi asjalikuks, langetasin kaalu, valisin rohkem toitu mida süüa ja jalutasin vankriga nii, et selg märg. Imetillukesed sammud, aga tänaseks on kõik loksumas paika. Muidugi muresid on, kuid tänaseks nad ei ole enam nii suured ja elementaarsed kui varem.

Mida ma selle tekstiga siin öelda soovin?
Kui on enda pidev töö ja soov oma elu paremaks muuta, siis see on võimalik. Kõik ilus hakkab juhtuma siis kui lootus on kadumas ja tundub, et peab loobuma kõigest elamisväärsest. Teekonnad selle tõdemuseni, et midagi peab muutuma on väga erinevad. Mina leidsin end joostes ja kindlasti avastan nii mõndagi veel, sest edaspidigi mu hobi ja kirg jääb olulisele kohale.

Öeldakse, et ole alati sina ise...minu kunagine kirjanduse õpetaja ütleks selle peale, et ega naabrinaise kass ei saagi ju olla. Alati olengi ise, kuid enda kätes on see, kelleks ja kuhu viimaks oma töökuse ja ideedega jõuda võib.

Minu esimene blogi andis mulle tuge, et kaalu langetada, ka see siin toetab mu arengut. Saan end välja kirjutada ja maandada tekkivaid mõtteid kui soov saabub. Enam ei pea üksi võitlema, sest toetavad inimesed on leidnud tee minuni ja toetus on ka tugevatel inimestel väga oluline. Tänan kõiki lugejaid, inimesi, kes toetavad nõu ja jõuga  ning üldse kõiki, kes on minusse suhtunud viisakuse ja austusega! Eesti keeles pole väga palju tänu ja kiidusõnu, kuid olen väga palju "tublisi" oma postkasti saanud ja olen õnnelik, et leidub veel inimesi, kes märkavad töökust ja tahet.

Viide

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar