reede, 12. jaanuar 2018

Nulltrenniga maratonile ja sisekõnet

Selline see minu Tondiraba maraton tuleb-jooksutrennita otse rajale. Muidu kui aus olla, siis ma ei taha enam isegi sinna minna, sest isegi see tekitab probleeme õenöpsiga. Samas juba tasutud on ja küll kuidagi kohale ka jõuan. Esmaspäeval on juba sõidutunnid ja nuudeljalgadega pole just eriti tore ilmselt, aga selline on elu ja nii ma seda kehvasti korraldan.

Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu, et see on lausa hirmus. Samas ükskord peab ju see ebaõnn välja ka voolama.

Õnneks suudan end kontrollida, kuid koduseinad on küll vist kõike pidanud nägema.  Nii lihtne oleks lihtsalt jääda voodisse teki alla lamama. Õnneks mul on tütar ja mul on üürikodu ja arved, mis vajavad liigutamist. Ainult ihuüksi olles oleks ilmselt kõigest ükskõik juba. Hädaldaja olen - raske on, väga raske.

Ma ei tea kes ma olen, mida ma tahan või kuhu üldse jõuan. Ma teen kõike ja mitte midagi. Ma armastan ja samas vihkan jooksmist. Ma tahan olla vaba ja samal ajal võiks ju kunagi ka olla imelises ja terves suhtes, esmalt iseendaga.

Talv on minu jaoks keeruline. Kuidagi planeerida ja teha oma tegemisi, mitte nutma jääda ja edasi liikuda. Kõik on kalendrisse üles kirjutatud ja ajan näpuga järge.

Tegelikult ei tohiks viriseda ja tuleks ollagi positiivne ja mitte jälgida teiste blogijate tegemisi, sest kõik masendab. Eriti kui tundub nagu lihtne oleks ja toetav ja arenguid täis elu. Ja mina üksi üritan juba teist aastat olla nii ema kui isa oma lapsele ja mitte end haletsusest maakeraks süüa. Samal ajal meeleheitlikult trenni teha või võistelda.

Toitumist püüan jälgida. Samas see kaal on ikka 57 kg peal paigal ja midagi ei muutu. 163cm pikkuse juures võiks ju veel midagi langeda.

Ma tahaks, tahaks ja tahaks ja siis järgnevad aga, aga, ei saa.


6 kommentaari:

  1. Kirjutasid, et "Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu". Seda on väga kurb lugeda, sest tean omast käest, kui laastavalt viha ja raev inimese tervisele mõjuvad. Ei pea silmas mitte ainult psüühilist, vaid ka füüsilist poolt.
    Aga samas nende emotsioonide üle võidu saavutamiseks ei piisa, kui endale näiteks korrustada "ma olen tubli, ma ei vihka jne". sellest poleks kasu, see oleks viha ja raevu allasurumine. vaja on saada jälile, mis neid põhjustavad...sageli on asjad kinni alateadvuses, nii et ise ka ei tea, mis neid emotsioone põhjustavad. kui inimene on sisemiselt korras, siis nt ei saa teda ju pisikesed ebaõnnestumised morjendada. emotsionaalsetl katkine inimene vihastab aga nii et silme ees must ka siis, kui jääb näiteks bussist maha...
    inimeste elu on keeruline....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma püüan end väga palju analüüsida. Pean hoidma suhtumist, et ma saan hakkama, võimalus alla anda puudub. Juhul kui õnnestub mõni hetk üksi ja kodus olla ikka elan end välja. Üks põhjustajatest ongi see, et mul pole võimalik/ma ei oska enam areneda jooksualaselt, kuigi ma väga sooviksin. Täidan teiste soove aga enda omad viskan nurka, lihtsalt sellepärast, et mitte pigeid juurde tekitada.

      Mulle kindlasti oleks abiks kevad ja päikesevalgus. Ja võime end kokku võtta on aastast aastasse tugevnenud.

      Kustuta
  2. Pea vastu, lilleke!

    Mul oli ka kunagi see aeg, mil ei suutnud teiste blogisid lugeda. Kõik tundus nii hea ja tore. Võlts lausa. Sest, kuidas saab keegi maailmas üldse õnnelik olla kui nii palju halba on olemas.

    Ent see läks üle. Praegu loen ikka hea meelega kui kellelgi hästi läheb ja olen aru saanud, et pole mõtet mitte kellegi peale kade olla. Neil on lihtsalt teised prioriteedid.

    No näiteks kui suurim eesmärk on näidata oma elu ainult parimast küljest, siis suunaksidki suurema osa oma energiast sellele. Aga sa ei tee seda. Sa oled siiras. Natuke katki ja natuke liimist lahti, aga siiras.

    Ma ise tunnen alati, et peale probleemi tunnistamist kaotab probleem oma võimu. Teda on nähtud. Ta on paljastatud. Edasi saab ainult paremaks minna. Isegi kui enne seda korraks veel halvemaks läheb.

    Oeh, polnud tegelikult üldse plaanis siin "diipi panna". :D

    Kõike head sulle igatahes ja loodan, et elurõõm leiab peagi tee tagasi sinu juurde!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :)
      Oeh, ei olegi kade aga tunnen lugedes imelistest kooseludest/treenimistest/koostöödest kohati ebaõiglust, et hei ma olen ka hea inimene, lihtsalt mul lagunes see aastaid tagasi loodud mull koost.

      Täitsa tunnistan enda katkist olekut, eriti talveperioodidel, mil oleks nii inimlikult tore kuskilt hingesoojust ammutada.

      Eks ma paar päeva nutan ja vingun ja siis tõusen jälle püsti. Kindlasti aeg aitab ka endast ja "miks ma midagi tunnen või püüan mitte tunda" perioodidest midagi õppida.

      Aitäh, et tulid siia "diipi panema"!

      Kindlasti tuleb, ega allaandmine pole võimalus :)

      Kustuta
  3. Lihtne öelda, raske teha: keskendu endale. Sotsiaalmeedia on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on tore olla kursis teiste tegemistega, saada inspiratsiooni ja uusi ideid, vahel isegi motivatsiooni, teisalt tuleb iseenda teistega võrdlemine väga kergelt. Tihti jääb mulje, et teiste elud on täiuslikud, paremad kui enda omad, et teistel tuleb kõik kergemini. Loomulikult ongi neid, kelle puhul see ongi tõsi, kellel on elus olnud hoopis teistsugune stardipositsioon, aga on ka palju neid, kellel läheb palju raskemalt kui meil endil. Ma püüan end eraldada teiste maailmast: olen küll sellega kursis, aga vaatan oma elu oma vaatenurgast ja võimalustest lähtuvalt, üritan mitte võrrelda ja püüan endale meelde tuletada, et kõigil on vahel raske ja see on täiesti okei, sest selline elu ongi. Iga päev on ühes või teises mõttes võitlus parema/õnnelikuma/ilusama elu nimel, aga igas päevas on alati ka midagi, mille üle tänulik olla. Nende väikeste asjade üle peab olema tänulik, sest muidu ühel hetkel avastame, et pimesi eesmärkide poole rassides oleme ka selle vähese kaotanud…
    Jõudu, Karmen.

    VastaKustuta