esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Jooksja, kes ei jookse..

On ikka veider küll, aga mis parata. Teen asju, mille jaoks aega leian. Millegipärast tundub elus nii palju muud huvitavat, milles ma kõige kehvem ka pole, seega minu jooksud jäävad vaid võistlustele või selleks puhuks kui peaks mingi eriline tõmme tekkima ja hoiuvõimalus avanema. Kas selline ongi see inimesena kasvamine? Maailm nagu viskaks oma punase vaiba ja proovi nüüd varbaga katsuda ja õppida seda teistsugust rada käima. Mitte selline mustvalge nagu mulle tavaks saanud, aga värve viskab kuskilt kui mitte mõelda "ma pean jooksma, et kuhugi jõuda".

Bussi asemel kasutan tööle minekuks jalgu ja see mõjub päris hästi. Ma ei pea esimese asjana hommikul nägema mossis inimesi, ega tundma ebameeldivaid lõhnu. Lihtsalt jalutan ja mõtlen "värskes linnaõhus" oma mõtteid. Tagasi koju samuti ja nii 6-8 km saab päevas läbitud. Kohe peale ärkamist on endiselt kõhulihased ja kätekõverdused teemaks ja kui hommikul kohe ei jõua, siis vähemalt enne uut päeva peavad tehtud olema..nii umbes 15 minutit liigutamist enda heaks. Kui nüüd järjepidev olla, siis ilmselt ka mingisugune kehamuutus toimub, aga seda hästi tasa ja targu.

Eile õnnestus isegi 50 minutit trenni teha, mis on väga suur asi Grete kõrvalt. Käisime nädalavahetusel rongiga sõitmas ja maaõhku hingamas ning mänguasjadega oli saabudes taas huvitav tegeleda. Rutiinist välja tuleb vahel ikka saada, et mõlemal oleks hetkeline rahu ja oma aja tunne hinges. Seega saingi oma linte venitada ja hantleid tõsta ning rullil veereda, põlvetõsteid ja kohal jooksu ja harki-kokku hüppeid ka hulgaliselt.

Mingisuguseid ".... aastaks pean seda tegema või see olema" mõtisklusi ka pole enam viimasel ajal pähe tulnud. Muidu ikka pidasin palju plaani..isegi oma toa seinal olid nooled ja koolid, aga minu plaanidega oli alati nii, et kõik läks unistustele vastupidiselt. Lõpetasin isegi unistamise mingil perioodil ja siis jälle leidsin mingi loova inimese endas. Nüüd lihtsalt kulgen, täiesti sihita, täiesti vabana ega oota rohesilmselt, et keegi mind päästaks, sest ma saan ise nii paljude asjadega hakkama, et enda silmis hakkab juba maailmameistritiitel paistma. Mitte keegi ei pea mind tunnustama, et rahul võiksin olla. Hakkan taas saama aru kui väärtuslik olen.

Söögitegemine hakkab taas meeldima. Ei pea kiirustama
Vaibategu hakkas edenema. Täitsa tore vaip sai valmis mitme peale. Umbes meetri jagu selles minu pusimist.

Minu nädalavahetust- lõõgastav, täis naeru, lusti. Rongis oli tore kontrolör, kes Gretele ja tema mõmmile piletid joonistas. Üldse sellised lustakaid ja kõigile naeratuse näole manavaid töötajaid võiks rohkem olla, oli au ühte neist kohata.

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Kuidas ma eile naiste kickpoksi akadeemias käisin?

Tegelikult mul on hästi palju huvisid, sest mul on  võhma, mida saaks rakendada erinevatel spordialadel. Usun, et ma oleksin päris hea vastupidavust nõudvatel aladel. Kiirusega on nagu on, aga kui püüdlik olla ja õppida tahta nagu mina seda soovin, siis saab tehnikaga ka pika peale alistada vastaseid.

Kus see akadeemia asub?

Tartus, Kaunase puiestee 68. Eraldi sissekäik sildi all - mugav. Mina muidugi suutsin majale pool ringi peale teha ja ikkagi enne kokkulepitud aega kohal olla. Need on need kiired jalad ja uimane mõtlemine.


Mida sealt saab?

Kickpoksist algteadmised, enesekaitsest nii mõndagi ja korraliku tehnika ja hunnikuga stressimaandust. Mida rohkem käia, seda rohkem ka arened - lihtne!

Kõik olulise info leiab: SIIT! 
Facebookis tasub ka sõber olla, siis ei maga häid pakkumisi maha: SIIN! 

Mulle jäigi tuttava jagatud plakat silma ja mõtlesin, et hea oleks õppida midagi uut. Ülakeha on nagunii võrreldes alakehaga selline nõrgemat sorti, seega teeks natuke järeleaitamist. Kätekõverduste ja kõhulihastega hommikuti ka püüan end toetada. Üldse võiks tugev, enesekindel ja osav naine minust saada, kohati nagu juba looks, aga alati saab paremini. Seega kirjutasingi Facebooki sõnumitesse ja leppisin sobiva kuupäeva ja kellaaja kokku.

Tahtsin esialgu minna ühistrenni, kuid kellaajad ei sobinud. Panin end kirja eratreeningusse, et saada treeneriga koostöös aimu sellest alast ja tehnikat veidi õppida. Lootsin täiesti oma aega saada, kuid õde tegi üllatuse ja sõitis maale, seega tuli töölt tunnike varem lahkuda (õnneks kaastöötaja on terve ja endal on ületunde) ja lasteaeda kepselda ning hiljem juba 20.00 jõuda trenni koos lapsega, sest kuhu mul teda ikka jätta oleks. Võttis oma kaisukaru ja minnihiire kaasa ja oligi minek. Esialgu istusime valele bussile ja väsimus andis tunda. Aga olen õnneks karastunud ja varun aega kui kuhugi on minek. Paar peatust sõitu ja olime õiges kohas.

Treener oli viisakas ja juhatas riietusruumi. Oli käimas ka trenn ja naised said enne treeneri puhkusele minekut päris hea koormuse. Isegi kõrvalt vaadates tundus äge! Naisi oli igasuguses vormis ja keegi midagi kartma ei pea, sõbralik ja muhe seltskond.

Alustasime poksisidemete sidumisest. Eks tahab veel harjutamist, aga südame poolt ring ümber sõrme ja randmelt ja uuesti...noh, midagi jäi igatahes meelde. Grete tahtis vahepeal tähelepanu ja tuli poksiringis olla ettevaatlik, et mitte talle peale astuda. Õnneks leidis temagi tegevust peagi ja sain treeneriga harjutada liikumist ja otse ning kõrvalt lööke. Olid raundid ja vahel väiksed pausid. Pulss oli maksimaalselt 178 lööki minutis, kindlasti oleks saanud kõrgemale kui poleks seda väsimust ja maratonist taastumist. 

Sattusin hoogu isegi ja sõna aeg! peale ei reageerinud - hasart tekkis. Igatahes soovitan proovida ja miks mitte jäädagi end vormima. Lõbus on, silm särab ja keha areneb - mida veel tahta! 

 Täitsa ootan homset päeva, sest täna nagu midagi eriti tunda ei anna. Mingisugune treenitus ikkagi veel on alles või tänane on petlik. Pilte ei teinud, aga higi sai valatud ja uusi teadmisi kohe hulga. 

Kas ma ka edaspidi hakkan käima?
Kõik oleneb, kas saan õe/ema lapsehoidu rakendada ja kui autokooliga korras, siis miks mitte hoopis sinna panustada, sest trenn on korralik. Juba ruumi astudes on tunda, et seal tehakse kõvasti trenni. 

Tore oli ka see, et treeneriga tekkis väga ruttu klapp ja kõik vead said korrigeeritud. Eks vahel ikka unustasin kätt kaitsesse viia või küünarnukk läks liiga üles või jäi alla, aga need kõik saaks ajaga selgeks harjutatud. 

Jõudsin Gretega 22 ajal koju ja lõpuks sai ta oma õuna, mida juba lõpuosas nõudma hakkas. Siis saime juba unne jääda ja sain taas tunda seda mõnusat väsimust treeningust. 

Mina tänan! 
Kodus, enne trenni vormikontroll. Koduselt saab ka vormi, põhitöö ikkagi tuleks köögis teha.
Kui oled käinud, siis jaga muljeid! Kuidas meeldis, kui kaugele oled arenenud ja mida olulist enda kohta õppinud? 

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Karmen! Kus su eesmärgid kadusid?

Need on täiesti alles. Ausalt! Lihtsalt tuleb oodata kannatlikult ja tegeleda asjadega, millega on võimalik. Ei mäleta millal viimati kapid korras olid või toit ise valmistades nii maitsev või laps nii kenasti korraldustele alluv kui praegu.

Ma võtan aega ja kohe palju, et saada elementaarne korda. Tagantjärele on kõik targad, et sellest oleks võinud ju alustada, aga inimene teeb ikka nii nagu heaks arvab. Ega ei kahetse ka, sest eneseületusi oli ja uusi tuttavaid ja palju toetajaid võhivõõraste seas.

Mõnus oli tunda Tondiraba jäähallis joostes seda tunnet, et olen kõikvõimas. Tegelikult lihtne jalg jala ette kulgemine aga tempo saab alati vastavalt tujule valida. Alguses saab tunnike isu täis joosta ja ülejäänud aja jooksul saab mõelda üht ja teist. Vähemalt negatiivsusest sain võluväel lahti sel jooksul.. eesmärk lihtsalt lõpetada. Muidu tavaliselt ikka tuleb see ving ja hala periood ka.

Ma ei jookse enam trenni mõistes, sest ma ei taha liigseid pingeid. Mõtlen, et äkki veebruaris jooksen veel ühe maratoni...mu mälu on ikka väga lühike või siis kuigi palju olen taastunud. Veel mõtisklen sellel teemal, aga miks ka mitte lihtsalt kulgeda eesmärgitult seni kuni lahendusi näen.

-200g kergem ja mõistus helgem.  Keha koostis järjest muutub, aeglaselt aga siiski.

Kuidas ma mõtlesin paar nädalat tagasi?
-Meest ei ole.
-Oma päris kodu ei ole.
-Piisavalt raha, et peale lasteaia veel hoiuteenuse eest õhtuti maksta ka ei ole.
-Puhkepäevi nädalavahetusel ka ei ole nagu normaalsel töötajal.. vähemalt 2.
-Eesmärke täita ei saa, sest vastasel korral olen rongaema.
-Meelelahutus peaaegu puudub.
-Rutiin tapab lasteaeda-tööle-koju-magama.
- Sõpradega suhelda ka ei jaksa, sest neil on alati kõik korras.
-Lihtsalt ebaõnn ja ebaõiglus!

Kuidas ma täna suhtun?

  • Ma saan üksi üürikas elada ja remontida nii palju kui tuju tuleb. Elada roosamannas kui tahan ja mitte keegi ei heida mitte midagi ette.
  • Ma elan vanemateta ja mul on Gretega oma pisike pesa, kus koos areneda.
  • Mul on õde, kes vaatamata mu nõuetele ja reeglitele on alati toeks lasteaiast Grete toomisega.
  • Mida rohkem ma tööl olen, seda suurem palk ju tuleb.
  • Maratonil käidud ja meelelahutuse taga linnuke.
  • Autokoolis saab veidi areneda ja uusi oskusi. Ma liigun, mitte seisa kohal ega ole rahul oma keskhariduse ja "emme ajuga". Siit edasi saab vaid järjest arenema hakata.
  • Mul on vaja endaga sõbraks saada enne kui suudan teistele midagi pakkuda. Olen endiselt teel. Vahel on tunne, et ongi kõik korras, aga päevad pole vennad ja emotsioonid hüppavad vahel üle pea.
  • See on siiski vaid minu elu, mitte naabrinaise või ideaalset pereelu mängivate paarikeste heietamine. Lihtne on jätta muljet, et kõik on lill. Seega püüan anda edasi kõiki pooli oma teel...liikumisel.

Meenutan hetki, mil tundsin end tõeliselt hästi.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Tondiraba maratonist taastumine

Taastumine... ega seda aega väga ei olnud, sest tuli bussiga samal päeval koju jõuda ja lapsele lasteaiaks riided valmis panna ja endale uue nädala plaan välja mõelda. Lisaks villid tühjaks lasta ja ohtralt vahurullil aeleda, et taastumine kiire oleks. Õhtusöögist ja hügieenitoimingutest rääkimata. Linnaliinibussile kõndides veidi kiirema sammuga hakkas süda valutama ja peatusin ning hiljem kõndisin veel rahulikumalt - pole nalja sellise asjaga.

Lasteaeda liikusime 22.01 hommikul teokiirusel ja "Emme, jookse siis!" hüüud said vaid veidi valulikke grimasse minu poolt. Mõttes iga samm one, two, one, two ja kuna kõik teised jalanõud olid imekombel väiksed (varbad paistes!), siis tuli talvesaapad jalga tõmmata ja valuaistingud üle hingata. Reied on nagunii pakud. Kehatemperatuur tundus ka kummaliselt kõrge ja põsed õhetasid. Eks treenimata maraton on selline riskivärk. Öösel ka väga ei maganud, oli mugava asendi otsimine ja hommikusöögist unistamine.
Kirsiks tordil on veel see aeglane mõtlemine, hea, et ultrat ei jooksnud..olukord võiks palju hullem olla, aga siiski veidi on see maratoniaju hajameelne. Olin hästi targasti E-K pannud endale veel autosõidutunnid, ega väga ei vabanda välja kui esimese käigu asemel kolmas sisse läheb ja auto sureb välja..või tagurdades üldse ei õnnestunud see asi.

Täna oli juba olukord parem, kuid siiski olen veel natuke mõttega mujal ja selline lihas+üldine väsimus õpinguid ei soosi. Loodetavasti homme on kõik veel paremini, vähemalt autosõit hakkab juba meeldima isegi. Selle kuu esimesed kaks vaba päeva järjest tulevad laupäeval ja pühapäeval...oi kuidas ma juba ootan. Üksikuid puhkepäevi on juhtunud, kuid siis on ka alati kas sünnipäev, maraton või autokool olnud kohta täitmas. Tahaks kohe olla ja mitte midagi teha...või no lihtsalt trenni teha.

Endiselt kasvatan oma järjepidevust kui igal hommikul saan hakkama 100 kätekõverdusega ja nüüdseks juba üheksandat päeva kasutan kõhulihaste app-i, et nõrku lihaseid piinata. Õhtuti on juba kirjutama õppimine, tähed, numbrid ja mängutuba või kui eriti energiat peaks tulema siis kelgutamine ja mänguväljakud.

Ööl vastu tänast valutasid varbad ja hommikul said taas villid tühjendatud. Liikumine on vaevaline ja kohati tundub, et selline vanuriasend on kehal...ülakeha jõuab enne kohale kui alakeha, aga ei miskit uut. Lihtne lihasvaev ja villivalu pärast pingutust. Pulsi järgi ikka oli paras eneseületus tunnike punases jooksu ja siis mõistlikumaks tõmmatud ja keskmiseks pulsiks tuli 163 lööki minutis, maksimaalseks 183 lööki minutis.

Jooksutrenne teen kui saan, lihtsam on mõelda, et kevadel, sest praegu ei tahaks jälle pingeid üles kruttida. Küll Grete kasvab ja siis on tulevikus aega trenni ka teha, seni püüan hoida pisikest hommikust rutiini ja toitumisega kehapilti ravida.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

4.TONDIRABA SISEMARATON

Toimus täna, 21.jaanuaril 2018.a. 
Start kõlas kell 10.00 Tondiraba Jäähallis. Stamina Spordiklubi poolt korraldatav sisemaraton pakkus maratoonaritele ainulaadse võimaluse joosta talvel maraton lühikeses ehk suvises jooksuriietuses. Klassikaline maraton 42,195 km joosti Tondiraba Jäähalli siseovaalil, millel pikkust 252,67m ehk kokku läbiti ringi 167 korda! Oli võimalus ka 6h joosta, aga minu ultrad on kuskil tulevikus.

Ärkasin 4:00, tegin 100 kätekõverdusi, oma 7min kõhulihaseid, kiirpesu ja 2 võileiba ja olin Tartu-Tallinn-Tartu grupis saanud mugavalt autole, mis startis 5:30. Tallinnasse jõudes istusin veidi bussijaamas ja otsustasin Uberit katsetada, marimell2017 sooduskood ka vastavasse lahtrisse ja jõudsin 0€ga Tondiraba jäähalli. Stardimaterjalid käes võisin riided vahetada ja oma starti ootama jääda.
Ajasime jooksusõpradega juttu ja ühel plaan uhkem kui teisel. Mina olin plaanitu- jooksutrenni pole teinud, mis sa ikka tahad endast saada. Eesmärk mitte katkestada ja see sai täidetud! Haanja haav natuke kasvas rohkem kokku, mis on positiivne.

Anti start ja vaatasin, et esikolmiku(naiste) tempo sobib. Vedada ise ei tahtnud, kuid vahel pidi. Selge oli see, et ega väga kaua vastu ei pea, kõht aeg-ajalt valutas ja peale WC-s käiku ei saanud aru mitmes olen või mitu ringi nüüd teised sisse tegid. Lasin tempo endale mugavaks ja püüdsin rõõmsaid mõtteid mõelda. Eesmärk lõpetada ja tunda rahulolu. Hingata sain vabalt  ja ultramehed kiitsid lisaks mõni naine, üllatusena üks välisriigi mees soovis inglise keeles edu ja ütles, et olen väga ilus. Komplimente on alati tore saada! Juhul kui täna koju oleksin jäänud teki alla musti mõtteid mõtlema poleks sellist laengut saanud. Aitäh mulle, et end kokku suutsin võtta ja vastu pean üksi tööl, kodus 4aastasega - sain rahva sekka.

Kuidas siis läks? Jätsin 2 geeli neljast tarbimata ja vabandused, et unustasin maha vedelema.. pea peale jooksu on veidi uimasem kui muidu, emotsioone on see-eest palju. Tarbisin 2 geeli, pihuga rosinaid, koguseliselt üks banaan, spordijoogi lonks esimesel teadmatul korral, mitmeid topse vett, 2 topsi Coca-Colat, mulle tavaliselt ei sobi ja kartsin, et nüüd tuleb WC-s istuda tunde, kuid tegi hoopis erksamaks ja tagasilööke polnud. Tempo võrreldes algusega kukkus kõvasti ja seda kommenteeriti ka, kuid mul oli ikka ükskõik, sest mulle nii sobis, et ma ei võidelnud nina veriseks ja silm uduseks koha eest. Las tänase päeva parimad võidavad.

Ville sain ja küüned ka ähvardavad pealt jälle tulla. Minu jooksuaasta jääb ka seetõttu nigel, et sooviksin lasta neil õnnetutel taastuda. Suur verivill oli jalal..hea, et ma rajal ei näinud seda. 2 villi lõhkesid jooksu ajal aga see tunne on talutav ja annab "läbi raskuste lõpuni" emotsiooni. Ei ole endiselt nii jõukas, et osta pidevalt uusi jalatseid. On enda lemmikud tekkinud ja neid kannan ribadeni.
Aeg 3:57:21, mis on suurepärane...treenimata alla 4h joosta. Poodium olekski liig olnud, sinna peavad ikka tegijad astuma! Olen õnnelik ja tunnustan ka teisi nii esikolmikuid kui viimast osalejat...ära tegime!

Kui higi ja vaev maha pestud siis vestlesime veel jooksuringkonnaga ja Lauri oli lahkelt nõus mu bussijaamani sõidutama. Aitäh veelkord! 

Nüüd loksun juba bussis ja keefir joodud, kohuke söödud, vesi ka alla kulistatud ning tahaks koju magama. Homme autosõit ja tööpäev.

NB! Ärge treenimata (jooksutrennita) maratonile kohe minge, mul ultrarasv aitas ilmselt. 

Naiste neljas koht (teise koha naine jooksis 6h jooksu), üldarvestuses 35!

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Kuidas ma end nädala lõpuks kokku võtsin?

Esmaspäeval oli eratreening.ee ühistrenn. Sain kenasti käidud ja natuke pingeid maha.

Teisipäeval "kaklesin" lapsega ja elu tundus nutune. 15 minutit trenni ja 75 kcal kulutatud..plaanis oli tunnike, aga mis seal ikka. Hull jooksublogi kui jooksmas käia ei saa. Üldse, mis liikumisblogi - rutiin rutiini otsa.

Kolmapäeval loobusin kõigest, mõtlesin, et mis seal ikka. Ega keegi ei kaota sellest kui ma ei tee enda uusi rekordeid ega võistle. Treenin siis kui laps on juba iseseisev ja joosta saab siis kui olen puhanud ja inimene/sed hoidmas, keda usaldan lapsega. Tööl kaastöötaja kiire haigestumine ja minu vaba nädalavahetus ohus - ei tekita just häid emotsioone..lõpuks oleks olnud 2 vaba päeva järjest, aga mis seal ikka.

Neljapäeval taas õnnestus 15 minutit trenni teha. Kükid Gretega, natuke 3 kg hantlitega "vehkida". Kummilintidega tõmbeid.

Täna suutsin kell 6 ärgata - Lõpuks! Viimaks! Aplaus! Ma ausalt ei suutnud enne tänast end liigutada, täiesti halvatult tundsin end voodi ja padja külge aheldatuna. Nägin, et kell liigub aga keha ei liikunud. Peale seda tekkis veel enam jõuetus ja viha, et ma peaksin ju tegema aga ma ei tee, ma ei suuda, ma ei jaksa, mu keha on nõrk ja lodev ka veel.

Eelnevatel nädalapäevadel mõtlesin plaani, et kui õhtused trennid nii valulikult kulgevad, et püüaks siis ärgata tunnike enne lapse äratust. Ärkas ta küll poole trenni ajal üles, kuid tudune ega nõudnud veel aktiivset tähelepanu, lihtsalt uudistas ja rääkis oma peas mõeldud unenägudest ja tegi oma keharaskusega paar harjutust kaasa. 45 minutit trennikest. Viimaks oli saabunud ka päev mil sain oma valge vanni ära katsetada. Pesin seebiga vanni üle ja võtsin ühe kuuma dušši. Mind ei häirinud peale trenni ja pesu enam miski, mul oleks nagu silmad avanenud.

Laupäeva veedan suure tõenäosusega tööl ja minu plaanid jäid ära, millest on väga kahju. Oleks saanud päevaks rutiinist välja. Aga pühapäeval...ma ei tea kus see Tondiraba asub (aga küll kuidagi kohale jõuan) ja esimene emotsioon oli, et ma ei lähegi kui kõik ideed sassi löödi, aga maratonile ma jõuan, sest ma olen oma aega väärt. Eesmärk lihtsalt lõpetada, mistahes ajaga kulgeda.

Ma ei pruugi küll suuri tulemusi teha, kuid võistelda võib ju igaüks. Ma ei tohiks loobuda enda maratonist kui see mu hingele midagi pakub. Ma teen nii palju tööd kui vaja, et toita end ja last. Liigun oma tempos edasi. Kui ma tunnen, et ma ei soovi suhelda, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui ma tahan siis ma blogin kui ei taha, siis ei tee seda. Otsustusvõime ja oskus end hinnata tuli justkui tagasi. Ei taha küll ära sõnuda, aga täna küll ma ei nuta. Sain isegi ülemuselt kiita, et olen tubli. Ma tean tegelikult, et olen päris hästi oma olude kohta majandanud, aga idealist tahaks kiiremini, kaugemale ja kõike korraga.

  • Üle kolme nädala olen teinud igal hommikul 100 kätekõverdust. Sageli kõik põlvedel, aga vahel ikka 10-20 sirgetel jalgadel ka. 20,30,20, 30 on kõige mugavam järjestus, mõnikord tuju 50, 20, 20, 10.
  • Esimaspäeval alustasin app-i abil kõhulihaste treenimist. Täna oli päev 5.
  • Igal hommikul või kui hommikul ei jõua siis õhtul rullin end vahurullil minuti või paar.
  • Uned on paremad kui kuu tagasi. Loon režiimi 20:30 voodisse ja hilemalt 21 laps magama, siis jääb mul oma ajaks täpselt tunnike. Varem olime teineteise võidu 23ni vähemalt üleval ja mõlemad väsinud ja jonnised.
  • Söön valdavalt tervislikult va erijuhud kui armas sõber tööle külla juhtub friikartulipraega või siis vanaema sünnipäeval kringlitükid.
  • Ma saan hakkama, küll vaikselt ja oma praeguse elu tempos, aga parem ikka kui täiesti loobuda ja emotsioonidest suureks end süüa.
  • Hommik on enda luua ja päev ning õhtu järgneb iseenesest positiivselt. Vara üles, vara voodi...
Selg ja kõht ja eriti nõrk rinnalihas arenema. Kevadeks võiks asja saada.

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ultrajooksja vs pereinimene

Minu algne eesmärk ei olnud üldse ultrajooksjaks saada. Ma küll olen alati uskunud, et selline kulgemine võib mul hästi välja tulla, kuid see ei olnud kõige esmane. Üle kuue aasta tagasi soovisin olla maailma parim naine ja ema oma perele, paraku ei olnud need valikud kõige mõistlikumad - minu õnn sõltus teise inimese tujudest. Minu pingutusi ei märgatud, vaid jäid silma asjad või tegevused, mida ma ei suutnud üksi ära teha. Uskusin ja unistasin rohkem kui suutsin reaalselt mõelda - üksi ei saa kõike koos hoida ja nii jõukas ma ka ei ole, et 6 last ja mees ära toita. Minus ei ole mitte kadedus, vaid viha, et ma ei osanud valida enda kõrvale inimest, kes mind hoidnud oleks. Kes pere planeerides mõtleb, et tuleb kogu ülejäänud elu nii ema kui isa rollis püüda olla ja ka finantsidega välja tulla kui teine pool lihtsalt kaob - isegi mitte ei vasta kirjadele ja kohtukutsetele vilistatakse - järgmiseks tuleb suure tõenäosusega täitemenetlus algatada ja lõpuks võib peale neid kõiki asjaajamisi lihtsalt kõige mustema variandi peale mõeldes kogu võlg aja jooksul kustuda. Minu närvid, aeg ja raha. Ehk selleks, et midagi üldse oleks võimalik lubada peaksin veel rohkem tööl viibima, aga siis ei ole lapsele seda ühtegi vanemat..lihtsalt kurnatus. Kui jõuan teha hommikul ja õhtul süüa on juba suur võit (lõunasöögid lasteaias) ning kui suurema draamata uinuda, siis läheb hästi.

Eile püüdsin iseseisvalt trenni teha õhtul, kuid asi lõppes sellega, et mõlemad nutsime. Kõik küünistamine, löömine ja üldine kiusamine, mis lasteaias silma jääb tuleb minu peal katsetada. Kui rääkisime sellest enne uinumist, siis ütles, et tema tahab ju ka lüüa, et teised koguaeg teevad nii. Lõpuks kui vesteldud palusime teineteiselt vabandust ja jäime kaisus unne. Oi kui palju ma olen neid lapsekasvatusraamatuid lugenud ja teiste vanemate lugusid, kuid oma lapsega ikka tõuseb temperatuur ja lõpuks lihtsalt ei suuda enam, ühetoalises pole kuhugi põgeneda ka ja ainsa vanemana ei ole valikut. Minu planeeritud tunnisest trennist sai tehtud kõigest 15 minutit. Lohutan end sellega, et hommikuti jõuan enda 100 kätekõverdust enne lapse ärkamist tehtud, kuid aktiivsust päeval saab vaid parimal juhul 50%.
Möödunud päeval kirjutati mulle ka mitu kirja, tänu millele sain aru, et mul läheb vaja abi. Ma ei salli selle tunnistamist, aga kõike on taas liiga palju ja inimesi, kes tõeliselt aru saavad, mis mu peas toimub vaid paar.  Uuel kuul püüan aega leida ja vaadata mida võib muuta http://teetatervendus.com/tooted

Lõigud erinevate toetajate kirjadest, loodan, et keegi ei pahanda, et kasutan, sest sõnastatud on paremini kui mina seda kõike hetkel suudan:
  • "Kui sa oled seesmiselt katki - siis maailm su ümber on tegelikult katki. Sa arvatavasti saad ise ka sellest aru, kui sa blogid, et kõik ei ole okei. Et sõnad ei voola...rõõm on kuhugi kadunud, et sa teed..aga sa ei tea miks sa seda teed....sa näed et ümberringi läheb ehk mõnel sõbral paremini-soovid ju endale sama,kuid sa ei jõua sinna. Sellinne tunne et sa seisad...lihtsalt seisad..ja elu voolab sust mööda nagu tramm täiskiirusel. Või et sa tammud ringi..sa ei tea kuhu minna...tahaksid minna - aga kuhu? Siht on ja ei ole ka, vahelt mõtled ja siis lased minna. Nagu automaatpiloot."
  • "Sa tahtsid kogu hingest panustada perele ja armastada ning olla armastatud. See ei tulnud välja, nüüd tahad tõestada end aladel, mis on individuaalsed ja kardad tunnistada seda, et tegelikult südames tahad siiski seda õnnelikku pere, lihtsalt lihtsam on seda näiliselt vihata ja võtta muid eesmärke, kui seda tunnistada"

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Üks trenn, nädalavahetus ja muud juttu

Aga mina käisin täna trennis. Milline hea tunne oli kodust välja saada-eratreening.ee aitas. Sain end veidi välja joosta ja midagi ka nii teha, et siiralt naudin kohalolu. Kõige hullem seis ei ole, aga pikk maa jooksu on veidi hirmutav...kas jooksen end kinni või longin erilise pingutuseta läbi- selles on küsimus. Autokooli teooriatunnid on läbi ja sõidud ootavad uut nädalat, kuna aga töögraafik oli sätitud nii, et 16 st on vaba siis haarasin võimalusest ja palusin õel veidi Gretega olla - lõpuks enne Tondiraba sisemaratoni ka jooksutrenn. Enam ei päästa olukorda ja uut rekordit loota ei ole, aga siseruumis on soe ja saab lühikest riietust kanda-võit. Lisaks jooksuseltskond on nii positiivne, et äkki nakkab nendeks tundideks, mil kohal viibin.

Paar sõpra kirjutasid, et olen ülbe/kuri. Asi on selles, et lülitan raskel ajal inimesi oma elust välja ehk väldin suhtlemist või vastan pöial püsti, ok või tubli. Ma ei suuda teiste tegemistesse süveneda, sest enda elugagi tegemist. Teiste kordaminekud justkui tuletaksid meelde kui kehvasti mul endal  on. Kevadel suudan rohkem kohal olla, kuid hetkel andestage mu hall mull..ma püüan lihtsalt ravimiteta elada ja oma minapildi tervemaks muuta. Aina jagan ja teen ja olen ja tunnustan, sealjuures unustades enda vajaduse olla märgatud - saada pai lihtsalt inimeseks olemise eest. Väga lihtne ja peredes palju levinud, kus hoitakse teineteist. Mina pean ise end hoidma ja lisaks ka tütart. Üksindus sööb seestpoolt, kuid samas olen mõistnud, et nii on parem kui katkises suhtes vireleda. Esmalt enesearmastus..ikka selline järjepidev, mitte aastaajast sõltuv.

Nädalavahetusel tähistasime minu vanaema 90! sünnipäeva ja lugesin 3 peatükki Jooksjana sündinud raamatut. Täitsa huvitav ja mõistan veel enam seda ultrajooksuvajadust endas. Põgeneda-avastada-loota-saavutada. Soovitan igatahes jooksjatele. Hularõngaga tegin ringe, ikka lihastele harjutusi ja isegi jooksuriided olid kaasas, kuid ei läinud veel vabatahtlikult selga.
Peeglisse vaade ja sisendus "võta ennast kokku, naerata ja tee nägu, et kõik on korras"

reede, 12. jaanuar 2018

Nulltrenniga maratonile ja sisekõnet

Selline see minu Tondiraba maraton tuleb-jooksutrennita otse rajale. Muidu kui aus olla, siis ma ei taha enam isegi sinna minna, sest isegi see tekitab probleeme õenöpsiga. Samas juba tasutud on ja küll kuidagi kohale ka jõuan. Esmaspäeval on juba sõidutunnid ja nuudeljalgadega pole just eriti tore ilmselt, aga selline on elu ja nii ma seda kehvasti korraldan.

Minus on viimasel ajal nii palju negatiivset, vihkamist ja raevu, et see on lausa hirmus. Samas ükskord peab ju see ebaõnn välja ka voolama.

Õnneks suudan end kontrollida, kuid koduseinad on küll vist kõike pidanud nägema.  Nii lihtne oleks lihtsalt jääda voodisse teki alla lamama. Õnneks mul on tütar ja mul on üürikodu ja arved, mis vajavad liigutamist. Ainult ihuüksi olles oleks ilmselt kõigest ükskõik juba. Hädaldaja olen - raske on, väga raske.

Ma ei tea kes ma olen, mida ma tahan või kuhu üldse jõuan. Ma teen kõike ja mitte midagi. Ma armastan ja samas vihkan jooksmist. Ma tahan olla vaba ja samal ajal võiks ju kunagi ka olla imelises ja terves suhtes, esmalt iseendaga.

Talv on minu jaoks keeruline. Kuidagi planeerida ja teha oma tegemisi, mitte nutma jääda ja edasi liikuda. Kõik on kalendrisse üles kirjutatud ja ajan näpuga järge.

Tegelikult ei tohiks viriseda ja tuleks ollagi positiivne ja mitte jälgida teiste blogijate tegemisi, sest kõik masendab. Eriti kui tundub nagu lihtne oleks ja toetav ja arenguid täis elu. Ja mina üksi üritan juba teist aastat olla nii ema kui isa oma lapsele ja mitte end haletsusest maakeraks süüa. Samal ajal meeleheitlikult trenni teha või võistelda.

Toitumist püüan jälgida. Samas see kaal on ikka 57 kg peal paigal ja midagi ei muutu. 163cm pikkuse juures võiks ju veel midagi langeda.

Ma tahaks, tahaks ja tahaks ja siis järgnevad aga, aga, ei saa.


kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Hei, ma olen elus veel!

Ma ei jookse. Vähemalt mitte trenni mõistes. Maratoni läbin nii või naa, ilmselt see 3:30 pole tehtav,  aga nii ühel heal päeval saab ka see number alistatud- kahtlemata. Igal päeval sörgin/kiirkõnnin lasteaeda ja eile jooksin enne sulgemist poodi ja tagasi koju (hambaharja oli vaja uut) - täiesti 0 siis ka pole, paarsada meetrit ikka. Päevad mööduvad ja õhtuti saab rahuloluga uinuda. Uue aasta kalender ja märkmik on ka mõnusad abilised. Prioriteedid on mõnevõrra muutunud. Vähemalt selle riskiaja (talvine depressioon) püüan hoida end pinnal ja nautida kõike, mida trenni ja võistluste kõrvalt väga pole võimalik, vähemalt üksi mitte.

Hommikud algavad 100 kätekõverdusega. Seeriad 20 kaupa või nii kuidas tunne lubab, igatahes valdavalt põlvedel ja kümne/kahekümne kaupa ka jalgadel. Lisaks rullimist ka natuke hommikul ja õhtul. Jõutõmbed 3+3kg hantlitega ja kükke/kõhulihaseid ka kui tekib sobiv moment.

See nädal on autokooli teooriaõpet 2*2 +tundi ja sõidutunnid. Lisaks vanaema 90 sünnipäeva planeerimine ja tähistamine. Saan pingevabalt olla, ilma, et mõtleks, et appikene jälle jääb jooks tegemata. Värvikeskusest sain vannivärvi ja see kollakas jubedus tuleb kodus korralikult valgeks ära teha. Seemned kevadeks said tellitud ja tuleb poest ära tuua. Kõlab nagu mul on elu peale jooksu ka. Ahjaa, hüppamas saime eile batuudikeskuses käia koos sõbranna ja tema 4a tütrega ja lapsed said mõnusalt end väsitada, kuigi magamine on endiselt Grete arust nõrkadele ja sageli tahaks ise varem uinuda- väsimatu hing.

Loodan, et kevadel on võistlustuju tagasi. Seni aga elan lihtsat ja kerget elu. Teen tavalisi "koduperenaise" ja täistööajaga töötaja tegemisi.

Seni saab lugeda siit minu elulisi/depressioonivaba elu tegemisi... täpselt nii kuidas mul tuju tuleb.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ilmselt kurvastavad uudised ja nädal 6 maratoni suunas

Oi mu armsad lugejad, mul on seda postitust mõneti kurb kirjutada, kuid reaalsusele tuleb otsa vaadata ja ka vahel karme otsuseid langetada. Nimelt ma ei osale sel aastal Staadionimaratonil ega Sillamäe Ultral. Hetkel on kindel vaid  21.01 (mis on mu õe sünnipäev) Tondiraba sisemaraton ja sedagi vaid sellepärast, et osalus on juba tasutud.
Jooksud selliselt jätkuvad
Eelkõige ma ei soovi enam elada üle võimete ja soovin panustada oma arengusse ja lapse heaolusse. Autokool on lisaväljaminek - õnneks osadena makstav ja loodetavasti õigustab end ära. Kindlasti käime siin-seal tillujooksudel aga minu jooksuaasta on suure küsimärgi all. Püüan koguda ja mõelda, mis saab edasi. Kindel on see, et ma ei soovi jääda linna elama ja kindlasti mitte üürikorterisse. See, et ma tunneks rahulolu oma elust on vaid mu enda kätes. Ma ei tohi enam oma aega kaotada.

Liikumine ja tervislik toit jäävad mu ellu igal juhul. Hantlid, matt, lapsega jalutuskäigud ja rullimine on ilusti planeeritavad päevakavva. Õde on kullatükk, et toob vaatamata oma ühikasse kolimisele last lasteaiast ja autokoolipäevadel vaatab need 2 tundi Gretet. Muidu tuleb ise edasi hakkama saada. Ega üksikema pole lihtne olla, kõik need kohtuotsuste ootamised ja muu närvesööv, lisaks pidevad selgitused miks ainult mina teen-käin-olen. Elu ei peagi meelakkumine olema, aga hobidega saab tegeleda pingevabalt siis kui muu on korras.
Hetkel ma enam ei jaksa.

Uned olen viimaks korda saanud ja 8-11 tundi und on ilusti igapäevaselt. Vähemalt sel nädalal õnnestus nii. Trenni teen ka, kuid jooksude osakaal on väike. Ma ei tunne, et ma tahan täna samamoodi jätkata. Ma lihtsalt murdun selle pinge ja endale seatud ootuste all. See tunne pole meeldiv.

Kindlasti ei tähenda see postitus absoluutset lõppu, aga liikumist ehk mõnevõrra tervislikumal teel. Pingevabamalt ja unerikkamalt.

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval käisin Fitlife Eedenis. Military vastupidavustreeningus- see oli mõnus, üldse on Imre Vähi trennid tasemel (see pidev loba viib enda töö ja elumõtted täiesti mujale ja trenni on lihtne teha). Mitu päeva oli selg ja tagareis ja käelihased mõnusas lihasvalus.

Kolmapäeval käisin taas rühmatrennis Kõht-Selg-Tuhar. Treener uuris palju jõulude ja aastavahetusega juurde võeti. Julgena hüüdsin oma kogutud 4kg ja imestas ja sain justkui komplimendi, et kuskil näha küll ei ole. Tuju läks kohe paremaks. Järgmisel päeval taas andsid lihased siit-sealt tunda.

Neljapäeval oli plaanis Bodypump kuid olin nii kurnatud, et läksin hoopis 20 ajal magama. Oli hea otsus. Hommikul veidi värskem enesetunne.

Reedel jooksin 5 km. Selle aasta esimesed.

Laupäeval jooksin 7 km ja vingusin oma liiklustestide kallal. Endale seatud ootus kohe mõista lennult on liiga kõrge.

Pühapäeval ehk täna tegin 27 minutit hantlite-rulli ja matiga lihastrenni. Lisaks suutsin veel süüa teha õhtuks korralikumalt ja mänguväljakul käia ning 8,8 kg kaaluva poekoti koju tassida. Nädala või isegi enama toit on olemas.
Toit mitmeks päevaks. Liha all, kartul peal.
Need 4 kg on ilusti maas ka juba. Veidi trenni/liigutamist. Korralikult vett tarbides ja toidulauda jälgides normaliseerub kõik.

kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Arutelu iseendaga

Millal ma viimati jooksin?
20.detsember ja 5 km, viimane pikem jooks oli 9.detsember ja 16 km.
Mida ma praegu teha tahan?
Hommikuid alustada 100 kätekõverdusega ja kükke teha kui tuju tuleb. Rullida ja lihastele erilist tähelepanu pöörata. Käia Kickpoksi proovimas ja endiselt pole jõudnud tantsima - peegli ees ikka, aga teostada tahaks enda "andeid". Jooksutuju pole, aga kui ma end õue veaksin sel eesmärgil, siis ilmselt tekiks taas.

Mis teeb kurvaks?
Lihas areneb palju kiiremini kui kiiruslikud võimed. Ehk lihastrenniga näen arengut aga jooksu puhul on tuim töö ja erilist arengut ei märka. Eks nii ole, et nii palju kui teed ka saad - ei jookse piisavalt. Selleks, et saaksin piisavalt joosta on vaja tugirühma, aga mina olen selles osas nüüd oma egoismi tõttu üpris üksi. Samas jooks on ikkagi minu liigutamise üks alustalasid ja aitab ka pead palju värskemaks muuta. Alati tekivad sellised tujutsemised kui pole kaua jooksnud, mida on ilmselt näha ka postitustes - nagu puberteet.

Millised võistlused huvi pakuvad?
Ultrad ja maratonid ning Vägilase jooksud.
Ookeani pildid rahustavad sisemist rahutust
Sooviksin oma emotsioone Teiega jagada, kuid samal kujul jäävad tekstid tuimaks. Ei ole üldse huvitav või tundub endale väga palju energiat nõudev ettevõtmine see nädalavahetustel või töövabadest päevadest võistlemine, lisaks tekitab päris palju pingeid omadega. Eks Haanja pettumus endiselt kraabib ja hirm on taas katkestada. Tekib tunne, et olen valel ajal ja vales kohas. Esialgsed plaanid said täidetud ja edasi on teadmatus? või pigem ootus, et noh..millal see võistlus toimub, mina olen igal juhul valmis, ilmselt mitte füüsiliselt, kuid vaimselt midagi suurt tegema. Samas ma alustasin ultraga, et saada endast paremini aru, nüüd olen kuidagi valgustatum ja mõistan miks ma midagi tegin mingil ajahetkel ja kuidas need teod ja tunded mind mõjutavad. Tahaks öelda endalegi, et otsusta nüüd ära, miks sa nüüd endas kahtlema hakkasid!? Paraku see kõik pole nii lihtne kui kõrvalseisjale tundub.

Ma ei kogu võistlusi, ma ei tea kas ma kogun emotsioone või mitte, aga kuidagi väga tühi tunne jääb peale jooksusid. Viisakusest suudan naeratuse näole manada, kuid see pole ju väga aus eelkõige enda vastu. Kõike peaks ikka hingega tegema. Olen ju üpris kas kõik või mitte midagi inimene. Kas mulle on seda vaja?

Treeneri käe all õppides jääb tunne nagu ma ise poleks neid rekordeid suutnud ja see on pigem teiste kui iseenda võit. Olen suur ise, ise, ise tegelane. Selline tunne nagu ma ei pingutaks piisavalt ja teen kõike kuidagi üle jala, sest kui midagi nässu läheb siis ju oli kava vale või maht ebapiisav..mina lihtsalt täitsin ettekirjutusi.

Ja siis veel need, kes on veendunud, et peab seda või teist tegema enne võistlemist! Äkki mul on ükskõik ja ma teen neid asju, mida mina tahan. Igaühel on oma tõde. Äkki sel aastal leian enda jaoks sobiva. Kuigi taas on kahtlus, et äkki ma treenin end üle või jään arengu seisu/puudumise tõttu koju nutma mingil hetkel. Väga rusuv tunne on igatahes. Palun kevadet, sooja suve ja palju energiat!

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Mis edasi?

Uus aasta toob uue elukorralduse. Õde kolib ühiselamusse ja sellist suurt tuge mul enam ei olegi - eks ise olin ka süüdi enda hasardis maksimaalse töö ja trenni tegemisega, unustades (loe:liiga egoist olin) tema tõelise hea tahte minu last samal ajal vaadata. Eile otsustasin ka jooksukava tellimisest loobuda ja naasta sellisele lainele kui aeg on küps. Neljandal, sel kuul, saab ka minu Fitlife proovikuu läbi ja edasi tuleb vaid ise oma peas mõeldud trennidega hakkama saada. Pean õppima tunnetama ja usun, et see teeb mõneti kasu, sest mugavustsoonist tuleb lahkuda ja palju variante vaagida. Otse öeldes tuleb teha igal vabal momendil trenni ja jalutada, turnida ja sörkida koos lapsega. Tahaks jõuda ka eratreening.ee ühistrennidesse, kuid hetkel ei näe võimalust - lisaks ju võtsin autokooli ja tuleks sõitma hakata. Peagi toimub 3,4 sõidutund ja teooria on endiselt logisev aga igal tunnil järjest arusaadavam. Lemmikraamat peab olema aasta alguses vähemalt Liiklusseadus.

Veidi keeruliseks läheb lasteaeda õigel ajal järele jõudmisega, aga teadagi, et saan kõigega hakkama. Juhtugu mistahes. Loodan veel kompromisse leida. Õnneks jõuab järjest enam kohale, et elus on  palju muud peale jooksmise ja palgatöö ka. Näiteks aasta viimasel päeval alustasin vaiba kudumisega - sel aastal võiks neid lausa mitu valmis saada.

Äkki see minu kõige kardetum ja vihatuim tiitel "koduperenaine" polegi kõige hullem. Nimelt mulle üldse ei meeldi see sõna ja minu jaoks on täiesti totaalselt mõttetud, mitte enesele elavad, ja teistelt palju nõudvad vegeteerijad selle tiitli taga. Samas mulle meeldib kodu korras hoida ja vahel mõnes mõttes kunsti teha, küpsetada - aga selleks pole sageli võimalust kui kõike tuleb reeglina üksi teha. Selline väikene konflikt, sest ma tahan enamat olla ja teha.

Tegin ühe väga hullu asja ka eelmise aasta lõpus, nimelt registreerisin end loteriisse -  2018 Leadville Trail 100 Run
“Race Across the Sky” 100-mile run is where it all started back in 1983, in the mountain town of Leadville, Colorado. One hundred miles of extreme Colorado Rockies terrain – starting in historical Downtown Leadville at 10,152 feet and climbing to heights of 12,600 feet over Hope Pass – this is the race where legends are created and limits are tested. We will announce lottery winners on Sunday, January 14th. Winners will be notified"

Päris segane olen, aga juhul kui peaksin loosirattasse mahtuma, siis tuleb hakata planeerima...jooks õnneks ise toimub augustis ja teadagi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja tahaks veel ekstra tänada oma head toetajat, Toomast (see ilmutusmees, tänu kellele mu täiskasvanuea esimene karikas tuli). Ta luges mu unustamispostitust ja soovis mulle vahurulli saata. Minu uus aasta algas toredalt lihaseid hooldades. Tõesti pani silma rohkem särama ja toetab minu teekonda. Mul on ikka maailma kõige toredamad lugejad.
Viide