neljapäev, 27. detsember 2018

Toitumine- see igavene nuhtlus

Kuigi tuleb hetkes elada sukeldun vahel minevikku ja püüan enda tänast käitumist analüüsida. Toitumine- see igavene nuhtlus. Isegi kui paar päeva oma tervislikku joont hoida suudan tuleb ikka üsna varsti häving. No pange end minu olukorda. Keedukartul, makaronid ja kapsasupp, vôisaiad keeduvorstiga-üsna üksluine menüü. Naljalt oma kodus ei teeks neid toite, sest täna on mul võimalik valida.

Paraku olen lõpuks ikkagi peegli ees seismas ja mõtlen, et ole nüüd, Karmen. Kui olen suutnud viimaks piisavalt teenida, et süüa mis maitseb, siis miks mitte seda teha.  Tellitoit.ee on liiga sageli hea sõber. Toidukordade vahed on pea olematud ja kõige suurem õgimine jääb nii 22 kellaajale.

Neid tubliks hakkamisi on palju, kuid järjepidevus siiani mind saatnud pole. Keegi ultrausku inimesele menüüd ju ei koosta. Kaloreid lugeda ma ei viitsi, kaaluda toitu veel võiks. See tekitab lisapinget. Söömine on selline mööda minnes tegevus.

Mind ei häiri kehapilt ka. Arme ei kaota ja jo-jotamisest lisanahka samuti mitte. Oppe vabatahtlikult ei lase teha. Neid on ussripikuta, sapipõieta ja adenoidideta inimesel isegi olnud. Need voldid on ja saaks treenida kriipsumaks, kuid kas see enesepiiramine on seda väärt-no ma ei tea.

Millised olid lugejate arvamused teemal, kas vôiksin toitumiskava käiku lasta?
Facebookis 7 ei-d ja 17 jah-i.

Tore kui sõbrad kaasa aitavad arutleda. Saab hoopis laialdasemalt teemasse süüvida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar