neljapäev, 14. juuni 2018

Grammike parem

Ma ei suuda oma perekonda ära kiita. Õde on kontserdile, kinno ja jalutama mind vedanud, ema laadale ja nädalavahetusteks maale.  Värvid hakkavad nagu vaikselt tagasi tulema.

Sellist ideaalset aega ei tulegi, lihtsalt peab leidma viise kuidas end liikumas hoida vastavalt oludele. Paindlik tuleb olla-selle kallal tuleb veel palju tööd teha. Kogu võistlus käib iseendaga. Hetkel veel maadlen ja uni on  väga sageli võitjaks tulnud jooksu ees. 

Peagi on pool kuud juba möödunud ja oleks esimesi pisikesi arenemismärke näha juba olnud. Jalad tuleb kõhu alt välja otsida ja oma jooksuaeg kohustuslikuks muuta. Esialgu tekib miljon mõtet ja "miks ma endale nii tegin" tunne. Varem tegin mitmeid olulisi tegevusi ja tundus, et kõik edeneb vaikselt, hetkel aga miski nagu ei sujuks. Jooksen-pea töötab oluliselt paremini.

Ega need olekspoleksid midagi ei muuda. Vähemalt on tunne tagasi, et ma veel jooksen ja tahan joosta.

Kindlasti saan õppida sellest pikast trennipausist. Näen nii mõndagi teisiti ja hindan veel enam eesmärkide nimel tehtud tòöd.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar