pühapäev, 4. märts 2018

Vahepeal toimunust

On lootust minna uuel nädalal tööle ja korralikult liikumislainele tagasi saada. Laps terveneb, kuid ilmselt kollektiivi viimiseni möödub paar päeva veel. Vahepeal juba lõin kõigele käega ja isegi kõndimine on väga nulli poole. Autoga olen kindlasti sõitnud sel kuul rohkem kui omal jalal liikunud. Palju närve ja aega läheb autokooli lõpetamisele. Isegi unes nägin möödunud ööl, et eksamineerija jooksis auto taga ja minu pidurid ei täitnud oma otstarvet. 17 tundi läbitud, ema juhendajaks vormistatud ja nädalalõpus kindlustunnet kogutud. Vanaema ütles vähemalt, et võin juba auto ära osta (oleks siis nii rikas).

Korralik liikumine eeldab taas tööle ja koju kõndimist (6km kokku) ja õhtul parimal juhul 30min kuni tund hantlite, lintide, rulli ja muusika saatel endale meeldivate harjutuste sooritamist. Kui lapsega kompromisse sõlmime ja see külm ilm (lumi/paksud riided/aeglane tempo/libisemine) endale meeldivaks saab mõeldud, võib tekkida ka jooksmine minu päevakavva.

Minu järjepidevus kadus ja "iseenda motivaator", "järjepidevus on tulemuste alus" häirisid ja muutsid päris pahuraks. Endaga tülis olla on väga jabur, aga tuleb ette. Sai mitu postitust kirjutatud kui ebaõiglane ikka kõik on ja kuidas ma ei suuda üldse endaga toime tulla, aga kirjutasin-seedisin-kustutasin ja hakkas palju kergem. Eneseusk kadus täitsa ära ja koos sellega ka tahe. Vähemalt kõik on mööduv- nii ka see ebavajalik olemine ja enesehaletsus otsa sai.

Täna piisas aga tunnisest tubasest liikumisest, nädala söögikraami ostmisest ja "ma pean nüüd dieeti" plaanist. Stressisöödikuna sai ikka mõnusalt leivasuppi rosinate ja hunniku vahukoorega söödud, pastat, kartulit ja kastet- ei mitte üks vaid vähemalt kaks taldrikutäit kõike, jäätist ja šokolaadi ka. Mida ma neil päevadel küll mõtlesin? Ausalt öeldes, mul oli täiesti ükskõik.

Nii, siin ma olen, mul on võimalik loota üksnes iseendale. Ma ilmselt ikkagi lähen Sillamäele 24h jooksma...mitte sellepärast, et ma endale veel midagi tõestama peaks, aga ema arvas, et osalustasu pärast ei tohiks küll üritust ära jätta. Üks suur number kummitab ja taktika on ka välja mõeldud, iseasi kui palju on õnne ja kuidas väheste trennidega see teoks saab, aga proovida ju võib kui mulle jääb vaid jooksurõõm.

Juba vaikselt valgus paistab.

2 kommentaari: