esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Jonni vastu aitab jooksmine ja ka vastupidi

Selles, et ma täna blogin on "süüdi" Mariliis. Tuli tööle kallistama ja pärast seda läks korraks ka minu tuju veidi paremaks. Aitäh sulle!

 Juba novembris tundsin, et midagi on pahasti. Detsembris enam head nägu teha ei tahtnud/osanud ja töökaaslased/tuttavad/lähedased mainisid, et olen nii kurb kuidagi. Või sarkasmiga, et olen eriti rõõmus koguaeg. Kui laps jäi haigeks, siis muutusid uneajad. Nii keeruline on ärgata, varem polnud mingit probleemi kohe tegutseda. Jooksma ei saanud minna mingi valemiga ning otsustasin, et jaanuarist alustan. Jõululaupäeva veetsin maal tütre, ema, vanaema ja õe seltskonnas. Edasi olid juba tööpäevad ning tundsin kuidas iga päevaga muutun aina tuimemaks. Aastavahetusel olin taas maakodus ja enamuse ajast nutsin ning magasin. Liigsöömine ka asja paremaks ei muutnud, aga lohutas mingil määral. Ma isegi ei tea täpselt mis see kõik on/oli. Mõni nimetab seda stressiks, teine laiskuseks, kolmas hoopis lootusetuseks või läbipõlemiseks. Ise arvan, et olen endaga tülis. On vaja leida tasakaal ja heaolu oma võimaluste või nende puudumise juures.

See oli ka minu täiskasvanuelu esimene aastavahetus üksi, ilma elukaaslaseta, ja kõik tundus veider. Mida rohkem teiste rõõmsaid pilte ja "Head uut aastat" soove jälgisin, seda õnnetumaks muutusin. Miks mina ei osanud endale ideaalset elu luua? Miks mina pean ootama? Miks mina pean kõige nimel end liigutama? Miks ei saa ma kohe tegeleda asjadega, mis mulle meeldiksid? Kui kaua jõuab üks inimene oma elus kannatada?  Ja nii see enesehaletsus jätkus.

Eilegi, peale bussisõitu Tartusse, pugesin voodisse kerra ja peitsin pea teki alla. Samas kordasin endale, et ma saan hakkama. Ma pean minema tööle, ma võtan end kokku. Panin õhtul jooksuriided diivanile ja lubasin hommikul jooksma minna. Kell helises ja taas lükkasin äratust edasi ning paha tuju jätkus. Tööl olin 10 minutit kauem ja olin veel kurjem enda peale. Jõudsin koju ja suunurgad all ning nutuvõru ümber suu asusin jooksuriideid selga kiskuma. Mõtlesin, et 3 km aitab küll ja kui ikka pole parem siis ei jooksegi. Jonn on kole asi. Liikusin vaikselt õue ja nagu võluväel sai läbitud 10 km ja tunne on teine, kuidagi natukene elusam. Sain  täna kätte ka oma jooksukava ja püüan edaspidi jälgida nii palju kui võimalik.

Joostes mõtlesin, et oleksin pidanud ikkagi Viimase Öö Unistusele minema, siis oleks aasta lõppenud positiivsete emotsioonidega.

Ühesõnaga natukene katki olen omadega, aga vaikselt püüan end tegudele suunata.
Jooksmine on hea algus. Tahaks ju ka olla rõõmus inimene, kuid ei taha üldse välja tulla.

Kuidas te positiivsust säilitada suudate?

20 kommentaari:

  1. Hea Karmen, kõik vastused on sul oma kirjutises kirjas. No, ju Sa pead palju maailmavalu ja -raskust läbi elama.
    Minu kindel arvamus on, et elu on kõige tähtsam perekond (elukaaslane, lapsed) ja siis on vundament olemas, mille peale ehitada just seda, mida hing ihkab.
    Kindlasti, tuleb ka Sinu nautimise aeg, juba paistab... kohe-kohe.

    Seniks suured ja soojad kallid Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan positiivsuse eest!
      Eks kõik juhtub siis kui õige aeg.
      Kallistused!

      Kustuta
  2. Ega kahjuks ei suudagi, tihti olen ise ka nii väsinud ja tüdinud kõigest, üks positiivsemaid asju ongi jooksuvõistlustel käimine, sest jooksjad on kõik väga toredad inimesed ja alati saab hea tuju kaasa sealt olenemata sellest, kuidas enda võistlus õnnestub :) VÖU oli ka väga tore, kahju jah, et sind polnud, kui võimalik, siis võta järgmisel aastal kindlasti plaani :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vähemalt midagi toredat. Ma ka imetlen neid särtsakaid ja rõõmsaid jooksuinimesi. VÖU-l tegid tubli tulemuse ka lisaks. Üritan järgmisel aastal kohal olla. :)

      Kustuta
  3. Oeh, ega endalgi neid mõõna perioode jube palju. Viimasel ajal aina haige, õues pime, olen üksi, jõulud lapsega üksi, aastavahetus. Samuti vaatan neid kõigi sõbrapilte, peopilte, seltskondasid ja mõistan, kui üksik ma olen. Jube kurb on küll. Pea vastu. Ma otsustasin end lapsega kuidagi premeerida, aga enne vaja sobiv koht leida. Tahaks temaga paariks päevaks linnast ära, kuhugi spasse. Raha küll pole eriti selleks, aga pidi kokku kraapima kuidagi mees. Ehk saame, oleneb hinnad. Midagi väga kallist muidugi ei võta. Kuigi tahaks, sest ümber ringi kõik reisivad, spaatavad, aastavahetuste paketid spaades ja hotellides jne. Siis tekibki tunne, et ma ka ei saa vist iialgi midagi. Igatahes, tean, mida sa tunned. Sul vähemalt võimalus joosta end tühjaks. Ma ei saa ikka veel sedagi. Aga varsti on kõik parem, peab ju olema!?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usun, et spaa aitab veidigi, nautige kui minna võimalus. Just samad tunded, aga peab oma elu elama vaikselt. Paremaks peab minema, sest peale hullemat mõõna tuleb midagi suurepärast.

      Kustuta
  4. No näed, tuligi postitus. Aga mõistan su kolleege - sa nägid tänagi kohe väga õnnetu välja. Nagu kogu maailma raskus oleks sinu õlul. Täiesti teist nägu kohe. Pikkade ilusate juuste järgi ainult tundsin su ära :)
    Heh. Mulle tundub, et sulle kuluks rohkem inimestega suhtlemist ära. Kui jooksukava ja lapse kõrvalt aega saad, siis mine kolleegidega välja või korralda ise midagi vahvat. Positiivsed inimesed toovad positiivseid emotsioone.
    Muide, ka mina olen natukene endaga pahuksis. Tänasest loen taas kaloreid ja katsun kodus ennast rohkem liigutada ja tead, siga raske on! Nii tahaks piparkooke ja kommi ja pitsat ja igasugu head manti. Aga MyFitnessPal ütleb, et nii söön miljon kalorit. Nukraks teeb, et mina niimoodi jälgima pean ja ei suuda vähem süüa. Miks just minul peab see isu nii suur olema! Ja tagumik.
    Kalli-pai sulle veel kord. Sa oled kange, vapper, ilus ja andekas naine. Ära seda unusta ja lähebki kõik paremaks. Kasuta oma tugevusi. Vaata peeglisse ja mine valluta maailm ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No tuleb end kokku võtta. Su jutus on iva. Eks see hea toit ajab pea sassi ja algused on alati nagu põrgu. No nüüd tuli su teksiti lugedes heldimuspisar, juba parem. :)

      Kustuta
  5. Olen positiivne, sest ei harrasta miskil kujul enesehaletsust. Ei vaata tagasi ega ka edasi - olen praegu. Ei ole kellegi ega millegi süüdistamist, ei õnnetuses või õnnes. Kuniks uudishimu jätkub, seni on ka elulusti, vist.

    VastaKustuta
  6. Öeldakse et tegevusetus on saatanast,rega ennast sellele võistlusele-,tele ja sull on kohe motivatsioon olemas,ühesõnaga kui on olemas konkreetne plaan siis on võimalik ka konkreetselt tegutseda ,kaob ära see uimerdamine,edu sulle

    VastaKustuta
  7. See võib küll olla kulunud käibetõde, kuid eks paljud asjad siin elus hakkavad pihta peast ehk mõtlemisest. Usu, tean seda enda kogemusest. Arvan, et pole eriti mõtet võrrelda end teistega ning nende eludega. Lihtne muidugi öelda, kui reaalselt praktiseerida. Pahatihti. Eks meil kõigil ole siin käia oma teekond ja tahes-tahtmata eksitakse vahel ka nö õigelt teelt. Sul on terve laps ja lähedased, küllap kunagi ka muu sinna juurde tuleb. Rohkem positiivsust ja mõõdukat optimismi. Kindlasti proovi endale leida piisavalt tegevust, sest see aitab samuti ideaalis vältida soovimatute mõtete-emotsioonide tekkimist. Kasuks tuleb ka näiteks rääkimine inimesega, keda piisavalt usaldad. Taaskord, olen ka ise viimast praktiseerinud ja hakkas palju kergem. Edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Absoluutselt, olen nõus. Täna on juba gramm kergem olla, ehk tuligi kasuks see läbikirjutamine. Tänan, üritan praktiseerida.

      Kustuta
  8. Loen murelikult kirjutatut ning minu meelest on selle nimi depressioon. Tänapäeva meditsiin suudab seda haigust ravida või leevendada. Soovitan arsti poole pöörduda. Kui ajukeemia korras, saab kergemini tegeleda oma mõtete ja ka jooksuga. Igapäevane nutmine ei ole ok, kurb olla (leiva või kaotusvalu pärast on teine asi)Põen ise aastaid kroonilist depressiooni, mis on hästi ravimite kontrollitud, mistõttu ei targuta niisama, vaid juhin tähelepanu sellele, et mõnikord tuleb küsida abi ja saada teeotsast edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõigil on õigus oma arvamusele. Hetkel veel püüan ise end korda saada, kuid aitäh nõuannete eest sellegipoolest.

      Kustuta
    2. Ma kusjuures lugesin samade mõtetega. Ma olen aastaid elanud koos inimesega, kes põdes kroonilist depressiooni ja kirjutatu oli ehmatavalt sarnane. Loodan siiralt, et nii ei ole, aga abi küsida ei ole häbiasi!

      Kustuta
    3. Loodan, et saan end ise aidata. Igaks juhuks uurin ka teisi võimalusi.
      Kui keegi juhtub kommentaare või postitust lugema, siis täitsa asjalik lehekülg: http://peaasi.ee/miks-depressioon-tekib/

      Kustuta
  9. Loodan, et sul on juba palju palju parem ja igaüks tunneb ennast vahel nagu tühjaks pigistatud sidrun ning ihkab midagi, mida tal pole aga ürita vaadata mis sul olemas on? Tervis ja terve laps -see on juba väga palju väärt �� tead soovitan sul lugeda Kreet Rosina raamatuid, võta täiesti suvaline mis sind kõnetab ja alusta. Võid leida sealt oma tugevuse ja päikese. �� edu ja palju päikest sulle

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Veidi parem on tõesti juba. Eks see edujanu on nii hea kui ka halva toimega. Viimasel ajal lugesin päris palju sarnast kirjandust. Raamatud aitavad vaid seni kuni on viimane lk, siis edasi tuleb ise oma mõtete ja tunnetega hakkama saada. Tänan heade mõtete ja soovituse eest!
      Sullegi edu ja päikest! :)

      Kustuta