pühapäev, 29. aprill 2018

Nädal algas täitsa hästi. Natuke jalutamist, hommikuti mõned harjutused äratuseks. Õhtul mänguväljakul väiksed tagaajamismängud- sai jooksu ja naerukilkeid. Ühiselt sai kükke tehtud ja võimlemispallil hüpatud. Nädala lõpus juhtus palliga õnnetus ja tädi hüppamise ajal oli tütar pintsetid kapilt leidnud ning katseks pallile augu torganud.

Reedel oli tore päev..sai nii autokooliks vajalikku tehtud kui päeva lõpus emaga ooperis käidud Carmenit vaatamas. Ei mäleta isegi millal viimati teatrisse juhtusin- ikka rutiinist välja. Eesmärk saada igapäevaselt aktiivsus 100% täis jäi kättesaamatuks-valisin une trenni asemel.

Ma tulen toime, kõik hakkab sujuma ja siis ühtäkki murravad oma muremõtted. Talvel sai endale korratud, et seekord saan ise hakkama, paraku tänaseks on selge, et nii lihtsalt see ka kahjuks ei käi. Vaba nädalavahetus, mil võiks hommikust õhtuni treenida möödus kurvameelselt. Täna tegin 3km jooksutiiru ja taas koju riideid pesema, liiklusseadust lugema.

Alguses olin ikka väga kuri enda peale, aga nüüd mõistan, et parastamine ei aita siin, pigem tuleb asju rahulikult võtta, mitte pidevalt emotsioonidel lasta end matta.

Oleks juba aeg end korralikult liikuma saada. Varsti toimub juba Vägilase jooksu esimene etapp..need jooksud olid möödunud hooajal väga toredad läbimiseks. Sai ilusti lihaseid ka äratatud talveunest kuni järgmise madalseisuni. Võtan kui väljakutset ja õnneks on alternatiive ka olnud raskemates kohtades. 

laupäev, 21. aprill 2018

Nädalavahetus maal

Plaan oli joosta teel, kus kunagi esimesed pikamaajooksu mõtted tekkisid. Kuna õde aga magas poole lõunani ja rattur kõrval joosta tundus tuule ja vihmaga valutum siis leppisin õhtul veidi alla 5 km jooksuga. Metsade vahel ja porisel teel... ja linnud lendamas. Taas kogesin jooksurõõmu või peaks ütlema, et magusat vaeva ja valu, mis selle alaga alustades kaasneb.

Füüsiliselt on ikka päris raske. Pulss kerkib kiiresti ja istuv elustiil on teinud paraja karuteene. Sain üle pika aja 130% aktiivsust täis. Puude ladumine ja päeva lõppu veidike ujumist ja sauna tegid lihastele pai. Nad ikka on kuskil veel alles!

Püüan selle hea tunde linna kaasa võtta ja mitte muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Väga kiiresti tekib ülemõtlemine ja kui vaimselt on keeruline päev olnud (Grete jonni/enesekehtestamisehood) siis tundub kell 21 magama jäämine parim idee.

Suvel saan treenida ja olen enam kui kindel, et kui end jooksmas hoian hakkab kõik taas laabuma. Teraapia, vabadus, oma aeg. Järjepidevalt treenides oli mälu parem ja jõudsin rohkem.
Nõrk on halb olla. Liikuma peab, isegi kui tundub, et enam ei taha. Süüdistused ei aita ja aega tagasi keerata ei saa, seega tuleb leppida hetkeolukorraga ja siit edasi minna. Kui peab siis kõndides ja 15 minuti kaupa harjutusi tehes. Igati okei on tunnistada, et ongi keeruline ja toit lohutab ning kogu pingutus ja järjepidevus on kadunud selles virvarris. Võitlus iseendaga jätkub, ühelt poolt unistused, teiselt poolt reaalsus.

teisipäev, 10. aprill 2018

Lehvitan valget lippu

Kuidas ma ka ei planeeri, siis endiselt olen trennialaselt läbi kukkunud. Enne äratust isegi 15 minutit varem kella vaadanud ja teadnud, et tuleb minna jooksule, kuid kui esmased protseduurid tehtud, siis jäänud spordiriie käes mõttesse ja äratuse edasi pannud ning vajunud tagasi magama- pole see edasine ka uni, pigem silmad kinni eneseparastamine. Uned on küll nii 8h kanti, kuid mitmete ärkamistega, sest tekk visatakse jalgadega maha, kaisuloomad röövivad uneplatsi ja käsi peab olema ümber kaela.

Kui ei tee trenni siis tunnen end kasutu ja lodevana, kui teen trenni siis tunnen, et ei saa pühendunult seda teha ja muretsen tütre heaolu pärast. Lootsin täna, et ratta olemasolu tagab rahulikud jooksukilomeetrid, kuid 2 ja natuke peale kilomeetrit oli pigem üks hädadeorg. Hea, et õde ka tuli ja ratast käe kõrval vedas ning ütles, et asi võiks veel hullem olla..kui Grete oleks beebi. Areng igati tubli ja lasteaiaõpetaja kiitis vestlusel tubli, viisaka ja hooliva lapse kasvatamise eest. Paraku kodus pole kõik nii ilus ja mõistus  on sageli otsas. Õde pole nõus väga pikemaks külla ka jääma ja nii mu plaan b ja c ja d kõik ära ongi vajunud. Kui trenni aga poole tunni/tunni kaupa teha ei saa, siis ongi ainuke võimalik variant oodata suve, mil on vanaemad toeks. Paraku siis on juba hilja seda olematut vormi päästa.

Tubased trennikatsed on lõppenud sellega, et lõpuks üks meist nutab. Tuleb ju turnima hakata või muul kombel tähelepanu nõuda- ainult istudes on rahu- see aga ei loo mingit arengut. Minu mõistus on otsas. Võit kui magama saab  21 ajal ja sööb kodust toitu ka mõned ampsud. Kõik muu on juba suur boonus.

Tuleb igasugused toredad unistused jätta vaid ideedeks vähemalt ajani, mil laps on piisavalt suur/arusaaja, et iseseisvalt kodus olla või koos liikuda. Võistlustel tuleb hinnata seda aega, mis on täiesti minu ja liikuda naudinguga, vastavalt võimetele või nende puudumisele, lihtsalt kulgeda olenemata ajast ja kohast-hinnata vabadust ja võimet jalg jala ette asetada.

Ei tahaks stressi või pideva nohu kaela ka seda olukorda ajada. Lihtsalt ei näe võimalust mingisuguseks jooksualaseks arenguks lähiajal.. kuidas ma ka ei planeeriks- asi lõppeb peavalu või süüdistustega enda suunas. Kui suvekuud natuke abistavad on tore, kuid siin ilmselt aitab ainult aeg. Turvatunde ja läheduse pakkumine on esmaoluline, kuna mind on ainult üks siis pole muud varianti olemas ja lükkan enda soovid/vajadused kaugemasse tulevikku. Need uued algused on väga valulikud kui kõik on nullitud. Talvel oli vahva mõte, et ainuke, mis pekki saab minna on tihase nokk, paraku aga vähene liikumine+tubane eluviis+ istuv asend+ebasoodsas suunas muutuvad olud ja krahh oligi käes.

Omamoodi kurb, kuid inimlik ülestunnistus, et samas tempos nagu möödusid paar mõnusat/tegusat jooksuhooaega edasi liikuda ei saa ja ainukese positiivse suunaga eluvaldkond jääb ka müstilist aega ootama.

laupäev, 7. aprill 2018

Arvake ära, mis juhtub kui on kindel plaan peas küpsemas ja tunne, et nüüd saavad taas trennid alguse? Suudan haigeks jääda- ei ole midagi väga hullu (kõigest nohu, vahelduva eduga köha ja ühel õhtul avastasin ka kerge palaviku, mis üpris loiuks muutis).

Natuke olen jooksnud ka. Alustasin esmaspäeval ja lörtsis rahulikult jalga jala ette asetades tegin pisikese 6km tiiru. Teisipäeval tundsin, et nina jookseb, mitte mina ja jõin ohtralt ingveriteed. Enesetunne veidi paranes ja kolmapäeval sain kenad 8km joostud. Neljapäeva sain vabaks ja vajalikel kohtumistel käidud, kuid taas oli olemine kehv. Püüdsin ka tubaselt harjutusi teha, kuid kui energiatase on madal, siis sellest vehkimisest suuremat kasu ka pole.

Täna tuleb plaan paika panna ja püüda mingi valemiga end rohkem liikuma saada. Äkki linnukesed tehtud tegevuste taga innustaksid või paberil kindel päevakava- ideid on, kuid teostus jätab soovida. Küsimuseks jääb kuidas ja millise hinnaga see veidi parem enesetunne tuleb.