laupäev, 19. jaanuar 2019

Reis Soome jooksudele

Marika klõps
18.01 Registreerisin maanteeametis auto enda nimele ja tegin kindlustuse. Kell 13:30 istusin Tartus bussile, et 16.00 Tallinnas olla. 17.00 juba väljus A-Terminalist laev Soome poole. Laevas hakkas väga jahe ja toitumiskava jälgimisest ei tulnud suurt midagi välja. Sõin, et tunne hea oleks ja palju rohkem kui oleks normaalne olnud. Lohutasin end sellega, et maraton on ees. Õhtul oli sadamas tubli maratonikoguja Marika Roopärg mind ootamas. Tänu tema kutsele ma selle seikluse ette võtsingi. Viimati käisin üle vee kui isa veel elas ja õde oli kolme- vôi neljaastane..21.01 saab õde Katariina 18.aastaseks, seega võite ise arvutada. Polnud varem üksi laevaga reisinud, taas vahva iseseisvumise kogemus. No muidugi pidin ma midagi unustama ja bussijaamast sadamasse sõiduga ununesid kindad, mu kallid ja head kätekaitsjad, taksosse. Ultramõjutused või taaskord armunud, kes seda teab.
Helsingi->Hakunila

Marika elamise poole liikudes tuli ühistransporti ka liigselt napsutanud mees. Omakohus toimis selles riigis hästi. Vägivaldne ja karjuv mees lükati järgmises peatuses välja. Vene noormees püüdis omi võtteid kasutada, et vanem joogine mees sobivalt käituma panna. Kes plaksutas, kes rääkis, et vägivald pole lahendus-huvitav reede õhtu.

Käisime poest läbi, valisime järgmise päeva 10km jooksu läbimiseks riideid ja suundusime peagi magama.

19.01  Ärkasin puhanuna. Magasin 8 tundi. Ees oli ootamas Aktia maanteejooks. Käisime pileteid ostmas ja sõitsime bussiga stardipaika. On siin alles peatusi, ikka väga tihti ja teed keerutavad. Kõnniteed on lahti lükatud masinatega ja ilus on vaadata kuidas teede eest hoolitsetakse. Oli äärmiselt tore päev. Nägin paari eestlast veel ja korraldajate suhtumine oli positiivne. 10 km eest 15€, polnud veepunkte ega lõpunänni. Puhas läbimisrõõm ja lumised vaated. Eestis on ikka meid ära hellitatud. Olin viimane oma vanuseklassi naistest ja esimene lõpetanud eestlanna. Nii kui esimesed künkad tulid oli teada, et mina 5min/km lõpuni ei kesta. Sai tihe samm otsitud ja rühitud, jalg väsis tohutult ja oli kohati libe. Jooksin vahepeal Soome ultrajooksu kirjadega vanema mehe taga...Endurance jooksis eest ära. Küll veebruaris püüan kinni.
Foto autor:Ari Lassilan
Marika sai mitu medalit ja mina sain plaksutada ja jooksuinimesi uudistada. Pesemas käidud, saime liikuda taas bussile. 287 inimest nautisid sel jooksul jooksul talveilma.
Vahva number 551 ja Marika 155
Enne 2km soojendusjooksu 
Marika klõps
Hiljem käisime taaskasutuskeskuses ja leidsin sealt sinise kleidi- autoga sobib hästi. Külmkapimagneti "Ruoka on valmiina" peal karupoeg meepurgiga. Avastasin endale pika varrukaga jooksupluusi ja rahvariietes (ilmselt Saami) nuku tuttavale, kes neid kogub. Sõin kartulit, kanakastet ja juurvilju. Magustoiduks Lohilo brownie jäätis. Homme ootab Espoo sisehall ja minu lemmik - maraton.


neljapäev, 17. jaanuar 2019

Lõbusad valimised

Esmalt sain naerukrambid kui Rene mainis peale Põhjaranniku interjuu jagamist, et nüüd võin Ida-Virumaal riigikokku kandideerida. Täna vaatan, et isegi Anu Saagim kandideerib, mis siin toimub? No mina olen igatahes liiga lihtne inimene, et end mitte riiklikusse skandaali tõmmata lasta.

Mis oleksid minu Ultraerakonna lubadused?
  • Osaleda võistlustel
  • Esindada iseennast
  • Teha vigu seni kuni õpin
  • Õpin seni kuni elan
  • Joosta rohkem
  • Süüa rohkem, kuid täisväärtuslikumalt
  • Näha emotsioonide taha
  • Andestada ja leppida
  • Teha tööd
  • Teenida
  • Matkata
  • Võidelda ja võita
  • Kaotada ja analüüsida
  • Järjepidev ja motiveeritud olla
  • Tunnustada ennast ja teisi
Lisaks lubadused:
:1) maksta riigieelarvest kinni kõikide inimeste osalustasud kõikidele võistlustele!
2) maksta riigieelarvest kinni kõikide inimeste trennitasud!
3) kõikidel soovijatele anda võimalus avada riik.ee peal blogi! (RK)"
4)Rõõm, nauding, naer. (EP)

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Vana postitus 12.04.2015

Viibin maal ja leidsin vanast digikast mälukaardi. Nii palju meenutusi, naeru ja nostalgitsemist. Vormi olen kõvasti muutnud tänaseks. Homme kirjutan midagi huvitavat....

Pilte olen valdavalt teinud suvel. 2010 pildid on meenutused Itaalia reisist dolomiitidesse. Sai kõnnitud päris palju ja Austria minimaailmas seigelda (esimesed 2 pilti). 2012 pildid on ehe näide minu maiustamisest. Lemmik lühkarid juhtusid ka jalga igal pool, kandsin kuni täiesti ribadeks muutusid. :)

August 2010

August 2010

August 2010

August 2010, venitusarmideta kõht

August 2010

August 2010
Juuli 2012 
Juuli 2012

Juuli 2012

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Kasutan oma täit potentsiaali

Ma olen võimekam kui iial oleksin osanud arvata. Miks mitte seda sisemist tahtejõudu ja sooritusvajadust rakendada? Teen ära! Motiveerin end ja saan hoo sisse. Tean kui raske on +10kg ja lisaks nii 5kg seljakotiga metsas 101 km läbida. Samas mäletan seda lennukat tunnet kui neid raskusi kehal ei olnud. Kaotan raskust ja võidan iseend veel rohkem. 
Ma tean, et kirun end esimesel kuu põrgusse ja mõtlen, et miks ma oma elu keeruliseks elan, kuid edasine on vaid pea üles ja tähtede poole! Toitumiskava aitab enesedistsipliini taastada ja puhkuse ajal on mõistlik kondikava järgnevateks perioodideks ehitada. Karbid, kellaajaline toitumine, söögi nautimine- siit ma tulen!
"Eneseteostus (ladinakeelsest väljendist sui actus) on oma annete ja võimaluste realiseerimine või täitmine, määratledes seda kui liikumapanevat jõudu, mis on olemas kõigis.
Eneseteostus on Abraham Maslow'inimvajaduste hierarhia püramiidi kõrgeim aste pärast füsioloogilisi vajadusi, turvalisusvajadust, armastus- ja kuuluvusvajadust, tunnustusvajadust. Artiklis "Self-Actualizing and Beyond" (kogumikteoses "The Farther Reaches of Human Nature") kirjeldab Maslow eneseteostusele viivat käitumist järgmiste tunnuste kaudu:
  1. täie tähelepanuga kogemine;
  2. kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);
  3. hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);
  4. kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;
  5. julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;
  6. osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;
  7. kaasnevad tippkogemused;
  8. patoloogilistest kaitsemehhanismidest loobumine.
Abraham Maslow on välja toonud, et baasinimvajadused peavad olema saavutatud (toit, kodu, soojus, turvalisus, kuuluvustunne) enne, kui inimene saab jõuda eneseteostuseni – vajaduseni tunda end täielikult elus ja leida elu mõte. Maslow' arvates on aga sellise eneseteostuse saavutamine tänapäevases igapäevaelus väga haruldane. Uuringud näitavad, et kui inimesed elavad elu, mis ei sobi kokku nende sügavaima olemuse ja võimetega, siis on neil vähem tõenäoline saavutada õnnetunnet kui neil, kelle puhul nende eesmärgid lähevad nende eluga kokku. Näiteks keegi, kellel on loomuomane potentsiaal saada heaks kunstnikuks või õpetajaks, ei pruugi kunagi seda potentsiaali realiseerida, kui kogu nende tähelepanu on suunatud põhivajaduste täitmisele. VIIDE"

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Taliharja Vanakuri 2019-winter ultra endurance race

Miks ma sellele kurikuulsale jooksuvõistlusele regasin? No ikka Hannes Veide ja Pärtel Piirimäe kirglikke kogemusjutte kuulates tekkis suur tahtmine ennast samuti proovile panna. Sain aru, et on hirmus külm võistlus, metsas ja kohustusliku varustusega. Orienteeruda pidi samuti oskama.

Kuna ma ei ole endiselt eriline kaardilugeja, siis lootsin viimaste lõpetajate peale. Tundus, et Olle Rõuk on parajalt sihikindel ja tempo ei tapa uutes oludes. Mina siblin jalakestega järgi ja mehed aina orienteeruvad. Nii mõneski kohas oleksin vastassuunas minema hakanud, kui kaaslasi poleks lähedal asunud.

Varustuse laenasin Mardolt ja Kristalt, kes isegi möödunud aastal kaugele jõudis, kuid katkestama oli sunnitud. Nüüd on vest ja tuled, vile selle katsumuse läbi teinud. Isegi muskel paisus ja üks krõpsuke purunes kahjuks. Mardo pealamp jäi koju villase soki ja kile sisse..hea, et isa "seasilm" varuks oli kotis. Nägin lausa kaks sammu ette ja kesklaagris oli korraldaja Silver lahkesti korralikku lampi pakkumas. Päästis paljugi ja kulgemine läks kergemini.
Lisaks tellisin paar kuud varem sportshoes.com-ist joogisüsteemiga koti ja mütsi ning kindad..kuid need on siiani Omniva sorteerimises. Tuli puhkusetasu enda heaks investeerida. Mõistsin ka, et on vaja palju võimekamat kella kui Polar M400 või 430. Mina lõpetasin kilomeetriga 120, kuigi pidi 101 olema.

Võistluseelne päev oli nii kiire, et korralikult pakkida ei jõudnud. Kibekiirelt autoasjade ajamiselt Honda keskuses juuksurisse Be Nice (Anne 57) ja puhkuse puhul käte korda tegemisse LN Stuudiosse. Lõpuks lapsega liinibussile ja Avinurmes sain alles mingisuguse pakkimise teha.

Võistluspäeva hommik saabus kiiresti. Harjumus vara ärgata. Kuulasin ema juttu, et sukkpükste ja suusapükstega külm ei hakka ja riietusin mõnuga üle. Nii üle, et joosta põhiliselt ei jõudnud. Tänu Ollele ikka utsitasin end, aga koorem seljas oli liig. Liikusin küürakil oma varustuse all. Tõeline õppetund.

Olle käskis paksud püksid ära võtta ja pealt vest. Läks kergemaks, kuid jooksukott oli siiski väga raske. Muidugi venna Primuse termos ja rull wc-paberit ning mida kõike veel ma kotti ei toppinud. Sageli oli kotilukk lahti libisenud ja korjasime metsa alt mu varustust. Paksud püksid ja jope sain mingil hetkel juhuslikku punkti koos termosega anda..palju kergem hakkas ja endiselt oli kogu kohustuslik varustus kaasas.

Vahepeal sai maast ja ilmast lobisetud ja palju lumes sumbatud. Põhiliselt jälgitud, et jalg läheks teiste tallatud jälgedesse. Isegi mõnest ratturist möödutud, kes maanteedel kimasid mööda. Ei olnud kellelgi lihtne.

Mingil hetkel kadus ajataju ja kohtasin Kaarel Lapimaa-d, kes oli otsustanud südamerahus matkata. Lasin Ollel oma potentsiaali rakendada ja kulgesin paarisrakendis kesklaagrini ja lõppu sellise uue ultrasportlasega. Mingil momendil märkasin, et keset teed on kilekotid..see oli lumi. Kloostri lähedal joostes vaatasin, et hanges üks nunn..luulud vist..taas tumedam lumehang.

Sõin energiageele ja pool latti suitsuvorsti, tumedat šokolaadi 100g ja pähkleid ning rosinaid. Pakuti martsipani ning kabanosse ja võtsin heaga vastu.

Küll alles mehed hoolitsesid mu eest, isegi vaim vahepeal läks härdaks ja salapisaraid sai valatud. Andsid mu kotist süüa ning juua. Toppisid kindaid kätte, silitasid positiivse meelestatusega pead. Ei tahtnud mind metsa maha jätta. Ega ma väga hullusti jonninud ka..katkestamismõtteid pähe ei lubanud. Ma lihtsalt pidin endale oma tõelist vastupidavust tõestama. Naiste kolmas koht jalgsi arvestuses vahetus teise kohaga kui tubli orienteeruja lõpetas tee kesklaagris. Hiljem laenas tema tuttav mulle riideid, et saaksin sauna ja pesema. Õde ning ema saabusid juba siis minu juurde kui enamus oli lahkunud. Vähemalt püüdsid kaasa elada omal viisil. Andsin peale väikest pikutust intervjuu Põhjarannikule. Eks karjuge Ida-Virukad kui juba müüki saabub.

Tohutu kogemuste allikas. Matkaspordi käte ja jalgade soojendajad aitasid palju., kuid 8-10h vastu ei pidanud nagu pakil lubatud. Vappekülmad kadusid ja oli meeldiv jalga jala ette asetada. Hokad ei sobinud, kuid Altrad olid super! Viimastel kilomeetritel alles lõhkesid paar villi..kuid selles olid ilmselt sokid süüdi

Vastuvõtt finishis oli suurepärane, korraldaja Silver Eensaar on üks minu iidoleid ka..ikka 24h jooksu mõistes.

Ilmselt kiire ja segane postitus..aga juhuu, ma tegin selle hirmraske katsumuse lõpuni. Isegi oli umbes -12kraadi öösel, mis nõudis järjepidevat liikumist, et mitte . alluda. Tehtud! Elu on seiklus!

Aeg 101km läbimiseks 20:08:00 ja teine naine ning viimane (23) lõpetaja.

Lingid:










teisipäev, 8. jaanuar 2019

Unetu mõtted

Tere puhkust! Ikka magada ei näe. Kaua ma lakke ikka vahin.
Jäin mõtlema suhetele. Milleks elukaaslased/mehed? Mis lisaväärtust neil anda on? Pigem ju takistavad elu elamist oma soovide ja vajadustega?

Eks mulgi on neid peikakandidaate olnud, aga enda kõrval kedagi neist ei näe. Liiga tited ja endaga hakkama ei saa st vajavad naist, et end meestena tunda.

Kui kõik ei ole argumenteeritud siis pole mõtet suheldagi suhte teemadel. Liiga ratsionaalne mõtlemine ilmselt minu poolt. Nõuan sama palju kui ise olen võimeline andma, seega läheb vennikestel keeruliseks..no ei küündi.

Vaba on hea olla. Minu valida on kõik. Armukadedus puudub ja kaob oht sõltuda teisest inimesest. Suhe on kui iseseisvuse häving.

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Survestatus ja trots

Tunnen sageli, et pean miskit tegema, sest teised ju teevad ja nii on justkui õige. Näiteks peale ultrajooksu tuleb üsnapea end jooksma saada- mina vedeleks kaks nädalat voodis, kuid elu nõuab liigutamist.

Viisakas oleks kaalu jälgida ja sportlase vormi taga ajada, aga mulle sobib see naiselik pehmus rohkem. Kohati tuleb küll tunne, et appi kui käest end lasknud, aga siis meenub, et mul on ju hea olla- ei pea piirama. Minu elu ei saa keegi teine elada. Kuigi hästi põnev on püüda utoopilisi eesmärke lihtsalt, et elus värvi oleks.

Praegugi peaksin jooksukava jälgima, aga käisin viimati 10.detsember, appi eelmisel aastal, jooksmas. Ei põe üldse, sest lihased on tööpäevadest taastumas ja lisaks enese liigutamine oleks juba liig. Õnneks on peale kahte tööpäeva võimalik puhkuselainel ujuda ja matkata Taliharja Vanakurjal. Veebruaris käin vaatan kuidas 24h nautides möödub ja ootel on Heavy Metal Ultra. Tuleb üks mõnusalt pingevaba aasta.

Muidugi veidi paneb mõtlema, et võiksin mahtu koguda jooksuga tööle ja koju, aga autoga tahaks ka ju sõitma hakata. Esmalt leida see õige..valitud audi osteti eest ära kahjuks.

Seega kui keegi teab töökorras Audi A3-e kellelgi soodsalt müügis..siis olen üks suur silm ja kõrv!


reede, 4. jaanuar 2019

Vaata, et end surnuks ei jookse!

Kui ma saaks raha iga kord kui seda lauset kuulen võiksin peagi puhkusereisile sõita. Nii numeroloogijatädi kui sõprade-tuttavate seas on ikka neid hinge väristavaid isikuid kui ultrajooksust kuulevad. Kas ma ise kardan seda? Kindlasti mitte. See on ju loogiline elu lõpp kunagi see ju juhtub kôigiga. Parem surra rajal kui diivanil sõõrikut süües või oodata mingit haigust, mis murrab. Ma ei usu, et ma nii võimekas olen, et end haiglassegi jooksen...analüüsin end selleks liiga palju.

Mõtle, mis su süda teeb? Mis ta ikka teeb..tuksub. Minu rahuliku loomuse juurde kulub ära aeg-ajalt sellist "raputamist". No ikka tunnen, et elan, mitte unele. Pealegi koormustest on mitmel korral näidanud, et joostes on süda korras, kuid pikali asendis on mingisugune lamenemine tekkinud. Tervislikum on joosta kui vedeleda.

Miks ma enam tervislik pole? See on nii stressirikas ja liiga edev värk. Miks ma pean endale aastaid valetama? Jääb ära. Las ma olen siis see "ebatervislik" spordiarmastaja. Jooksen kirega, mitte kurnates end mahtude ja "pean kõik ära võitma" mõttega. Asendus see "saan, mis tahan" mõtteviisiga.

Kujutan väga palju ette. Mis tunne on olla maailmameister, mis tunne on oma kodu, autot, meest "omada". Las need tunded kannavad mind.


neljapäev, 3. jaanuar 2019

Kui piire ei ole

See on vabadus. Mõelda ja keskenduda endale. Tahate teada kui kaua ma dieeti pidada suutsin? Umbes lõunani. Mind ei häiri need 10 kilogrammi. Mul on täiesti ükskõik kui inimesed söövad tervislikult või hoopis seda, mis tegelikult maitseb.

Mõistan, et igaüks võistleb vaid endaga. Pole õigus kedagi maha teha või haavata, kuid oma arvamus võib olla..ja seda endaga samal huumorilainel olevate inimestega jagada. Paraku mina kipun olema salvav oma sõnadega, sageli mitte üldse pahatahlikult, vaid filtrita. Mõtlen-ütlen. Minu kontrollida on see, kellele ja millal öelda.

Kas see 10kg kergem ja pidevas aktiivses elustiilis Karmen oli parem praegusest? Ei kindlasti mitte! Hetkel on kasvamas vajalik rüü, et oma peaga liikuda eesmärkide suunas. Mida see piiramine ikka annab? Paar pilti instagrami või siia postitusse ja pärast vannun ikka kui palju peab end piirama ja olen kade nende peale, kes igapäevaselt torti söövad.

Kui näen fitnessiga tegelejate postitusi siis tulevad külmavärinad-milline tahtejõud, milline pidev piits. Valida see maitsetu ja trikitada aju teadlikult toituma. Elada saab palju lihtsamini ka muide, aga seda valib iga inimene ise.

Siis need jooksu/trennimahud. Kõik arvestavad ja haldavad mingit suurt kilometraaži. Aga äkki ei pea nii palju tõmblema, vaid saab lihtsalt tundega ja nautides palju enam?

Ilmselt mõtlen ma kõvasti kastist välja. Kohati isegi on hirm, et mis saab kui oma teooria kokku variseb...aga parem proovida kui mõelda..mis oleks kui.

Selleks, et endaga rahul olla ei ole vaja kaotada kilosid või pumbata lihast. Keda see huvitab? Loeb hingesuurus, loeb andmisvõime ja töötahe. Võime armastada ja luba olla armastatud.