teisipäev, 30. mai 2017

Ultraharjumused. Jooksuklubi alla võistlema?

Peale viimast rekordijooksu jäid rajalt mõned vajaduseks kujunenud tegevused sisse, näiteks:
  • Liikudes söömine/joomine - kui tuli plaan tööle/lasteaeda liikuda bussita, siis 90% juhtudel ma sõin. Oli selleks siis banaan, mõni batoon, saiakesed või tahvel šokolaadi. Selline rahustav tunne tekkis närides. Ka ultrarajal hoidis mälumine fookust õiges kohas. Ühest küljest on hea kulutatud energia tagasi süüa, kuid valesid valikuid tehes end hävitav. Esimesel maratonil arvasin, et suhteliselt võimatu on topsi vett jooksu pealt juua, mis siis veel närida midagi - kurku läheb ju. Iga kogemus annab pisikesi nippe, et järgmisel korral end veel rohkem hoida ja stabiilsemalt liikuda.
  • Lühike jooksusamm - aeglased jooksud tunduvad tibusammuga ning mingi mugavustsoon on tekkinud. Palju kiidetud ökonoomsus ilmselt.
  • Lihasvalu puudumine päev või kaks peale koormust. Esialgu häiris ja mõtlesin, et trennid ei toimi enam. Varem andis ikka kuskil midagi tunda, et on liigutatud end. Võtsin nagu head märki arenemisest.
  • Kiirkõnd - paar kuud kõndisin kiirel sammul (ei tohi aega kaotada). Esialgu ise ei saanud arugi, et torman ringi, kuid sain märkuse ja püüdsin ümber õppida. Nüüd õnneks suudan rahulikult ka jalutada ja ümbrust nautida.
  • Ükskõik millisel pakendil nägin sõna "ultra", siis läksid mõtted jooksule ja püüdsin mingit seost leida. Selline mõttemäng.
Ultrajooks on mõnus!
Olen päris pikalt mõelnud, et tahaks ka kuhugi kuuluda. Saaks ikka lahtri "klubi" ka täita kui registreerin end jooksule. On rohkem kui üks jooksuklubi, mis mind heameelega vastu võtaks. Usun, et pingutaks mõnikord rohkem, sest peale enda au on ka klubinimi kaudsel viisil mängus. Usun, et pisike esindajaroll teeks vaid head.

Kui treener Crisil oleks oma isiklik klubi, siis kuuluksin sinna ilmselt. Treenin ju tema koostatud kavade järgi. Praegu on silma jäänud kaks pisemat klubi, mis tekitaksid koduse tunde, nimelt Ultrajooksuklubi Estonian Ultrarunners Team ja Eratreening.ee. Esimesel on tugev seos ultrajooksjatega ja teine on mõnusalt positiivsete ja sõbralike jooksuinimestega klubi, mille ühistrennid on kodule lähedal. Eratreeningu trenni jõuan üliharva oma kavatamise kõrvalt, kuid hoian tegemistel silma peal ja võimalusel lähen ka liigutama, tekitab mõnusa vahelduse muu rabelemise kõrvale. Päris enne esimest ultrajooksu arvasin, et Ultra Neon Runners Clubi oleks maruvahva kuuluda, kuid tänasel päeval ei ole nii aktuaalne kui paar aastat tagasi.

Kel aga kogemusi erinevate klubidega, siis võib julgelt kommentaarides märku anda. Mis plussid ja miinused ning millist ometi valida?

esmaspäev, 29. mai 2017

Võistlejahing, mis parata - EBA!

Teate, mul on ausalt jagamisest ja laikimisest juba vaikselt villand, kuid kuidas muidu tuttavaid või iseend või hoopis abivajavat üritust tuua nähtavale - rohkem inimesi hakkavad huvituma. Olete ilmselt isegi märganud, et Facebookis toimuvast vesteldakse ka päriselus ja nii see ring kasvab. Ega see pisike klikk ei võta minult midagi ära, kuid võib anda hoitud tunde/võidurõõmu/tänutunde, mida parasjagu osalejale vaja on. Väike asi mulle, kuid suur "laiginurujale".

Ilmselt nii mõnigi juba on kuulnud, et on tulemas Eesti Blogiauhindade jagamine. Eelmisel aastal olin neljas ja seda paari häälega..mõni üksik hääl oli puudu kolmandast kohast. Kes on võistelnud, see teab, et see neljas koht on päris nüri...nagu oleks aga nagu ei oleks ka. Igatahes võtsin end kokku ja näitan, et "Hei, ma olen siin ka tunnustust väärt!". Paar postitust tagasi arvasin, et ma ei taha end jagada ja las jääb, kuid võistleja/võitleja minus tõstis pead. Proovin vähemalt.


Kirjutan nagu emotsioon on, kui on paha tuju, siis ega väga värvilist ja lillelist postitust ei tule. Kui on ikka väga sügav ja tume meeleolu, siis üritan vaikida (sel põhjusel ka pikemad pausid) ja mitte negatiivsust edasi toota. Samas on elus nii mõõnad kui tõusud. Kui juba hästi on, siis postitan ka rohkem ja lugejakirjad näitavad, et see koht siin lugemiseks on oluline. Kes sai rõõmupisaraid valada mu õnnestumise üle ultraradadel, kes rääkida, et on see vast hulluks läinud, või hoopis siiralt üllatuda, et täiesti tavaline naine metsast võib teha ka suuri tegusid.

Tavaliselt ongi juhtunud nii, et blogimisse tulevad enne hääletamist pausid ja inimesed ei mäleta, mida siis eelnevalt aasta jooksul tehtud on. Paar kuud peale auhindade jagamist on vaiksem see blogimaastik kuidagi. No nagu valimistega ikka, mäletatakse neid, kellel suuremad skandaalid või kordaminekud just täna ja praegu!

Seega annan teada, et ootan Teie hääli. Äkki juhtub mingi ime ja ilus kolmas koht tuleb ära. Margit ja Kati on kindlasti esimeste seas minu prognooside kohaselt. Nad on seda väga-väga väärt ka!

Ma ei kirjuta küll nii pikalt ja sisukalt kui enamus blogijatest, kuid annan siiski teada oma kordaminekutest ja lüüasaamistest. Hirmus tore oleks, kui üks isehakanud ultrasportlane, kes julges minna proovima ja leidis juhuse tahtel toetajad ja tegi oma poemüüja töö kõrvalt Eesti naiste rekordi 24h jooksus jõuaks ka blogijate seas äramärkimiseni (loe ühe hingetõmbega kogu lause). Kui mitte sel aastal, siis järgnevatel tuleb kindlasti midagi, mis on tubli tööga välja joostud.

Kõik võivad enda poolehoidu näidata siin:  http://eba.marimell.eu/
Keri allapoole ja leia spordiblogid, otsi üles jooksublogi.blogspot.com ja tee täpike ette, siis keri täitsa alla ja vajuta hääletan. Ühelt IP-lt saab 5 häält jagada. Hääletada saab kuni 31.05.2017, seega anna tuld!


Mina tänan!

pühapäev, 28. mai 2017

Nädal jooksulainel

Otsustasin taas nädala trennid kokku võtta. Ehk innustab ja tekib see mõnus rütm jälle sisse. Enamus nädalat läks lamamisele (päikese käes kõrbemine-mu lemmik).

Esmaspäev
Kavaväliselt 11,37 km jooksu, keskmine pulss oli 153 l/min. Sai õega lobisetud, tema väntas rattaga kõrval.

Teisipäev
Rahulikult 6 km, siis rütmijooksud ja lõdvestuseks ka veidi peale. Sain 8, 19 km, keskmine pulss 152 l/min. Taas rattur kõrval ja aeg läks kiiresti.

Kolmapäev
Jooksin 6 km. Keskmine pulss 152 l/min. Pidin 8 km, kuid tundsin väsimust ja mõtlesin, et esmaspäeval sai oma lõbuks joostud, seega ei hakanud end piitsutama. ÜKE-t tegin 3 seeriat üle pika aja - polnud nii raske kui arvasin, järelikult mingisugune vormilaadnetoode on kehas olemas.

Neljapäeval puhkasin

Reede
Läbisin 12 km. Keskmine pulss oli 160 l/min. Soojendus 3 km ja lõdvestus 3 km, vahele kõrgeneva pulsiga lõigud. Üksi jooksin ja tahtsin hakata looderdama tänu esmaspäevasele niisama jooksule. Õnneks jäin sisemonoloogis sel korral võitjaks ja kilomeetrid said läbitud nagu pidi. Mõnus oli!

Laupäev
Taastav 6 km ja keskmine pulss 138 l/min. Endiselt ei armasta neid lonkivaid jookse. Selline tunne, et lohistan jalgu kehale järgi. Lisaks aeglase tempo juures tahab pulss liiga kõrge olla. No omad vitsad, sest vahepeal oli ikka lugu päris lõbus juba.

Pühapäev
Jooksin 14 km ja keskmine pulss oli 156 l/min. Selline metsateel seiklemine oli. Läksin ilusa ilmaga, sain paduvihma, müristamist, äikest (nagu pidevalt fotograafide välgu all) ja lõpus taas päike säras. Peab tunnistama, et asfalt on siiski meeldivaim jooksupinnas mulle.

Kokku sain nädalaga pulsikell Polar M400 andmeil 57,7 jooksukilomeetrit, mis on väga hästi. Heameelega jookseksin ainult kõrge pulsiga või ainult lõike, sest üksi jalgu lohistada pole üldse tore. Samas tean, et ilusad km ajad ei tule ilma jooksukavata (minul vähemalt).


Ja neile, kes võrdlevad end tigudega jooksurajal:


laupäev, 27. mai 2017

Juttu siit-sealt

1.06 saan minna ja vestelda asjatundjatega. Saan aimu, mis minuga toimus/b depressioon, läbipõlemine või hoopis täiesti normaalne reaktsioon erinevatele läbielamistele elus.

Arvasin, et enne seda "päästvat"  kuupäeva end kokku võtta ei suudagi. Kõik justkui näris ja häiris ja tundus võimatu. Mingil perioodil ei teinud trennigi enam. Ainult töö ja koju sööma/magama/koristama. Ootasin​ puhkust ja tegin riste kalendrisse. Otsustasin ka suve jooksul otsida uue töökoha.

Praegu puhates on juba asi hoopis teine. Trenni tahan teha, kõik võimalused arenemiseks on olemas, mitte küll nii ideaalsed kui oma peas ette kujutasin, kuid siiski stressivabamad kui varem. Kindlasti oma ülemõtlemine tegi ka kõike hullemaks.

Leppisin ka sellega, et tuleb see ülikooliplaan veelgi edasi lükata. Sel aastal on nii põhikooli kui gümnaasiumi lõpetamine perekonnas ja majanduslikult ei ole minu õppima minek kuidagi võimalik. Lasteaed, üür ja muud kohustused vajavad töölkäimist ja jooksmisest ei taha ka loobuda. Küll see enesega rahutegemine on keeruline.

Toitumise sain korda, vähemalt väsimus ja peavalud on läinud. 300g kaalu ka. Mul on oktoobrini aega endaga tegeleda ja vormi annab parandada. Peagi on nädal ka jooksukava järgi treenitud. Eile sai maantee ääres joostud 21,22 ajal ja nauditud seda rahu maakohas. Ainult enda sammud ja tahe areneda.

Eesmärk on Haanja100. Tuleb hoida järjepidevust ja nautida teiste võistluste mõõdukat läbimist seni kuni kaua oodatud võistlus aset leiab. Aega on nii palju veel..kuid samas see on positiivne(mul on aega treenida ja paremaks muutuda) ja iga treeninguga jõuan lähemale üritusele.

Ainsaks maratoniks jääb Staadionimaraton Iisakus. Tulge ka!

Poolmaratoni läbin Narvas. Ei võistle nii palju kui eelmisel aastal ja pühendun paarile olulisemale.



kolmapäev, 24. mai 2017

Pardiralli

Mis on Pardiralli?

Pardiralli on Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu (EVLVL) poolt ellu kutsutud heategevuslik üritus – vannipartide võistuujumine, mille eesmärgiks on teadvustada vähihaigete laste ja nende perede olukorda ning kutsuda ettevõtteid ja eraisikuid üles andma oma panust nende abistamiseks.
Märkasin üleskutset ühes blogijate grupis ja panin oma pisikese panuse teele. Seda saab teha siin: https://www.pardiralli.ee/annetus/
Varem polnud sellist ettevõtmist toetanud, kuid nüüd kui oma väga lähedane inimene kiiritusravil viibib, siis kõnetas mind väga. Tegelikult on kõigil keeruline olenemata vanusest sellise haigusega silmitsi seista. Meie pere puhul siis pidev arstide juurde sõitmine, töölt vabaks küsimine, voodikoha ootamine, erinevad valikud kas keemia või kiiritusravi ja ravimite manustamine käib kogu asja juurde... Tuleb hoida positiivset meelt ja korrata, et kõik läheb hästi.

Seega, kel vähegi võimalik võiks pisikese heateo teha. Kõik koos suudame rohkem!


Eesmärgist jutt siin: https://www.pardiralli.ee/eesmark/

Viide

pühapäev, 21. mai 2017

Toitumine - "Söön mida tahan ja elu on lill!"

Oleks see vaid nii lihtne. Usun, et enamus mu arme ja operatsioone on just söögilauast ja harjumustest alguse saanud. Ei süüdista ega näita näpuga - mõistan, et mina ei kontrolli oma isusid, vaid nemad mind. Tuleb jõuda kindlale seisukohale, et mulle see olukord ei meeldi ja soovin läbi viia muutusi.

See kõik ei tähenda sugugi seda, et avalikult kõike suust sisse ajan ja käitun nagu hull kui toitu näen. Tavaliselt otsustan loobuda, et mitte isu tekitada. Lugu minu elust kui taas suhkrusaatana küüsis vaevlen "Söön tüki maitsvat kooki peol. Lähen enne koju jõudmist poest läbi ja ostan samaväärse koogi ning hellitan end. Mõelda vaid, et kogu kook on vaid mulle. Nauding." Mingisuguseid süümepiinu ka ei ole, sest kohvi igapäevaselt ei joo (vaid mõnikord kui keegi ekstra valmistanud on, siis viisakusest). Ei suitseta ega tarbi alkoholi (mõnel üksikul päeval aastas ja väikses koguses).

Aga mul on ju trenn! Tõsi, kuid suhkrunäljas inimesele pole see mingiks takistuseks, pigem kiire energialaks, et edasi tegutseda (vähemalt mõnda aega). Aga kas siis maiustuste asendamine ja stevia suhkru asemel siis ei aita -  ei, ei mõju nagu vanad head tujuparandajad. Kõht saab küll täis, kuid tunnet pole. Kahjuks on selline magusahullus paras nõiaring. Energia on lühiajaline ja tuleb osta lisa, mis omakorda mõjub rahakotile, sealt edasi tervisele nii vaimsele kui füüsilisele.

Olen lugenud hunniku toitumisalaseid raamatuid, katsetanud toitumiskavasid, lugenud paar nädalat isegi kaloreid. Olen ka tundnud, et tervislik toitumine ongi minu elustiil ja kõik toimib. Tõsi, kuid seda kuni otsuseni end poputada - "Hallooo! Ma olen seda suurt karpi jäätist väärt ja miks mitte ka mitu päeva järjest kui see mind õnnelikuks muudab. Õnn on pisiasjades - pakk šokolaadikomme näiteks."

Viimaks tuleb päev kus tunnen, et nii edasi ei saa. Trenni teha ei jaksa. Loid on olla. Mõte kiilub kinni ja sõnad ei tule meelde. Kuhu ma küll jõudnud olen omadega?

Mõned kuud erinevaid teooriaid, et lõpuks saabuks Heureka moment. Ikka see sama vana SUHKUR!

Nii, nüüd aitab! Otsustada saan vaid ise! Minu valik on jälle uuesti võidelda. Kui samamoodi jätkan, siis võin oma unistustest vaid und näha ja rääkida kümne aasta möödudes mitmekümne lisakiloga, et küll olin alles tubli ja tegin ja olin, kuid minu soov on elupäevade lõpuni tegutseda ja end hästi tunda.

Võõrutamine.

Esimesel päeval täidab tervislik toit kõhu ülikiirelt ja kohati lausa ahmin toitu sisse, sest loodan kiiremini iseotsustavaks muutuda. Tekib adrenaliin oma harjumusi muuta endiseks.

Teine päev möödub peavalulainel ja pidevate mõtetega süüa kommi, kooki, šokolaadi ja seda kõike vaid enesetunde parandamise eesmärgil. Kuid ei lange ahvatluste küüsi ja kannatan ära. Söön rohkem puuvilju ja tarbin vett.

Kui peale toidukorda klaasitäit vett ei joo, siis tuleb nälg umbes viie minuti pärast ja nii võib kogu päev mööduda näksides. Selleks, et tunnetaksin "Oh-hoo, kõht on täis" tuleb veepudel läheduses hoida.

Päev kolm ja enesetunne on juba veidi mõnusam. Piirdun palaval päeval ühe-kahe mahlajäätisega ning hoian maiustustest eemale. Jätkan mõistliku toidu lainel. Isegi mõte hakkas tööle ja sain oma teksti kirja.

