neljapäev, 31. mai 2018

Viimane päev ja mõni uudis

Päev algas erinevaid telefoninumbreid otsides. Lapsel on hääl ragisev ja köhahood, mis ei lubanud teda lasteaeda viia. Nädalavahetusel saab juba maaelu nautida ja vanaema puhkus päästab olukorra-saan juba esmaspäeval töörindel olla. Võtsin ka kuu keskpaigas vastu otsuse kohta vahetada (liikuvamale töökohale). Viimased kaks nädalat minipuhkuseni veel ees. Autokooliga tuleb ka tõsisemalt tegelema hakata-lugeda uuesti seadust ja süveneda nii, et sada muud mõtet sisse ei sõidaks samal ajal. Pühapäeval võib juhtuda, et saan vennaga Vägilase jooksu Narvas läbida- pöidlad peos, et kohale jõuaks.

Usun, et saan end peagi korda. Praegu on veel masendusemull, kuid kõik laabub-ei anna täiesti alla ju. Kõik ei ole nii halvasti kui tundub. No jooksu osas tänase seisuga on, kuid kõik on mu enda teha..viimased/esimesed kuud treenida.

Kui blogiauhindade jagamisele kunagi kirja end panin siis olin veel positiivselt meelestatud enda osas ja täidan ka punkti infot jagades:
2.1 hääletamine toimub vahemikus 1.05 – 31.05.2018
2.2 hääletada saavad kõik soovijad, kasutades oma kehtivat e-maili aadressi
2.3 hääletades saab valida igas kategoorias kolm lemmikut
2.4 hääletada võib, ent ei pea, igas kategoorias
2.5 blogija seisab hea selle eest, et tema lugejad tema poolt hääletaksid ja jagab hääletamise toimumise ajal eba.marimell.eu lehte, kus hääletamine toimub, ka enda kanalites

Hääletada saab siin: goo.gl/N2dKPp
Kohale siiski ise ilmselt ei jõua ja pole ka minu aasta, kuid elan kaasa kõigile, kes on pingutanud, tegutsenud ja lahendusi leidnud ning motiveerinud oma lugejaskonda.

Võiksin palju tublim olla ja kastist välja mõelda taas. Leida lahendusi ja mitte tunda end saamatuna. Päeval, mil saan end taas jooksulainele muutub kõik ümbritsev ka paremaks-nagu targad mehed on öelnud...mindset paika ja unistustele tekivad tiivad. Tegelen sellega.

laupäev, 26. mai 2018

Esimene rattaralli

Kuna ikka veel püüan oma madalseisust välja tulla, siis endast ei ole midagi head kirjutada...küll aga suudan veel helgemad hetked liikumisest kirja panna. Esmaspäeval on arstiaeg ja loodan, et kõik eluvaldkonnad hakkavad mõne aja pärast rõõmsamat tunnet ja jõuetuse asemel teotahet looma. Pole nalja nende läbielamiste ja pidevate elumuutustega. Liigu rohkem või veeda õues aega...pole enam lahenduseks ja tuleb taas elurõõm üles leida. Sai juba talvel rõõmustatud, et sel aastal pääsen, aga oh seda peaasja.

Siiski on mul tütar, kellele püüan pakkuda elamusi ja nii sain ka end tuulutada 37.Tartu Rattaralli Lasteüritusel. Trenni selleks pidulikuks ürituseks sai loetud korrad tehtud. Pigem oli lapsel hirm kukkuda abiratastega sõites ja enamasti sai harjutades 100m sõita ja jonniga koju mindud või kilomeeter ratast ja last veetud.

Seal rattapeol kohal olles ja teisi omasuguseid nähes tuli tuju sõita ja sai plaksutada ja lehvitada veel pisematele startijatele. Jänkusid ja Limpat sai näha ja pildile püütud, neil kostüümides võis eriti kuum olla. Lisaks stardis rattakellakõla nautida ja 500m sobivas tempos läbida. Ikka arvestades teistega ja isegi veidi kiiremini kerida kui tavalisel päeval ja näha rõõmu õnnestumisest. Loomulikult teadmised, kuidas õigesti kiivrit pähe kinnitada (pilti tehes oli ikka viltu) ja näha erinevaid liikureid...nii jooksurattaid kui ka vankreid, erinevaid tõukerattaid. Pilt oli kirju ja põnev.

Lõpujoonel ootas kingikott medali, diplomi, smuutituubi, limpajoogiga ja jäätis oli kuumal päeval väga kiireks kosutuseks. Kogu üritus oli lastele tasuta, loositi auhindu välja ja karusselliga sai sõita. Pärast toredaid emotsioone tegime kiire lõuna kodus ja läksime Kanali äärde päikest ja rannamelu püüdma. Tore oli näha last õnnelikuna ja liivakindluste valmimist. Isegi selline motivatsioon tekkis, et Grete pakkus välja, et võtame abirattad üldse ära.
Minge võimaluse korral lastega tillu-ja minijooksudele, rattasõitudele. Nad saavad palju innustust ja positiivseid eeskujusid nendel üritustel. Lihtsalt ole vanem ja igaõhtuse mänguväljaku asemel planeeri ka sekka spordiüritus kuhu kogu perega kaasa võib elama minna.

Mõned jooksusammud sai ka ratta kõrval tehtud, seega täiesti 0 täna ei olnud.

reede, 18. mai 2018

Mõni mõte

Tänaseks olen mõistnud, et meeleolukaid võistlusi, trenniriideid/vahendeid ei tohiks rahasse ümber arvutada. Tekkis veidi kummaline tunne, et mida kõike oleks saanud teha või näha nende summade eest, samas kõik oli ju tervist, elu ja arengut soosiv ja tervise pealt kokku ei tuleks hoida. Need pisikesed ja sagedad võistlused andsid ka väga palju motivatsiooni nii trennide kui vaimse värskuse ja radade nautimise mõistes.

Vahepeal sai end kapsaks mõeldud. Kuidas jooksudele hiilida või nii tubaselt end liigutada, et paari minutiga alla ei tahaks anda. Ma ei teagi, kas laps on minus kinni või mina temas, et ei saa kuidagi seda liikumisharrastust taas sisse. Jonnid väsitavad ja kui juba uneajal raudsesse kaissu haaratakse, siis tuleb endalgi uni väga kiiresti. Positiivne, et uni on korras, kuid teiselt poolt on kõik nii paigast. Kui jätkub igal aastal paari kilo lisandumine on ikka nukker lugu küll.

Täna meenutati taas mulle minu oma suurt eesmärki. Esimene reaktsioon oli-ai, miks ma nii kaugel sellest täna olen ja tegudeni ei jõua. Teine tunne aga pani asju veidi ümber hindama ja kolmandal momendil hingasin sisse ning välja ja võtsin vastu otsuse, et teen selle ära oma elu jooksul.

Grete ütles eile enne uinumist, et mina võin joosta kui tema on vanaema juures. Eks ma mõistan ka seda soovi. Keegi peab turvatunnet ka pakkuma ja nii ongi ainuke võimalus tänasel päeval suvi, mil on meie pere traditsioonide kohaselt lapselapsed vanaemadega maal. Lasteaiapäevad on pikad ja nädala keskpaigaks oleme mõlemad parajad tujutsejad valmis. Selline vaheldus rutiinile toob kindlasti mõlemale positiivseid emotsioone. Lisaks saab teha katsetust nimega "kolme kuuga ultrale"...tegelikult kui reaalselt mõelda on selle aasta rong läinud, aga korralik stressimaandusjooks ja 24h liikuda segamatult on nauding.

Õega ühiselt alustatud toitumise ja trenni osas läheb nii, et tema sööb liiga vähe ja ma söön liiga palju ning kaloririkast. Liigume kui tujud on sobivad, ühiselt ka Grete jorina saatel. Õde on aktiivsem võrreldes minuga ja püüab kellal aktiivsusnäitu "100%" igal päeval täis saada. Mina aga olen õnnetusehunnik ja autokooli kiirustades (bussist jäin maha) hõõrusin mõlemad jalad kolmest kohast verele..ei tasu sissekandmata jalatsitega isiklikke kiirkõndimisrekordeid teha..hilinesin kõigest 2 minutit.

Hakkasin eile enne uinumist tegema peas harjutust- mõtlesin kõigele, mis on hästi ja tänutunne tekitas rahulolu. Kuidagi tuleb seda praegusel perioodil tekkinud depressiivset mõttemustrit ümber pöörama hakata.
Ühel väheke rõõmsamal suvel

teisipäev, 15. mai 2018

Ikka veel ei jookse

On äärmiselt stressirohke tunne-surve autokooli, töö, lasteaia ja õe plaanidega toime tulla. Paraku kõik ei saa võitjad olla. Taas tuleb midagi muuta, et tasakaal saabuks.

Eile tundsin vasakus rindkerepooles torkeid ja öösel samuti ärkasin paaril korral valuaistingute sunnil. Tundus isegi tuimem kui parem pool kehast. Paaril korral ka tundsin nõrkust. Püüdsin olukorda eirata, kuid peale lapse hommikust lasteaeda viimist helistasin kindluse saamiseks kiirabisse, et ikka nende poolseid soovitusi kuulda. Nii mind siis otsustati kodus üle vaadata ja õnneks süda on korras. Häda teeb hoopis närvivalu, mis kiirgab. Arvati, et olen külma saanud+stress ja esialgu välistasin esimese võimaluse, kuid nüüd meenus, et äkki Vägilase jooksu veetakistus isegi võis oma pisikese jälje jätta. Igatahes valuvaigistikuur tuleb läbida ja 2 nädalat veel võimuvõitlust seljatada. See suvi peab viimaks lahendusi tooma.

pühapäev, 6. mai 2018

Vägilase jooks, Tartu

Oh-hoo, koguaeg oli kuskil kaugel ootamas ja täna ta toimuma saigi. Hommikul oli ikka paras äratuskell kui trenniriideid selga hakkasin tõmbama-no kuhu ma end jälle söönud olen. Samas, mis ma ikka riidlen endaga..trenni tehes olin harjunud rohkem tarbima ja nüüd vähese liikumisega jäi see pisiasi muutmata, sest teadagi kui suur jõud on harjumusel.

Võistluspäev algas lastejooksule registreerimisega. 300m jooksulusti ja sel korral liikus tütreke täiesti iseseisvalt rajal. Lõpuks oli lapsel piisavalt julgust, et startida ja ise jooks läbida-uhke tunne, et polnud mind kätt hoidma tarvis ega lisamotivatsiooni lisamiseks vaja...ikkagi väike iseseisvumine.

Kell 12 sain ka ise rajale. Eesmärk oli lõpuni jõuda. Varem nähtud seinad hirmutasid, kuid alternatiivid lohutasid veidi. Esimesed paar takistust sain ka õega kulgeda, kuid kui ikka pole vastav tuju, siis pole miskit parata. Samas kogemus starti tulla ja natuke ühiselt liikuda on ikka parem kui raja ääres mõelda, et võinuks ka proovida. Kiidan proovimise eest!

Tore, et tiimikaaslane Heiki otsustas ka rahulikult võtta ja oli nõus hädalisi abivalmilt takistusseinadest üle aitama. Ühiselt joosta on ikka kuidagi kergem. Üldse aitäh kõigile meestele, kes teevad võimalikuks selle raja läbimise lühikestele ja mitte nii osavate ronimisoskustega naisterahvastele!

Ise sain eduelamuse esimese "ripu ja liigu käte abil" takistuse juures. Jõudsin siiski kuidagimoodi lõpuni. See oli positiivne, sest valmistusin juba esimestel pulkadel alla kukkuma, aga mitte sel korral. Teised takistused olid üldiselt vanas headuses. Vesi oli küll külm ja suplused võtsid hinge kinni kohati- samas hea ja egutav vaheldus. Juustest leidsin peale mitut peapesu heina ja siin ning seal mõned sinikad, kuid see käis asja juurde. Kolmnurgad tekitasid tunde, et siia ma jäängi, kuid aidati mind üle ja jooks sai jätkuda.

Tegelikult õpetlik, isegi väga. Peab tugevaks saama, et ühel päeval kõik mängleva kergusega ületada...eelkõige iseend.

Tore oli ja vaatamata halvale või puudulikule vormile sai see võistlus läbitud. Ilm oli antud õnneks suurepärane.

Lastehoid oli isegi täiesti olemas. Õnneks oli mul ema abiks, kuid lohutav on teada, et selline võimalus on loodud vanematele.
Esimene medalitükk käes.
Koht vanuseklassis 11
Koht 100/208
Aeg 1:01:03,8

Eelmisel aastal...Vägilase jooks 2017

kolmapäev, 2. mai 2018

Uus karikas kodus, õhtune jalutuskäik

Jõudsin töölt koju ja ust avades kostis kilkamist ja kiiret jutuvada. Kaks nädalat lasteaias jooksuringitamist nii hommikuti minuga kui ka õhtuti tädi valvel tõid loodetud karika koju. Laps rääkis karikast ja oma soovist palju joosta, et siis saab šokolaadist medali ja kõige tublimad karika ka. Püüdsin ikka rääkida, et vast kõik saavad medalikesed nagu tillujooksudel on kombeks ning kui karikat ei saa, siis pole midagi hullu, sest joosta on ikkagi lõbus. Pilti oli ka vaja teha...ikkagi esimene isiklik pisike karikas. Panime kenasti minu kahe samas toonis karika vahele aukohale. Laps veel lubas, et temal on varsti rohkem medaleid ja karikaid kui minul. Kahtlemata nii läheb kui samamoodi vahemaa läbimine rõõmu valmistab.
Ei olnud sundimist ja vahel tuli pigem mainida, et aitab küll kui 6 näppu olid püsti (tema tahab just nii palju joosta). Kenade õhetavate põskedega sai hommikuti rühma mindud. Ringide arv olenes suuresti tujust aga laps sai oma eesmärgi täidetud ja uhke tunne on küll. Järelikult minu jooksud on mingil viisil eeskuju andnud.

Õhtul saime tunnikese jalutatud. Rattasõit edeneb Gretel vaevaliselt ja joosta ei saa kõrval, aga vähemalt on ettevaatlik ja kõndimine on parem kui toas mossitamine. Õdegi on nii nõus koos liikuma. Sai isegi õeluse asemel vesteldud emotsioonideta teemadel, mis neli aastat tagasi juba oleksid võinud hingelt ära saada. Kogunev kaal on ka ühine mureteemake. Seega katsetame teineteisele toel seda toitumisega tralli ja saab toidukordadest pilte saata, et ikka püsiks tervislikul lainel. Saiakesed ja kohukesed ehk jäävad poodi ning võiks bussikaardiga piiksutamise asemel liikuda rohkem oma jalgade abil. Sain ka emalt telefoni teel vesteldes komplimendi, et visuaalselt nii hull veel ei pidanud olukord olema kui eelmise jooksuhooaja alguses, seega kõik ei olegi veel ilmselt kadunud.

Ja Vägilase jooksule on ka minek juba sel pühapäeval, isegi õde tuleb takistustest üle ukerdama. Seega saab näha kui palju on alternatiive ja kas ka tema saab positiivseid emotsioone rajalt.

Kui see kuu möödub, siis on minu võimalus 3kuuga ultraks valmis jõuda või vähemalt kergemaks end süüa ja jooksurutiin päevakorda seada. Seni võtan päeva korraga ja olen tänulik kui saab vaidluste ja jonnita ning inimese kombel päeva lõpetuseks üks kõnnitiir tehtud.