teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuidas läheb liikumisega?

Elu näiliselt seisab. Keha külmetab pidevalt. Hirme ja vastutust, kohustusi on rohkem kui sooviks. Kordan endale...üks asi korraga. Autokoolis sai õppesõit number 14 tehtud ja kõigil oli täna liikluses justkui kiire, mitte aga minul. Pean koolitaja võtma kõrvale ja kuidagi seda kogemust saama-lihtne on autopiloodil elada ja tuimalt kõike teha, sest peab. Selline hakkamasaamatus on peal. Mõõn, täielik mõõn.

Kõhulihased+kätekõverdused hommikusest rutiinist on alles vaid kõhulihased. Toitumise sain taas enda võimusesse, kuid ega kaal ei kuku ikka on 57-60 kg ees. Üks ja sama jama aastast aastasse. Talvel võtad juurde, kevadel hakkab sulama ja suvel saab paar kuud trenni ka tehtud kui tuju ja hoiuvõimalused lubavad. Eks näis, mis 10 aasta pärast saab või 14. Lihtsalt ei ole jõudu mitte millegagi tegelemiseks.

Trenni tubaselt tehes pean võitlema lapsega. Soovides joosta pean võitlema õega. Hambad ristis päeva liigutamist lisades pean röövima nüüdseks korras uneaega, lisaks olema hirmul, et ega laps ei ärka. Nokk kinni ja saba lahti on koguaeg.

Soovin sel aastal osaleda Vägilase jooksude sarjas, sest hetkel tundub ainus üritus, kus ma suudan enda sisemise võistleja alla suruda ja lihtsalt läbida nii, et tore oleks.

Isegi halb tunne, et sai end Eesti blogiauhindadele üles seatud, sest tulemusi ju pole. Samas on võimalus aastas korra end ilusaks teha ja kuhugi seltskonda minna dressideta. Ainult üks ümar jutt kui kehvasti kõik on ja kuidas ma oma eluga toime ei tule. Äkki pole piisavalt seda näitlejat minus, et kõik imalalt positiivseks manada kui tegelikult ikka ei ole lilled ja liblikad.

1 kommentaar: