laupäev, 24. veebruar 2018

Ilusat 💯 kõigile ja tähistamine..

Eile tegin esmakordselt leiba. Täna oli pidulik võimalus maitsta. Söödav  õnneks- ootasin hullemat.
Õnneks üks pikem nädalavahetus ja jõudsin 2h kodu ka koristada. Õue külmad ilmad kuidagi ei kutsu, kuigi päike kohati meelitaks justkui.

Laisk televiisori ja live jälgimise päev. Mõne pildi oleme Gretega ka värvinud. Hoian silma nii trepijooksjatel, mäehuntidel kui ka siseringil tiirutajatel. Tehke kõike eduka lõpuni või vähemalt õppige kogemusest miskit edaspidiseks. Hoian pöidlad peos, et oleks taas eneseületusi ja suuri võite meie kõigi jaoks.

Kuna olen juba pikemat aega trenni asemel kokkamislainel, siis annan ka teada, et alates 15.03 on minu käest võimalik kookospiima hea hinnaga saada.
Kui oled huvitatud, kirjuta!

pühapäev, 18. veebruar 2018

2km jooksu on parem kui mitte midagi!

Eile sain oma raamatu (Jooksjana sündinud) loetud. Andis rohkem kui oskasin loota. Mõistan palju paremini aeglaselt jooksu alustamist ja Nike, Adidas ja teised tuntud jooksujalatsite tootjad pole enam nii kinnisideeks. Kes tahab joosta see saab joosta. Jooksin lapsena paljajalu murul, põllul ja tunnetasin tuult mis tekib kiirel sammul lipates. Tundub, et on teisigi, kes naudivad seda  ja jooksmine on palju rohkem kui lihtsalt jalg jala ette. Meie põhjused pikkade distantside läbimiseks on erinevad ja igaüks leiab oma. Mina mõistsin, miks mina jooksin ja mis mul puudu oli/on.

 Täna jooksin 2 km edasi ja kõndisin 2 km tagasi. Algused on alati rasked, eriti need otsused "nüüd lähen ja teen", "nüüd lõpetan selle enesehaletsuse", "igapäevaselt natuke liikumist on parem kui kuus ühe korra  ja palju". Head nimepäeva mulle!


Nii, nüüd sooviks sooja ja laseks õlad alla, tõstaks pea üles ja kevadel hingaks kergendatult. Autokool ja muud peavalud möödas, siis juba saab ka rohkem keskenduda jooksudele.

teisipäev, 13. veebruar 2018

Kuidas läheb liikumisega?

Elu näiliselt seisab. Keha külmetab pidevalt. Hirme ja vastutust, kohustusi on rohkem kui sooviks. Kordan endale...üks asi korraga. Autokoolis sai õppesõit number 14 tehtud ja kõigil oli täna liikluses justkui kiire, mitte aga minul. Pean koolitaja võtma kõrvale ja kuidagi seda kogemust saama-lihtne on autopiloodil elada ja tuimalt kõike teha, sest peab. Selline hakkamasaamatus on peal. Mõõn, täielik mõõn.

Kõhulihased+kätekõverdused hommikusest rutiinist on alles vaid kõhulihased. Toitumise sain taas enda võimusesse, kuid ega kaal ei kuku ikka on 57-60 kg ees. Üks ja sama jama aastast aastasse. Talvel võtad juurde, kevadel hakkab sulama ja suvel saab paar kuud trenni ka tehtud kui tuju ja hoiuvõimalused lubavad. Eks näis, mis 10 aasta pärast saab või 14. Lihtsalt ei ole jõudu mitte millegagi tegelemiseks.

Trenni tubaselt tehes pean võitlema lapsega. Soovides joosta pean võitlema õega. Hambad ristis päeva liigutamist lisades pean röövima nüüdseks korras uneaega, lisaks olema hirmul, et ega laps ei ärka. Nokk kinni ja saba lahti on koguaeg.

Soovin sel aastal osaleda Vägilase jooksude sarjas, sest hetkel tundub ainus üritus, kus ma suudan enda sisemise võistleja alla suruda ja lihtsalt läbida nii, et tore oleks.

Isegi halb tunne, et sai end Eesti blogiauhindadele üles seatud, sest tulemusi ju pole. Samas on võimalus aastas korra end ilusaks teha ja kuhugi seltskonda minna dressideta. Ainult üks ümar jutt kui kehvasti kõik on ja kuidas ma oma eluga toime ei tule. Äkki pole piisavalt seda näitlejat minus, et kõik imalalt positiivseks manada kui tegelikult ikka ei ole lilled ja liblikad.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Ma pean. Ma tahan!

Olgu öeldud, et see esimene "ma pean" on väga ülekaalus. See nädalavahetus, mis just möödus oli "ma tahan" liigituses. Kohustused sain kenasti peast välja visatud ja olin, niisama lihtsalt olin ja mõtlesin, et miks ma mida teen. Elasin ja tundsin end vabana ja avastasin veel tundmatuid kohti.

Jooks on väga tagaplaanile seatud. Viimati oli Tondiraba maraton. Nüüd on juba selge, et treppidele end piinama ei lähe. Tahaks kunagi piinlikkust tundmata randa ka minna - ei põe arme, neid on ka lugematul arvul, vaid varbaküüsi, mis on olematud või siis lihtsalt endal koledad vaadata. Lasen neil puhata ja mitte end veel rohkem piinata. Minu vastus sisemisele valule on olnud füüsiline valu - ultratee. On siis juba parem? No veidi, ma suudan oma tegusi ja tagajärgi analüüsida. Aeg-ajalt tunnen seda läbikukkuja tunnet, aga tahaks näha inimest, kes minu olukorras paremini end korduvalt sügavalt pimedast taas päikse kätte ISE välja kaevab - neid võitlejaid on väga vähe kui üldse. Minnakse ikka lihtsama vastupanu teed ja kasutatakse igasuguseid toetusi või otsitakse kõrvale inimene, kes kõik kinni maksab. Mina vajan midagi sügavat ja vaimset ja mulle on nii oluline end ise ära majandada.

Täna mõeldes "kaine" peaga saan aru, et neid eneseületusi pole vaja. Ei muutu ma kuidagi rikkamaks. Isegi Eesti naiste rekordiomanikuks 24h jooksus saades ei olnud mingisugust diplomit või eraldi karikat/medalit. Kujutasin naiivselt ikka ette, et sellised suured eneseületused ja väiksed edasiliikumised toovad peale tublide ja kirjaliku tunnustuse midagi edasiviivat. Paraku tekkis just rohkem inimesi, kes püüdsid mind justkui ära kasutada reklaamvahendina ja pigem voolab aega, energiat ja raha välja kui sisse tuleb. Kaua sa vaene inimene jõuad miinusesse elada ja anda, anda ja heaga vastutulelik olla. Oma tass on tühi. Tuleb küsida aga kuidas MINUL läheb?

Rõuge vaatetorn Pesapuu ja eile sai ka vesioinaga tutvutud.

neljapäev, 1. veebruar 2018

Mõned mõtted ja suur küsimus lugejatele

Avastasin, et mulle ei meeldi üldse seeriatena harjutusi üksi teha. Kui kambaga, näiteks ühistrennis, siis on see vahepealne passimisaeg okei, kuid kodus ma ei fänna seda väga, sest lihtsalt trennituju kaob ära (kohe uus harjutus peale, muidu on igav). Täna õhtul vist isegi lähen jooksma, aga ma veel mõtlen kas on tuju või pigem tõstan hantleid, rullin ja venitan linte.

Saan tänu õele ja emale mõned päevad vaba aega, lihtsalt üksi kodus olla ja rahu ning vaikust nautida. Üldse endale ka tähelepanu pöörata, mis on ülioluline, et lained väga üle pea ei kerkiks. Hommikul tegin kõhulihastele hommikused harjutused - päev 18, väga ei usu, et päev 30 ja silmipimestav lihas välja on tulnud, kuid kui hästi otsida ja kombata, siis midagi nagu looks. Kõht on üldse kõige hullem koht, sest aegade jooksul on sinna kõik hea ja parem oma jälje jätnud. Esimene mis "pekki läks" ja ilmselt ka viimane kust rasv kaob. Ülimadalat rasvaprotsenti ma taga ei hakka ajama, sest sellega kaasnevad igasugused ebameeldivused. Alustades jäsemete külmumisest ja lõpetades sellega, et naise keha ei toimi nii nagu tervele organismile vajalik.

Autokoolis on 12 sõidutundi kirjas, seega olen ületanud oma kunagise viie tunni piiri - milline eneseületus. Enam ei pilligi end näost punaseks enne tunde, vaid lähen pisikese ärevusega, mis on hea. Selline tunne, et oleks vähemalt 100 tundi vaja, et kõik täiesti selgeks saaks - ikka ideaalseks. Näiteks ise sõites näib 90 juba päris hirmus kiirus, peab ju veel märke jõudma jälgida ja samas mitte teisi tagant tulijaid takistada. Üldse 21 sõidutunniga selgeks saada kogu see mõttetöö ja jälgimine ja kontroll näib võimatu missioonina. Igatahes püüan vaikselt areneda ja kui vaja siis palju lisatunde juurde võtta. Rahalise poole pealt see mõte ei meeldi, kuid tuleviku mõistes tuleb ainult kasuks. Kindlustundega eksamile mitte ehkupeale.

Mul on üks veebruarikuu küsimus:"Kas registreerida end kontorimaratonile või mitte?"
Mida Sina teeksid minu nahas kui võtad arvesse järgmisi mõtisklusi..
  • Jooksutrenni pole teinud.
  • Jalad (varbaküüned) on kehvas seisukorras.
  • Liikuda tahaks.
  • Poodiumikoht pole oluline.
  • On Tartus ja 24 on ju vaba.
  • Treppe on palju.
  • Igal kuul üks maraton seni kuni ei suuda end jooksutrennilainele viia- lihtsalt oma lõbuks, sest ma lihtsalt jõuan järjest enam taipamisele, et ei tapa distants vaid kiirus.
  • Olla või mitte olla. 
Mulle meeldib süüa teha - nii kaua püüdsin seda endas alla suruda, sest mul ju ei ole peret, kellele enda oskusi näidata või kes suudaksin hinnata minu "tervislikke ja maalähedasi katsetusi". Pole vist midagi, mis suudaks mu nii rahulikuks ja asjalikuks muuta kui lihtsalt midagi lihtsat ent maitsvat õhtusöögina tütrele ja iseendale valmistada. Sageli söön vaid ise, sest lasteaias ja külas tundub ikka talle kõik palju parem kui kodus.. kuid enam ei muuda ka see midagi, sest tegevus hoiab mõistuse selge. Söömine on ainuke töö, mis toidab.