kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ultrajooksja vs pereinimene

Minu algne eesmärk ei olnud üldse ultrajooksjaks saada. Ma küll olen alati uskunud, et selline kulgemine võib mul hästi välja tulla, kuid see ei olnud kõige esmane. Üle kuue aasta tagasi soovisin olla maailma parim naine ja ema oma perele, paraku ei olnud need valikud kõige mõistlikumad - minu õnn sõltus teise inimese tujudest. Minu pingutusi ei märgatud, vaid jäid silma asjad või tegevused, mida ma ei suutnud üksi ära teha. Uskusin ja unistasin rohkem kui suutsin reaalselt mõelda - üksi ei saa kõike koos hoida ja nii jõukas ma ka ei ole, et 6 last ja mees ära toita. Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud valida enda kõrvale inimest, kes mind hoidnud oleks. Kes pere planeerides mõtleb, et tuleb kogu ülejäänud elu nii ema kui isa rollis püüda olla ja ka finantsidega välja tulla kui teine pool lihtsalt kaob - isegi mitte ei vasta kirjadele ja kohtukutsetele vilistatakse - järgmiseks tuleb suure tõenäosusega täitemenetlus algatada ja lõpuks võib peale neid kõiki asjaajamisi lihtsalt kõige mustema variandi peale mõeldes kogu võlg aja jooksul kustuda. Minu närvid, aeg ja raha. Ehk selleks, et midagi üldse oleks võimalik lubada peaksin veel rohkem tööl viibima, aga siis ei ole lapsele seda ühtegi vanemat..lihtsalt kurnatus. Kui jõuan teha hommikul ja õhtul süüa on juba suur võit (lõunasöögid lasteaias) ning kui suurema draamata uinuda, siis läheb hästi.

Eile püüdsin iseseisvalt trenni teha õhtul, kuid asi lõppes sellega, et mõlemad nutsime. Kõik küünistamine, löömine ja üldine kiusamine, mis lasteaias silma jääb tuleb minu peal katsetada. Kui rääkisime sellest enne uinumist, siis ütles, et tema tahab ju ka lüüa, et teised koguaeg teevad nii. Lõpuks kui vesteldud palusime teineteiselt vabandust ja jäime kaisus unne. Oi kui palju ma olen neid lapsekasvatusraamatuid lugenud ja teiste vanemate lugusid, kuid oma lapsega ikka tõuseb temperatuur ja lõpuks lihtsalt ei suuda enam, ühetoalises pole kuhugi põgeneda ka ja ainsa vanemana ei ole valikut. Minu planeeritud tunnisest trennist sai tehtud kõigest 15 minutit. Lohutan end sellega, et hommikuti jõuan enda 100 kätekõverdust enne lapse ärkamist tehtud, kuid aktiivsust päeval saab vaid parimal juhul 50%.
Möödunud päeval kirjutati mulle ka mitu kirja, tänu millele sain aru, et mul läheb vaja abi. Ma ei salli selle tunnistamist, aga kõike on taas liiga palju ja inimesi, kes tõeliselt aru saavad, mis mu peas toimub vaid paar.  Uuel kuul püüan aega leida ja vaadata mida võib muuta http://teetatervendus.com/tooted

Lõigud erinevate toetajate kirjadest, loodan, et keegi ei pahanda, et kasutan, sest sõnastatud on paremini kui mina seda kõike hetkel suudan:
  • "Kui sa oled seesmiselt katki - siis maailm su ümber on tegelikult katki. Sa arvatavasti saad ise ka sellest aru, kui sa blogid, et kõik ei ole okei. Et sõnad ei voola...rõõm on kuhugi kadunud, et sa teed..aga sa ei tea miks sa seda teed....sa näed et ümberringi läheb ehk mõnel sõbral paremini-soovid ju endale sama,kuid sa ei jõua sinna. Sellinne tunne et sa seisad...lihtsalt seisad..ja elu voolab sust mööda nagu tramm täiskiirusel. Või et sa tammud ringi..sa ei tea kuhu minna...tahaksid minna - aga kuhu? Siht on ja ei ole ka, vahelt mõtled ja siis lased minna. Nagu automaatpiloot."
  • "Sa tahtsid kogu hingest panustada perele ja armastada ning olla armastatud. See ei tulnud välja, nüüd tahad tõestada end aladel, mis on individuaalsed ja kardad tunnistada seda, et tegelikult südames tahad siiski seda õnnelikku pere, lihtsalt lihtsam on seda näiliselt vihata ja võtta muid eesmärke, kui seda tunnistada"

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Üks trenn, nädalavahetus ja muud juttu

Aga mina käisin täna trennis. Milline hea tunne oli kodust välja saada-eratreening.ee aitas. Sain end veidi välja joosta ja midagi ka nii teha, et siiralt naudin kohalolu. Kõige hullem seis ei ole, aga pikk maa jooksu on veidi hirmutav...kas jooksen end kinni või longin erilise pingutuseta läbi- selles on küsimus. Autokooli teooriatunnid on läbi ja sõidud ootavad uut nädalat, kuna aga töögraafik oli sätitud nii, et 16 st on vaba siis haarasin võimalusest ja palusin õel veidi Gretega olla - lõpuks enne Tondiraba sisemaratoni ka jooksutrenn. Enam ei päästa olukorda ja uut rekordit loota ei ole, aga siseruumis on soe ja saab lühikest riietust kanda-võit. Lisaks jooksuseltskond on nii positiivne, et äkki nakkab nendeks tundideks, mil kohal viibin.

Paar sõpra kirjutasid, et olen ülbe/kuri. Asi on selles, et lülitan raskel ajal inimesi oma elust välja ehk väldin suhtlemist või vastan pöial püsti, ok või tubli. Ma ei suuda teiste tegemistesse süveneda, sest enda elugagi tegemist. Teiste kordaminekud justkui tuletaksid meelde kui kehvasti mul endal  on. Kevadel suudan rohkem kohal olla, kuid hetkel andestage mu hall mull..ma püüan lihtsalt ravimiteta elada ja oma minapildi tervemaks muuta. Aina jagan ja teen ja olen ja tunnustan, sealjuures unustades enda vajaduse olla märgatud - saada pai lihtsalt inimeseks olemise eest. Väga lihtne ja peredes palju levinud, kus hoitakse teineteist. Mina pean ise end hoidma ja lisaks ka tütart. Üksindus sööb seestpoolt, kuid samas olen mõistnud, et nii on parem kui katkises suhtes vireleda. Esmalt enesearmastus..ikka selline järjepidev, mitte aastaajast sõltuv.

Nädalavahetusel tähistasime minu vanaema 90! sünnipäeva ja lugesin 3 peatükki Jooksjana sündinud raamatut. Täitsa huvitav ja mõistan veel enam seda ultrajooksuvajadust endas. Põgeneda-avastada-loota-saavutada. Soovitan igatahes jooksjatele. Hularõngaga tegin ringe, ikka lihastele harjutusi ja isegi jooksuriided olid kaasas, kuid ei läinud veel vabatahtlikult selga.
Peeglisse vaade ja sisendus "võta ennast kokku, naerata ja tee nägu, et kõik on korras"

reede, 12. jaanuar 2018

Nulltrenniga maratonile ja sisekõnet

Selline see minu Tondiraba maraton tuleb-jooksutrennita otse rajale. Muidu kui aus olla, siis ma ei taha enam isegi sinna minna, sest isegi see tekitab probleeme õenöpsiga. Samas juba tasutud on ja küll kuidagi kohale ka jõuan. Esmaspäeval on juba sõidutunnid ja nuudeljalgadega pole just eriti tore ilmselt, aga selline on elu ja nii ma seda kehvasti korraldan.

Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu, et see on lausa hirmus. Samas ükskord peab ju see ebaõnn välja ka voolama.

Õnneks suudan end kontrollida, kuid koduseinad on küll vist kõike pidanud nägema.  Nii lihtne oleks lihtsalt jääda voodisse teki alla lamama. Õnneks mul on tütar ja mul on üürikodu ja arved, mis vajavad liigutamist. Ainult ihuüksi olles oleks ilmselt kõigest ükskõik juba. Hädaldaja olen - raske on, väga raske.

Ma ei tea kes ma olen, mida ma tahan või kuhu üldse jõuan. Ma teen kõike ja mitte midagi. Ma armastan ja samas vihkan jooksmist. Ma tahan olla vaba ja samal ajal võiks ju kunagi ka olla imelises ja terves suhtes, esmalt iseendaga.

Talv on minu jaoks keeruline. Kuidagi planeerida ja teha oma tegemisi, mitte nutma jääda ja edasi liikuda. Kõik on kalendrisse üles kirjutatud ja ajan näpuga järge.

Tegelikult ei tohiks viriseda ja tuleks ollagi positiivne ja mitte jälgida teiste blogijate tegemisi, sest kõik masendab. Eriti kui tundub nagu lihtne oleks ja toetav ja arenguid täis elu. Ja mina üksi üritan juba teist aastat olla nii ema kui isa oma lapsele ja mitte end haletsusest maakeraks süüa. Samal ajal meeleheitlikult trenni teha või võistelda.

Toitumist püüan jälgida. Samas see kaal on ikka 57 kg peal paigal ja midagi ei muutu. 163cm pikkuse juures võiks ju veel midagi langeda.

Ma tahaks, tahaks ja tahaks ja siis järgnevad aga, aga, ei saa.


kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Hei, ma olen elus veel!

Ma ei jookse. Vähemalt mitte trenni mõistes. Maratoni läbin nii või naa, ilmselt see 3:30 pole tehtav,  aga nii ühel heal päeval saab ka see number alistatud- kahtlemata. Igal päeval sörgin/kiirkõnnin lasteaeda ja eile jooksin enne sulgemist poodi ja tagasi koju (hambaharja oli vaja uut) - täiesti 0 siis ka pole, paarsada meetrit ikka. Päevad mööduvad ja õhtuti saab rahuloluga uinuda. Uue aasta kalender ja märkmik on ka mõnusad abilised. Prioriteedid on mõnevõrra muutunud. Vähemalt selle riskiaja (talvine depressioon) püüan hoida end pinnal ja nautida kõike, mida trenni ja võistluste kõrvalt väga pole võimalik, vähemalt üksi mitte.

Hommikud algavad 100 kätekõverdusega. Seeriad 20 kaupa või nii kuidas tunne lubab, igatahes valdavalt põlvedel ja kümne/kahekümne kaupa ka jalgadel. Lisaks rullimist ka natuke hommikul ja õhtul. Jõutõmbed 3+3kg hantlitega ja kükke/kõhulihaseid ka kui tekib sobiv moment.

See nädal on autokooli teooriaõpet 2*2 +tundi ja sõidutunnid. Lisaks vanaema 90 sünnipäeva planeerimine ja tähistamine. Saan pingevabalt olla, ilma, et mõtleks, et appikene jälle jääb jooks tegemata. Värvikeskusest sain vannivärvi ja see kollakas jubedus tuleb kodus korralikult valgeks ära teha. Seemned kevadeks said tellitud ja tuleb poest ära tuua. Kõlab nagu mul on elu peale jooksu ka. Ahjaa, hüppamas saime eile batuudikeskuses käia koos sõbranna ja tema 4a tütrega ja lapsed said mõnusalt end väsitada, kuigi magamine on endiselt Grete arust nõrkadele ja sageli tahaks ise varem uinuda- väsimatu hing.

Loodan, et kevadel on võistlustuju tagasi. Seni aga elan lihtsat ja kerget elu. Teen tavalisi "koduperenaise" ja täistööajaga töötaja tegemisi.

Seni saab lugeda siit minu elulisi/depressioonivaba elu tegemisi... täpselt nii kuidas mul tuju tuleb.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ilmselt kurvastavad uudised ja nädal 6 maratoni suunas

Oi mu armsad lugejad, mul on seda postitust mõneti kurb kirjutada, kuid reaalsusele tuleb otsa vaadata ja ka vahel karme otsuseid langetada. Nimelt ma ei osale sel aastal Staadionimaratonil ega Sillamäe Ultral. Hetkel on kindel vaid  21.01 (mis on mu õe sünnipäev) Tondiraba sisemaraton ja sedagi vaid sellepärast, et osalus on juba tasutud.
Jooksud selliselt jätkuvad
Eelkõige ma ei soovi enam elada üle võimete ja soovin panustada oma arengusse ja lapse heaolusse. Autokool on lisaväljaminek - õnneks osadena makstav ja loodetavasti õigustab end ära. Kindlasti käime siin-seal tillujooksudel aga minu jooksuaasta on suure küsimärgi all. Püüan koguda ja mõelda, mis saab edasi. Kindel on see, et ma ei soovi jääda linna elama ja kindlasti mitte üürikorterisse. See, et ma tunneks rahulolu oma elust on vaid mu enda kätes. Ma ei tohi enam oma aega kaotada.

Liikumine ja tervislik toit jäävad mu ellu igal juhul. Hantlid, matt, lapsega jalutuskäigud ja rullimine on ilusti planeeritavad päevakavva. Õde on kullatükk, et toob vaatamata oma ühikasse kolimisele last lasteaiast ja autokoolipäevadel vaatab need 2 tundi Gretet. Muidu tuleb ise edasi hakkama saada. Ega üksikema pole lihtne olla, kõik need kohtuotsuste ootamised ja muu närvesööv, lisaks pidevad selgitused miks ainult mina teen-käin-olen. Elu ei peagi meelakkumine olema, aga hobidega saab tegeleda pingevabalt siis kui muu on korras.
Hetkel ma enam ei jaksa.

Uned olen viimaks korda saanud ja 8-11 tundi und on ilusti igapäevaselt. Vähemalt sel nädalal õnnestus nii. Trenni teen ka, kuid jooksude osakaal on väike. Ma ei tunne, et ma tahan täna samamoodi jätkata. Ma lihtsalt murdun selle pinge ja endale seatud ootuste all. See tunne pole meeldiv.

Kindlasti ei tähenda see postitus absoluutset lõppu, aga liikumist ehk mõnevõrra tervislikumal teel. Pingevabamalt ja unerikkamalt.

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval käisin Fitlife Eedenis. Military vastupidavustreeningus- see oli mõnus, üldse on Imre Vähi trennid tasemel (see pidev loba viib enda töö ja elumõtted täiesti mujale ja trenni on lihtne teha). Mitu päeva oli selg ja tagareis ja käelihased mõnusas lihasvalus.

Kolmapäeval käisin taas rühmatrennis Kõht-Selg-Tuhar. Treener uuris palju jõulude ja aastavahetusega juurde võeti. Julgena hüüdsin oma kogutud 4kg ja imestas ja sain justkui komplimendi, et kuskil näha küll ei ole. Tuju läks kohe paremaks. Järgmisel päeval taas andsid lihased siit-sealt tunda.

Neljapäeval oli plaanis Bodypump kuid olin nii kurnatud, et läksin hoopis 20 ajal magama. Oli hea otsus. Hommikul veidi värskem enesetunne.

Reedel jooksin 5 km. Selle aasta esimesed.

Laupäeval jooksin 7 km ja vingusin oma liiklustestide kallal. Endale seatud ootus kohe mõista lennult on liiga kõrge.

Pühapäeval ehk täna tegin 27 minutit hantlite-rulli ja matiga lihastrenni. Lisaks suutsin veel süüa teha õhtuks korralikumalt ja mänguväljakul käia ning 8,8 kg kaaluva poekoti koju tassida. Nädala või isegi enama toit on olemas.
Toit mitmeks päevaks. Liha all, kartul peal.
Need 4 kg on ilusti maas ka juba. Veidi trenni/liigutamist. Korralikult vett tarbides ja toidulauda jälgides normaliseerub kõik.

kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Arutelu iseendaga

Millal ma viimati jooksin?
20.detsember ja 5 km, viimane pikem jooks oli 9.detsember ja 16 km.
Mida ma praegu teha tahan?
Hommikuid alustada 100 kätekõverdusega ja kükke teha kui tuju tuleb. Rullida ja lihastele erilist tähelepanu pöörata. Käia Kickpoksi proovimas ja endiselt pole jõudnud tantsima - peegli ees ikka, aga teostada tahaks enda "andeid". Jooksutuju pole, aga kui ma end õue veaksin sel eesmärgil, siis ilmselt tekiks taas.

Mis teeb kurvaks?
Lihas areneb palju kiiremini kui kiiruslikud võimed. Ehk lihastrenniga näen arengut aga jooksu puhul on tuim töö ja erilist arengut ei märka. Eks nii ole, et nii palju kui teed ka saad - ei jookse piisavalt. Selleks, et saaksin piisavalt joosta on vaja tugirühma, aga mina olen selles osas nüüd oma egoismi tõttu üpris üksi. Samas jooks on ikkagi minu liigutamise üks alustalasid ja aitab ka pead palju värskemaks muuta. Alati tekivad sellised tujutsemised kui pole kaua jooksnud, mida on ilmselt näha ka postitustes - nagu puberteet.

Millised võistlused huvi pakuvad?
Ultrad ja maratonid ning Vägilase jooksud.
Ookeani pildid rahustavad sisemist rahutust
Sooviksin oma emotsioone Teiega jagada, kuid samal kujul jäävad tekstid tuimaks. Ei ole üldse huvitav või tundub endale väga palju energiat nõudev ettevõtmine see nädalavahetustel või töövabadest päevadest võistlemine, lisaks tekitab päris palju pingeid omadega. Eks Haanja pettumus endiselt kraabib ja hirm on taas katkestada. Tekib tunne, et olen valel ajal ja vales kohas. Esialgsed plaanid said täidetud ja edasi on teadmatus? või pigem ootus, et noh..millal see võistlus toimub, mina olen igal juhul valmis, ilmselt mitte füüsiliselt, kuid vaimselt midagi suurt tegema. Samas ma alustasin ultraga, et saada endast paremini aru, nüüd olen kuidagi valgustatum ja mõistan miks ma midagi tegin mingil ajahetkel ja kuidas need teod ja tunded mind mõjutavad. Tahaks öelda endalegi, et otsusta nüüd ära, miks sa nüüd endas kahtlema hakkasid!? Paraku see kõik pole nii lihtne kui kõrvalseisjale tundub.

Ma ei kogu võistlusi, ma ei tea kas ma kogun emotsioone või mitte, aga kuidagi väga tühi tunne jääb peale jooksusid. Viisakusest suudan naeratuse näole manada, kuid see pole ju väga aus eelkõige enda vastu. Kõike peaks ikka hingega tegema. Olen ju üpris kas kõik või mitte midagi inimene. Kas mulle on seda vaja?

Treeneri käe all õppides jääb tunne nagu ma ise poleks neid rekordeid suutnud ja see on pigem teiste kui iseenda võit. Olen suur ise, ise, ise tegelane. Selline tunne nagu ma ei pingutaks piisavalt ja teen kõike kuidagi üle jala, sest kui midagi nässu läheb siis ju oli kava vale või maht ebapiisav..mina lihtsalt täitsin ettekirjutusi.

Ja siis veel need, kes on veendunud, et peab seda või teist tegema enne võistlemist! Äkki mul on ükskõik ja ma teen neid asju, mida mina tahan. Igaühel on oma tõde. Äkki sel aastal leian enda jaoks sobiva. Kuigi taas on kahtlus, et äkki ma treenin end üle või jään arengu seisu/puudumise tõttu koju nutma mingil hetkel. Väga rusuv tunne on igatahes. Palun kevadet, sooja suve ja palju energiat!

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Mis edasi?

Uus aasta toob uue elukorralduse. Õde kolib ühiselamusse ja sellist suurt tuge mul enam ei olegi - eks ise olin ka süüdi enda hasardis maksimaalse töö ja trenni tegemisega, unustades (loe:liiga egoist olin) tema tõelise hea tahte minu last samal ajal vaadata. Eile otsustasin ka jooksukava tellimisest loobuda ja naasta sellisele lainele kui aeg on küps. Neljandal, sel kuul, saab ka minu Fitlife proovikuu läbi ja edasi tuleb vaid ise oma peas mõeldud trennidega hakkama saada. Pean õppima tunnetama ja usun, et see teeb mõneti kasu, sest mugavustsoonist tuleb lahkuda ja palju variante vaagida. Otse öeldes tuleb teha igal vabal momendil trenni ja jalutada, turnida ja sörkida koos lapsega. Tahaks jõuda ka eratreening.ee ühistrennidesse, kuid hetkel ei näe võimalust - lisaks ju võtsin autokooli ja tuleks sõitma hakata. Peagi toimub 3,4 sõidutund ja teooria on endiselt logisev aga igal tunnil järjest arusaadavam. Lemmikraamat peab olema aasta alguses vähemalt Liiklusseadus.

Veidi keeruliseks läheb lasteaeda õigel ajal järele jõudmisega, aga teadagi, et saan kõigega hakkama. Juhtugu mistahes. Loodan veel kompromisse leida. Õnneks jõuab järjest enam kohale, et elus on  palju muud peale jooksmise ja palgatöö ka. Näiteks aasta viimasel päeval alustasin vaiba kudumisega - sel aastal võiks neid lausa mitu valmis saada.

Äkki see minu kõige kardetum ja vihatuim tiitel "koduperenaine" polegi kõige hullem. Nimelt mulle üldse ei meeldi see sõna ja minu jaoks on täiesti totaalselt mõttetud, mitte enesele elavad, ja teistelt palju nõudvad vegeteerijad selle tiitli taga. Samas mulle meeldib kodu korras hoida ja vahel mõnes mõttes kunsti teha, küpsetada - aga selleks pole sageli võimalust kui kõike tuleb reeglina üksi teha. Selline väikene konflikt, sest ma tahan enamat olla ja teha.

Tegin ühe väga hullu asja ka eelmise aasta lõpus, nimelt registreerisin end loteriisse -  2018 Leadville Trail 100 Run
“Race Across the Sky” 100-mile run is where it all started back in 1983, in the mountain town of Leadville, Colorado. One hundred miles of extreme Colorado Rockies terrain – starting in historical Downtown Leadville at 10,152 feet and climbing to heights of 12,600 feet over Hope Pass – this is the race where legends are created and limits are tested. We will announce lottery winners on Sunday, January 14th. Winners will be notified"

Päris segane olen, aga juhul kui peaksin loosirattasse mahtuma, siis tuleb hakata planeerima...jooks õnneks ise toimub augustis ja teadagi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja tahaks veel ekstra tänada oma head toetajat, Toomast (see ilmutusmees, tänu kellele mu täiskasvanuea esimene karikas tuli). Ta luges mu unustamispostitust ja soovis mulle vahurulli saata. Minu uus aasta algas toredalt lihaseid hooldades. Tõesti pani silma rohkem särama ja toetab minu teekonda. Mul on ikka maailma kõige toredamad lugejad.
Viide