teisipäev, 27. november 2018

Julgus otsustada

Oi kuidas ma kartsin võtta vastutust. Küll olid vanemad süüdi, tööandjad, tuttavad, kool, kõik inimesed peale minu enda. Kindlasti ma õpin veel nii mõndagi, kuid tean, et vastutus ei ole midagi halba..pigem just vastupidi. Kõik tõesti oleneb vaid minu enda valikutest ja vigu esineb kõigil. Oma sõnade ja tegude eest tuleb vastutada, mitte elu eest ära joosta kui kõik ei lähe päris nii nagu eeldanud olen. Siiski füüsiline jooksmine aitab oma mõtete ja tunnetega palju paremini toime tulla..vähemalt minul.

Mul on suur vajadus jagada oma emotsiooni seoses juhilubade saamisega. Alustasin 2010 gümnaasiumis auto üldehitus tundidega ja oleksin load imesoodsalt saanud. Kujutasin ette, et kõik on lihtne ja loogiline, kuid sel ajal polnud ma iseteeniv ja korteri üür+sõidutunnid ei vedanud välja kuidagi kui eluvaimu sees tahtsin endal ja elukaaslasel hoida. Seega said 5 sõidutundi autoga liigutud ja ohtralt teste lahendatud, isegi kaks korda eksamit sooritatud vana seaduse järgi, kuid raske südamega loobutud. Oli olulisemat kui load.

Aastad möödusid ja load tundusid väga väheolulised. Sain oma pisikese pere ja alustasin "jooksukarjääri". Küll sõbrad ikka rääkisid, et mine tee..mina aga leidsin ainult vabandusi. Pole autot ja raha ja kõige vähem on aega. Ega praegugi pole, kuid kõike saab planeerida kui tahta. Osalesin valitud jooksudel, tegin olematud jooksukilomeetrid ja nägin sihti..load enne 26 eluaasta saabumist. Alguses oli plaan kevadeks, aga sel ajal olin juba omadega puntras.

2017 sügisel sain tuttavaks reisikaaslase ja hea sõbraga, kelle vaated elule on huvitavalt põhjendatud ja mõtlesin, et võimalus minna kuhu iganes ja oma suva järgi annab ju tohutult vabadust juurde. Tuli mõte proovida ja nii ma autokooli ukse avada otsustasingi. Aitäh julgustamast!

Minu mineviku sõidukogemus on üpris nullilähedane, metsavaheteedel 20ga ja aastas heal juhul 5 korda autos taga-või kõrvalistmel viibides.

13.november 2017
Kui teooria oli suhteliselt valutult möödunud, siis enne igat sõidutundi nutsin end tühjaks. Kõik mälestused kerkisid üles. Endast hakkas nii kahju,  sest olin elanud ühele inimesele ja toonud nii palju ohvreid teise inimese heaolu arvestades. Grete isa kinkis suured õppetunnid eluks. Üksi olen tugevam kui inimesega, kes minu headust hinnata ei oska. Liiga palju panustan teiste tarbeks. Esmalt võiks ikka inimene end üles töötada, aga see on juba tagantjärele tarkus.

Jõgeva oli asendunud Tartuga ja liiklus on ju hoopis teine. Tallinnast ma parem ei räägigi. Kohustuslikud sõidutunnid said kiiresti läbi ja ma ei saanud midagi selgeks. Võtsin kuus 1-2 sõidutundi..raha pani piirid. Vahed sõitude vahel olid liiga pikad ja alati oli nagu alustaksin nullist. Kogu autokooli+arki peale kulus neljakohaline summa, aga tundub, et midagi sai ikka selgeks ka.

Teooria tegin esimesel korral ära ja sõidueksami sooritasin kolmandal katsel. Ema soovitas eksami kevadeks jätta, kuid kuulasin enda sisetunnet ega hakanud libedust ja saabuvat talve kartma-igal ajal tuleb osata sõita. Enne viimast sõidueksamit mõtlesin, et täiesti ükskõik on juba. Lähen ja vaatan, kes eksami läbi viib ja saan sõitu harjutada. Sisemuses oli ärevus 7 palli 10st. Töökaaslased hoidsid ka pöialt ja tundsin nüüd või mitte kunagi tunnet enne autosse istumist.

Kohustuslikud kolm harjutust sooritasin kõik esimesel katsel. Parkimine, otse tagurdamine ja pöördega tagurdamine. Tagasipööre oli ka sõidu jooksul. Tegin vigu autot välja suretades ja käiguvahetus läks kohati ka väga suure kobamisega, aga lõpp hea kõik hea. Tänasin eksamineerijat ja tema küsimus oli, et mille eest. Mina vastu, no ikka selle eest, et pidurit ei vajutanud ja juhtida lasite.

Eksam algas kell 13.15 ja oli teisipäev. Eelnevad soovitused varahommikul ja laupäeval eksamit sooritada ei pidanud minu puhul üldse paika. Pinget peab jätkuma, et välja ujuksin. Olen õnnelik ja rahul ja ootusärev. Kui venna koju tuleb siis saab juba soodsa ja liikuva auto välja valida.

Julgus otsustada-nüüd või mitte kunagi. Kuigi ennast tundes oleks tegemata tükike elupuslest häirima hakanud ja oleksin otsinud juhendaja, kel on võimalik sageli sõitu õpetada ja viimaks eksami sooritanud.

Mõelda vaid, mida mul on nüüd võimalik valida!

4 kommentaari:

  1. Palju õnne! See on tohutult hea tunne, mis sellisest saavutusest tekib. Loodetavasti jätkub seda tunnet kauemaks. :)

    VastaKustuta
  2. Puhtalt huvist - mis sulle esimesel kahel sõidueksamil saatuslikuks said?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimesel jäin reastumisega hiljaks ja tagumine auto jõudis liiga lähedale, seega õpetaja pidurdas. Teisel korral vasakpööre liiga tee keskelt...tagumine autojuht läks närvi..ületas pidevjoont ja signaalitas..taas eksamineerija pidurdas.

      Kustuta