laupäev, 31. märts 2018

Midagi hingele

Võite vaid aimata kui keeruline on tagasi aktiivseks inimeseks muutuda. Jalad ja käed külmetavad alatasa ja miski justkui ei motiveeri taasalustama. Paar nädalat isegi õnnestus toitumist rohkem jälgida, kuid kui elu viskab kõikjale lumepalle ja lammutamiseks jõudu pole, siis ühel hetkel leian end šokolaadi või saiakesega lohutamast. Eesmärgid on hetkel nii imepisiked ja isegi neid ei suuda täita. Selline hale vari endast. Õnneks paar inimest usuvad minusse rohkem kui tänasel päeval mina ise.

Täna aga oli viimane päev soodusega registreerida Sillamäe Ultrale. Küll ma jonnisin, et pole ju trennigi teinud ja leidsin veel sada häda. Samas ju teist korda oleks võimalus joosta lähedal 24h. Küll lohutati, et hooaeg alles algab ja sügiseni aega küll ning nüüd ma registreeritud olen ja osalus tasutud. Ma ei tea veel kuidas see ööpäev jooksu möödub, aga äkki on just see see miski, mis mul puudub. Nüüd tuleb mugavustsoonist end välja lükata ja liikuma hakata.

Nädalake saan vabalt treenida ja edasi tuleb juba nuputada taas, aga kui hoo sisse saan on juba palju lihtsam. Tuleb see taaskäivitus ära teha. Vähemalt on midagi ootamas ees...

Autor:Anna Markova

neljapäev, 22. märts 2018

Hakka nüüd ometi liikuma!

Tahaks juba hirmsasti kirjutada, et sain endast võitu ja jooksen taas. Vähemalt analüüs käib pidevalt. Täna oli katse kaks, et minna kell 5 jooksma, vähemalt üritada. No ei suutnud end püsti ajada- jälgisin lapse unemustreid ja tundub, et igati mõistlik aeg. Õhtul oleks enda jaoks lihtsam, kuid siis ei valmiks soe söök ja ühist aega jääks napiks. Lisaks olen teinud eeltööd ja arutasime olukordi kui ma ei saa kõrval olla. Näiteks haigusperioodil kiire poeskäik või apteeki minek. Selline lühiajaline kodus mängimine paistis sobivat, ka vanaema juures nähtud Üksinda kodus filmid pakkusid palju põnevust. Ilmselt ma mõtlen pidevalt üle. Muretsen asjade pärast, mida muuta ei saa ega suuda õlgu päris alla lasta. Tahan raputada selle stressi välja ja tunda, et kõik on tegelikult hästi.

Treeniv inimene on ilus, ta suudab näha häid ja lihtsaid asju...soe vesi, toit, koht kus elada ja nimekiri jätkub. Kui aga istuda ja muretseda ning tunda, et ei ole üldse oma eluga sealmaal, kuhu oleksin soovinud teisi valikuid tehes jõuda, siis tekib rammestus.

Mitmeid kordi olen enda peale kurjaks saanud. Plaanid olid nii ilusad, kuid tagasilöögid, ootamatused ja enda negatiivne mõtteviis tekitas tunde, et mina enam ei jõua kõigega toime tulla.

Jooksmisega tuleb ka taasalustada. Mõelda vaid kuhu võiks jõuda kui ei tekiks neid talviseid madalseise- enesega rahuloluni kahtlemata.

Autokool on ka veel poolik ja sõidukogemust tuleb palju hankida...üldse peas on liiga palju muremõtteid ja võimalus endale liikumisvabadus hankida tundub ka hetkel kui koorem, mida kanda. Vähemalt ma tean, et sel korral pooleli ei jäta..kunagise 5 tunni asemel on 17 sõidetud. Kindlasti tuleb palju lisatunde võtta, kuid vähemalt suve lõpuks võiks see etapp juba möödas olla. Plaanisin küll selle kuuga lõpetada, aga linnasõit vajab kogemust ja õpetajaga on kindlasti turvalisem kui juhendaja autoga riskida.

Loodan, et uuel kuul on ka toetus kaastöötaja näol olemas. Lisaks õe praktika saab läbi ja saan tööl olla nii nagu graafik ette näeb. 

Vahepeal oli kolm vaba päeva ja sain linnaelust puhata. Laps küll näitas väsides iseloomu- pori sisse põlvili, kommi, multikaid ja mida iganes veel võiks nõuda, et võimalikult palju tähelepanu saada. Lõpuks suutis ka rahuneda ja vabandada, kuid keeruline periood on käsil. Teistega kui musterlaps, kuid minuga väike saatan.  Kordan mõttes:"Ole rahulik, see on mööduv...ära anna alla!"

