kolmapäev, 19. detsember 2018

Minu suur hirm - orienteerumine

Täna võtsin julguse kokku ja käisin liikumas ning ideid kogumas öisel orienteerumisel. Läbisin vaid 3 punkti ning pole kindel kas need isegi õiged said, sest linte ma ei märganud. Jalutasin ja püüdsin mõista kuidas kaarti keerata ja aru saada kus asun.

Kuigi tean, et kvaliteetne pealamp on oluline...ei suutnud sellist lambiideed pähe võtta. Nii vähe aega ju pimedas jooksu ja palju ma ikka võistlen. Siiski omal nahal kogedes sain aru, et tugeva valguse ning laia väljaga vidin aitaks ja säästaks. Jõudsin juba mitu korda närvi minna..kaarti nägin aga kaugemale mitte väga. Linnas ju valgustus päästab..aga mõelge nüüd mets ja pimedus juurde. Ikka väga nutune tunne tekkis. Millesse ma end mässinud olen?

Järgmine võistlus on Taliharja Vanakuri 101km. Pehmo ma ei ole, seega kôik või mitte midagi.

Õnneks orienteerumise korraldaja andis häid mõtteid ja loen matkaspordi blogi. Alustuseks see postitus SIIN. Soovitas kalurite poest varustust hankida samuti.

Kõik on ju õpitav. Kuigi peab tunnistama, et eksida ja mõtlematult ringi joosta meeldib mulle rohkem kui aega kulutada navigeerimisele. Küll meeldima hakkab kui lõpuks kohale jõuab. Praegu on teooria kõva aga liikudes tuleb pabin ja segadus ning tempost pole mõtet rääkidagi.

Esialgne plaan on kvaliteetjooksjate sappa võtta, kes kõik jooksud ära jooksevad ja nende tuules lõpetada.



6 kommentaari:

  1. Soovitan proovida MOBO orienteerumist. Saad vabalt valitud ajal minna. http://mobo.osport.ee/

    VastaKustuta
  2. Teise sabas joostes ei õpi sa midagi. Võta mõni sõber või sõps, kes oskab orienteeruda ja on rahulik õpetaja, võtke suvaline o-kaart (neid on igal orienteerujal kapis lademes) ja mingi maastikule. Kasvõi parki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi. Uuron ühelt ja teiselt. Eks püüan end lohutada kui minu jaoks orienteerumine segaseks jääb- siis parimal juhul saab raja läbida teiste sabas.

      Kustuta
  3. Orienteerumine on sport, nagu korvpall või ujumine. Seda õpitakse ja treenitakse elu läbi... või no siis aastaid. Amatöörid võtavad muidugi kergemalt.

    Jooksjale on orienteerumine väga hea vastupidavustrenn. Esiteks õpid jooksma maastikul, vahelduvates oludes, kus kord on pind nii ja siis naa, teed hüppeid üle puu või kraavi - jalad saavad hoopis teistsuguse trenni kui asfaldil lidudes. Teiseks pead püsima aeroobses tsoonis. Kui hapnik ajust otsa saab, siis hakkad tegema vigu, mis on suurusjärk kallimad kui kiirusest saadud võit. Orienteerumises loeb kogemus ja võisteldakse tipptasemel ka 40-45 aastaselt, "tavalises spordis" on inimene selleks ajaks ammu maha kantud. Ja metsas on tegelikult jube tore. Nii et proovi :) Aga ära looda, et ühe korraga "selgeks" saad, nagu sa ei looda, et käid ühe korra hokitrennis ja siis "oskad".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arusaadav. Ega ma nagunii kedagi ei usalda, ikka oma kogemus maksab. Ilmselgelt minust orienteerujat ei saa, kuid teistsugused olud on toredad. Ideaalvariant on staadioniring- ei eksi, saab kulgeda ja lisapinget pole.

      Kustuta