teisipäev, 27. november 2018

Julgus otsustada

Oi kuidas ma kartsin võtta vastutust. Küll olid vanemad süüdi, tööandjad, tuttavad, kool, kõik inimesed peale minu enda. Kindlasti ma õpin veel nii mõndagi, kuid tean, et vastutus ei ole midagi halba..pigem just vastupidi. Kõik tõesti oleneb vaid minu enda valikutest ja vigu esineb kõigil. Oma sõnade ja tegude eest tuleb vastutada, mitte elu eest ära joosta kui kõik ei lähe päris nii nagu eeldanud olen. Siiski füüsiline jooksmine aitab oma mõtete ja tunnetega palju paremini toime tulla..vähemalt minul.

Mul on suur vajadus jagada oma emotsiooni seoses juhilubade saamisega. Alustasin 2010 gümnaasiumis auto üldehitus tundidega ja oleksin load imesoodsalt saanud. Kujutasin ette, et kõik on lihtne ja loogiline, kuid sel ajal polnud ma iseteeniv ja korteri üür+sõidutunnid ei vedanud välja kuidagi kui eluvaimu sees tahtsin endal ja elukaaslasel hoida. Seega said 5 sõidutundi autoga liigutud ja ohtralt teste lahendatud, isegi kaks korda eksamit sooritatud vana seaduse järgi, kuid raske südamega loobutud. Oli olulisemat kui load.

Aastad möödusid ja load tundusid väga väheolulised. Sain oma pisikese pere ja alustasin "jooksukarjääri". Küll sõbrad ikka rääkisid, et mine tee..mina aga leidsin ainult vabandusi. Pole autot ja raha ja kõige vähem on aega. Ega praegugi pole, kuid kõike saab planeerida kui tahta. Osalesin valitud jooksudel, tegin olematud jooksukilomeetrid ja nägin sihti..load enne 26 eluaasta saabumist. Alguses oli plaan kevadeks, aga sel ajal olin juba omadega puntras.

2017 sügisel sain tuttavaks reisikaaslase ja hea sõbraga, kelle vaated elule on huvitavalt põhjendatud ja mõtlesin, et võimalus minna kuhu iganes ja oma suva järgi annab ju tohutult vabadust juurde. Tuli mõte proovida ja nii ma autokooli ukse avada otsustasingi. Aitäh julgustamast!

Minu mineviku sõidukogemus on üpris nullilähedane, metsavaheteedel 20ga ja aastas heal juhul 5 korda autos taga-või kõrvalistmel viibides.

13.november 2017
Kui teooria oli suhteliselt valutult möödunud, siis enne igat sõidutundi nutsin end tühjaks. Kõik mälestused kerkisid üles. Endast hakkas nii kahju,  sest olin elanud ühele inimesele ja toonud nii palju ohvreid teise inimese heaolu arvestades. Grete isa kinkis suured õppetunnid eluks. Üksi olen tugevam kui inimesega, kes minu headust hinnata ei oska. Liiga palju panustan teiste tarbeks. Esmalt võiks ikka inimene end üles töötada, aga see on juba tagantjärele tarkus.

Jõgeva oli asendunud Tartuga ja liiklus on ju hoopis teine. Tallinnast ma parem ei räägigi. Kohustuslikud sõidutunnid said kiiresti läbi ja ma ei saanud midagi selgeks. Võtsin kuus 1-2 sõidutundi..raha pani piirid. Vahed sõitude vahel olid liiga pikad ja alati oli nagu alustaksin nullist. Kogu autokooli+arki peale kulus neljakohaline summa, aga tundub, et midagi sai ikka selgeks ka.

Teooria tegin esimesel korral ära ja sõidueksami sooritasin kolmandal katsel. Ema soovitas eksami kevadeks jätta, kuid kuulasin enda sisetunnet ega hakanud libedust ja saabuvat talve kartma-igal ajal tuleb osata sõita. Enne viimast sõidueksamit mõtlesin, et täiesti ükskõik on juba. Lähen ja vaatan, kes eksami läbi viib ja saan sõitu harjutada. Sisemuses oli ärevus 7 palli 10st. Töökaaslased hoidsid ka pöialt ja tundsin nüüd või mitte kunagi tunnet enne autosse istumist.

Kohustuslikud kolm harjutust sooritasin kõik esimesel katsel. Parkimine, otse tagurdamine ja pöördega tagurdamine. Tagasipööre oli ka sõidu jooksul. Tegin vigu autot välja suretades ja käiguvahetus läks kohati ka väga suure kobamisega, aga lõpp hea kõik hea. Tänasin eksamineerijat ja tema küsimus oli, et mille eest. Mina vastu, no ikka selle eest, et pidurit ei vajutanud ja juhtida lasite.

Eksam algas kell 13.15 ja oli teisipäev. Eelnevad soovitused varahommikul ja laupäeval eksamit sooritada ei pidanud minu puhul üldse paika. Pinget peab jätkuma, et välja ujuksin. Olen õnnelik ja rahul ja ootusärev. Kui venna koju tuleb siis saab juba soodsa ja liikuva auto välja valida.

Julgus otsustada-nüüd või mitte kunagi. Kuigi ennast tundes oleks tegemata tükike elupuslest häirima hakanud ja oleksin otsinud juhendaja, kel on võimalik sageli sõitu õpetada ja viimaks eksami sooritanud.

Mõelda vaid, mida mul on nüüd võimalik valida!

laupäev, 24. november 2018

Spontaanne laupäev ehk MyFitness Weekend 24.11.2018

Hommikul märkasin Gerly postitust, et ta on tulemas Tartusse. Ei teadnud miks või õigemini pole jõudnud olla kõigega kursis. Igatahes olin nõus pealinnaneiusid õigesse piirkonda juhatama. Tore üllatus..praktiliselt üle tee oli toimumas terve päev erinevaid trenne- ootasin lapsehoidja ära ja sain ka ise kahes trennis osaleda. Ainuke vabandus oli see, et olen tööl olnud ja rühmatrenne pole ju päris mitu kuud harrastanud.

Inimesi oli palju ja muusika vali, filmiti ja pildistati.
Esmalt katsetasin pulkadega trenni MyBeat Kristi Möldri juhendamisel. Alguses ei saanud mõhkugi aru ja päris ette ka ei roninud, kuid peagi sain asjale pihta. Lihtsalt lase end vabaks ja roki täiega. Vaene põrand, kes pulkadega peksa sai.

Teine trennike oli mu ülim lemmik BodyAttack. Jooksmine...seda oleks võinud veel enam olla. Kätekõverdustes olin nii nõrk, et lausa hale oli hetkeks enda nahas olla. Õnneks võhma mul on ja kui üldse kunagi treener olla soovin siis ilmselt see trenn või mitte midagi. Arenguruumi on kõvasti.

Kokku tund aega trenni ja hea tuju. Kolmandat trenni ei hakanud tegema, sest aitab mu taastuvatele jalgadele küll-uus omadus pidada piiri, mitte kulutada emotsioonist end tühjaks ja mõelda ette.

Pealegi sain 5€ eest kehaanalüüsi teha. Teadsin, et kaal on jama..aga huvitasid ka luud ja muud..need on korras. 4 nädalat dieeti..või no 550kcal vähem toitu päevas ja saan parema kaalunumbri ja ilmselt ka enesetunde. Jaanuaris tuleb see väga tõsiselt luubi alla võtta, aga täna saab valikuid suunata juba. Mõelda on ju mõnus.

Kes soovib võib võrrelda.
Täna
2015

reede, 23. november 2018

Elukvaliteedi parandamine läbi sörkjooksu

Haarasin lugemiseks raamatu nimega "Jooksmine kogu eluks", autorid Arthur Lydiard ja Garth Gilmour. Pani ikka mõtlema küll, eriti see pealkirjas olev lause. Minu elu poleks pooltki nii elamisväärne kui pärast otsust joosta ja tegutseda enda heaolu nimel. Näiteks viimati joostud 100 kilomeetrit tegi absoluutse ime. Tööl jõuan rohkem ja seda märgatakse. Ainevahetus on palju kiirem ja toidulaud mitmekesisem. Ei isuta enam liitriste jäätiste ja sefiiritortide suunas. Kõik justkui loksus paika. Ma saan end teostada läbi peaaegu kõigile kättesaadava vahendi abil (lihtne jalg jala ette liikumine) ja see tuleb mul hästi välja. Kõik on veel võimalik!
Näide paremast õhtusöögivalikust. Aedoad, tatar, lõhemedaljon, oliiviõli
Ei ole mul sportlastest esivanemaid ega suursponsoreid, vaid mul on midagi palju olulisemat-tahe! Ma olen läbi enda kogemuste mõistnud, et elu on väga lihtne tegelikult. Kui väga soovid ja panustad, siis peagi ka tulevad tulemused..mõnel on soovid veidi suuremad kui teisel, kuid kõigil meil on üks ja kordumatu elu ja seda tuleb elada tundega. Naudi seda lihttööd mida igapäevase leiva nimel teed! Aita kui märkad abivajajat! Jaga rõõmu! Liigu ja tee iseenda heaks!

Olen täna punktis, kus tunnen, et olen oma eluga rahul. Ühetoalises üürikorteris, poemüüjana töötades ja peagi viieaastast tütart kasvatades. Mul on võimalus areneda ja õpetada kõike, mida tunnen, et minu kasvatuses vajaka jäi. Kerjused ja rikkurid on ühel pulgal ning põnev on jälgida peegeldust. Kliendid on täpselt sellised milline ise olen...keegi ei saa tuju rikkuda kui ise seda teha ei lase ja lahendusi olukordadele leida. 

Viimastel päevadel olen korraldanud tütrele sünnipäevapidu. Iga väike paus läks kirjadele vastamisele ja planeerimisele. Nüüd peaks olema kõik korras. Paar kuud tagasi poleks ma saanud üldse sellise kiire eluga hakkama ja oleksin parema meelega teki all keras nutnud, aga sain end korda. Jooksmine kogu eluks ja kaovad igasugused mured, pähe tekivad lahendused ja uus lootus.

Mis on teie eludes muutunud?

reede, 16. november 2018

Otsus-elada õnnelikult!

Kasutasin vaba päeva maksimaalselt. Tegin ja käisin, nägin ja nautisin. Esimene ports piparkoogitainast sai valmis keedetud-sõtkutud. Selleks, et vältida paisumist sain juba osa tuttavatele jagatud. Jagatud rõõm on suurem ja mulle lihtsalt meeldib kokata. Eriti kui on inimesi, kes seda hindavad.

Mandariinid kausis ja lapse soovil piparkooke küpsetatud (poekraamist) ning kaunistatud. Väga vara alustatud jõuluaeg ja üldiselt olen seda meelt, et see möll võiks detsembrisse jääda, kuid kui samal kuul on tulemas viies ja kahekümne kuues sünnipäev, siis miks ka mitte teha meeleolu loomiseks juba hoopis varem kui tuju on.

Sõitsime bussidega ja jalutasime linnas. Toomemäel sai mõnus treppidest jalutuskäik sooritatud-jalad juba vaikselt lubavad jooksusammu teha. Haavad on samuti paranemas ja esimesed võistlusjärgsed tööpäevad üle elatud. Tuleb tunnistada, et mõnus ei olnud ja iga vaba moment tuli istuda, et jalad natuke puhata saaksid. Teisel päeval oli ka mõte juba selgem.

Korjasime tammetõrusid, lennutasime lehti, sõime lõunat Gustavis ja külastasime Kalevi kommipoodi. Mulle oleks küll väiksena selline tore päev meeldinud-Grete jäi samuti rahule. Piparkoogitaigna võrdluseks tõi, et poe omas on palju rohkem suhkrut-seega nämmam. Minu jaoks kõlas kiitusena, sest eesmärk oligi mahedam teha.