Sõltuvus on sõltuvus ja otsus on vaid enese teha!
Tegelikult täna lubasin mitte ühtegi postitust avaldada, kuid liialdasin päiksega ja jahedas toas ajaviitmiseks tundus asjalik idee, seega söön sõnu.

Jooksudega on nii, et olin päris pikalt allaandja ja tundsin, et ei jaksa kava jälgida. Isegi tunnistada ei tahtnud endale. Nüüd aga kui puhkus on käes ja õde saab rattaga kõrval sõita on palju kergem kilomeetreid läbida. Selline pingelangus toimus. Tundsin vahepeal, et vedasin alt nii end kui poolehoidjaid. Kõik tundus vastik ja paha ja ebaõiglane. Kui tuleb uuesti alustada, siis mis seal ikka. Ükskord peab ju õnnestuma ka. Loll, aga õnneks piisavalt järjepidev, et mitte täielikult loobuda üritamast.

Kuidas aru saada, et Karmen on kodus käinud?
Kõik assortiikarbid ja šokolaaditahvlid on ära söödud.

Käisin oma paradiisis (maakodu metsas) ja kogusin rahu, linnulaulu ja vabadust hinge.
Tänasest mõnusast päevast pilte ka:

Kes otsib, see leiab ka suhkru.


Mingisugune lihas on säilinud isegi

Aitäh, et lugesid lõpuni. Virtuaallilled!

neljapäev, 4. mai 2017

Nii on..

See aasta pole mind hellitanud. Kõik püüdlused teha kava järgi trenni on järjest luhtunud. Nagu tavaks öelda, siis elu paneb kõik paika. Teen kaasa mõne võistluse, kuid praegu tundub, et tuleb vana rasva peal lasta ehk kasutada oma tööst-elust saadud vastupidavust. Unistused on suured ja tahe trenni teha on olemas, kuid sama elumustri juures pole see jätkusuutlik.

Alustan algusest. Kui esmavajadused pole piisavalt kaetud, siis tuleb teha muutusi ja fookusesse võtta elementaarne. Hakkan tegema eeltööd, et ühel ilusal päeval võiksin ka trennid mahutada päeva ilma pideva muretsemiseta. Kohusetunne on vahel hirmus asi.

Püüan laadida oma vaimu ja käin ka peagi igaks kümneks juhuks arsti visiidil (aitäh soovitajatele kommentaarides).

Kirjutan siis, kui juba pingelangus toimunud ja loodetavasti heade uudistega.

Ei hakka vinguviiuldama. Tunnistan, et on raske ja astun samme, et rahulolu taastuks.

teisipäev, 2. mai 2017

Keda valisin mina?

Nüüd on taas aeg valida parimaid blogijaid. Eelmisel Eesti blogiauhindade jagamisel oli minu kirjanurk neljas spordiblogi. Sel aastal võiks ju esikolmikus olla? Kui keegi väga palju hääletada sooviks, siis võib  ühelt IP aadressilt kuni 5 häält jagada SIIN

Tegelikult pole enam sellist kirjasoont või õigem oleks öelda, et pole tahtmist enam nii palju reklaamida ja jagada end erinevates gruppides. Kes teab, see teab - kes loeb, see loeb. Ja mis peamine, ma ise olen tänu blogimisele saanud nii palju kauneid meenutusi oma teekonnast. Kui poleks kirjutanud, siis ega nii täpselt ei teaks millega hakkama sain.


Ise oleksin valinud sel aastal parimaks spordiblogiks http://ultraspordist.blogspot.com.ee/. Ühel töövestlusel aasta eest tulid jutuks hobid ja kui mainisin, et plaanin 24h jooksu joosta, siis võrreldi mind antud blogi autoriga "sama hull kui Rait Ratasepp". Kõik oli sõbralik ja peale vestlust viisin end kurssi, et kes see mees on. Sellest ajast loen ja hoian pöialt.

Aga nüüd minu väljavalitud:
Arvamusblogi: https://estonianwithabackpack.com/ 
Aasta uustulnuk: https://maratoniaasta.wordpress.com/
Meesteblogi: https://www.facebook.com/mistegelikultloeb
Tervise-ja trenniblogi: http://iseoledpaks.blogspot.com.ee/
Spordiblogi: https://healthymargit.com/

Oli veel tuttavaid ja toredaid, kuid valisin just sellised, mis mingil viisil mind möödunud aastal rohkem puudutanud on. 

Väga palju tuleb postitusi ja eks igaüks sooviks tunnustatud saada, kuid vali südame järgi!