kolmapäev, 31. oktoober 2018

Hirmus jooks

Sörkisin 16km. Udune, tänaval valgustid kohati vilkumas ja üksikud autod teedel liikumas. Mõtlesin päeval olnud vestlusele, et pimedas on ikka jube joosta ja endine klassiõde arvas, et kindlasti tekiksid mõtted, et keegi tuleb selja tagant. Ma arvasin, et jõuaksin ehk eest ära joosta heal juhul. Veidi peale mõttelõnga märkasin tumedat kogu enda kõrval - kiljatasin ja seest käis hirmujudin läbi. Sörkisin veidi edasi ja hakkas päris naljakas..see oli kõigest vari, mis valgustuse muutudes teise kohta langes. "Hüppasin üle oma varju."

Kaunis kuu ja tähed. Mõnusalt rahulik jooksuring päeva lõppu.

teisipäev, 30. oktoober 2018

24 jooksutrenni hiljem

*On tekkinud harjumus treenida.
*Jõuan tegutseda rohkem nii tööl kui kodus.
*Oskan oma aega planeerida.
*Rahulolematus hakkab asenduma rahuloluga.
*Näen taas ilusaid suhteid (pulss/kiirus). Jooksuromantika.

Hea on tunda, et jooksmine pakub taas häid emotsioone. Kuigi kaal on normaalkaalu ülemisele piirile üpris lähedal, suudan end liigutada ja mitte väga pabistada. Tundub, et esmane kaalukaotus oli suuresti vee arvelt. Järgmise kuu võistluseks enam kilosid kaotada ei jõua, kuid rasvapõletusjooksuna võttes tuleb igati kasulik üritus.

Eriti meeldib viimasel ajal joosta nii umbes kella 22 ajal. Peale tööd on hea "mõttepuhastustiir" teha. Tänavavalgustus on olemas ja kergliiklusteed ning helkurid ka, et pime aeg kuidagi rõõmsamas võtmes üle elada. Praegu pole teisi liigutajaid ka märganud..ilmselt nauditakse rohkem hooaja lõppu.

Haanja 100 päeval jooksin 8km asemel 5km ja mõtlesin, et tuleb kuskilt uued varbad hankida. Hirmus mõelda kui veel mäed ka oleksid lisandunud. Üldse ei kannata külma. Villane sokk ja kilesuss? Mis on hea lahendus lörtsi/külma ilma korral? Nii kiiresti joosta, et külm ei hakka?

Võimatu jooksuks vajalik:
*Geelid
*MP3
*Pealamp
*Jooksukott
*Vahetusriided
*Mitu paari tosse
(Hea vaadata enne minekut)

Sel korral sain sätitud ka graafiku nii, et ei peaks olematute unetundidega ja väsinud jalgadega rajale minema. Kuidas see oligi..ettevalmistus on pool võitu!
Tunne sama nagu teol, kes oma kojast on tulnud välja maailma avastama

laupäev, 27. oktoober 2018

Elu depressiooniga

Nüüdseks olen leppinud, et pean sellise diagnoosiga elama. Möödunud aastal sain ravimitest kuigi palju abi, kuid mingil hetkel lõpetasin ja tundsin, et saan iseseisvalt hakkama. Umbes pool aastat oligi kõik hästi ning tulin toime oma sisemaailmaga. Paraku muutused ja süvenev üksindus tõi taas tundemärgid halvenevast olukorrast esile ja palju hullemas variandis. Kõik kordus, kuid enesetunde paranemise asemel muutus just kõik väga kurvaks. Selline lõksus olemise tunne. Tahaks ju sellest "oravrattas" elust välja murda, kuid see on palju keerulisem kui esmapilgul tundub. Ega ma praegugi väga õnnelik ole, kuid ma ei võitle endale vastu ega mõtle kinnisideid. Püüan lisada tegevusi päeva, mis tekitavad "olen rahul" tunde.

Lähedased on uurinud, et ega see pole ultrajooksuga seotud, kuid võin vastata, et vastupidi. Jooksmine on miski, mis hoiab mõtte positiivsema juures, eriti kui järjepidevalt jooksuotsi nädalasse mahutada. Jama hakkab siis kui seda aega ei tekita endale või püüan millegi muuga tegeleda, mille vastu ei tunne kirge.

