teisipäev, 23. jaanuar 2018

Tondiraba maratonist taastumine

Taastumine... ega seda aega väga ei olnud, sest tuli bussiga samal päeval koju jõuda ja lapsele lasteaiaks riided valmis panna ja endale uue nädala plaan välja mõelda. Lisaks villid tühjaks lasta ja ohtralt vahurullil aeleda, et taastumine kiire oleks. Õhtusöögist ja hügieenitoimingutest rääkimata. Linnaliinibussile kõndides veidi kiirema sammuga hakkas süda valutama ja peatusin ning hiljem kõndisin veel rahulikumalt - pole nalja sellise asjaga.

Lasteaeda liikusime 22.01 hommikul teokiirusel ja "Emme, jookse siis!" hüüud said vaid veidi valulikke grimasse minu poolt. Mõttes iga samm one, two, one, two ja kuna kõik teised jalanõud olid imekombel väiksed (varbad paistes!), siis tuli talvesaapad jalga tõmmata ja valuaistingud üle hingata. Reied on nagunii pakud. Kehatemperatuur tundus ka kummaliselt kõrge ja põsed õhetasid. Eks treenimata maraton on selline riskivärk. Öösel ka väga ei maganud, oli mugava asendi otsimine ja hommikusöögist unistamine.
Kirsiks tordil on veel see aeglane mõtlemine, hea, et ultrat ei jooksnud..olukord võiks palju hullem olla, aga siiski veidi on see maratoniaju hajameelne. Olin hästi targasti E-K pannud endale veel autosõidutunnid, ega väga ei vabanda välja kui esimese käigu asemel kolmas sisse läheb ja auto sureb välja..või tagurdades üldse ei õnnestunud see asi.

Täna oli juba olukord parem, kuid siiski olen veel natuke mõttega mujal ja selline lihas+üldine väsimus õpinguid ei soosi. Loodetavasti homme on kõik veel paremini, vähemalt autosõit hakkab juba meeldima isegi. Selle kuu esimesed kaks vaba päeva järjest tulevad laupäeval ja pühapäeval...oi kuidas ma juba ootan. Üksikuid puhkepäevi on juhtunud, kuid siis on ka alati kas sünnipäev, maraton või autokool olnud kohta täitmas. Tahaks kohe olla ja mitte midagi teha...või no lihtsalt trenni teha.

Endiselt kasvatan oma järjepidevust kui igal hommikul saan hakkama 100 kätekõverdusega ja nüüdseks juba üheksandat päeva kasutan kõhulihaste app-i, et nõrku lihaseid piinata. Õhtuti on juba kirjutama õppimine, tähed, numbrid ja mängutuba või kui eriti energiat peaks tulema siis kelgutamine ja mänguväljakud.

Ööl vastu tänast valutasid varbad ja hommikul said taas villid tühjendatud. Liikumine on vaevaline ja kohati tundub, et selline vanuriasend on kehal...ülakeha jõuab enne kohale kui alakeha, aga ei miskit uut. Lihtne lihasvaev ja villivalu pärast pingutust. Pulsi järgi ikka oli paras eneseületus tunnike punases jooksu ja siis mõistlikumaks tõmmatud ja keskmiseks pulsiks tuli 163 lööki minutis, maksimaalseks 183 lööki minutis.

Jooksutrenne teen kui saan, lihtsam on mõelda, et kevadel, sest praegu ei tahaks jälle pingeid üles kruttida. Küll Grete kasvab ja siis on tulevikus aega trenni ka teha, seni püüan hoida pisikest hommikust rutiini ja toitumisega kehapilti ravida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar