neljapäev, 28. juuni 2018

Nii

Taas on aeg kiiresti kadunud ja siia kirjutama pole jõudnud. Sai end üle veidi hinnatud ja 12h jalgel võtab harjumist.

Kuidagi turvaline on mõelda, et oli ka minu aeg ja hindasin end kõrgemalt. Avastasin end mõttekäigult, et mis siis nüüd teisiti on ja miks see naiivne usk enesesse kaduma läks. Ilmselt mitmete asjaolude kokkulangevus mängis rolli. Alguses ei saa vedama ja pärast pidama.

Ma muretsen palju ette ja püüan ennustada elu kulgemist, kuid sageli muudan enda jaoks kõik keerulisemaks. Jäi silma kommentaar, et 21 päeva hommikujooksu..kõigest 30 minutit võiks positiivse muutuse luua. Kell viieks tirisema ja lootus, et suudan ärgates end õue kamandada. Kui keeruline see olla saab.

Ma ei tea kui tihti teil tekib tunne, et miski ei edene ja kõik nagu laguneb koost, mis juba peaaegu arenemismärke ilmutab.

Ega normaalne inimene ei loobu tegevustest, mis rõõmu pakuvad. Esmalt jooksud, siis tubased siplemised, rahvaspordiüritused, hommikusöök. Lõpuks jäävad vaid kohustused ja see orav rattas tunne. Väike või juba päris suur läbipõlemine.

Võidud:

*Ultrahelis käidud- tervis korras
*Autokooli teooriaeksam sooritatud

neljapäev, 21. juuni 2018

Eile sain teada vereproovide vastused ja õnneks on kõik korras. Tuleb veel ultrahelis oma kaelaga käia ja ongi kontrollid sooritatud. Üks kena ja suvine õhtu jooksutiiruga oli nii ilus. Õde sõitis rattaga kõrval ja suutsin igat sammu nautida. Koos oli hoopis kergem. Tütar tuli lisaraskuseks venituse ajaks ja oligi süda täis rõõmu.

Püüdsin seda tunnet hoida ja järgmistesse päevadesse motivatsioonituhinat kanda aga reaalsuses see ei õnnestunud. Tuleb üksi linnas hakkama saada, aga minu tugevus osutus nõrkuseks. Kohati on väga keeruline end ära tunda ja süüdistused on enda suunal kerged tulema. Poole aastaga peaks juba parem hakkama, mis pole minu jaoks väga lohutav aga väike lootuskiir asjatundjalt.

Positiivse külje pealt vaadates on nutiaeg vähenenud oluliselt. Palju rohkem on venna/õe ja emaga telefonikõnesid. Tööl on palju liikumist ja positiivsed inimesed.

Autokooliga on nii, et lähen kooli teooriaeksamit katsetama. Kõige hullem tunne vist ongi kui ei tea, mida veel ei tea. Pigem kaldun arvama, et kukun läbi, aga saan vähemalt värske kogemuse ja õppida vigadest.

neljapäev, 14. juuni 2018

Grammike parem

Ma ei suuda oma perekonda ära kiita. Õde on kontserdile, kinno ja jalutama mind vedanud, ema laadale ja nädalavahetusteks maale.  Värvid hakkavad nagu vaikselt tagasi tulema.

Sellist ideaalset aega ei tulegi, lihtsalt peab leidma viise kuidas end liikumas hoida vastavalt oludele. Paindlik tuleb olla-selle kallal tuleb veel palju tööd teha. Kogu võistlus käib iseendaga. Hetkel veel maadlen ja uni on  väga sageli võitjaks tulnud jooksu ees. 

Peagi on pool kuud juba möödunud ja oleks esimesi pisikesi arenemismärke näha juba olnud. Jalad tuleb kõhu alt välja otsida ja oma jooksuaeg kohustuslikuks muuta. Esialgu tekib miljon mõtet ja "miks ma endale nii tegin" tunne. Varem tegin mitmeid olulisi tegevusi ja tundus, et kõik edeneb vaikselt, hetkel aga miski nagu ei sujuks. Jooksen-pea töötab oluliselt paremini.

Ega need olekspoleksid midagi ei muuda. Vähemalt on tunne tagasi, et ma veel jooksen ja tahan joosta.

Kindlasti saan õppida sellest pikast trennipausist. Näen nii mõndagi teisiti ja hindan veel enam eesmärkide nimel tehtud tòöd.

kolmapäev, 6. juuni 2018

Juba ongi juuni

Jorisedes läheb ikka ilus aeg märkamatult kaduma. Eile sain lisaks hommikusele 3 km jooksule läbitud ka õhtul 5 km. Lisaks tuju muutus tunduvalt paremaks kui sain loa teooriaeksamile minekuks-kas õpetaja ei soovi mind väga enam juhendada või jooks aitas üldisele keskendumisele kaasa..pigem viimane variant. Nüüd tuleb kõik uuesti veel üle lugeda ja kui saan oma ajutükikesed pusleks tagasi siis ongi lõpp paistmas autokooli saagale..enne uut aastat võiks ju lube näha.

Soojad ilmad on asendunud jahedatega ja viimased stressirikkad nädalad tööl. Üldse ma suudan kõik palju keerulisemaks mõelda oma kohati haiglase kohusetundega.

Õde on äärmiselt suureks toeks olnud. Koos on hea liikuda ja homme ehk saab sörgiringi teha. Mõni päev on juba täitsa tore, aga järgmisel ainult puhkaks pea padjal ja lülitaks end välja. Hullem madalseis peaks ju möödas olema, aga ometi võtab kõik aega. Vähemalt ei võta enam kõike iseenesest tulevana. Ikka liikumises peab olema, et põhi saaks alla ja edasi lihtsam oleks. Tuleb see sisemine motiveeritus leida-no kus ta peidus olla võiks?

Liialt teoreetiline on kõik, tahaks juba tegusid ja tulemusi. Vähemalt samm edasi, et taas oma mõtteid jagan. Tunnen heameelt nende kõigi üle, kes vaatamata igasugustele takistustele on tegutsemas.