kolmapäev, 28. juuni 2017

Jutustan veidi

Täna on neljas trennipäev järjest. Eile oli lõbus ajaviitetrenn Mariliisiga boonuseks. Homne künkatrenn (mäed ju puuduvad) saab ka tehtud ja siis reedel üks minitreening. Tuleb päevake puhkust ja Vägilase jooks. Vaimselt olen üpris läbi, samas lihased ei valuta ega anna mingit märku koormusest. Selline süldi või laiskvorsti tunne on peal, kuid kohusetundest ja soovist areneda vean end jooksuradadele. Ühistreeningud aitavad väga palju kaasa, üksi ilmselt juba leiutaks vabandusi. Olen ka mõelnud, et mulle aitab ja enam ei taha üldse, kuid see emotsioon on õnneks mööduv. Mis ajast MINA alla annan?

Peab tõdema, et tavaliselt siis kui tahaks trenni vahele jätta, hakkab toimuma areng. Kõige hullema ilma või tujuga treening annab uut lootust, et pulss muutub madalamaks ja jooksusamm veidigi jooksja moodi-teate küll, see kõrge ja lennukas asend.

Talvised-varakevadised hoolduslehe perioodid tõmbasid motivatsiooni kõvasti alla. Vahepeal oli isegi lume ja jääga joostes pulsi ja tempo suhet täitsa kena vaadata. Paraku tuli elada ja loota, et kuidagi saan kompromisse sõlmida, et veidigi liikuma saaksin. Väga sageli olin toas haige lapsega lõksus, vähe unetunde, viril laps ja oma aja puudumine oli paras löök.

Nüüd kevadel sain hakata kaotatud vormi taastama ja tõusnud kaalu kahandama. Esimese tuhinaga läheb kõik paremuse suunas, kuid ka eraelu tahab elamist ja liigselt ennast piirates leian kuu pärast end samast enesehaletsuse kraavist. Püüan endale reegleid mitte teha, vaid kuulata treeneri soovitusi ja õppida igast trennist midagi juurde.

Tunne on vähemalt juba olemas, et areng ei lase end enam kaua oodata. Eks vahel on kurb kui mõelda, et pulss oli 150l/min ja tempo 5:30min/km ning enesetunne kerge. Nüüd on raskejalgsus ja tuleb jõuda meeldivasse punkti tagasi.

Ideaalseid olusid pole kellelgi ja tagasilöökidest tuleb üle olla. Mind aitas endale pidev kordamine:"Sul on aega, sa saad hakkama! Mõtle sellele, kuhu oled juba jõudnud!"

Täna käisin lõuna ajal pildistamas toreda sõbraga ja oli meeldiv vaheldus rutiinile. Sai jalutatud ja vaateid nauditud. Õhtul sain ka tempojooksud tehtud jooksuklubilistega ja nüüd lõpetan selle mõnusa päeva selle postituse kirjutamisega.
Tee on pikk, kuid eneseusk viib sihile!

2 kommentaari:

  1. Eks organism vajab aega, et taaskord suurema füüsilise koormusega harjuda. Vaata, et üle ei pinguta. Pahatihti unustatakse lihtne tõsiasi, et areng toimub ikka puhkeperioodil. Sageli ei osata organismi signaale õigel ajal kuulata enne kui juba kuri karjas. Ehk siis, kainet mõistust ja küll kõik varem või hiljem paika loksub. NB! Vaim pühapäevaks valmis? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täitsa teadlik, seekord õnneks ei pingutanud üle. Mäetrenni jätsin ära ja sörkisin hoopis rahulikult. Täna puhkan hoolega.

      Ootan ärevusega pühapäeva. Vaatasin, et stardime samas grupis, seega jälgin kogemustega jooksjaid ja saab mõnusa jõutrenni.

      Kustuta