pühapäev, 21. mai 2017

Toitumine - "Söön mida tahan ja elu on lill!"

Oleks see vaid nii lihtne. Usun, et enamus mu arme ja operatsioone on just söögilauast ja harjumustest alguse saanud. Ei süüdista ega näita näpuga - mõistan, et mina ei kontrolli oma isusid, vaid nemad mind. Tuleb jõuda kindlale seisukohale, et mulle see olukord ei meeldi ja soovin läbi viia muutusi.

See kõik ei tähenda sugugi seda, et avalikult kõike suust sisse ajan ja käitun nagu hull kui toitu näen. Tavaliselt otsustan loobuda, et mitte isu tekitada. Lugu minu elust kui taas suhkrusaatana küüsis vaevlen "Söön tüki maitsvat kooki peol. Lähen enne koju jõudmist poest läbi ja ostan samaväärse koogi ning hellitan end. Mõelda vaid, et kogu kook on vaid mulle. Nauding." Mingisuguseid süümepiinu ka ei ole, sest kohvi igapäevaselt ei joo (vaid mõnikord kui keegi ekstra valmistanud on, siis viisakusest). Ei suitseta ega tarbi alkoholi (mõnel üksikul päeval aastas ja väikses koguses).

Aga mul on ju trenn! Tõsi, kuid suhkrunäljas inimesele pole see mingiks takistuseks, pigem kiire energialaks, et edasi tegutseda (vähemalt mõnda aega). Aga kas siis maiustuste asendamine ja stevia suhkru asemel siis ei aita -  ei, ei mõju nagu vanad head tujuparandajad. Kõht saab küll täis, kuid tunnet pole. Kahjuks on selline magusahullus paras nõiaring. Energia on lühiajaline ja tuleb osta lisa, mis omakorda mõjub rahakotile, sealt edasi tervisele nii vaimsele kui füüsilisele.

Olen lugenud hunniku toitumisalaseid raamatuid, katsetanud toitumiskavasid, lugenud paar nädalat isegi kaloreid. Olen ka tundnud, et tervislik toitumine ongi minu elustiil ja kõik toimib. Tõsi, kuid seda kuni otsuseni end poputada - "Hallooo! Ma olen seda suurt karpi jäätist väärt ja miks mitte ka mitu päeva järjest kui see mind õnnelikuks muudab. Õnn on pisiasjades - pakk šokolaadikomme näiteks."

Viimaks tuleb päev kus tunnen, et nii edasi ei saa. Trenni teha ei jaksa. Loid on olla. Mõte kiilub kinni ja sõnad ei tule meelde. Kuhu ma küll jõudnud olen omadega?

Mõned kuud erinevaid teooriaid, et lõpuks saabuks Heureka moment. Ikka see sama vana SUHKUR!

Nii, nüüd aitab! Otsustada saan vaid ise! Minu valik on jälle uuesti võidelda. Kui samamoodi jätkan, siis võin oma unistustest vaid und näha ja rääkida kümne aasta möödudes mitmekümne lisakiloga, et küll olin alles tubli ja tegin ja olin, kuid minu soov on elupäevade lõpuni tegutseda ja end hästi tunda.

Võõrutamine.

Esimesel päeval täidab tervislik toit kõhu ülikiirelt ja kohati lausa ahmin toitu sisse, sest loodan kiiremini iseotsustavaks muutuda. Tekib adrenaliin oma harjumusi muuta endiseks.

Teine päev möödub peavalulainel ja pidevate mõtetega süüa kommi, kooki, šokolaadi ja seda kõike vaid enesetunde parandamise eesmärgil. Kuid ei lange ahvatluste küüsi ja kannatan ära. Söön rohkem puuvilju ja tarbin vett.

Kui peale toidukorda klaasitäit vett ei joo, siis tuleb nälg umbes viie minuti pärast ja nii võib kogu päev mööduda näksides. Selleks, et tunnetaksin "Oh-hoo, kõht on täis" tuleb veepudel läheduses hoida.

Päev kolm ja enesetunne on juba veidi mõnusam. Piirdun palaval päeval ühe-kahe mahlajäätisega ning hoian maiustustest eemale. Jätkan mõistliku toidu lainel. Isegi mõte hakkas tööle ja sain oma teksti kirja.

Sõltuvus on sõltuvus ja otsus on vaid enese teha!
Tegelikult täna lubasin mitte ühtegi postitust avaldada, kuid liialdasin päiksega ja jahedas toas ajaviitmiseks tundus asjalik idee, seega söön sõnu.

Jooksudega on nii, et olin päris pikalt allaandja ja tundsin, et ei jaksa kava jälgida. Isegi tunnistada ei tahtnud endale. Nüüd aga kui puhkus on käes ja õde saab rattaga kõrval sõita on palju kergem kilomeetreid läbida. Selline pingelangus toimus. Tundsin vahepeal, et vedasin alt nii end kui poolehoidjaid. Kõik tundus vastik ja paha ja ebaõiglane. Kui tuleb uuesti alustada, siis mis seal ikka. Ükskord peab ju õnnestuma ka. Loll, aga õnneks piisavalt järjepidev, et mitte täielikult loobuda üritamast.

Kuidas aru saada, et Karmen on kodus käinud?
Kõik assortiikarbid ja šokolaaditahvlid on ära söödud.

Käisin oma paradiisis (maakodu metsas) ja kogusin rahu, linnulaulu ja vabadust hinge.
Tänasest mõnusast päevast pilte ka:

Kes otsib, see leiab ka suhkru.


Mingisugune lihas on säilinud isegi

Aitäh, et lugesid lõpuni. Virtuaallilled!

4 kommentaari:

  1. Armsad olete!
    Ise olen ka magusasõltlane. Mulle vähemalt tundub nii. Katsun ka vähendada suhkru tarbimist. Õnneks on suvel seda lihtsam teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Ahvatlused on ju kõikjal. Kapsa, porgandi ja muu hea kraami reklaami võiks rohkem olla. Muidu kumiseb peas:"Suus sulav šokolaad..."

      Kustuta
  2. Njh, eks suhkur kipub tõesti olema tänapäeva nö legaalne narkootikum. Pahatihti ei suudeta teadvustadagi, kui palju suhkrut endale sisse süüakse ja JUUAKSE. Ega need grammid pakenditel ju enamusele palju ei ütle. Iseasi, kui toda kogust visuaalselt nähakse. Mina isiklikult lähtun põhimõttest, et süüa-juua võib põhimõtteliselt kõike. Küsimus on siinkohal eeskätt kogustes, millega liialdades pahatihti kõiksugused "toredad" hädad alguse saavad. Nii tekibki organismi palju põletamata kaloreid, mis siis kuhugi ladestuvad. Ega meil ju enam inimesed füüsiliselt pole ammu nii aktiivsed kui mõnikümmend aastat tagasi ja seda juba lapsepõlves. Ei tundu just kõige jätkusuutlikum...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõige salakavalamad tunduvad karastusjoogid,mahlad mida ju päris hirmsates kogustes ostetakse. Õnneks olen veega kenasti harjunud ja vähemalt kaloreid sisse ei joo, kuid põhikoolis sai trennis käidud ja limpsi joodud vee asemel.

      Täiesti nõus sinu arvamusega ja põhimõte igati aus.

      Kustuta