laupäev, 10. juuni 2017

Narva Energiajooks 21,1 km

Magasin hästi, madratsil, õe toa põrandal. Ärkasin 6.45 ja teised reisikaaslased 7 koos äratuskellaga. Hommikuks oli kaerahelbepuder ja mannavaht. Ise sõin hoopis kurki ja kaerahelbeid lusikaga pakist. Vett jõin ja võtsin oma vitamiinid sisse.

Päike säras ja  tundus minu mõistes ideaalne jooksuilm. Vahetasin lühikese riietuse pika vastu nii igaks juhuks ja krabasin hunniku riideid kaasa veel ka. Eesti suvi on ju lumest päikseni. Startisime veidi enne kaheksat ja sõit Narva poole võis alata.

Kuna eilne enesetunne peale trenni andis lootust ja Kati jooksu nautima ei jõudnud, siis otsustan minna aega jooksma. Peas kujutasin ette, et 1:42st võiks saada 1:40 heal juhul. Kas uus rekord on soolas selgub alati distantsi lõpus. Plaan B oli loobuda kui enesetunne kehvaks kisub ja tiksuda ultrasammul lõpuni.

Mõnus rahu oli sees. Kohtusin Marise ja Viigiga ning Oriflame telgis heade tuttavatega. Otsisin  kohta, kus  saan tütre Draakoni lastejooksule registreerida ja peale pikka tiirutamist aitas armas Margit Oriflame telgist mul õige koha leida. Ema ja õde käisid last jooksutamas kui mina 21,1 km rajal viibisin.

Soojendusjooks ja kõik muu läks hästi. Tervitasime Margitiga (blogija) ja peagi oli aeg startida. Stardikoridoris lobisesime blogiseltskonnaga (Viigi,Maris).

Määrasin registreerides ajaks 2:00:00 ja rahvast oli palju. Esimesed kilomeetrid kulgesid slaalomina ja massis oli päris kuum joosta. Vaatasin, et km aeg ei tule nii hea kui peaks ja sääred muutusid ka kangeks. Loobusin isiklikust ja tiksusin mugavas asendis lõpuni. Võib öelda, et nautisin. Inimesi vuhises mööda pidevalt ja siin-seal juba kõnniti. Mõnus tuuleõhk jahutas ja veepunktid võtsin ka meeleldi vastu-jõin ja kallasin pähe. Kolm geeli sai ka sisse valatud.

Pinge oli maas, linnukesed laulsid. Siin-seal kõlas muusika ja tantsisid tantsutüdrukud. Klubikaaslasi märkasin ka, kuid erilist innustust peale püstise pöidla jagada ei jaksanud.

Jõudsin mõelda veel Laulasmaal mõnusalt kilomeetreid koguvate ultrajooksjate peale ja minu võitlusvaim Narvas kustus. Igast jooksust saab midagi õppida. Sel korral siis nauditav finish, kus sai käed taeva poole sirutatud ja naeratusega lõpetatud. Oksemaitset polnudki suus ja kerge tunne jäi sellest jooksust.

Iga kord ei saagi uut rekordit loota, või noh-loota ju võib, kuid trenn ja kaalunumber peavad kooskõla leidma, et "imed" juhtuksid.

Siiski lõpetan positiivse noodiga. Käisin võistlemas, kohtusin toredate inimestega ja aeg tuli alla kahe tunni. On millest õppida ja eelkõige tuleb inimeseks jääda. Minu rahutu hing tahtis paremini, kuid vorm ja vaim räägivad teineteisele vastu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar