pühapäev, 13. jaanuar 2019

Taliharja Vanakuri 2019-winter ultra endurance race

Miks ma sellele kurikuulsale jooksuvõistlusele regasin? No ikka Hannes Veide ja Pärtel Piirimäe kirglikke kogemusjutte kuulates tekkis suur tahtmine ennast samuti proovile panna. Sain aru, et on hirmus külm võistlus, metsas ja kohustusliku varustusega. Orienteeruda pidi samuti oskama.

Kuna ma ei ole endiselt eriline kaardilugeja, siis lootsin viimaste lõpetajate peale. Tundus, et Olle Rõuk on parajalt sihikindel ja tempo ei tapa uutes oludes. Mina siblin jalakestega järgi ja mehed aina orienteeruvad. Nii mõneski kohas oleksin vastassuunas minema hakanud, kui kaaslasi poleks lähedal asunud.

Varustuse laenasin Mardolt ja Kristalt, kes isegi möödunud aastal kaugele jõudis, kuid katkestama oli sunnitud. Nüüd on vest ja tuled, vile selle katsumuse läbi teinud. Isegi muskel paisus ja üks krõpsuke purunes kahjuks. Mardo pealamp jäi koju villase soki ja kile sisse..hea, et isa "seasilm" varuks oli kotis. Nägin lausa kaks sammu ette ja kesklaagris oli korraldaja Silver lahkesti korralikku lampi pakkumas. Päästis paljugi ja kulgemine läks kergemini.
Lisaks tellisin paar kuud varem sportshoes.com-ist joogisüsteemiga koti ja mütsi ning kindad..kuid need on siiani Omniva sorteerimises. Tuli puhkusetasu enda heaks investeerida. Mõistsin ka, et on vaja palju võimekamat kella kui Polar M400 või 430. Mina lõpetasin kilomeetriga 120, kuigi pidi 101 olema.

Võistluseelne päev oli nii kiire, et korralikult pakkida ei jõudnud. Kibekiirelt autoasjade ajamiselt Honda keskuses juuksurisse Be Nice (Anne 57) ja puhkuse puhul käte korda tegemisse LN Stuudiosse. Lõpuks lapsega liinibussile ja Avinurmes sain alles mingisuguse pakkimise teha.

Võistluspäeva hommik saabus kiiresti. Harjumus vara ärgata. Kuulasin ema juttu, et sukkpükste ja suusapükstega külm ei hakka ja riietusin mõnuga üle. Nii üle, et joosta põhiliselt ei jõudnud. Tänu Ollele ikka utsitasin end, aga koorem seljas oli liig. Liikusin küürakil oma varustuse all. Tõeline õppetund.

Olle käskis paksud püksid ära võtta ja pealt vest. Läks kergemaks, kuid jooksukott oli siiski väga raske. Muidugi venna Primuse termos ja rull wc-paberit ning mida kõike veel ma kotti ei toppinud. Sageli oli kotilukk lahti libisenud ja korjasime metsa alt mu varustust. Paksud püksid ja jope sain mingil hetkel juhuslikku punkti koos termosega anda..palju kergem hakkas ja endiselt oli kogu kohustuslik varustus kaasas.

Vahepeal sai maast ja ilmast lobisetud ja palju lumes sumbatud. Põhiliselt jälgitud, et jalg läheks teiste tallatud jälgedesse. Isegi mõnest ratturist möödutud, kes maanteedel kimasid mööda. Ei olnud kellelgi lihtne.

Mingil hetkel kadus ajataju ja kohtasin Kaarel Lapimaa-d, kes oli otsustanud südamerahus matkata. Lasin Ollel oma potentsiaali rakendada ja kulgesin paarisrakendis kesklaagrini ja lõppu sellise uue ultrasportlasega. Mingil momendil märkasin, et keset teed on kilekotid..see oli lumi. Kloostri lähedal joostes vaatasin, et hanges üks nunn..luulud vist..taas tumedam lumehang.

Sõin energiageele ja pool latti suitsuvorsti, tumedat šokolaadi 100g ja pähkleid ning rosinaid. Pakuti martsipani ning kabanosse ja võtsin heaga vastu.

Küll alles mehed hoolitsesid mu eest, isegi vaim vahepeal läks härdaks ja salapisaraid sai valatud. Andsid mu kotist süüa ning juua. Toppisid kindaid kätte, silitasid positiivse meelestatusega pead. Ei tahtnud mind metsa maha jätta. Ega ma väga hullusti jonninud ka..katkestamismõtteid pähe ei lubanud. Ma lihtsalt pidin endale oma tõelist vastupidavust tõestama. Naiste kolmas koht jalgsi arvestuses vahetus teise kohaga kui tubli orienteeruja lõpetas tee kesklaagris. Hiljem laenas tema tuttav mulle riideid, et saaksin sauna ja pesema. Õde ning ema saabusid juba siis minu juurde kui enamus oli lahkunud. Vähemalt püüdsid kaasa elada omal viisil. Andsin peale väikest pikutust intervjuu Põhjarannikule. Eks karjuge Ida-Virukad kui juba müüki saabub.

Tohutu kogemuste allikas. Matkaspordi käte ja jalgade soojendajad aitasid palju., kuid 8-10h vastu ei pidanud nagu pakil lubatud. Vappekülmad kadusid ja oli meeldiv jalga jala ette asetada. Hokad ei sobinud, kuid Altrad olid super! Viimastel kilomeetritel alles lõhkesid paar villi..kuid selles olid ilmselt sokid süüdi

Vastuvõtt finishis oli suurepärane, korraldaja Silver Eensaar on üks minu iidoleid ka..ikka 24h jooksu mõistes.

Ilmselt kiire ja segane postitus..aga juhuu, ma tegin selle hirmraske katsumuse lõpuni. Isegi oli umbes -12kraadi öösel, mis nõudis järjepidevat liikumist, et mitte . alluda. Tehtud! Elu on seiklus!

Aeg 101km läbimiseks 20:08:00 ja teine naine ning viimane (23) lõpetaja.

Lingid:










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar