reede, 4. jaanuar 2019

Vaata, et end surnuks ei jookse!

Kui ma saaks raha iga kord kui seda lauset kuulen võiksin peagi puhkusereisile sõita. Nii numeroloogijatädi kui sõprade-tuttavate seas on ikka neid hinge väristavaid isikuid kui ultrajooksust kuulevad. Kas ma ise kardan seda? Kindlasti mitte. See on ju loogiline elu lõpp kunagi see ju juhtub kôigiga. Parem surra rajal kui diivanil sõõrikut süües või oodata mingit haigust, mis murrab. Ma ei usu, et ma nii võimekas olen, et end haiglassegi jooksen...analüüsin end selleks liiga palju.

Mõtle, mis su süda teeb? Mis ta ikka teeb..tuksub. Minu rahuliku loomuse juurde kulub ära aeg-ajalt sellist "raputamist". No ikka tunnen, et elan, mitte unele. Pealegi koormustest on mitmel korral näidanud, et joostes on süda korras, kuid pikali asendis on mingisugune lamenemine tekkinud. Tervislikum on joosta kui vedeleda.

Miks ma enam tervislik pole? See on nii stressirikas ja liiga edev värk. Miks ma pean endale aastaid valetama? Jääb ära. Las ma olen siis see "ebatervislik" spordiarmastaja. Jooksen kirega, mitte kurnates end mahtude ja "pean kõik ära võitma" mõttega. Asendus see "saan, mis tahan" mõtteviisiga.

Kujutan väga palju ette. Mis tunne on olla maailmameister, mis tunne on oma kodu, autot, meest "omada". Las need tunded kannavad mind.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar