pühapäev, 23. detsember 2018

Mõistus jooksis koju, vist

Mulle on vaja blogimist, sest see aitab edastada mõtteid, mis muidu jääksid vaid pähe keerlema. Esmalt tahaksin vabandada ema ja õe ees- ma olen viimased kaks aastat olnud väga nõudlik ja teiste soove mittearvestav indiviid. Eks tõusude ja langustega enesehinnag hakkas juba karuteenet tegema ja tuleb oma nina veidi alla lükata.  Suuliselt ma vabandada veel ei suuda-uhkus ei lase.

Samuti nägin, et Grete isa võib olla ikka päris tore mees kui ma ise ennast esmalt korda saan. Ja räägin, mitte oleta, et teised teavad, mis mina parasjagu soovin. Peaagu iga pisiasja peale solvusin ja võimendasin palju üle-ikkagi naine. Tema vaid kasutas minu enda sõnu minu vastu.

Kasvasin murtud hingega noorest neiust esmalt emaks, siis ultrajooksjaks ning lõpuks ka eneseväärikusega naiseks, kes teab mis on hea ja mida ellu soovida. Kes meist pole vigu teinud? Ilmselt kõik, aga tuleb edasi liikuda ja oma jooksuajast õppida. Kindlasti on elul veel palju põnevat varuks, aga hetkel olen õnnelik. Mul on taas olemas suurepärane sõber, kes tõeliselt õpetab väärtustama hetki ja emarolli.

Ilusat jõuluaega ja soojust põue!
Õde, tütar Grete ja mina peale tuletõrjekoolitust, jooksmist siia ja sinna ning pildistamise hetkel oli käimas minu sünnipäev number 26.
Pildi autor:Pirjo Põim

Nii hea tunne on olla nõrk. Nutta keset ööd väsimusest ja voodi kõrvale ilmub tass kakaod ja võileib. Või hommikul omlett kurgi, tomati ja kodujuustuga. 😇

Pean õppima puhkama. Torman pidevalt ringi ega näe pisiasju, mis on olulised. Suured eesmärgid oma auto ja 3toaline korter on silme ees. Isegi aastaid ühetoalises hakkama saanud ja viimaks on ka suurepärase kollektiiviga töökoht-naer ravib kõik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar