neljapäev, 8. november 2018

Kui keskmist varianti ei eksisteeri

Päris suureks probleemiks (?) on kujunenud see, et minu jaoks on kaks varianti..kas kõik on väga hästi või halvasti. Oma iseloomuga sõidan inimestest üle ja tunnen enda ülemvõimu või siis vastupidiselt olen madalam kui muru ja naeratan malbelt. Praegu taas kasvanud enesekindlusega võitlen piltlikult nina veriseks. Sellise egoga võib kaugele jõuda, kuid inimesi ümber jääb olematu kogus. Õnneks elan iseendale ja eesmärk vajab täitmist.

Üksi olen nagunii tugevam kui karja lammastega.

(Emotsioone on hea maandada ja kui on jooksuvaba päev siis on eriline väljakutse end rahulikuna hoida.)


2 kommentaari: