esmaspäev, 12. november 2018

Hea on olla tagasi

Arvasin, et võistlema jõudmine tuleb valulikumalt. Noh, isegi 24h ei suutnud joosta treenimata..appi milline luuser (enda peas toimus selline mahategev mõtisklus peale Sillamäe ultrat). Elasin sel korral oma tagasilööke kuidagi kergemalt üle-vaatlejana. Korraks vihastasin enda peale ööl vastu Võimatu jooksu, et mis mõttes ma unustasin enda jaoks ühed kõige olulisemad asjad koju, kuid võtsin end kokku ja mõtlesin, et tossud on, tahe on ja mida muud veel on vaja..kõik muu on juba luksus.

Varem lasin end tohutult häirida teiste taustajõududest. Ikka hüüti motiveerivaid lauseid või joosti kaasa või ulatati sööki-jooki, paitati kui on raske või muu selline ninnunännu. Eks tundsin puudutatuna end oma üksinduses. Vahva oli tajuda, et minul üksi on võimalus end veel paremini tundma õppida. Millal tuleb tarbida rohkem vett ning millal süüa korralikult. Jälgisin vaid iseenda vajadusi. Mõistsin, et saan oma nõrkust tugevusena kasutama hakata. See teekond on imeline oma eheduses.

Soovisin Võimatu jooksul olles endast möödujatele edu ega tundnud tunnet, et ma jään minule kuuluvast ilma. Tohutu samm enesearengu teel- mitte öelda, et on heameel, vaid päriselt tunda tunnet, mis vabastab.

Kõige olulisem on endaga suurepäraselt läbi saada. Pärast 101 kilomeetri läbimist tundsin, et õnn sõltub vaid minust. Mul ei pea olema kõrgharidust, neid siiani viimast eksamit ootavaid juhilube või päris oma kodu ja meest ja mitut last. Juba praegu on mul rohkem kui eales oleksin võinud loota.

Ma tean, mis mulle meeldib ja sellest piisab, et oma teed käia. Mitte selleks, et asju või inimesi omada, sest nii on tavaks, vaid julgus võtta risk ja elada oma visiooni järgi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar