neljapäev, 30. märts 2017

Kuidas see kuu möödus?

Tere blogikene!

Lapsega hoolduslehel viibitud aeg tõi kenad 61,6 kg kaalule. Endiselt 163 cm pikk. Normaalkaalu ülemine piir helendas juba. Nüüd on peaaegu kuu liigutatud jooksukava järgi ja veidi üle kilo on kadunud. Vähe, aga siiski. Toitumine on väga kaootiline nagu ka ööuni. Hommikusöök enne kella 7t ja teine toidukord 18 ajal alles- pole tervislik. Püüan külma närvi säilitada ja loota soojale ajale ning oodata uusi võimalusi end igas mõttes hästi tunda. Praegu tunnen valdavalt rahulolematust. 1.juuni saan täpsemalt teada, mis mind vaevab.

Kaal niisama end kenana ei hoia, tuleb liikuda rohkem, sest toit on kaloririkas. Iga poole aasta tagant üks 24h jooks hoiaks seisu hea-nali.

Tubane eluviis ei sobi mulle. Kogu keha annab sellest märku ja kaal ei valeta. Püüdsin korralik lapsevanem olla ja mänguväljakutel kolamas käia. Katsetasin ka jooksu koos lapsega. Saab isegi tehtud, kuid vähem kilomeetreid ja tempo on väga aeglane. Abiks ikka, vähemalt koos on lõbusam.

Saab liikuda küll
Esimesel nädalal 36 km 

Teisel nädalal 39 km

Kolmandal nädalal 50 km

Jooks igatahes parandab seisu, töö pigem mitte.

Jooksud hakkavad tasapisi paremaks muutuma.
Parkmetsa jooksu jätan sel aastal vahele ja olen saatmas oma tütart. Ehe rõõm raja läbimisest.

Teooria on lihtne, kuid ellu rakendada on keeruline-vähemalt praegu.

Kunagi äkki õnnestub mõni põhjalikum postitus ka kirja panna. Lapsevanema rõõmud.

esmaspäev, 13. märts 2017

Esimene nädal peale pikka mõõna

Kunagi sain mitmeid kirju teemadel, et kuidas pisikese lapse kõrvalt jõuan trenni teha. Sel ajal püüdsin motiveerida ja kinnitasin nii küsijatele kui ka endale, et kõik on võimalik kui tahe on olemas. Nüüd mõistan, et alati ikka ei saa, eriti veel nii, et pärast liigutamist endal hea tunne oleks ja tuleb olla ülimalt tänulik, et on toredad hoidjad lähedaste näol võtta aeg-ajalt. Nüüd on ka minu laps nii vana, et saan "murekirjadest" paremini aru. 

Kõige keerulisem ongi haigusperioodidel. Esimesed kaks hoolduslehte püüdsin hoida tuju, et küll kõik paremaks muutub ja peagi tagasi jooksuradadel olen. Viimane kord olin tuulerõugetes lapsega "toavangis". Tekkis juba trots ja uni oli väga katkendlik pidevalt. Ainus meeldiv tegevus oli söömine, kuid nii hakkas ka kenasti kõik pehmenema ja kaal tiksuma juurde. Teadlik halvasti toitumine on juba tase omaette. Õnneks jõudsin mingil momendil ükskõiksuseni ja kinnitasin endale, et see pole veel maailmalõpp kui eesmärgipäraselt tegutseda pole võimalik. Tuleb uuesti alustada ja mõista, et elus ongi tõusud ja mõõnad. Harju ära!

Vahel ilmutab minus end idealist, kes tahaks ja teeks kõik mingi kummalise kinnisidee pärast. Hetkel on ka üks põnev ja suur eesmärk end pähe istutanud, kuid üritan seda ideed oma peas hoida, mitte veel siia kirja panna. Las teod räägivad enda eest, nii on kõigile parem.

Tegelikult tahtsin üldse kirjutada siia kui kuu on jooksukavas taas läbitud, kuid hea on panna peale esimest nädalat kirja ka muutus, mis kajastub pulsikella andmeid vaadates. Soovitan kella üldse ära panna kui pikem tubane periood käsil, ei teki tunnet "pean tegema, appi kui laisk ma olen, kõik läheb pekki" ja keskenduma olulisele. 

Sammud nädala jooksul, töö ja trenn:
Esmaspäev 24205 
Teisipäev 39211 
Kolmapäev 34371 
Neljapäev 32784 
Reede 15623
Laupäev 47125
Pühapäev 27884
Nagu näha siis on viiekohalised numbrid, põetades olid need numbrid kõik nii 3000 sammu juures. Pulsikellal on valitud kolmas tase, ehk siis raske füüsiline töö. 

Nüüd annan endale aega ümberlülituda trennitajaks ja lasen asjadel minna, mitte muretseda koguaeg. Jooksudega tuleb eneseväärtustamine tagasi ja toit muutub peagi kütuseks, mitte meelelahutuseks ja parimaks lohutajaks. Üliraske on end motiveerida kui esmane ülim eesmärk sai juhuslikult täidetud (Eesti naiste rekord 24h jooksus) ja teiseni on niii-niiiii palju tööd vaja teha endaga. 

Praegu on kõige olulisem end jooksukavas hoida ja mitte isetegevust hakata leiutama. Puhkan kui on vaja, teen trenni nagu kirjas ja kõik läheb hästi.