esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Jooksja, kes ei jookse..

On ikka veider küll, aga mis parata. Teen asju, mille jaoks aega leian. Millegipärast tundub elus nii palju muud huvitavat, milles ma kõige kehvem ka pole, seega minu jooksud jäävad vaid võistlustele või selleks puhuks kui peaks mingi eriline tõmme tekkima ja hoiuvõimalus avanema. Kas selline ongi see inimesena kasvamine? Maailm nagu viskaks oma punase vaiba ja proovi nüüd varbaga katsuda ja õppida seda teistsugust rada käima. Mitte selline mustvalge nagu mulle tavaks saanud, aga värve viskab kuskilt kui mitte mõelda "ma pean jooksma, et kuhugi jõuda".

Bussi asemel kasutan tööle minekuks jalgu ja see mõjub päris hästi. Ma ei pea esimese asjana hommikul nägema mossis inimesi, ega tundma ebameeldivaid lõhnu. Lihtsalt jalutan ja mõtlen "värskes linnaõhus" oma mõtteid. Tagasi koju samuti ja nii 6-8 km saab päevas läbitud. Kohe peale ärkamist on endiselt kõhulihased ja kätekõverdused teemaks ja kui hommikul kohe ei jõua, siis vähemalt enne uut päeva peavad tehtud olema..nii umbes 15 minutit liigutamist enda heaks. Kui nüüd järjepidev olla, siis ilmselt ka mingisugune kehamuutus toimub, aga seda hästi tasa ja targu.

Eile õnnestus isegi 50 minutit trenni teha, mis on väga suur asi Grete kõrvalt. Käisime nädalavahetusel rongiga sõitmas ja maaõhku hingamas ning mänguasjadega oli saabudes taas huvitav tegeleda. Rutiinist välja tuleb vahel ikka saada, et mõlemal oleks hetkeline rahu ja oma aja tunne hinges. Seega saingi oma linte venitada ja hantleid tõsta ning rullil veereda, põlvetõsteid ja kohal jooksu ja harki-kokku hüppeid ka hulgaliselt.

Mingisuguseid ".... aastaks pean seda tegema või see olema" mõtisklusi ka pole enam viimasel ajal pähe tulnud. Muidu ikka pidasin palju plaani..isegi oma toa seinal olid nooled ja koolid, aga minu plaanidega oli alati nii, et kõik läks unistustele vastupidiselt. Lõpetasin isegi unistamise mingil perioodil ja siis jälle leidsin mingi loova inimese endas. Nüüd lihtsalt kulgen, täiesti sihita, täiesti vabana ega oota rohesilmselt, et keegi mind päästaks, sest ma saan ise nii paljude asjadega hakkama, et enda silmis hakkab juba maailmameistritiitel paistma. Mitte keegi ei pea mind tunnustama, et rahul võiksin olla. Hakkan taas saama aru kui väärtuslik olen.

Söögitegemine hakkab taas meeldima. Ei pea kiirustama
Vaibategu hakkas edenema. Täitsa tore vaip sai valmis mitme peale. Umbes meetri jagu selles minu pusimist.

Minu nädalavahetust- lõõgastav, täis naeru, lusti. Rongis oli tore kontrolör, kes Gretele ja tema mõmmile piletid joonistas. Üldse sellised lustakaid ja kõigile naeratuse näole manavaid töötajaid võiks rohkem olla, oli au ühte neist kohata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar