laupäev, 10. november 2018

Võimatu jooks 10.11.2018

Sellisest jooksuvõistlusest olin kuulnud Spartathloni lõpetanud Hannese käest tema suusatunnis Vooremäel. Radagi meenutas mulle kohati Haanja ultra 100 mägedeta varianti + vanaema koduteed + Vooremäe metsaradu. Ilus oli, kuid üksildane ja lahtine liiv+metsarajad lükkasid asfaldil jooksja jalad mugavustsoonist välja.

Kuna ultrajooksja Krista informeerib mind võistlustest, mida tavaliselt ise pole märganud ja annab muidu häid nõuandeid, siis otsustasin, et proovin seda nn "IMPOSSIBLE RUN"-i 101 kilomeetrist rada. Eks veidi jättis Sillamäe ultral katkestamine mõruda meki ja see oli minu võimalus nii öelda mõlema riigi auks 101 kilomeetrit läbida. Palju õnne! Temalt sain ka laenuks jooksukoti joogisüsteemiga ja pikematel jooksudel oli suurepäraseks abiliseks- muidu ikka suu kuivab ja jaks raugeb.

Googlest otsides ei leidnud võistluse kohta midagi eestikeelset peale Valga spordi kodulehel oleva lühiinfo. Valkas toimus jooks ja oli pühendatud Läti riigi auks. Info

Trenni hakkasin taas tegema peale Sillamäe ultrat. Suuresti tänu Crisi kirjale, mis pani uuesti mõtlema, et mida ma jooksualaselt teha soovin. Ultra it is! Üldse olin end igas mõttes maha kandmas ja õnnetus seisus. Sain mured ära kurta ja otsustasin, et tuleb taas koostööd teha, sest 2016 aasta rekord oli samamoodi kirjalikult trenn-tagasiside baasil. Iga pisike tunnustus andis ohtralt jõudu, et edasi taas liikuda. Mõistsin, et pool aastat piltlikult vedelemist ei anna tulemust ja loomuliku ande võib ära unustada- kõik saavutused on suure töö tulemus. Taas hea õppetund peale katkestamisi. Tugevad ei katkesta, vaid lähevad lõpuni...isegi kõndides kui jooks juba vanuri lonkamist meenutab.

Ettevalmistusi sai korralikult tehtud. Kindel plaan oli jooksukott+pealamp+helkurvest +laetud telefon kaasa võtta-kohustuslikud elemendid stardis. Mis avastus broneeritud Maria hosteli kohale jõudes tekkis? Kõige olulisem jäi koju Tartusse ja appihüüdest hilisõhtul enam kasu ei olnud. Õnneks tuttav perekond otsis kuurist hädapärase pealambi välja, ema andis autost päevi näinud helkurvesti ja enne südaööd sain uinuda. 3:30 oli äratus. Hea, et SiS geelid olid jaotunud kahte kotti ja 6 tuubi toppisin taskudesse. 5:00 oli start. Hommikusöögiks paar piparkooki ja Belief vett, mis aitas ilusti une peletada. Enne starti sai asjad toidupunkti saata..neid oli neli. Saatsin oma pudeli vett, pikad püksid ja paar lisageeli.
Eelneval õhtul käisin oma numbri (12) järgi Valka kultuurimajas ja sain positiivse vastuvõtu osaliseks. Inglise keelt sai taas purssida ja kutsuti pilti tegema ning korrati, et olen kiire jooksja. Mina vastu, et mitte väga. Ei tuvastanud teisi eestlasi ka nimekirjas-tore oli oma kodumaad esindada.
Stardis lauldi Läti hümni ja oli selline uhke tunne seista ultrajooksjate keskel. Tempo pandi peale ja plaanist alustada umbes 6:40 minutit kilomeetrile ei edenenud. Pime oli ja võtsin hea valgustusega (valgussõõr oli 2 korda laiem kui minu lambil..siiski päästis vigaseks kukkumisest) jooksumehe kõrvale end tiksuma, et päris ära ei eksiks. Esimesel ringil siiski nii 5-7 inimest jooksis tähisest mööda ja roomasime üle kraavi õiges suunas tagasi. Pimedas jooks oli elamus ja esimene ring läks kiiresti.

Teisel ringil oli juba valgem ja polnud enam pundis jooksu. Kõik hajus nii valgus kui inimesed. Muidugi olin õnnistatud villidega ja esimene vill plahvatas- karjatuse asemel mõtlesin-ultra algas, jooksen edasi. Panin mp3-e tööle ja tiksusin sobivas rütmis edasi..äkki kilomeeter 5.40 ringis. Tekkis ka janu ning väike kadedus nende suhtes, kes olid kaasa võtnud joogisüsteemid. Hakkasin tarbima igas toidupunktis ohtralt vett+teed+tops colat. Soovisin ka oma teisi geele kätte saada, kuid mida polnud oli minu kott asjadega. Küsisin igas punktis, kuid keegi midagi ei teadnud. Õnneks kolmandal ringil-motiveeris mõte, et eelviimane ring ja juhuslikult oli mu kott viimaks ka õigesse piirkonda toimetatud. Istusin..jõin teed ja tõmbasin pika dressi peale.

Hakkasin hamstri kombel toitu põskedesse varuma+taskud täis. Esimesel ringil null sööki ja jooki pani aluse sellisele ennast päästa üritavale olukorrale. Sõin ja jõin ning kulutasin wc-uksi. Vedelikupuuduses joosta polnud tore, aga samas marumotiveeriv teeninduspunkti jõuda enne kui pilt eest kaob-sain hakkama.
Viimasele ringile suundudes tegi ka kõht häda. Vetsu, siis mõned meetrid jooksu ja tagasipööre. Esmakordne kogemus, et nii seedimine paigast läheb ja pidev vajadus kuhugi nurga taha joosta tekib. Otsustasin lõpuni kõndida, vaatlesin ümbritsevat loodust ja püüdsin olla hetkes-viimane ring..viimast korda sama teekond ja saangi katkestamata Võimatu jooksu medali kaela. Heldimus tekkis. Muidugi 2 naist jooksis mööda ja püüdsin veidi jooksusammu teha, kuid pulss oli kõndides 160 juba, seega jäi lühikeseks lõbuks. Siiski olin paganama uhke, et lõpuni liikusin ja katkestamismõtteid ei tekkinud.

Hiljem sai sooja suppi ja massaži. Sain teada, et reisi tuleb rohkem venitada ja põlvi jääga ravida-paistes. Väga mõnus oli ja ka kõdi ning valu segamini kui jalad muditud said.Pole ka imestada, sest 4 kilo on endiselt rohkem kui võiks. Ikka annab tunda, eriti pikal distantsil. Dieedile kui esmased öised söömised mööduvad. Meditsiinibussi saadeti ka, sest vaatamata mugavale Hokale olid ikka jalatallad villis ja sain valukarjeid puhastamise ajal välja hingatud. Plaastrid peale ja taastuma.

Autasustamisele sain ka. Mis sest, et lätikeelt ei mõista, kuid plaksutada sai ja isegi oma vanuseklassis naiste kolmas..vist neli oligi, aga poodium ja diplom ning kinkekotike tekitab ikka suurepärase tunde. Raha koju ei toonud, kuid peale kuukest trenni on ju palju loota, et jookseksin sellisel tasemel, et lätlannad selja taha jätta. Kõige selle juures peaks ka see minu isiklik rekord olema. Varem on 24h sees 100km mõõdetud. Igatahes võin rahul olla.
Võimalus pesta ja süüa sooja toitu on nii iseenesest mõistetavalt tavaline, aga peale ultrat tekib tänutunne ja pilt selgineb..mul on nii palju, mida kiirustades ei hinda. Püüan seda tunnet endaga kaasas kanda. Õpin läbi valu, aga elu ongi parim õpetaja.

Aitäh Cris, Krista, emme, Grete, Kristiina ja Kristjan ning kôik, kes suuresti toeks olid sellel päeval.

Sain tänu sõbralikule bussijuhile koha ja sain uinuda juba oma kodus. Pilte lisandub ilmselt. Uni kadus ja külmakotid on põlvedel..ühendasin meeldiva kasulikuga.

Järgmine sihtpunkt juba veebruaris 24h jooks Espoos. Viimase öö unistusest tuleb loobuda, sest muidu ei taastuks korralikult ära. Kindlasti jõuan ka sinna, kuid plaanimuutusest tingituna mitte sel aastal. Kaua oodatud kaunikene ilmselt.

Mis ajaga 101 kilomeetrit läbitud sai? Arvestasin nii 12-14 tundi, kuid võtsin riski ja see tasus ära 11:45:32! Suudaks nii 24h järjest liikuda, siis võiks järgmise suure unistuse täita.
Allikas
Viide
Sel korral tähistasin distantsi läbimist ette. Mõtlesin ja püüdsin tunda ülevaid emotsioone. Kokkasin valmis toorjuustukoogi numbriga 101. Sada korda kukun...tõusen 101!

6 kommentaari: