reede, 18. mai 2018

Mõni mõte

Tänaseks olen mõistnud, et meeleolukaid võistlusi, trenniriideid/vahendeid ei tohiks rahasse ümber arvutada. Tekkis veidi kummaline tunne, et mida kõike oleks saanud teha või näha nende summade eest, samas kõik oli ju tervist, elu ja arengut soosiv ja tervise pealt kokku ei tuleks hoida. Need pisikesed ja sagedad võistlused andsid ka väga palju motivatsiooni nii trennide kui vaimse värskuse ja radade nautimise mõistes.

Vahepeal sai end kapsaks mõeldud. Kuidas jooksudele hiilida või nii tubaselt end liigutada, et paari minutiga alla ei tahaks anda. Ma ei teagi, kas laps on minus kinni või mina temas, et ei saa kuidagi seda liikumisharrastust taas sisse. Jonnid väsitavad ja kui juba uneajal raudsesse kaissu haaratakse, siis tuleb endalgi uni väga kiiresti. Positiivne, et uni on korras, kuid teiselt poolt on kõik nii paigast. Kui jätkub igal aastal paari kilo lisandumine on ikka nukker lugu küll.

Täna meenutati taas mulle minu oma suurt eesmärki. Esimene reaktsioon oli-ai, miks ma nii kaugel sellest täna olen ja tegudeni ei jõua. Teine tunne aga pani asju veidi ümber hindama ja kolmandal momendil hingasin sisse ning välja ja võtsin vastu otsuse, et teen selle ära oma elu jooksul.

Grete ütles eile enne uinumist, et mina võin joosta kui tema on vanaema juures. Eks ma mõistan ka seda soovi. Keegi peab turvatunnet ka pakkuma ja nii ongi ainuke võimalus tänasel päeval suvi, mil on meie pere traditsioonide kohaselt lapselapsed vanaemadega maal. Lasteaiapäevad on pikad ja nädala keskpaigaks oleme mõlemad parajad tujutsejad valmis. Selline vaheldus rutiinile toob kindlasti mõlemale positiivseid emotsioone. Lisaks saab teha katsetust nimega "kolme kuuga ultrale"...tegelikult kui reaalselt mõelda on selle aasta rong läinud, aga korralik stressimaandusjooks ja 24h liikuda segamatult on nauding.

Õega ühiselt alustatud toitumise ja trenni osas läheb nii, et tema sööb liiga vähe ja ma söön liiga palju ning kaloririkast. Liigume kui tujud on sobivad, ühiselt ka Grete jorina saatel. Õde on aktiivsem võrreldes minuga ja püüab kellal aktiivsusnäitu "100%" igal päeval täis saada. Mina aga olen õnnetusehunnik ja autokooli kiirustades (bussist jäin maha) hõõrusin mõlemad jalad kolmest kohast verele..ei tasu sissekandmata jalatsitega isiklikke kiirkõndimisrekordeid teha..hilinesin kõigest 2 minutit.

Hakkasin eile enne uinumist tegema peas harjutust- mõtlesin kõigele, mis on hästi ja tänutunne tekitas rahulolu. Kuidagi tuleb seda praegusel perioodil tekkinud depressiivset mõttemustrit ümber pöörama hakata.
Ühel väheke rõõmsamal suvel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar