kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Karmen! Kus su eesmärgid kadusid?

Need on täiesti alles. Ausalt! Lihtsalt tuleb oodata kannatlikult ja tegeleda asjadega, millega on võimalik. Ei mäleta millal viimati kapid korras olid või toit ise valmistades nii maitsev või laps nii kenasti korraldustele alluv kui praegu.

Ma võtan aega ja kohe palju, et saada elementaarne korda. Tagantjärele on kõik targad, et sellest oleks võinud ju alustada, aga inimene teeb ikka nii nagu heaks arvab. Ega ei kahetse ka, sest eneseületusi oli ja uusi tuttavaid ja palju toetajaid võhivõõraste seas.

Mõnus oli tunda Tondiraba jäähallis joostes seda tunnet, et olen kõikvõimas. Tegelikult lihtne jalg jala ette kulgemine aga tempo saab alati vastavalt tujule valida. Alguses saab tunnike isu täis joosta ja ülejäänud aja jooksul saab mõelda üht ja teist. Vähemalt negatiivsusest sain võluväel lahti sel jooksul.. eesmärk lihtsalt lõpetada. Muidu tavaliselt ikka tuleb see ving ja hala periood ka.

Ma ei jookse enam trenni mõistes, sest ma ei taha liigseid pingeid. Mõtlen, et äkki veebruaris jooksen veel ühe maratoni...mu mälu on ikka väga lühike või siis kuigi palju olen taastunud. Veel mõtisklen sellel teemal, aga miks ka mitte lihtsalt kulgeda eesmärgitult seni kuni lahendusi näen.

-200g kergem ja mõistus helgem.  Keha koostis järjest muutub, aeglaselt aga siiski.

Kuidas ma mõtlesin paar nädalat tagasi?
-Meest ei ole.
-Oma päris kodu ei ole.
-Piisavalt raha, et peale lasteaia veel hoiuteenuse eest õhtuti maksta ka ei ole.
-Puhkepäevi nädalavahetusel ka ei ole nagu normaalsel töötajal.. vähemalt 2.
-Eesmärke täita ei saa, sest vastasel korral olen rongaema.
-Meelelahutus peaaegu puudub.
-Rutiin tapab lasteaeda-tööle-koju-magama.
- Sõpradega suhelda ka ei jaksa, sest neil on alati kõik korras.
-Lihtsalt ebaõnn ja ebaõiglus!

Kuidas ma täna suhtun?

  • Ma saan üksi üürikas elada ja remontida nii palju kui tuju tuleb. Elada roosamannas kui tahan ja mitte keegi ei heida mitte midagi ette.
  • Ma elan vanemateta ja mul on Gretega oma pisike pesa, kus koos areneda.
  • Mul on õde, kes vaatamata mu nõuetele ja reeglitele on alati toeks lasteaiast Grete toomisega.
  • Mida rohkem ma tööl olen, seda suurem palk ju tuleb.
  • Maratonil käidud ja meelelahutuse taga linnuke.
  • Autokoolis saab veidi areneda ja uusi oskusi. Ma liigun, mitte seisa kohal ega ole rahul oma keskhariduse ja "emme ajuga". Siit edasi saab vaid järjest arenema hakata.
  • Mul on vaja endaga sõbraks saada enne kui suudan teistele midagi pakkuda. Olen endiselt teel. Vahel on tunne, et ongi kõik korras, aga päevad pole vennad ja emotsioonid hüppavad vahel üle pea.
  • See on siiski vaid minu elu, mitte naabrinaise või ideaalset pereelu mängivate paarikeste heietamine. Lihtne on jätta muljet, et kõik on lill. Seega püüan anda edasi kõiki pooli oma teel...liikumisel.

Meenutan hetki, mil tundsin end tõeliselt hästi.

2 kommentaari:

  1. Ega ei tasugi oma elu elada teiste järgi, sest meil kõigil on siin ilmas oma teekond käia. Neid tagantjärgi nö tarkasid kraaksujaid võib samuti julmalt ignoreerida. Sinu elu, sinu valikud. Kahetseda pole siin ilmas kah väga mõtet, kui ise tead, et see, mis teed on õige. Tegijal esinebki vigu ja tagasilööke, mitte neil, kes mugavustsoonis tiksuvad. Tähtsam on saadud õppetund, tehtud järeldused. Usun ka seda, et kui inimene on oma isiklikul arenguteel jõudnud teatud konkreetse tasemeni, siis tulevad ta ellu ka õiged inimesed ja sündmused. Iga asi omal ajal. Kõik algab mõtlemisest tglt, ei tasu enda vastu nii karm olla. Elu koosnebki erinevatest väljakutsetest ja takistustest, mida ületada. Mitte kellelegi ei anta raskemat koormat, mille kandmiseks ta võimeline pole. Üldjuhul. Ehk fookus paika ja küll lõpuks kõik ise paika loksub. Elu on täis üllatusi. Soovotud muutused võivad saabuda kiiremini kui me osata oskame. Oma näitel võin kinnitada. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti nõus. Kui kõik aga kinnitavad, et ükskord see "hea aeg" ka algab, siis tuleb ju loota rohesilmselt edasi ja samal ajal oma asju ajada. :)

      Kustuta