kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ultrajooksja vs pereinimene

Minu algne eesmärk ei olnud üldse ultrajooksjaks saada. Ma küll olen alati uskunud, et selline kulgemine võib mul hästi välja tulla, kuid see ei olnud kõige esmane. Üle kuue aasta tagasi soovisin olla maailma parim naine ja ema oma perele, paraku ei olnud need valikud kõige mõistlikumad - minu õnn sõltus teise inimese tujudest. Minu pingutusi ei märgatud, vaid jäid silma asjad või tegevused, mida ma ei suutnud üksi ära teha. Uskusin ja unistasin rohkem kui suutsin reaalselt mõelda - üksi ei saa kõike koos hoida ja nii jõukas ma ka ei ole, et 6 last ja mees ära toita. Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud valida enda kõrvale inimest, kes mind hoidnud oleks. Kes pere planeerides mõtleb, et tuleb kogu ülejäänud elu nii ema kui isa rollis püüda olla ja ka finantsidega välja tulla kui teine pool lihtsalt kaob - isegi mitte ei vasta kirjadele ja kohtukutsetele vilistatakse - järgmiseks tuleb suure tõenäosusega täitemenetlus algatada ja lõpuks võib peale neid kõiki asjaajamisi lihtsalt kõige mustema variandi peale mõeldes kogu võlg aja jooksul kustuda. Minu närvid, aeg ja raha. Ehk selleks, et midagi üldse oleks võimalik lubada peaksin veel rohkem tööl viibima, aga siis ei ole lapsele seda ühtegi vanemat..lihtsalt kurnatus. Kui jõuan teha hommikul ja õhtul süüa on juba suur võit (lõunasöögid lasteaias) ning kui suurema draamata uinuda, siis läheb hästi.

Eile püüdsin iseseisvalt trenni teha õhtul, kuid asi lõppes sellega, et mõlemad nutsime. Kõik küünistamine, löömine ja üldine kiusamine, mis lasteaias silma jääb tuleb minu peal katsetada. Kui rääkisime sellest enne uinumist, siis ütles, et tema tahab ju ka lüüa, et teised koguaeg teevad nii. Lõpuks kui vesteldud palusime teineteiselt vabandust ja jäime kaisus unne. Oi kui palju ma olen neid lapsekasvatusraamatuid lugenud ja teiste vanemate lugusid, kuid oma lapsega ikka tõuseb temperatuur ja lõpuks lihtsalt ei suuda enam, ühetoalises pole kuhugi põgeneda ka ja ainsa vanemana ei ole valikut. Minu planeeritud tunnisest trennist sai tehtud kõigest 15 minutit. Lohutan end sellega, et hommikuti jõuan enda 100 kätekõverdust enne lapse ärkamist tehtud, kuid aktiivsust päeval saab vaid parimal juhul 50%.
Möödunud päeval kirjutati mulle ka mitu kirja, tänu millele sain aru, et mul läheb vaja abi. Ma ei salli selle tunnistamist, aga kõike on taas liiga palju ja inimesi, kes tõeliselt aru saavad, mis mu peas toimub vaid paar.  Uuel kuul püüan aega leida ja vaadata mida võib muuta http://teetatervendus.com/tooted

Lõigud erinevate toetajate kirjadest, loodan, et keegi ei pahanda, et kasutan, sest sõnastatud on paremini kui mina seda kõike hetkel suudan:
  • "Kui sa oled seesmiselt katki - siis maailm su ümber on tegelikult katki. Sa arvatavasti saad ise ka sellest aru, kui sa blogid, et kõik ei ole okei. Et sõnad ei voola...rõõm on kuhugi kadunud, et sa teed..aga sa ei tea miks sa seda teed....sa näed et ümberringi läheb ehk mõnel sõbral paremini-soovid ju endale sama,kuid sa ei jõua sinna. Sellinne tunne et sa seisad...lihtsalt seisad..ja elu voolab sust mööda nagu tramm täiskiirusel. Või et sa tammud ringi..sa ei tea kuhu minna...tahaksid minna - aga kuhu? Siht on ja ei ole ka, vahelt mõtled ja siis lased minna. Nagu automaatpiloot."
  • "Sa tahtsid kogu hingest panustada perele ja armastada ning olla armastatud. See ei tulnud välja, nüüd tahad tõestada end aladel, mis on individuaalsed ja kardad tunnistada seda, et tegelikult südames tahad siiski seda õnnelikku pere, lihtsalt lihtsam on seda näiliselt vihata ja võtta muid eesmärke, kui seda tunnistada"

11 kommentaari:

  1. Ma eelmine kord võtsin hoogu, aga siis jäi kommentaar kirjutamata. Mõte oli seal see, et pole mõtet enda elu teistega võrrelda, me kõigi stardipositsioon on erinev ja ainus, mis oluline, on see, et ise annad endast parima. Kui nii, pole vaja millegi pärast piinlikust tunda või midagi võrrelda. Ja kui veel kunagi sinna jõuda, et suuta teiste üle head meelt tunda, sest andmise rõõm on see kõige suurem rõõm, siis super.

    Aga siin nüüd see "Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud... " oh, see teeb ikka väga kurvaks. Aga võib olla selle märkamine ja teadvustamine on võit, et saaks edasi minna. Olnut ei muuda, seega kuidas kui endale andestada kõlab liiga suureliselt, siis tehtuid valikuid ja nende tagajärgi aktsepteerida, nii et need negatiivseid seoseid, energiat ei tekitaks/esile kutsuks, see võiks ehk järgmine samm olla ning siin võib teiste teadjate abi ehk ära kuluda küll.

    Igal juhul suurt südant enda armastamiseks ning jõudu igapäevase olmega hakkama saamisel!

    VastaKustuta
  2. Kui ainult anda ja anda, siis mis lõpuks endale alles jääb?
    Kõik on muidugi väga kenasti selgitatud, teoorias on kõik lihtne aga praktikas on võimatu.

    Tänan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks kui hoiak on, et on võimatu, siis nii ongi. Palju on suhtumise küsimus. Saab ise kontrollida, et kuhu oma tähelepanu suunata ja kuidas sellele, mida nähakse reageerida, et kas tekitad endale ise negatiivseid või positiivseid emotsioone.
      Tunnistan, et ei mõista seda, et kuidas andmine midagi ära võtab, millestki ilma jätab. Kui võtta see näide, et kas suuta teiste üle rõõmustada kui neil hästi läheb või ei, siis märkad ju igal juhul, sest reageerisid. Seega ainus, mis see ära võttis oli see hetk, mis kulus märkamisele. Ja seda nagunii tagasi ei saa. Edasine on enda teha, et kuidas sellele reageerida. Saab teadlikult reageerida nii, et tunned end hästi või nii, et paned end tundma halvasti, tekitad endale pinget ja stressi. Puhtalt enda valikute küsimus.

      Kustuta
    2. Tee siis oma valikud alati õigesti. Ole ideaalne. Edu!

      Kustuta
    3. Vau, millest nii valulik reaktsioon?
      Eks sai ikka hea pärast ning head soovides tähele panudud ja kirjutatud.
      Aga ega's midagi vabandust tülitamise pärast.

      Kustuta
    4. Lihtsalt mind hetkel ei aita see "muuda suhtumist" ma ju püüan, ometigi on taas tagasilöögid. Pole põhjust vabandada, vähesed saavad vaid aru miks.

      Kustuta
  3. Sa oled juba piisavalt vana, et täielik maailmapildi muutus ei ole tavapärane või isegi eeldatav. Küll selginevad miskid mineku suunad ja teed neid ikka harjunud viisidel.

    * Üksikvanemana olemine ongi olemuslikult vähemasti 2X raskem, kui mitmekesi või suisa vanavanematega koos olev kooslus selline.
    * Prioriteedid muutuvad ajas.
    * On teadlikud valikud ja sunnitud valikud.

    Võta see aeg, et istuda laua taha ning joonista-kirjuta välja see pilt, mida sa tahad, pead ja võid oma seisust lähtuvalt plaanida ehk teha. Seda praeguses seisus ja miski ajahorisondi piires. Mida ja kui palju tuleb muuta, et miski parameeter muutuks sinu eesmärkidele soodsamas suunas?

    Edasi on juba kuluv aeg, mis silub karedad kohad ning suunab kulgemise teed, ikka koos sinu enda tegevusega. Just sinu enda tegevusega, sest miks peaks väljast keegi sinu ellu panuseid tegema? Kiibitsejaid jagub nagunii, aga need tulevad ja lähevad, elad oma elu ikka ise.

    VastaKustuta
  4. Asjalikud nõuanded. Need sunnitud valikud jätavad tunde, et ei olegi valikuid.
    Kui ma vaid suudaks välja mõelda, mida mul oleks mõistlik tahta, sest kõik mida mina tahan on aastakümnete kaugusel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui miski asi on liialt suur, siis selle saavutamiseks/vallutamiseks on vajalik dekompositsioon. Võta eesmärk väikesteks tükkideks ning vaata nende alamosade saavutamiseks kuluvat aega/võimalusi. Kui ikka liialt suur, siis lammuta neid edasigi. Sellest tuleb tundmine, et kas eesmärk on üldse söödavat laadi ja mis moodi selleni jõuda. Kusjuures, nende alamosade vahel võib selguda hoopiski otsesemad sesed ja eesmärk ootamatult lähedale tulla.

      Kustuta
  5. Üksi last kasvatada ongi raske ja ei jõuagi/saagi kõike mida tahaks. See on ju loomulik ja sellega tuleb arvestada. Tean seda omast käest kuna kasvatasin kaks last üles täiesti ilma kõrvalise abita. Ei olnud mul kedagi kes mõnikord lapsi lasteaiast-koolist algkassis ära oleks toonud (vanem laps pidigi üksi algusest peale koolist koju tulema, tema jaoks oli Tartu täiesti võõras linn kuhu alles kolisime, polnud ka tefefoni), üksi kusagile minemisest ei saanud unistadagi. Ei saanud laste isalt ka rahalist abi, ei olnud raha isegi söögi ostmiseks. Nüüd on lapsed suured ja seda enam oskan nautida oma praegust vabadust, unistused on teostavad ka praegu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma siis ootan oma aega. Tänud oma kogemusi jagamast!

      Kustuta