Lisan mõned pildid. 

Tuju olla hea ja jagada headust neile, kes pole ka halvematel aegadel selga pööranud. Palju rohkem rõõmsaid inimesi ja tõesti kõik väline ongi sisemaailma peegeldus.

Öösel tellisin veel geelküünalde valmistamiseks komplekti. Grete soov oli koos küünlaid teha-kõik teeme ära!

teisipäev, 13. november 2018

Mõni mõte

Homsest olen taas tööl ja mõne päeva pärast jälle jooksmas. Haavad paranevad kenasti ja liikumine on juba hoogsam.
Olen viimastel päevadel saanud nii mõnegi südamliku kirja ja tundnud end nagu mingisugune sõnumikandja või positiivne mõjutaja. Vaatamata madalseisudele olen taas heas auras. Tunnen end olulisena.

Näiteks õel oli täna ekstrahalb päev ja hea, et koolis saadud kahe pärast nutma ei hakanud. Huvitav mis vanuses see puutumatus tekib või mõnele läheb lihtsalt kõik hinge ja teisel on selline ah, elu läheb edasi suhtumine. Õnneks liikumine aitas ja sõbrannale rääkimine.

Taastumine on ikka "raske" töö, sest jõuab nii palju erinevat infot töödelda enda jaoks sobivaks. Kui mõtlen olulistele sündmustele oma elus siis tekib heureka moment. Ma ei saaks üldse olla see, kelleks ma täna olen kujunenud kui neid raskusi poleks ette sattunud. Ei oskaks pingutada ja lepiksin poolikute suhete või lugupidamatu suhtumisega enesesse.

Eneseväärtustamisest olen mitmeid raamatuid lugenud, kuid kõige kiiremini jõuab kohale sõnum järjepidevalt joostes. Kui kaks aastat tagasi olin armunud ultrajooksu, siis end taas leides saan aru, et minusugustele hingedele saavad vaid sellised eneseületused rahu tuua ja pakkuda turvatunnet, et saaksin kasvada suuremaks ning tugevamaks. Eriti hingelt.

esmaspäev, 12. november 2018

Hea on olla tagasi

Arvasin, et võistlema jõudmine tuleb valulikumalt. Noh, isegi 24h ei suutnud joosta treenimata..appi milline luuser (enda peas toimus selline mahategev mõtisklus peale Sillamäe ultrat). Elasin sel korral oma tagasilööke kuidagi kergemalt üle-vaatlejana. Korraks vihastasin enda peale ööl vastu Võimatu jooksu, et mis mõttes ma unustasin enda jaoks ühed kõige olulisemad asjad koju, kuid võtsin end kokku ja mõtlesin, et tossud on, tahe on ja mida muud veel on vaja..kõik muu on juba luksus.

Varem lasin end tohutult häirida teiste taustajõududest. Ikka hüüti motiveerivaid lauseid või joosti kaasa või ulatati sööki-jooki, paitati kui on raske või muu selline ninnunännu. Eks tundsin puudutatuna end oma üksinduses. Vahva oli tajuda, et minul üksi on võimalus end veel paremini tundma õppida. Millal tuleb tarbida rohkem vett ning millal süüa korralikult. Jälgisin vaid iseenda vajadusi. Mõistsin, et saan oma nõrkust tugevusena kasutama hakata. See teekond on imeline oma eheduses.

Soovisin Võimatu jooksul olles endast möödujatele edu ega tundnud tunnet, et ma jään minule kuuluvast ilma. Tohutu samm enesearengu teel- mitte öelda, et on heameel, vaid päriselt tunda tunnet, mis vabastab.

Kõige olulisem on endaga suurepäraselt läbi saada. Pärast 101 kilomeetri läbimist tundsin, et õnn sõltub vaid minust. Mul ei pea olema kõrgharidust, neid siiani viimast eksamit ootavaid juhilube või päris oma kodu ja meest ja mitut last. Juba praegu on mul rohkem kui eales oleksin võinud loota.

Ma tean, mis mulle meeldib ja sellest piisab, et oma teed käia. Mitte selleks, et asju või inimesi omada, sest nii on tavaks, vaid julgus võtta risk ja elada oma visiooni järgi.


laupäev, 10. november 2018

Võimatu jooks 10.11.2018

Sellisest jooksuvõistlusest olin kuulnud Spartathloni lõpetanud Hannese käest tema suusatunnis Vooremäel. Radagi meenutas mulle kohati Haanja ultra 100 mägedeta varianti + vanaema koduteed + Vooremäe metsaradu. Ilus oli, kuid üksildane ja lahtine liiv+metsarajad lükkasid asfaldil jooksja jalad mugavustsoonist välja.

Kuna ultrajooksja Krista informeerib mind võistlustest, mida tavaliselt ise pole märganud ja annab muidu häid nõuandeid, siis otsustasin, et proovin seda nn "IMPOSSIBLE RUN"-i 101 kilomeetrist rada. Eks veidi jättis Sillamäe ultral katkestamine mõruda meki ja see oli minu võimalus nii öelda mõlema riigi auks 101 kilomeetrit läbida. Palju õnne! Temalt sain ka laenuks jooksukoti joogisüsteemiga ja pikematel jooksudel oli suurepäraseks abiliseks- muidu ikka suu kuivab ja jaks raugeb.

Googlest otsides ei leidnud võistluse kohta midagi eestikeelset peale Valga spordi kodulehel oleva lühiinfo. Valkas toimus jooks ja oli pühendatud Läti riigi auks. Info

Trenni hakkasin taas tegema peale Sillamäe ultrat. Suuresti tänu Crisi kirjale, mis pani uuesti mõtlema, et mida ma jooksualaselt teha soovin. Ultra it is! Üldse olin end igas mõttes maha kandmas ja õnnetus seisus. Sain mured ära kurta ja otsustasin, et tuleb taas koostööd teha, sest 2016 aasta rekord oli samamoodi kirjalikult trenn-tagasiside baasil. Iga pisike tunnustus andis ohtralt jõudu, et edasi taas liikuda. Mõistsin, et pool aastat piltlikult vedelemist ei anna tulemust ja loomuliku ande võib ära unustada- kõik saavutused on suure töö tulemus. Taas hea õppetund peale katkestamisi. Tugevad ei katkesta, vaid lähevad lõpuni...isegi kõndides kui jooks juba vanuri lonkamist meenutab.

Ettevalmistusi sai korralikult tehtud. Kindel plaan oli jooksukott+pealamp+helkurvest +laetud telefon kaasa võtta-kohustuslikud elemendid stardis. Mis avastus broneeritud Maria hosteli kohale jõudes tekkis? Kõige olulisem jäi koju Tartusse ja appihüüdest hilisõhtul enam kasu ei olnud. Õnneks tuttav perekond otsis kuurist hädapärase pealambi välja, ema andis autost päevi näinud helkurvesti ja enne südaööd sain uinuda. 3:30 oli äratus. Hea, et SiS geelid olid jaotunud kahte kotti ja 6 tuubi toppisin taskudesse. 5:00 oli start. Hommikusöögiks paar piparkooki ja Belief vett, mis aitas ilusti une peletada. Enne starti sai asjad toidupunkti saata..neid oli neli. Saatsin oma pudeli vett, pikad püksid ja paar lisageeli.
Eelneval õhtul käisin oma numbri (12) järgi Valka kultuurimajas ja sain positiivse vastuvõtu osaliseks. Inglise keelt sai taas purssida ja kutsuti pilti tegema ning korrati, et olen kiire jooksja. Mina vastu, et mitte väga. Ei tuvastanud teisi eestlasi ka nimekirjas-tore oli oma kodumaad esindada.
Stardis lauldi Läti hümni ja oli selline uhke tunne seista ultrajooksjate keskel. Tempo pandi peale ja plaanist alustada umbes 6:40 minutit kilomeetrile ei edenenud. Pime oli ja võtsin hea valgustusega (valgussõõr oli 2 korda laiem kui minu lambil..siiski päästis vigaseks kukkumisest) jooksumehe kõrvale end tiksuma, et päris ära ei eksiks. Esimesel ringil siiski nii 5-7 inimest jooksis tähisest mööda ja roomasime üle kraavi õiges suunas tagasi. Pimedas jooks oli elamus ja esimene ring läks kiiresti.

Teisel ringil oli juba valgem ja polnud enam pundis jooksu. Kõik hajus nii valgus kui inimesed. Muidugi olin õnnistatud villidega ja esimene vill plahvatas- karjatuse asemel mõtlesin-ultra algas, jooksen edasi. Panin mp3-e tööle ja tiksusin sobivas rütmis edasi..äkki kilomeeter 5.40 ringis. Tekkis ka janu ning väike kadedus nende suhtes, kes olid kaasa võtnud joogisüsteemid. Hakkasin tarbima igas toidupunktis ohtralt vett+teed+tops colat. Soovisin ka oma teisi geele kätte saada, kuid mida polnud oli minu kott asjadega. Küsisin igas punktis, kuid keegi midagi ei teadnud. Õnneks kolmandal ringil-motiveeris mõte, et eelviimane ring ja juhuslikult oli mu kott viimaks ka õigesse piirkonda toimetatud. Istusin..jõin teed ja tõmbasin pika dressi peale.

Hakkasin hamstri kombel toitu põskedesse varuma+taskud täis. Esimesel ringil null sööki ja jooki pani aluse sellisele ennast päästa üritavale olukorrale. Sõin ja jõin ning kulutasin wc-uksi. Vedelikupuuduses joosta polnud tore, aga samas marumotiveeriv teeninduspunkti jõuda enne kui pilt eest kaob-sain hakkama.
Viimasele ringile suundudes tegi ka kõht häda. Vetsu, siis mõned meetrid jooksu ja tagasipööre. Esmakordne kogemus, et nii seedimine paigast läheb ja pidev vajadus kuhugi nurga taha joosta tekib. Otsustasin lõpuni kõndida, vaatlesin ümbritsevat loodust ja püüdsin olla hetkes-viimane ring..viimast korda sama teekond ja saangi katkestamata Võimatu jooksu medali kaela. Heldimus tekkis. Muidugi 2 naist jooksis mööda ja püüdsin veidi jooksusammu teha, kuid pulss oli kõndides 160 juba, seega jäi lühikeseks lõbuks. Siiski olin paganama uhke, et lõpuni liikusin ja katkestamismõtteid ei tekkinud.

Hiljem sai sooja suppi ja massaži. Sain teada, et reisi tuleb rohkem venitada ja põlvi jääga ravida-paistes. Väga mõnus oli ja ka kõdi ning valu segamini kui jalad muditud said.Pole ka imestada, sest 4 kilo on endiselt rohkem kui võiks. Ikka annab tunda, eriti pikal distantsil. Dieedile kui esmased öised söömised mööduvad. Meditsiinibussi saadeti ka, sest vaatamata mugavale Hokale olid ikka jalatallad villis ja sain valukarjeid puhastamise ajal välja hingatud. Plaastrid peale ja taastuma.

Autasustamisele sain ka. Mis sest, et lätikeelt ei mõista, kuid plaksutada sai ja isegi oma vanuseklassis naiste kolmas..vist neli oligi, aga poodium ja diplom ning kinkekotike tekitab ikka suurepärase tunde. Raha koju ei toonud, kuid peale kuukest trenni on ju palju loota, et jookseksin sellisel tasemel, et lätlannad selja taha jätta. Kõige selle juures peaks ka see minu isiklik rekord olema. Varem on 24h sees 100km mõõdetud. Igatahes võin rahul olla.
Võimalus pesta ja süüa sooja toitu on nii iseenesest mõistetavalt tavaline, aga peale ultrat tekib tänutunne ja pilt selgineb..mul on nii palju, mida kiirustades ei hinda. Püüan seda tunnet endaga kaasas kanda. Õpin läbi valu, aga elu ongi parim õpetaja.

Aitäh Cris, Krista, emme, Grete, Kristiina ja Kristjan ning kôik, kes suuresti toeks olid sellel päeval.

Sain tänu sõbralikule bussijuhile koha ja sain uinuda juba oma kodus. Pilte lisandub ilmselt. Uni kadus ja külmakotid on põlvedel..ühendasin meeldiva kasulikuga.

Järgmine sihtpunkt juba veebruaris 24h jooks Espoos. Viimase öö unistusest tuleb loobuda, sest muidu ei taastuks korralikult ära. Kindlasti jõuan ka sinna, kuid plaanimuutusest tingituna mitte sel aastal. Kaua oodatud kaunikene ilmselt.

Mis ajaga 101 kilomeetrit läbitud sai? Arvestasin nii 12-14 tundi, kuid võtsin riski ja see tasus ära 11:45:32! Suudaks nii 24h järjest liikuda, siis võiks järgmise suure unistuse täita.
Allikas
Viide
Sel korral tähistasin distantsi läbimist ette. Mõtlesin ja püüdsin tunda ülevaid emotsioone. Kokkasin valmis toorjuustukoogi numbriga 101. Sada korda kukun...tõusen 101!

neljapäev, 8. november 2018

Kui keskmist varianti ei eksisteeri

Päris suureks probleemiks (?) on kujunenud see, et minu jaoks on kaks varianti..kas kõik on väga hästi või halvasti. Oma iseloomuga sõidan inimestest üle ja tunnen enda ülemvõimu või siis vastupidiselt olen madalam kui muru ja naeratan malbelt. Praegu taas kasvanud enesekindlusega võitlen piltlikult nina veriseks. Sellise egoga võib kaugele jõuda, kuid inimesi ümber jääb olematu kogus. Õnneks elan iseendale ja eesmärk vajab täitmist.

Üksi olen nagunii tugevam kui karja lammastega.

(Emotsioone on hea maandada ja kui on jooksuvaba päev siis on eriline väljakutse end rahulikuna hoida.)


reede, 2. november 2018

Reedel "pidutsemas"

Kui juba kõik hakkab laabuma, siis tuleb ikka mõni komistuskivi ette. Laps suutis lasteaiast enteroviiruse (coxsackie viirus) üles korjata. Muidugi alguses hirmutati sügelistega ja kuna Grete meeleheitlikult hakkas jalgu sügama õhtul, siis tuli endal ka paanika juba. Õnneks peale ebameeldivat kõne pereõele, kes ütles, et ei oska aidata ja edasi uurides vastas "ei teagi" sain lõpuks perearstile aja ja diagnoositud.

Olen nii tänulik, et õde saab mu tööpäevadel ise valves olla ja taas hoolduslehte võtma ei pidanud. Unetunde on ilmselt liiga vähe, aga enesetunne palju parem kui "elu maha magades".

Tänased taastavad kuus kilomeetrit said samuti sörkides läbitud. Isegi õde tuli kaasa ja tundus, et talle meeldis, vähemalt tuju oli hea mõlemil (seda ei juhtu väga tihti, sest õelus on me vahel). Laenasin oma tosse ja riideid ning vabandused kadusid. Isegi lühikeste pükstega oli palav olnud. Keskmine tempo oli 7:17 kilomeetrile, mis minu jaoks oli liiga aeglane, aga algaja jaoks täitsa paras, isegi veel oleksime võinud tempot maha võtta, et vähem kõnnipause tuleks.

Helkurid külge! Püüan näidata eeskuju.
Nb! Kirjutamine aitab masendusest välja. Näen, et kõik polegi ainult kannatus.
Õe stiilinäide
Eile sai küünlaid põletatud ja tänagi mõtlesime neile, keda enam meie elus ei ole.

Kui keegi tahab mind kodust välja saada, siis kõige mõjuvam vist ongi "lähme jooksma". Jalutades peaks liiga palju vestlema ja poodlema ilma vajaduseta ka ei kisu.