reede, 15. veebruar 2019

Minu isiklik teooria

Selleks, et kerge ja lihtne joosta oleks, tuleb võimalikult palju kilomeetreid just joostes koguda. Kindlasti kerelihaseid treenida ja ka kiireid ning arendavaid jooksuotsi teha. Ja pikad ja madala pulsiga jooksud..ärme neid unusta! See kõik võib ju puhas kuld olla, kuid miks mul tekib iga kord vastikus või kaob soov treenida? Ilmselt pean oma tee leidma ja kes julgeb väita, et minu loogika kehvem on?

Nimelt mina usun, et võtmeküsimus on liikumises ja koormuses, mis on jalgadele suunatud. Kõnd, jalgadel veedetud aeg, ÜKE asemel midagi kasulikku teha, näiteks kaste tõsta, kassas tooteid piiksutades väike kerepööre ja kiirkõnd vaheldumas jalutamisega. Koti ja paksu jopega sportimine annab lisaks kilod, et harjutada keerulistes oludes toimetulekut. Ei vingumisele!

Igas olukorras tuleks säilitada huumor ja keskenduda rahule hinges. Mitte võtta kõike isiklikult. Probleemid on enamasti lahendatavad ja tuleb vaid psühholoogiat kasutada ning veidi tunda inimtüüpe. Inimesed on lihtsamad kui esmapilgul tundub.

Olen positiivselt meelestatud ja soovin endale vaid parimat. Julgen küsida ega karda vastu võtta.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Kaalust, tervisest, loba

Toitumiskava on endiselt imeline, aga minu tahtejõuetus 12h tööpäevade kõrvalt täita seda on null. Suur, ovaalne, null. Iga vaba päev on söögiorgia ja tööpäeviti energiakriisist läheb pakk kanapihve kastmetega või pool kooki- ikka korralikult tuleb "tankida".

Asja hea külg on see, et tervisekontrollis oli kõik korras ja võin kolm aastat kontrollita tööl panustada. Puhkusel püüan end taas koguda ja aega enesele võtta.

Uni on taas alla 8h ja seda saab vaid psühholoogi abiga korda- ka oma mõõduka depressiooni teemadega pean tegelema. Õnneks on iseloomu ja tahet, et mitte ravimeid manustada. Oma kurbuse/viha ja muud negatiivsed tunded suunan töösse või mõne projekti täitmiseks- ikka headuse ja armastusega enese suhtes.

Tunnen, et olen oma positsiooni parandamas vaatamata igapäevasele pingetundele. Tänagi teen lisapäeva tööl. Ega auto end ise ei paranda ja esmaspäeval ilmselt saan tagasi korras liikuri. T-Lab poisid aitavad.

Huvitav eripära oli see, et käele ja põlvele koputades ei tõusnud ükski jäse- refleksid puuduvad. Sain ka teada, et igas tunnis vôiksin 2-5 minutit istuda ja loodetavasti hüvitatakse massaaž ja ujumine, mis õlavöötme pehmemaks muudaks.

Kaal on tüürimas 70 lähedale ja 162cm oli pikkust. Ei tea kuhu üks sentimeeter kadus?

Lümfisõlmed on suuremat sorti ja poole aasta eest näitas röntgen, et kõik on korras.

Jalad on tugevad, kuid betoonpõrand ikka annab praegu säärekontides endast märku. Peale esmaspäeva on puhkus ja korralik, et enne 24h jooksu välja puhata. Märgid 200km alistamisest on kõikjal, lihtsalt ise tuleb olla tasakaalukas ja tiksuda, võtta kui kerget töòpäeva ilma füüsiliste raskusteta!

neljapäev, 7. veebruar 2019

Jooksust ja minu plaanist

Liikumisblogi, jooksublogi- heal lapsel mitu nime. Võiksin ju kirjutada nädalat koondavat postitust või muud ettevalmistuse vôi varustusega seonduvat, kuid see pole huvitav. Ma ei tee seda, mis teised, ei kogu kilomeetreid..isegi ei jookse. Ei suuda täita treeningkava. Teen oma 12h tööpäevi betoonpõrandal liikudes ja nüüd ka tòöle hommikused jalutuskäigud. Iga treener ja tippsportlane kannaksid mu 10+kilogrammiga maha ja soovitaksid kaalu jälgida. Seda teen ka vahelduva eduga, emotsioonid dikteerivad.
Näiteks aitasin sektsiooni kokku panna ja tööl üritan kiire ja hooliv teenindaja olla

Mulle meeldib võistlusi läbida, kuid üksi rada nühkida pole eriti lõbus enam. Suusatada ja jalutada on ka hea ning ujuda ja batuudil hüpata. Lisaks on kohati sääreluud hellad olnud. 3x12h järjest annab ikka tunda. Säästan nii tegutsedes vaimujõudu ja tahet liikuda. See tempo pole tappev ja kõik on võimalik. Vormistamise küsimus.

Jooksuaega saab ju mitmeti tõlgendada.

Igatahes 24h jooks saabub peagi ja seni püüan mõtted mujal hoida. Kui see mitte ülemõtlemine toimib, siis saan peaga palju hetki enda jaoks meeldivaks suunata. Teised teemad, tegevused ja null rutiini ning "pean tegema, sest õiged sportlased ju teevad".

Avalikult end häbistada? Milleks?

No ei tunne häbi. On veel palju hullemaid suhteid ja eluteid kui minu oma. See sigin ja sagin siin lehel on teretulnud. Nimelt mul on plaan paari-viie aasta jooksul oma kodu saada ja iga lisasent ja sissetulek on abiks. Tänud!

Grete isa luges esmakordselt eile mu blogi ja kommenteeris:"Ühel päeval on postitus ülimalt positiivse ellusuhtumisega ja järgmisel korral ennast haletsev. Näiteks üks päev oled oma elu parimas vormis ja järgmisel päeval dieet kestis vaid pool päeva."

Ma arvan, et elu peab olema põnev ja kui mul igav hakkab, siis on tülid majas. Blogi on kui maanduspaik.
Grete kunstiteos. Pere ja paremal batuudikeskus vikerkaarel.

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Üksikema või vabas suhtes?

Kuna Grete isal on puhkus ja ta otsustas oma lapsega taas suhtlusesse asuda, siis on ka minu elu hulga lihtsam. Pole vaja mul oma õde paluda, et lasteaiast laps toodud saaks ja isegi õues on neil koos tore olnud. Kõige toredam muutus oli see, et eluaegne suitsetaja (alates 9 või 10aastaselt alustas) on nüüd kuuke tubakavaba olnud. Grete ütles issile ühel õhtul:"Oled üks vana haisev sokk!" Järgmisel päeval kinkisin e-sigareti ja nii see alguse saigi. Nädalate möödudes soetas uhkema aparaadi ja tundub, et mingi järjepidevus on ka selles mehes.

Oleme ju aastast 2010 kooselus, kuid rahamured ja minu egoism on aeg-ajalt meid lahku viinud. Suhte alguses ju oli mul vaid kaks peikat eelnevalt olnud-ei midagi tõsist ja lootus elu lõpuni koos olla oli suur. Vigu oleme mõlemad teinud. Tema finantsiliselt ja mina vaimselt ning füüsiliselt. Sõnadega teineteist maha tampinud samuti. Ometi oli laps ühiselt oodatud ja nii 2013 meil tütar sündis.

Ma ei suutnud andestada. Laps sai rohkem tähelepanu kui mina-armukadedus. Ma tahtsin leida muud väljendit ja õnneks ka leidsin- ultrajooksu, liikumise, võistlused. Samas avastasin, et võin säravam ja saledam olla kui soovin. Tervislik toitumine ka lisaks. Tõrjusin kõik soojad toidud ja eesmärk oli parim ja parem olla kõigest ja kõigist. See ihalus viis mind kaaslasest eemale ja asusin tõrjuvale positsioonile.

Tegelikult ma siiani ei tea, kas julgen taas suhtesse end kinni panna, kuid selline hea huumor ja veidi abi lapse kasvatamisel on igati kasulik. Sõpradena saame palju paremini läbi. Soe toit ootab kodus. Eile olid makaronid hakklihaga ja viineripirukad valmis peale minu 12h tööpäeva. Laps on palju abivalmim. Paneb õhtul riided valmis lasteaiaks, aitab nõusid pesta ja riideid kuivama panna. Isegi tegid ühiselt minu riidekapi korda. Hämmastav. Samas hirmutav, sest ma olen harjunud üksi toime tulema.
Pipardada edasi või anda alla ja olla koduperenaine oma isikliku ultrajooksu kiiksuga?

Edit: Mis mulle meeldib temas? Ta paneb mu naerma, kohutav huumorimeel. Oskab hästi joonistada, süüa teha, muusikat FL Studioga meisterdada. Rahulikuks jääda kui iga teine oleks mu maha juba löönud tujutsemise pärast.

Mis ei meeldi? Mugavustsoonis olek, spordi mitte fännamine. E-sport on ainus, mis köidab. Mingid arvutimängud. Oskus puhata ja lihtsalt olla. No ma ju ei oska ja olen selline ehe liinitööline- koguaeg peaks midagi tegema, seega ajab närvi. Tema sõbrad- üks pätim kui teine.

Grete isa arvamus:"Praegu on kõik hästi. Hea on olla koos. Perega on koos mõnus olla ja see ongi kõige tähtsam. Karmeni iseloom on keeruline. Parem külg on hea pool ja vasak külg on halvem pool. (Taas naeruminutid) Ei meeldi kui mul on paha tuju, kellele see ikka meeldiks. (Haigutab) Ja ongi kõik. Aa..närvihaige oled, vabal ajal meeldib õgida räigelt ja samal ajal vinguda, et peaks trenni tegema ja samal ajal lusikas käib suus ringi. Siis, et mitte marki mulle teha lisab, et endal on tal pesemata sokid jalas, et äkki lohutab mind." 

Poole minuti pärast küsib, et ega ma seda kõike nüüd ei postitanud ja sõimab kurginäoks. Huumoriga, ikka huumoriga lugeda.

laupäev, 2. veebruar 2019

Ühest kraavist teise

Viimasel ajal on nii tore see elukene olnud. Palju soodsaid/tasustatud pakkumisi ja kuidagi elu veereb mõnusas tempos. Paraku miski ei saa olla ideaalne.
Kiirkõnniga tööle ja tagasi. Elu ei lase mugavusega liigselt harjuda. 

Eile pidin jõudma sõbrannale ripsmemodelliks, kuid elul oli oma arvamus. Liikusin samaliigiliste teedega ristmikel ja olin keskendunud parema käe reeglile. Kui tuli ristmik, kus oleksin juba ise pidanud anna teed märki järgima vaatasin paremale, vilksamisi teises suunas ega märganud vasakult lähenevat sõidukit. Kõik käis nii kiiresti. Kiirused polnud suured. Minul heal juhul 10-20km/h ja teisel sõidukil 40-50km/h. Sõitsin ristmikult ära (tegelikult ei tohi sündmuskohalt lahkuda, kuid ehmatus ja hirmutunne halvasid mõtlemist) ja panin ohutuled peale. Ainus mõte oli see, et teises autos inimesed ikka elus ja terved oleksid. Teises autos oli naisterahvas ja samuti šokis, kuid terve. Autol värvi tagatiivalt maas ja mõni mõlk. Minu sõiduki stange juppideks, kuid radikas jäi terveks ja ise ju elan. Tasuta olematud ripsmed läksid hinnanguliselt endale nii 1000 € maksma.

Kui esialgu oli teine pool nähtavalt šokis, siis kui paberid sai täidetud tuli aga minul täielik külmatunne ja nutsin aeg-ajalt. Kindlustused olid olemas ja tunnistasin oma süüd. Kannataja oli nii inimlik ja võttis mu enda koju sooja. Pakkus teed ja mandariini ning pani tekke peale, et ikka toibuksin juhtunust. Ikkagi esimene auto ja palju vaeva nähtud, et sellist luksust endale lubada.  Hea, et autokool oli värskelt selja taga ja teadsin öelda vanemale juhile, et bensiinijaamast saab blanketti. Joonised ja andmed said ka puhtale paberile.

"Liiga vapper ei tasu ka olla." Mul ju polnud kedagi enda juurde kutsuda ega tahtnud lähedasi paanikasse ajada. Mu iseseisvus on isegi omandanud uue taseme-kõik ise. Teen siis vastutan. Teine osapool ütles, et temagi loodab, et kui üksi oleks siis keegi mõistaks ja võtaks koju sooja. Hiljem kui soe sees otsustasin koju sõita ja võtsin kuuma vanni. Vedas, et lapse isa puhkus jätkus ning Grete on heades kätes.

Elu autojuhina

Alustasin autokooliga Jõgeva Ühisgümnaasiumis 2010, tegin 5 sõitu ja kaks korda teooriaeksamit koolis. Õppisin 3 aastat auto üldehitust. Aastad möödusid ja alustasin 2017 sügisel taas autokooliga Õppesõit OÜ-s. See õpe venis ja venis, kuid 27.11.2018 sain oma juhiload. Auto sain soetada 15.01.2019 ja elu muutus.

Mul on palju rohkem aega. Varem ärkasin kell 6 ja tööle pidin jõudma 8:45. Bussisõit/ootamine võttis aja ja laps oli ju vaja lasteaeda ka toimetada. Hommikud olid väga stressirohked. Võiks öelda, et olin surmväsinud iga 12h tööpäeva lõpus. Koju jõudes käisin pesemas ja lugesin parimal juhul mõne muinasjutu lapsele ning jäin ise silmad pärani lakke vahtides uut hommikut ootama. Jaluta, jaluta- oota busse.

Puhkasin pidevalt nii, et saatsin tütre bussiga 85km kaugusele vanaemade hoida, lihtsalt selleks, et ise veidi magada saaksin. Suvel on traditsioon, et laps ongi maal. See mõjub üllatavalt hästi silmaringile ja üldse arengule..ikkagi mitu põlvkonda koos elamas.

Nüüd saan ka ise sagedamini maakodus käia ja päevavalgust jääb ülegi. Saan asju mugavalt transportida ja elu on palju mõnusam.

Asjaajamised sain tunniga aetud. Varem kappasin üle poole päevast ringi ja tundsin pidevat kurnatust. Elu on mõnus.

Elagu liikumisvabadus!