Kevade saabudes ei tulnud veel seda energiat. Vähemalt mõte liigub, see on ka juba samm positiivsuse suunas.

Veidi kätekõverdusi ja kükke on taas hommikusse sattunud. Isegi pisike areng oli näha vahepeal, kuid siis tabas uus enesehaletsuse puhang ja kõik või mitte midagi mõtlemine tegi karuteene. Mulle meeldiks pühenduda ja oma asja ajada, aga paraku ei ole kõik nii nagu mina tahan, vaid tuleb kehvadest variantidest see vähem valulik valida.

Vabal päeval saime rongiga sõita. Seda hirmu mul enam ei ole vähemalt.

laupäev, 10. märts 2018

Segapuder

Annan märku, et olen olemas. Jooksuga ei ole endiselt sõbraks saanud. Ehk ongi aeg liikuda edasi ja vabalt võtta seda isehakanud sportlase asja. Sain Vägilase jooksudele end registreeritud ja suurtest plaanidest saavad pisikesed toredad hetked.  Kindlasti jõuan veel aasta jooksul mitu korda meelt muuta teiste jooksude osas, aga hetkel üle varju ei hüppa.

Kus see liikumine siis toimub?
Olen paar grammi parem ema. Veidi rohkem avatud köögile ja aiale (loe: korteris potimajandus). Enda " käestlaskmisele" järgneb korralikuks hakkamine kuni uue ülesöömiseni, seega kavast sai vabakava ehk esmalt mõtlen ja siis tarbin. Hommikul ja õhtul 30+ minutit jalutamist ja ongi elementaarne liikumine sooritatud.

Eile õnnestus koos tütrega peale tööpäeva jalutada poodi ja koju ning sain taas kinnitust, et ei olegi kõik mu õpetused asjata olnud ja kui ma ise justkui pidevalt tunnen rahulolematust, siis õpin tema kaudu neid pisiasju, mis hästi on ja vahel need ei olegi väga väiksed. Ta jumaldab jooksmist ja "emme jookse ka" tuleb väga sageli hüüuks. Imeline on leida aega ja vaadata kui lihtne ja siiras on ühe lapse elu.

Kui olukord ei meeldi tuleb seda muuta, nii nagu teoorias oleks. Unedega on asjad väga hästi. Võin 20-21 magama minna ja 6-7 ajal tõusta, seega ei ole enam öiseid trenne ja unetust. Magan tagantjärele kõik unetuna veedetud ööd.

Kõige keerulisem ongi teha endaga rahu. Leppida, et midagi ei juhtu kui ei jookse või püüdle täiusliku vormi poole. Mis mind täna jooksmast takistab? Süütunne. Õhtuti ma ei uinu kui trenn on tehtud- seega uned lähevad taas segamini, lisaks on lapsega ühist aega väga minimaalselt. Pesema ja magama, enne uinumist paar sõna ja taas hakkab see ratas pihta äratus- lasteaed-töö. Hommikuti tunnetab ta väga hästi kui mind ei ole samas toas ja paarikümne minuti pärast on ärkvel. 4-5 ajal jooksma hiilimisest on patt mõeldagi. Võiksin ju mõelda hoidjale või ema ja õe tuge paluda nädalavahetustel, aga logistiliselt läheb see taas liiga pingeliseks.



pühapäev, 4. märts 2018

Vahepeal toimunust

On lootust minna uuel nädalal tööle ja korralikult liikumislainele tagasi saada. Laps terveneb, kuid ilmselt kollektiivi viimiseni möödub paar päeva veel. Vahepeal juba lõin kõigele käega ja isegi kõndimine on väga nulli poole. Autoga olen kindlasti sõitnud sel kuul rohkem kui omal jalal liikunud. Palju närve ja aega läheb autokooli lõpetamisele. Isegi unes nägin möödunud ööl, et eksamineerija jooksis auto taga ja minu pidurid ei täitnud oma otstarvet. 17 tundi läbitud, ema juhendajaks vormistatud ja nädalalõpus kindlustunnet kogutud. Vanaema ütles vähemalt, et võin juba auto ära osta (oleks siis nii rikas).

Korralik liikumine eeldab taas tööle ja koju kõndimist (6km kokku) ja õhtul parimal juhul 30min kuni tund hantlite, lintide, rulli ja muusika saatel endale meeldivate harjutuste sooritamist. Kui lapsega kompromisse sõlmime ja see külm ilm (lumi/paksud riided/aeglane tempo/libisemine) endale meeldivaks saab mõeldud, võib tekkida ka jooksmine minu päevakavva.

Minu järjepidevus kadus ja "iseenda motivaator", "järjepidevus on tulemuste alus" häirisid ja muutsid päris pahuraks. Endaga tülis olla on väga jabur, aga tuleb ette. Sai mitu postitust kirjutatud kui ebaõiglane ikka kõik on ja kuidas ma ei suuda üldse endaga toime tulla, aga kirjutasin-seedisin-kustutasin ja hakkas palju kergem. Eneseusk kadus täitsa ära ja koos sellega ka tahe. Vähemalt kõik on mööduv- nii ka see ebavajalik olemine ja enesehaletsus otsa sai.

Täna piisas aga tunnisest tubasest liikumisest, nädala söögikraami ostmisest ja "ma pean nüüd dieeti" plaanist. Stressisöödikuna sai ikka mõnusalt leivasuppi rosinate ja hunniku vahukoorega söödud, pastat, kartulit ja kastet- ei mitte üks vaid vähemalt kaks taldrikutäit kõike, jäätist ja šokolaadi ka. Mida ma neil päevadel küll mõtlesin? Ausalt öeldes, mul oli täiesti ükskõik.

Nii, siin ma olen, mul on võimalik loota üksnes iseendale. Ma ilmselt ikkagi lähen Sillamäele 24h jooksma...mitte sellepärast, et ma endale veel midagi tõestama peaks, aga ema arvas, et osalustasu pärast ei tohiks küll üritust ära jätta. Üks suur number kummitab ja taktika on ka välja mõeldud, iseasi kui palju on õnne ja kuidas väheste trennidega see teoks saab, aga proovida ju võib kui mulle jääb vaid jooksurõõm.

Juba vaikselt valgus paistab.

neljapäev, 1. märts 2018

Mis võib enesekindlust tõsta?

Ühel rutiinsel hommikul saabus mulle üllatuseks meil. Nimelt kingitus.ee inimesed olid lugenud minu blogi ja andsid valida elamuse, mida sooviksin testida. Kui südant soojendav on teada, et minu kirjutised lähevad korda isegi ajal kui minu blogi pole tulemusrikas, vaid pigem talvepuhkusel. Võtsin pakkumise vastu ja peagi saingi end registreerida enda valitud elamusele: SPA hooldus jalgadele.

Esimene kord ravipediküüris
Ilmselt keegi ei imesta, miks just sellise otsuse tegin. Peale esimest 24h jooksu olid jalgadel näha üpris inetud tagajärjed. Küüned eemaldusid, ville oli palju, samas oma eduelamuse võistluselt sain. Järgmistel võistlusel olin juba jalatsivalikul targem, kuid paratamatult kahjustatud kohad on õrnemad ja tegin endiselt liiga. Minu esmakordne pediküüri kogemus oli auhinnamängus võidetud ja sain päris palju julgemaks (ei tehta haiget) ning püüdsin pärast hoida seisukorda koduste vahenditega rahuldavana.

Lõpuks saabus kaua oodatud aeg seada sammud Fortuuna Ilusalongi. Asub see kohake paarisaja meetri kaugusel Atlantise bussipeatusest. Sisenedes haaravad tähelepanu puitnikerdistega diivanid ja piisavalt avar ooteruum. Mind teenindanud Margit oli väga lahke ja täpset aega ei pidanud ootamagi, kõik oli valmis ja võis varem alustada. Põnev oli jälgida kuidas taas jalad siledama ja pehmema mulje said. Küüntega soovitas teenindaja ka vastava arsti juurde pöörduda, et ehk oskab rohkem nõustada. Siiski on jalakeste üldmulje parem kui varem. Ei ole paksenenud nahka kanna piirkonnas ja soovitusena võiksin rasvasema kreemiga jalgu määrida. Taas beebisiledad jalakesed- tõstavad tuju küll. Teadmine, et küüned kasvavad tagasi, kuid aeglasemalt kui keskmisel inimesel, kes "hullustega ei tegele" andis ka lootust, ja kindlustunnet, et pole mõtet põdeda.

Kindlasti soovitan kinkida lähedasele või miks mitte iseendale selline enesekindlust tõstev elamus/hoolitsus. Naistepäev ka ju lausa tulemas, seega hea ja lihtne valida oma maitse põhjal midagi sobivat.

Hoopis kergem astuda

Aitäh www.kingitus.ee! Minu jalad tänavad!