Kõige tõenäolisemalt on kõik alanud sünnitusjärgse depressiooniga, millega olen siiani üksinda tegelemas, Grete saab detsembris juba 5, seega päris mitmeid aastaid enesedistsipliini. Alustasin vankriga jalutamisest ja püüdsin midagi toetavat enda jaoks leida. Lähedased suunasid ka arstile, kuid ega ma ju ei kuula kedagi. Viga oli ikka teistes, mitte minus endas. Ilmselgelt surm ja sünd pisikese aja jooksul mõjuvad laastavalt. Eriti kui tundub, et mitte keegi ei mõista. Leinaaeg puudus ja tuli kohe rõõmus,eeskujulik ja tugev olla.

Hetkel on võim vähemalt minu käes. Suudan elus hoida end ja last ning jooksmisega on ka täitsa hästi. Toitumiskava tuleks ka mängu võtta ja sõbruneda, et veelgi parem tunne endas tekitada, samas see peaks eriti lihtne ja jätkusuutlik olema. 12tunniste tööpäevadega olen oma elu keerulisemaks muutnud ja põhiline energia tuleb vabadel päevadel tankida, samas lihtsamaks, sest pole enam napilt palgapäevast palgapäevani elamist, vaid saab ka lisaks toidule lubada rohkem endale meelepärast.

Õnneks ma pole ainus ja tänavapildis ei saa ju miskit aru, et oleks teisiti. Näiteks linnaliinibussis sõitjad on hommikuti valdavalt kurbade/mossis nägudega.

Selgeks on saanud ka see, et keegi teine ei saa mind terveks teha. Vaid enda tunne loeb.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Plaanid

Idee oma mõttesähvatuste avaldamiseks sain lugedes Raudmehe blogi. Tegelikult arvasin, et teen palehigis trenni ja viie kuu pärast teen üllatuse ja osalen kogemata Soomes Espoos 24h jooksul, kus mul läheb imekombel üllatavalt hästi. Tegelikult ei tule midagi pelgalt mõttest vaid tegevus peab ideed kõvasti toetama. Pool võitu on juba uues keskkonnas võistlemine. Siseruum ja ring ning osalejaid on mõnusalt palju. On mille nimel treenida.

Uuel kuul olen minemas Läti jooksule nimega Võimatu Jooks, loomulikult 101km, et panna end proovile. Tahtmine on olemas. Pulss liigub õiges suunas ja pisike tempotõus on ka tagasi jalas. Aitab katkestamistest ja hingevalust- lähen ja vaatan kuidas läheb. Pika trennina ju igati tore. Soovituse eest tänan Kristat.

Viimase ÖÖ unistus tuleb ka ära joosta. Mitu aastat olen loobunud osalemisest, kuid sel korral ei lase kellelgi oma soovi muuta. Nagu juba ühe pildi all kirjutasin siis..kui ma veel peaksin ütlema, et jooksmine pole minu jaoks, siis võib keegi tulla ja panniga mind lüüa.

Nüüd on lähiaja plaanid kirjas ja kerge olla.

Paar tuttavat, kes Läti jooksust kuulsid arvasid, et auhinnafondi pärast osaleksid isegi. Muidugi spekuleeriti huumorisoonega, et Eestis on nii kehv elu, et tuleb üle piiri minna elamusi otsima.

Tegelikult on hea ise lubada endale üritusi, kus ei ole suhelda tarvis (Eestis ikka satun vestlustesse) ja võib 100% keskenduda jooksule.

Ultrajooksudel on nii palju avastamisrõõmu. Kunagi võiks ju neid mägesid ka vallutada, aga esmalt rutiinsed ja siledad teed.

Kes on eelnevalt mainitud võistlustel käinud? Millised soovitused kaasa annate? Läbimisaegu/kilomeetreid võib ka all ennustada.

neljapäev, 11. oktoober 2018

12 jooksutrenni hiljem...

*Elus on värvi
*Positiivsus hakkab tagasi tulema
*Iga trenniga kiiruse ja pulsi suhe paraneb
*Enesekindlus tõuseb
*Eesmärk paneb südame kiiremini lööma

Aitäh (ultra)jooksjatele, kes tundsid aeg-ajalt huvi minu seisu kohta (erilised tänusõnad Kristale ja Crisile). Nüüd olen tagasi ja loodetavasti tugevam ja veidi õppinud tehtud vigadest. 

Kõik millele lähenen emotsiooniga saab võimu. Tuleb maha rahuneda ja mitte lahmida, seega selle aasta sportlikud eesmärgid lükkan uude ja annan andeks endale valed valikud. Karm aga vajalik õppetund, et mina olen kõige olulisem.

Udune Tartu
Nii palju siis blogipausist. Miski hoiab veel tagasi, kuid kirjutan kui tunne tuleb.

Mis tunne on Eesti naiste 24h jooksu edetabelis kolmas olla? Pole üldse halb tunne. Kujutasin ette, et ma küll rõõmu ei suuda tunda ja nutan patja kui minu rekord ajale jalgu jääb, aga selle asemel oli uhke tunne ja huvitav jälgida võistlusi kõrvalt. Valus, aga ilus ala.

Kuidas ma nüüd äkki treenida jõuan? Muutsin suhtumist ja tean mida jahin. Jooksen enne 12h tööpäeva või vabadel päevadel kui laps on lasteaias. Õnneks saab juba tunnike ka kokkuleppel jooksus olla- meil on vanad medalid ja karikad. Uusi on vaja, seega tuleb trenni teha. Hetkel küll kimbutavad nohu,köha ja pisike palavik, kuid kõik on mööduv. Seega on nii kell 4 hommikul jooksutiir tehtud kui 22 ajal jalad kõhu alt välja aetud. Suurim takistus ja parim motivaator olen mina ise.

See ka veel, et juuksed jäävad alles. Stressis inimene võib iga pisiasja peale ärrituda. Föönitada ei viitsinud ja märg padi+hommikul juuste harjamine viis endast välja. Seega pikad patsid on osake minust ja tulen toime ajaplaneerimisega. Õlgadeni soeng tuleb kunagi vanaduses.

reede, 5. oktoober 2018

Pisike analüüs ja edasi!

Sel korral on teisiti. Ei mingeid suuri avalikke lubadusi ega pinget. Iga päevaga liigun lähemale oma eesmärgile ja huvitav on näha kuidas elurõõm hakkab hinge tagasi voolama. Tuli analüüsida millal ja milliste inimestega suheldes suutsin tunda end võitmatu ja enesekindlana. Olen ju kõigest inimene oma emotsioonidega.

Järjepidevus trennilainel kadus..no las ta läks, järelikult nii oli vaja, et aidata endal jõuda punkti, kus võin  taas öelda, et ma saan hakkama. Tuli omandada õppetund. Unistada oli muidugi tore, kuid need polnud minu isiklikud, vaid kohandatud vastavalt ümbritsevale. Üldse on väga lihtne ennast ära kaotada kui soovida head ja pühendada oma aega eelkõige teiste hüvanguks. Esmalt aitad teisi ja siis vaatad kuidas ise hakkama saad - väga tüüpiline mina nii tööl kui eraelus. Nüüd on aga käes aeg, mil vajan ise abi ja just nimelt iseendalt.

Iseendamotivaator käivitus taas. Algkaal 66 kg ja endiselt 163 cm pikk. Tänaseks - 4kg. Rühmatrennid ja jõusaal ei suuda seda õiget tunnet tekitada, mida mina taga ajan. Seega sel korral oli asjatu kulutus, (lootsin, et motiveerib, kuid polnud ikka see, mida otsin) sest saali jõudsin vaid neljal korral..kolm neist olid kampaania raames treeneriga, et õppida kava ja masinaid tundma. Äkki kunagi leian seal midagi enda jaoks huvitavat, kuid hetkel tundub liiga aeglane ja hmm uimane. Seeriad ja kordused ning pausid- maitse asi

Nii hea, et mul olen MINA. See mina saab kõigega hakkama, mida vaid sihiks võtab. Ühtegi takistust ei ole kui on kindel siht, eesmärk. Kui praegu on populaarne väljend "mina viitsin" siis võtsin endale "mina tegutsen" mõttemustriks. Oh ei, see ei tähenda, et taas end läbi põletan, vaid teen nii palju kui vajalik. Samas lubades endale näiteks vabadel päevadel lõunauinakuid ja pool päeva mitte millegi tegemist täiesti süümepiinadeta. Nagu tarkadel on kombeks lausuda, et kõigeks on õige aeg. Siis minu aeg saabub 2019, kuid ma ei oota seda, vaid teen endast kõik võimaliku, et edasi minna.

Aasta tagasi septembris. Pilt illustreerib