pühapäev, 30. september 2018

Mis siis juhtus?

Kõige lihtsam on selgitada seda nii, et panin oma elu pausile ja ootasin. Uskusin, et sobitun ka viimaks perekonda, kus hoolitsetakse teineteise eest ja positiivsus võib saada normaalsuseks. Vähemalt oli au näha, et selliseid inimesi eksisteerib. Kui aastaid on sama plaat "ma ei viitsi, ma ei oska, ma ei taha" ringlemas, siis pole just kõige lihtsam end välja murda-tundus nagu võimalus lõpuks pääseda kuhugi, kus ka mina olen oluline.

Paraku jäi karm õppetund, et oleks pidanud oma asja ikka sama sädemega edasi ajama, mitte kuulama arvamusi sellisest tervist kahjustavast alast nagu 24h jooks ja tekitama endale filtri. Ilmselt püüdsin end muuta, kuid lõpuks ainuke õnnetu olin mina ise. Liigne headus võib endale valusalt kätte maksta.

Kindlasti kõik autokooliga seonduv võttis ohtralt jooksuaega ja nüüd ootan oma teist katset ARK-i sõidueksamil. Kui palju võistlusi ja häid emotsioone oleksin saanud kui seda lõpetamata teekonda poleks ette võtnud. Samas elu koosneb valikutest ja kui ma ühel päeval need load lunastan, siis loodetavasti ei kahetse seda otsust. Alustasin ma seda teed juba 2010 ja nüüd 2017 taasalustasin..kui selle aasta sees veel tehtud saan, siis oleks vähemalt üks eesmärk sel aastal täidetud. Järjepidevus on tulemuste alus, seda siis sel aastal sellises võtmes.

Viimati puhkasin pikemalt (2nädalat) umbes aasta tagasi ja järgmine kord on alles uuel aastal kui võin sellist luksust lubada.

Igatahes tean nüüd, et treenimata,väsimuse ja lisakilodega olen võimeline peale kolme 12h tööpäeva betoonil veel läbima asfaldil 44,400KM AJAGA 5:02:33. Seda Vytautase, apelsinimahla, paari pihutäie rosinate ning ühe banaaniga. Geelid olid aegunud ja leidsid tee prügikasti ning uusi ei jõudnud varuda enne starti. Lonksu starterit võtsin ka lootuses, et hoiab mõned tunnid ärkvel, muidu selliseid jooke ei tarbi.
Fotod:Anna Markova
Raja äärde on tarvis tugevaid isiklikke toetajaid, kes iga mu jonniga ei nõustu või tuleb teha kõike üksi edasi läbimõeldumalt. Geelid peab kaasa varuma ja väiksed veepudelid.

Lõpetamata nimekiri:
Haanja Ultra 100
Sillamäe Ultra

laupäev, 22. september 2018

Sillamäe ultra: 24h ja 100km jooks

Osalesin, katkestasin ja mõistsin kui katkine ma tegelikult olen. Kellele tõestuseks ma neid ringe läbin? Endale igal juhul mitte. Polnud hullu, sest kahel korral on ju korralikult 150+ ja 173+km kirja saanud 24h jooksu läbides.

Kui varem tundsin, et olen õiges kohas, siis paraku sel korral seda tunnet ei tekkinud. Olid küll toredad jooksukaaslased, kuid tõmbasin end negatiivsusega maha ega näinud mõtet enam tiirutada, eks vajadus erineda on koguaeg olnud. Esmalt +8kg, mis endale juurde jõudsin süüa ja teiseks igasugune trennitahte kadumine. Isegi uued tossud ja spordiklubikaart ei motiveerinud. See peab ikka hingest tulema...soov midagi muuta ja keegi olla.

Esmaemotsiooni põhjal leidsin, et see on 35+aastaste ala ja mul polegi mõtet enne taas jooksurajale naasta kui aastaid lisandub. Endale seatud ootused on ka kõrgemad kui lihtsalt kõndides läbimine- minu jaoks kaob point.


Õnneks õde läbis rahvajooksu 2 km ja tütar lastejooksu, seega igati tublid. Minu eeskuju sai edasi kingitud ja missioon on täidetud.