neljapäev, 18. jaanuar 2018

Kuidas ma end nädala lõpuks kokku võtsin?

Esmaspäeval oli eratreening.ee ühistrenn. Sain kenasti käidud ja natuke pingeid maha.

Teisipäeval "kaklesin" lapsega ja elu tundus nutune. 15 minutit trenni ja 75 kcal kulutatud..plaanis oli tunnike, aga mis seal ikka. Hull jooksublogi kui jooksmas käia ei saa. Üldse, mis liikumisblogi - rutiin rutiini otsa.

Kolmapäeval loobusin kõigest, mõtlesin, et mis seal ikka. Ega keegi ei kaota sellest kui ma ei tee enda uusi rekordeid ega võistle. Treenin siis kui laps on juba iseseisev ja joosta saab siis kui olen puhanud ja inimene/sed hoidmas, keda usaldan lapsega. Tööl kaastöötaja kiire haigestumine ja minu vaba nädalavahetus ohus - ei tekita just häid emotsioone..lõpuks oleks olnud 2 vaba päeva järjest, aga mis seal ikka.

Neljapäeval taas õnnestus 15 minutit trenni teha. Kükid Gretega, natuke 3 kg hantlitega "vehkida". Kummilintidega tõmbeid.

Täna suutsin kell 6 ärgata - Lõpuks! Viimaks! Aplaus! Ma ausalt ei suutnud enne tänast end liigutada, täiesti halvatult tundsin end voodi ja padja külge aheldatuna. Nägin, et kell liigub aga keha ei liikunud. Peale seda tekkis veel enam jõuetus ja viha, et ma peaksin ju tegema aga ma ei tee, ma ei suuda, ma ei jaksa, mu keha on nõrk ja lodev ka veel.

Eelnevatel nädalapäevadel mõtlesin plaani, et kui õhtused trennid nii valulikult kulgevad, et püüaks siis ärgata tunnike enne lapse äratust. Ärkas ta küll poole trenni ajal üles, kuid tudune ega nõudnud veel aktiivset tähelepanu, lihtsalt uudistas ja rääkis oma peas mõeldud unenägudest ja tegi oma keharaskusega paar harjutust kaasa. 45 minutit trennikest. Viimaks oli saabunud ka päev mil sain oma valge vanni ära katsetada. Pesin seebiga vanni üle ja võtsin ühe kuuma dušši. Mind ei häirinud peale trenni ja pesu enam miski, mul oleks nagu silmad avanenud.

Laupäeva veedan suure tõenäosusega tööl ja minu plaanid jäid ära, millest on väga kahju. Oleks saanud päevaks rutiinist välja. Aga pühapäeval...ma ei tea kus see Tondiraba asub (aga küll kuidagi kohale jõuan) ja esimene emotsioon oli, et ma ei lähegi kui kõik ideed sassi löödi, aga maratonile ma jõuan, sest ma olen oma aega väärt. Eesmärk lihtsalt lõpetada, mistahes ajaga kulgeda.

Ma ei pruugi küll suuri tulemusi teha, kuid võistelda võib ju igaüks. Ma ei tohiks loobuda enda maratonist kui see mu hingele midagi pakub. Ma teen nii palju tööd kui vaja, et toita end ja last. Liigun oma tempos edasi. Kui ma tunnen, et ma ei soovi suhelda, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui ma tahan siis ma blogin kui ei taha, siis ei tee seda. Otsustusvõime ja oskus end hinnata tuli justkui tagasi. Ei taha küll ära sõnuda, aga täna küll ma ei nuta. Sain isegi ülemuselt kiita, et olen tubli. Ma tean tegelikult, et olen päris hästi oma olude kohta majandanud, aga idealist tahaks kiiremini, kaugemale ja kõike korraga.

  • Üle kolme nädala olen teinud igal hommikul 100 kätekõverdust. Sageli kõik põlvedel, aga vahel ikka 10-20 sirgetel jalgadel ka. 20,30,20, 30 on kõige mugavam järjestus, mõnikord tuju 50, 20, 20, 10.
  • Esimaspäeval alustasin app-i abil kõhulihaste treenimist. Täna oli päev 5.
  • Igal hommikul või kui hommikul ei jõua siis õhtul rullin end vahurullil minuti või paar.
  • Uned on paremad kui kuu tagasi. Loon režiimi 20:30 voodisse ja hilemalt 21 laps magama, siis jääb mul oma ajaks täpselt tunnike. Varem olime teineteise võidu 23ni vähemalt üleval ja mõlemad väsinud ja jonnised.
  • Söön valdavalt tervislikult va erijuhud kui armas sõber tööle külla juhtub friikartulipraega või siis vanaema sünnipäeval kringlitükid.
  • Ma saan hakkama, küll vaikselt ja oma praeguse elu tempos, aga parem ikka kui täiesti loobuda ja emotsioonidest suureks end süüa.
  • Hommik on enda luua ja päev ning õhtu järgneb iseenesest positiivselt. Vara üles, vara voodi...
Selg ja kõht ja eriti nõrk rinnalihas arenema. Kevadeks võiks asja saada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar