neljapäev, 4. mai 2017

Nii on..

See aasta pole mind hellitanud. Kõik püüdlused teha kava järgi trenni on järjest luhtunud. Nagu tavaks öelda, siis elu paneb kõik paika. Teen kaasa mõne võistluse, kuid praegu tundub, et tuleb vana rasva peal lasta ehk kasutada oma tööst-elust saadud vastupidavust. Unistused on suured ja tahe trenni teha on olemas, kuid sama elumustri juures pole see jätkusuutlik.

Alustan algusest. Kui esmavajadused pole piisavalt kaetud, siis tuleb teha muutusi ja fookusesse võtta elementaarne. Hakkan tegema eeltööd, et ühel ilusal päeval võiksin ka trennid mahutada päeva ilma pideva muretsemiseta. Kohusetunne on vahel hirmus asi.

Püüan laadida oma vaimu ja käin ka peagi igaks kümneks juhuks arsti visiidil (aitäh soovitajatele kommentaarides).

Kirjutan siis, kui juba pingelangus toimunud ja loodetavasti heade uudistega.

Ei hakka vinguviiuldama. Tunnistan, et on raske ja astun samme, et rahulolu taastuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar